Eesti infoühiskonna arengukava 2020 tegemisel seadsime sihiks, et järgnevate aastatega saaks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) nutikast kasutamisest täiel määral Eesti arengumootor, seda kõigis majandusharudes ja ühiskondlikel aladel.
Mida rohkem me infoühiskond ja digimajandus arenevad, seda kiiremini kaasnevad tööturul struktuursed muutused. Töökohad muutuvad üha tehnoloogiapõhisemaks ja vastavatest oskustest saab töökoha säilitamise ja karjääri tegemise üks põhieeldusi. Seepärast visandasime visioonina, et inimeste IKT-oskused peaksid pidevalt edasi arenema: et nad suudaksid tööd hoida või tööta jäämisel uutel aladel uusi väljakutseid vastu võtta. Vahetult hakkab aga töökohti hoopis kaduma.
Oxfordi Ülikooli juures tegutseva Tulevikutehnoloogia Mõjude programmi teadlased Carl Benedikt Frey ja Michael Osborne üllitasid sügisel 2013 analüüsi „The Future of Employment: How Susceptible Are Jobs to Computerisation?“ Neid huvitas, kui ulatuslik võib olla IKT-arengu ajel töökohtade kadu ja nad lõid selle hindamiseks uudse metoodilise lähenemise (vt all kirjeldust). Nad uurisid just ainult tehnoloogiast tulenevat tõenäosust, et üks või teine ametiala võiks tulevikus kadumisohus olla. Muidugi sõltub IKT-lahenduste kasutamise tegelik ulatus sõltub paljudest muudestki teguritest kokkuvõttes (sh poliitikameetmed ja –keskkond, ettevõtjate juhtimisotsused, ärikonkurentsi areng, vm).
Frey-Osborne’i analüüsi järeldus on, et USA puhul on väga tõenäoliselt järgmise paari kümnendi jooksul kadumas automatiseerimise ehk jätkuva IKT-arengu tõttu 47% töökohtadest. Teisisõnu, poolte USA hõivatute töö suudavad ettenähtavas tulevikus ära teha masinad ning neid inimesi võib oodata senise töö kaotus. Nende hulgas on üha enam ka valgekraesid, see pole sugugi tehase- ja lihttööliste probleem.
Seda metoodikat taaskasutas Deloitte ja leidis, et Suurbritannias võib samuti olla ohus 35% töökohtadest. Milline võiks olla vastav väljavaade Eestis? See mõjutab asjakohaste poliitikameetmete valikut ja akuutsust ning sugugi mitte ainult infoühiskonna arengukava raames. Väikeste mugandustega (vt all kirjeldust) saab Frey-Osborne’i metoodikat rakendada ka kättesaadavale Eesti andmestikule ning saamegi rehkenduse enda väljavaate kohta.
Eestis on täna 34 tuhat inimest (5,5% hõivatutest), kelle töö on peagi täie kindlusega masinatele üle minemas. Nende seas on üldsekretärid, arveametnikud, lao- ja transpordiametnikud, kassapidajad ja piletimüüjad, lihtsamate koosteliinide taga seisvad töölised.
Väga kõrge on automatiseerimise tõenäosus lisaks mitmete keskastme spetsialistide aladel (nt tootmises, samas isegi finantssektoris), aga ka arvutioperaatorite, müügipersonali, masinaoperaatorite ja lihttööliste jaoks. Neil aladel on Eestis hõivatuid ca 111 tuhat ehk 18%.
Automatiseerimise tõttu töökoha kaotamise risk on veidi madalam, aga siiski kõrgeks hinnatav veel haldusjuhtide, müügiagentide, asjaajajate, toitlustusettevõtete personali, üldehitajate, erinevate transpordimasinate juhtide puhul. Nemad moodustavad tervelt 27% Eesti hõivatutest ehk 169 tuhat inimest.
Kokku teeb Eestis täna kõrge automatiseerimise tõenäosusega ehk kõrge kadumisohuga tööd 51% hõivatutest – ca 315 tuhat inimest. Kui neile lisada veel ka ametialad, millel vähemalt osa (kuigi mitte enamik) positsioone muutub masinatega ülevõetavaks, võib puutuda IKT-arengust lähtuva tööta jäämise riskiga kokku 70% koguhõivest ehk 431 tuhat inimest.
Seega ootavad Eestit IKT-lahenduste laiema kasutuselevõtu korral ees ulatuslikud struktuursed proovikivid, mis võivad puudutada valdavat enamikku tänaseid töötegijaid. Meie jaoks võib alata vanameister Keynesi poolt juba ammu läänemaailmale kuulutatud „tehnoloogilise tööpuuduse“ ajastu, mil ühtpidi majandus kasvab koos masinatest saadava tootlikkuse tõusuga. Aga inimesteni laiemalt see suurema heaoluna ei jõua, kui neil tööd enam ei ole.
Kindlasti võib tehtud arvutuskäiku arvustada pealiskaudseks ja Oxfordi teadlaste alusmetoodika üle vaielda, kuid proovikivi ultause näitab see ilusti kätte. Analüüsis sai võetud pigem konservatiivne joon (nt tõenäosuste hindamisel), seega võib rehkenduse tulemus olla vabalt ka alahinnatud.
MIT majandusteadlased Erik Brynjolfsson and Andrew McAfee on oma raamatus „The Second Machine Age“ esitanud seisukoha, et IKT kasutuselevõtt eri majandusharudes on tegelikult alles hoogu kogumas ning tootlikkuse ja tööhõive mõjud hakkavad hüppeliselt peagi esile kerkima. Võib vaielda sellise tehnoloogilise progressi optimismi üle, näiteks et tehnoloogiline areng pigem võtab arvatust kauem, kas või ulmefilmidest teostumata ideid vaadates.
Samas on Frey-Osborne lähtekoht (kuigi tehno-optimistlik), et tegemist on ettenähtavate ehk tänase teadmise põhjal kujuteldava arengu võimalike mõjudega. Tehnoloogia võib samas ettenägemata teaduse saavutuste ja ärimudelite innovatsiooni najal seega tegelikkuses isegi kiiremini areneda, kiirendades sel juhul ka töökohtade kadumist.
Kaduvate töökohtade asemele tulevad aga uued – teistel või uutel ametialadel, heal juhul isegi samas majandusharus. Nii on see olnud seni ajaloos tehnoloogiliste murrangute järel (nt tööstusrevolutsioonigagi) ning ei ole põhjust seekordset murrangut pidada ses osas erakordseks.
Ilmselgelt jagub edaspidi ikka ja üha enam tööd IKT-spetsialistidele, inseneridele ning teistele tehnoloogiaosavatele oma ala spetsialistidele. Frey-Osborne arvavad, et lisaks tekib vabaneva inimressursi arvelt sotsiaalseid oskusi vajavaid töökohti, sest neis oskustes ei tohiks arvutid veel nii pea inimesele järgi jõuda. Majanduses ja tööturul võivadki kerkida esiplaanile just inimestevahelisele ja masina-inimese vahelisele suhtlusele rajatud ametialad.
Loomulikult peitub haridussüsteemis (nagu ikka!) see võti, millest sõltub, kas ja mil määral suudavad tööta jääjad ümber asuda neile uutele töökohtadele ja ametialadele. Selleks on vaja, et neil oleks juba üldharidusest ja esmasest erialaharidusest võtta kaasa teadmiste ja oskuste pagas, mis võimaldab paindlikult kohaneda ja pidevalt edasi õppida. Loodetavasti on Eestis õppekavade kallal tehtud arendustööd selles suunas edaspidiste tööturule tulijate jaoks vilja kandmas, kuid arendust tuleb muidugi jätkata pidevalt.
Viimane rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring PIAAC näitas, et pigem Eestis on meil pigem mureks tänased hõivatud ehk minevikus koolitatud. Nad pole tehnoloogia arenguks kuigi valmis ehk sobiva aluspagasiga. 30% täisealistest ei oska või julge uut tehnoloogiat kasutada, vaid veerand inimesi tuleb piisavalt hästi toime tehnoloogiarikkas keskkonnas probleemide lahendamisega.
Seepärast on võtmetähtsusega IKT-oskustele (nii üldistele kui ametialastele) keskendunud laiaulatusliku täiend- ja ümberõppe programmi käivitamine. Infoühiskonna arengukavas on seda ideed visandatud, kuid tegemist pole IKT-poliitika küsimusega. Selle proovikivi lahendamiseks on vaja ühendada haridus-, tööhõive- ja IKT-poliitika planeerimise ja rahastuse jõud. Samme ses suunas on tehtud, nt tööturumeetmetes individuaalse juhtumihalduse ja aktiivse koolituse toe sisseviimisega. IKT-oskuste arendamine on ka pea kõigis koolitusmeetmetes abikõlblik.
See pole aga proovikivi ulatust arvestades piisav, et põhimõtteliselt on vajalikud sammud tehtavad – neid tuleb riigil ise proaktiivselt ja koordineeritult ette võtta. Sealhulgas vastav ja seni lonkav asutustevaheline koostöö käima saada. Oluline on seejuures mitte tegeleda ainult tagajärgedega ehk jätta ots edaspidiseks Töötukassa hoida, kui need 70% inimesi juba töö kaotanud on ühel heal päeval. Ümberõpe peab ennetavalt andma inimestele võimaluse uusi ameteid omandada või oma ametis tehnoloogiataiplikumaks saada ja seega oma töökohta hoida.
Sel moel on Eestil võimalik topeltvõitu püüda. Saame masinatele liikumisega senised tööd tõhusamalt tehtud, samas inimesed suurema lisandväärtusega (uusi) töid tegema. Tootlikkuse ja heaolu kasvu saame selle võrra rohkem. Rääkimata sellest, et ennetame ettevaatavalt ulatuslikku töötuse probleemi: tagame neile 70%-le inimestest endiselt töökoha ja võimaluse oma heaolu kasvatamiseks.
——-
Frey-Osborne’i metoodika lühidalt kokkuvõetuna:
Nad võtsid ette USA kõigi ametialade loetelu (SOC-klassifikaator neljakohalisel tasemel), valisid sealt portsu alasid ja kirjeldasid nende teostamiseks vajalike oskuste komplektid. Seejärel hindasid nende oskuste arvutite poolse „omandamise“ tõenäosust (eeskätt suurandmete, masinõppe ja robootika arengu prognooside põhjal) ning ekstrapoleerisid tulemused kõigile ametialadele. Modelleerimise tulemused sidusid nad tööhõive statistikaga. Tulemuseks oligi järeldus, et kõrge automatiseerimise ehk masinapõhiseks muutumise tõenäosusega ametialadel (vastav tõenäosus on suurem kui 0.7) on seni olnud hõivatud ligi pool USA tööjõust.
Metoodika Eestile kohandamiseks valitud lähenemine
- Frey-Osborne’i töö lisade hulgas on avaldatud täielik USA SOC-klassifikaatori põhine ametialade automatiseerimise (s.t arvutiseerimistundlikkuse) tõenäosuste tabel. Frey-Osborne’i käsitluses oli kõrge tõenäosuse lävendiks 0,7. Siinse edasise analüüsi huvides tehti täiendav kategoriseerimine: tõenäosus 0,7-0,89 on kõrge; 0,90-0,94 väga kõrge; 0,95 või suurem äärmiselt kõrge.
- USA SOC ametialade klassifikaator on teisendatav ILO kehtestatud rahvusvaheliseks ametialade klassifikaatoriks ISCO-08, mida järgib andmete kogumisel ja avaldamisel ka Eesti Statistikaamet. Teisendamine on tehtav neljanda taseme koodi tasandil, samas on Eesti kohta ametialade põhise hõive andmed arvestatava usaldusväärsusega saadaval ainult aste agregeeritumalt ehk kolmanda taseme (s.t kolmekohalise) koodi detailsuses.
- Seepärast sai antud Frey-Osborne’i modelleeritud tõenäosuste põhjal omapoolsed hinnangud ametialade automatiseerimise tõenäosustele just ISCO-08 klassifikaatori kolmanda taseme lõikes ehk saadaolevale andmestikule sobitatud. Selleks vaadati iga ISCO-08 kolmanda taseme ametiala kohta, mil määral see sisaldab Frey-Osborne’i poolt kõrge automatiseerimise tõenäosuse hinnangu saanud SOC klassifikaatori järgseid täpsemaid ametialasid ning millise kategooria omi (kõrge, väga kõrge, äärmiselt kõrge tõenäosus). Mida rohkem ja mida kõrgema automatiseerimise tõenäosusega SOC ametialasid, seda kõrgem ISCO-08 põhine ametiala automatiseerimise tõenäosuse hinnang tuli samuti.
- Statistikaametist sai küsitud Eesti hõivatute arvud ISCO-08 kolmekohalise koodi tasemel ametialade lõikes. Andmete usaldusväärsuse suurendamiseks ja aastaste arbitraarsete kõikumiste välistamiseks sai kasutatud 2012-2014 näitajate libisevat keskmist.
- Autor on valmis soovi korral jagama alusarvutusi ja -hinnanguid. Selleks kirjuta portaal@poliitika.guru
Kui kaovad töökohad ehk ostujõud, väheneb ka IKT toodete ja teenuste tarbijaskond.
Peep – muidu nõus, aga siinkohal ei mängi see rolli, sest asi pole tarbijatele suunatud toodete-teenuste arengus. Pigem on nii, et kui ostujõudu turul vähem, on ettevõtjate jaoks surve kulusid kokku tõmmata ja seda enam tehnoloogiasse investeerida (kui tööjõudu pole vabalt ja odavamalt saada ja kapitali samas on). Seda enam asi võimendub.
Samas see pole peamine. Töökohti tuleb teistel ametialadel juurde, sh tehnoloogia enda arendamise, hoolduse, seadistamise, jne vallas. Seega tööd jagub, kui on selle tegijaid ehk inimesed suutelised ala vahetama (s.t vajadusel ümber õppima).
robottööliste ja protsesside automatiseerimisega kaasneb ka mitmeid positiivseid arenguid:
* esiteks, kõik läheb odavamaks.
* eelnevaga seotult, üldine elukvaliteet tõuseb. Paradoksaalsel kombel tähendavad eelmised kaks üheskoos, et see tuleneb ka SKP vähenemise läbi. Seda on juba täna näha, sest tehnoloogiaäri ei ole enam nii kapitalimahukas, kuna kõik on suhteliselt odavam ja rahaga pole midagi mõistlikku teha peale väärtpaberitesse pumpamise.
eraldi võib arutleda ja vaielda selle üle, kas “kõik insenerideks” on mõistlik ülesandepüstitus. Muidugi pole mõtet vaielda sellega, et baasteadmised IKTst ja selle kasutamise oskus oma igapäeva elus peab olema osa alusharidusest. Aga nagu Marc Andreessen on oma blogis kunagi kirjutanud, siis täpselt sama moodi võib mõelda, et tehnoloogia areng ja protsesside automatiseerimine vabastab inimesi mitte selleks, et nad saaksid ümberõppida baastasemel IKT inimesteks, vaid selleks, et nad tegeleksid kõrgkultuuri, filosoofia, kaunite kunstidega. See on tehnoloogia arengu üks paradokse – teatud tüüpi töökohad kaovad ja sellega kaasnevad sotsiaalsed probleemid ent tarbijatele, kel töökohad ja sissetulekud alles, elukvaliteet kasvab, elu läheb odavamaks, sest automatiseeritud tootmine on konkurentsitingimustes odavam kui inimtööjõu abil
Lõpetuseks – see tehnoloogia võidukäik ei ole kaudseid näitajaid vaadates nii ilmne. Nii näiteks pidurdus arenenud maades tootlikkuse kasv eelmisel kümnendil märgatavalt, vaatamate Siimu poolt kirjeldatud trendidele tehnoloogia arengus – http://jaredbernsteinblog.com/wheres-the-automation-in-the-productivity-accounts/
Tere, ma kirjutasin ligilähedaselt sellest ka kunagi 2012 Sirbis –
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mis-toeoed-me-lapsed-teevad/
Kes viitsib seda pikka joru järada, saab ehk vähemasti lisaviiteid.
Seal toodud Martin Fordi lahendused meeldivad mulle mõttena tänaseni. Tähtsaim on tagada tarbija tarbimissuutlikkus olukorras, kus ta enam tarbimisvõimet töö eest ei saa. Töö ei saanud ega saa nii lihtsalt läbi nagu Jeremy Rifkin arvas, aga läbi ta saab ja mistahes valitsusel lõpeb võimalus tööhõive pärast muretseda.
Üheks tõsisemaks kogemuseks oli arvjuhtimispinkide (CNC) juurutamine 80 aastete algul ettevõttes kus töötasin. Treialeid ja freesijaid valmistas ette põhiliselt tehas Dvigateli ja teised ettevõtted Tallinnas said paljuski mehi, kes seal olid muutunud üleliigseks.
Treialite ja freesijate puudus tööturul oli tuntav ja parimatel nendest lähenesid palgad suurettevõtte direktori kuupalgale. Tolleaegse NSVL tööstuspoliitika kavandas meeleheitlikke temposid robotite ja arvutilt juhitavate seadme kasutusele võtuks. Tavalist tehnoloogiat oli väga raske hankida, kuna nõudmine ületas pakkumist. Robotid ja ja arvutilt juhitavad seadmed aga ei leidnud kasutust kuna vastuvõtjad ei olnud ei tehniliselt ega ka vaimuga selleks ettevalmistatud.
Seega ainult soov selles suunas midagi ette võtta oli tehnoloogiaga alati tagatud.
Ettevõttes tootmiskorralduslike probleemide leevendamiseks sai eesmärgiks arvjuhtimisega pinkide jaoskonna väljaarendamine. Sobivaid erialadega insenere ja programmeerijaid valmistati ette TTÜ-s juba seitsmekümnendatel ja nad olid ettevõttes olemas. Jaoskonda palkasime noored keskkoolist, kes meil olid õppimise kõrvalt kutset õppimas. See oli tolleaegne komme haridussüsteemis. Noormeestest said operaatorid.
Juhttöölisteks oli paar heade isikuomadustega ja kutseoskustega pingitöölist kes tagasid metallitöötlemise sisulised aspektid ehk tööpinkide seadistuse. täpsuse.
Mõne kuuga muutus tehase tootmiskorraldus oluliselt. Tööviljakus rohkem kui kolmekordistus metallide lõiketöötlemisel töötaja kohta, kvaliteedikontrollil tööjõukulu praktiliselt vaja ei olnud, sest faktor ( inimene) selles aspektis minimiseerus.
Kadus vajadus suure hulga tehnoloogiliste abivahendiste järel, mis vähendas oluliselt koormusest ettevõtte keeruka tehnoloogilise protsessiga ja eriandega töötajatega allüksustel kus neid valmistati.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et arvutilt programmidega juhitavad seadmed asendavad inimese unikaalseid omadused, töötajate väljaõpe taandub paljuski vaid konkreetse seadme oskustega operaatori tasemega.
Laias laastus on Eesti majanduses olnud aastakümneid tehnoloogilises aspektis seisak.
Tänane tööjõukulu mitmetes majandusesektorites on tasemel, kus veel ei tasu inimene asendamist, aga ka vanamoodi tehnoloogiatega ei saa jätkata.
Hr Siim Sikkuti esitatu kokkuvõte: on liigagi leebe ülesande püstituse kohalt, aga igati arusaadav, möödapääsmatu ja adekvaatselt prognoosiv.
USA näitel (SEI andmed) on viimase 20-25 aastaga kadunud tööstusest seoses arvutilt juhitavate seadmete ja robotite kasutamisega ümmardatult pooled töökohad.
Vabanenud on surutud jaekaubandusse, kus tarbijad kaubandusliku juurdehindluse kaudu nende tööjõukulu kinni maksavad.
Seoses töökohtade kaoga tootmises oleks muidugi mõistlik need inimesed nihutada üldkasulikele tegevustele nagu keskkonnahoid, kasvatus ja haridusalane tegevus, tervisehooldus jne.
Küsimus on selles kui palju protsessidesse sekkuda .
Piltlikult, olukord on kui omaaegsel Inglismaal kangastelgede lõhkujatega. Teaduse/tehnika areng ning sotsiaalsed ümberkorraldused ühiskonnas käivad erinevat sammu
Ma olen natuke skeptiline selles uute töökohtade tekkimise aspektis.
1. Kust nad tekivad? Kellel on motivatsiooni palgata inimesi kui masinad ja algoritmid on kordades tootlikumad ja odavamad. Isegi arvestades sellega, et teatud ametid baseeruvad puhtalt inimlikul suhtlusel nagu õpetajad ja põetajad. Selliseid ameteid ei ole aga väga palju ning enamasti on nende näol tegu rahalise kulu mitte tulu allikaga. Riik või muu taoline entiteet maksab nende eest. Kust tuleb aga riigi tulu kui kõik ülejäänud on töötud?
2. Ja isegi kui tekivad mingi müstilised uued töökohad (mis pole automatiseeritavad) tuleb inimesi hakata MASSILISELT ümber õpetama. Meil pole ei raha ega võimekust seda teha. Pluss maailm muutub praegu väga kiiresti. Väga reaalselt võib juhtuda, et töökoht mille jaoks ümber õpiti võib ümberõppe lõpuks olla kadunud.
Ja kellel on huvi, siis küberruumis levib mõnda aega ka selleteemaline video (15 min):
https://youtu.be/7Pq-S557XQU
Kas on kuskil ka analüüsi, kui palju uusi töökohti juurde tekib? Meil on juba täna hulga uusi ameteid, mida 5-10 aastat tagasi ei eksisteerinud.
Huvitav oleks näha selle masina hinda koos ülalpidamiskuludega mis suudab näiteks asendada mõnda lihtsamat liinitöölist.
Kas siin ei või peituda võimalus mitte investeerida kallisse tehnoloogiasse ja töölistele, kes ei ole suutelised ümber õppima, veel vähem raha maksta?
Kõrgtehnoloogilise tööstusega Koreas on nii palju tööd, et jagub tööd ja raha ka Eesti programmeerijale Samsungi teleka programmijupikeste treimiseks.