MEMORANDUM – 28 TARKA AHVI (NÄDAL 48)

3 tarka ahvi on Jaapanist pärit legend 3 ahvist, kes ei soovi kurja näha, kurjast kuulda ega sellest rääkida. Nii nimetatakse kujundlikult ka inimesi, kes näevad, et asjad on valesti, aga ei võta midagi ette. Kindlasti ei peaks selle põhimõtte järgi toimima julgeolekuorganisatsioonid. Schengeni turvalisuse tagamiseks peaks nad ohte nägema, neist omavahel riigiüleselt rääkima ja teiste riikide hoiatusi kuulama. Pariisi terrorirünnak ja sellele järgnenud nädal on näidanud, et pigem tegutsevad Euroopa Liidus 28 “tarka ahvi” – pimedat, tumma ja kurti julgeolekuteenistust, kes koos ei toimi.

Pariisi rünnakud olid Euroopa julgeolekuasutuste läbikukkumine

Pariisi rünnakute korraldaja Belgia kodakondsusega Abdelhamid Abaaoud oli Prantsuse ja Belgia vastuluurele hästi tuntud. Ta arvati olevat kolme 2015. aastal Prantsusmaal üritatud terrorirünnaku taga (sealhulgas reaalselt toimunud tulistamine Brüssel – Pariis rongis). Ja ometi polnud Prantsuse eriteenitustel aimugi, et ta viibib Euroopas. See, et 2013. aastal Euroopast ISISega liitunud terrorist sai korduvalt vabalt liikuda Süüria ja Euroopa vahel, on mitte ainult Prantsusmaa vaid kogu Euroopa julgeolekuasutuste suur läbikukkumine. Euroopa valutab täna pead, et ega terroristid salaja pagulaste sekka ei imbu. Abaaoudi juhtum näitab, et see on täiesti teisejärguline mure – kõigile teada olev ISISe mees saab vabalt Euroopa ja Süüria vahet edasi-tagasi sõeluda, nagu ise tahab.  

Rünnakud olid Euroopa julgeolekuasutustele äratuskellaks: Saksamaal ja Belgias jäeti terroriohu tõttu ära jalgpallimatšid, belglased elavad alates laupäeva varahommikust terrorihirmus – ka täna (so esmaspäeval) jäävad Brüsseli metroo ja koolid suletuks. Eelmisel nädalal toimusid läbiotsimised ja arreteerimised Prantsusmaal, Belgias, ja Rootsis. Välja arvatud Abaaoudi tabamise operatsiooni ja Saksamaa jalgpallimängu ärajätmine, tundub isikute kinnipidamise puhul tegemist olevat ülepingutusega. Enamik Belgias arreteerituid ja Rootsis kinni võetud iraaklane on tänaseks vabastatud.

Selge on, et terroriohu vastu tuleb tegutseda. Abaaoud on kõige teravama ohu parim näide – Euroopa liikmesriigi kodanik, kes muutub pärast ISISega liitumist lühikese ajaga pisipätist ohtlikuks terroristiks. Ta pole kaugeltki üksi. Radikaliseerunud Euroopa kodanikest tulenev oht on reaalne ja ulatuslik.Euroopa pole muidugi suurim ISISe sõduridoonor, TOP3 on Tuneesia 3000, Saudi-Araabia 2500 ja Jordaania 2100 võitlejaga, aga sellegipoolest käib kõigil Süüriasse läinutel silma peal hoidmine julgeolekuasutustele üle jõu. Paljud on  vastuluure radarilt kadunud kas Süüriasse jõudes või koju tagasi saabudes.  Lisanduvad muidugi need mehed ja naised, kelle ISISega liitumine polegi teada. Tegemist on noorte inimestega, kes tegutsevad väikestes gruppides ning suhtlevad peamiselt internetis, nad ka radikaliseeruvad kas internetis või kohalike radikaale soosivate islamitegelaste mõju alla jäädes. Täna ei saa julgeolekuasutused nendega hakkama. Mis on lahendus? Prantsusmaa vastus on olnud politsei ja luure suuremad õigused. Parlament pikendas eriolukorda 12 päevalt 3 kuuni. Eelmisel neljapäeval kiitis alamkoda häältega 551-6 heaks seadusemuudatused, mis võimaldavad politseil ilma kohtu loata grupeeringuid laiali saata, inimesi kinni pidada ja veebilehti blokeerida. Ka Senatis leiab eelnõu heakskiidu. Planeeritakse põhiseaduse muudatusi, mis muudavad seaduslikuks uued jälitusmeetodid ja lihtsustavad inimeste kodakondsusest vabastamist.

Rohkem järelvalvet pole siiski sisuline lahendus. See kitsendab selgelt rahumeelsete kodanike põhiõigusi ja, mis peamine, ei muuda ilmselt olukorda paremaks. Muutuma peab kaks asja:

– Julgeolekuasutused peavad tõstma oma võimekust juba antud õigusi efektiivselt kasutada;

– Toimima tuleb panna andmevahetus ja luureinfo jagamine riikide vahel.

See viimane on Schengeni süsteemi suurim tänane kitsaskoht.

Schengen püsib koos vaid siis, kui riigid täidavad oma kohustused

Eelmisel reedel, Pariisi rünnakute järel, toimus prantslaste initsiatiivil erakorraline justiits- ja siseministrite nõukogu. Sel teisipäeval arutab Jean-Claude Juncker Schengeni turvalisuse tõstmise meetmeid Euroopa Parlamendi saadikutega. Euroopa Liidus on viimastel kümnenditel olnud kolm suurt algatust: laienemine, euro ja Schengen. Kahte viimast kummitavad sarnased probleemid. Euro ja Schengen toovad küll hüved ja vabadused, ehk need asjad, mille pärast inimesed Euroopa Liitu hindavad: Eurobaromeetri küsitluses (juuli 2015) on eestlaste jaoks kõige tähtsam Euroopa Liidust tulenev vabadus just isikute vaba liikumine ELi sees (67%). Selleks, et hüved saaksid toimida, on kaks eeldust: riikidel tuleb täita ka kohustused ja kinni pidada ühtsetest mängureeglitest; suurem integratsioon ja riikide otsustusõigusest loobumine on paratamatu. Kohustused ja suurema integratsiooni vajadus jõuavad inimeste teadvusesse alles pärast suurt kriisi.

Schengeni riikide haldusvõimetus seab ohtu teised riigid

Näeme, kui ohtlikud on haldusvõimetud valitsused. Schengeni kaks suurimat riskikohta on esiteks riikide õiguskaitseorganite vôimetus infot vahetada ja koostööd teha (mille markantseim näide on täna Belgias toimuv, aga kindlasti pole see ainus näide). Teiseks suutmatus EL välispiire valvata ja kontrollida (nt see mis toimub Kreekas). Belgia mitmete kuude pikkused valitsuseta olekud on pigem viinud naljadeni, et riik saab ilma valitsuseta isegi paremini hakkama kui valitsusega. Täna näeme, mis on selle tegelik tulemus. Üks islamiradikalismi kasvulava on praktiliselt Brüsseli kesklinnas, see ei väljendu ISISe lippudes ja võitlejates, probleemiks on, et pole teada, pole näha, pole kuulda – aga ta on olemas. See on riigi, regionaalse ja kohaliku võimu tegematajätmine. Belgiast läheb Süüriasse miljoni elaniku kohta kaugelt kõige rohkem võitlejaid. Ei saa imestada, et prantslased piirikontrolli taastasid ja Belgia Prantsusmaa piiril on tundidepikkused järjekorrad. Mis oleks olnud alternatiiv?

Eurokriisi põhjustanud Kreeka on mitmes mõttes ka Schengeni kriisi keskpunkt. Kreeka valitsus ei suuda tagada turvalist välispiiri. Asi pole ainult pagulasvooga mittetoimetulekus, vaid ka julgeolekuasutuste vahelises infovahetuses. Nende probleemidega hakati tegelema juba pärast Charlie Hebdod, kuid poole aasta jooksul ei ole suudetud tagada Kreeka infosüsteemide ühilduvust Euroopa andmebaasidega. Ühtne isikute vaba liikumine ei saa toimida ilma pidava välispiirita.

Vabadus pole tasuta – vaba liikumise säilitamiseks tuleb vahetada infot, ka luureandmeid

Justiits- ja siseministrite arutelu liikus seetõttu õiges suunas. Laual on riikidevahelise koostöö parandamise teemad.Kõigi nende teemadega minnakse edasi. Enamus ettepanekutest peaksid muutuma konkreetseteks seadusemuudatusteks veel sel aastal. Jutt, et prantslased on võitluses terroriga üksi jäetud, ei vasta päris tõele, aga siiski on riskid Schengenile on suured. Seni, kuni uued meetmed pole rakendunud, võivad riigid kehtestada oma piiridel kontrolli. Ja vaadates senist praktikat, pole suurt usku, et riikide koostöös toimuksid kiired muutused. Kõik need teemad vajavad kaua aega ja erakorraline olukord võib, nagu tihti juhtub, muutuda alaliseks.

Pevkuri piiripostitants

Lõbusam noot ka siia vahele. Hiliskevadel kirjutasime sellest, et Vene piiri väljaehitamisest saab Hanno Pevkuri Vabaduse sammas, tema peamine prioriteet, mida pagulaskriis vaid segama tuli.  

Eelmisel nädalal saigi auavalduste saates maasse piiripost nr 2. Soovime ministrile selle saavutuse puhul õnne ja loodame, et ta leiab mahti iga piiriposti kõrval nii väärikalt valvel seista!

VENEMAA MÄNGIB SUURT MÄNGU

Pole õige öelda, et Venemaa on ennast mängimas rahvusvahelisse poliitikasse tagasi mängimas. Ta on seal alati olnud, vaatamata sellele, kuidas meie Eestis tahame maailma näha. Pariisi terrorirünnakud on rahvusvahelisi jõujooni kahtlemata siiski muutnud.Uus olukord on suur väljakutse Eesti välispoliitika kujundajatele. Mida iganes meie siin arvame, radikaalne islam ja ISIS on Euroopa valijate ja otsustajate arvates suurem oht, kui Venemaa. Ukraina on palju poliitilist krediiti ise maha mänginud, kui valitsus pole suutnud korruptsiooni otsustavalt vähendada.  Majandus- ja valitsemisreforme pole suudetud teha kaugeltki niisuguses tempos, nagu Euroopa ootas. Leedu teatas nädalavahetusel, et ei saa ühineda ISISe vastase koalitsiooniga, kuni sinna kuulub ka Venemaa ja kuni Minsk II lepet ei täideta täies mahus. Balti riigid ajavad sama liini, mille võtsime pärast Gruusia sõda ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimist – Gruusiat tuleb mäletada ja teha kõik, et see mitte kunagi enam ei korduks. Ja mis oli tulemus? Ukraina sõda meile palju lähemal vaid 5 ja pool aastat hiljem.

SURVE MERKELILE TUGEVNEB

Eile täitus Angela Merkelil liidukantsleri ametis 10 aastat. Esimest korda oma pika valitsemisaja jooksul on ta just nüüd nii erakonnakaaslaste kui valijate surve all. Viimase, eelmisel nädalal avaldatud, arvamusküsitluse järgi nõustub liidukantsleri poliitikaga vaid 32 % sakslastest (tema isiklik reiting püsib küll veel suhteliselt kõrgel 49%l, kehvem oli see eelmise koalitsiooni ajal).

Merkel on pidanud kogema kahte tagasilööki. Üle-eelmisel nädalal selgus, et Saksamaa luureteenistus on jälginud prantsuse poliitikute ja teiste liitlaste telefonikõnesid ja infovahetust. Mitte just kõige meeldivam uudis olukorras, kus Merkel oli ameeriklaste luuretegevuse peale 2013. aastal maruvihane öeldes, et: “sõprade järele ei luurata“.

Peamine ebapopulaarsuse põhjus on muidugi avatud pagulaspoliitika. Saksamaa siseminister taaskehtestas hiljuti Merkeliga kooskõlastamata Dublini reegli Süüria pagulastele, st et Saksamaa hakkab neid saatma tagasi riikidesse, kus nad Euroopa Liitu sisenesid. Mõjukas ja populaarne rahandusminister Schäuble võrdles pagulaskriisi “laviiniga, mille on esile kutsunud hooletu suusataja“, temapoolne esmakordne otsene kriitika Merkeli poliitikale.

Merkel on tuntud U-pöörete poolest oma ebapopulaarsetes poliitikates. Viimaseks heaks näiteks oli “ei” tuumaenergiale Fukushima tragöödia järel. Võis ennustada, et Pariisi terrorirünnakud annavad Merkelile suurepärase võimaluse pagulaspoliitika muutmiseks julgeolekuohu argumendiga. Ümberpöördu poliitikas siiski ei toimunud ja Merkel jätkab samal kursil. Liidukantsleri nõrgenev positsioon ei ole tegelikult hea uudis ei meile ega kogu Euroopale. Tänases olukorras on Euroopal vaja tugevaid liidreid, kes mõistavad ka Ida-Euroopat. Probleemid kodus vähendavad Merkeli mänguruumi Euroopas ja kaalu maailmapoliitikas.

UUS AJASTU EESTI POLIITIKAS? VAEVALT!

Sel nädalal jõuab oma kulminatsioonini võitlus Keskerakonna esimehe koha pärast. Viimased nädalad lubavad kõhklematult öelda, et Keskerakond ja Savisaar on Eesti poliitikas omaette nähtused. Neile tavareeglid ei kehti.

Keskerakond = Savisaar

Savisaare korruptsioonikahtlustuse esitamisel soovitasime tal erakonna päästmiseks ametist tagasi astuda. Täna tundub, et eksisime. Savisaar on võtnud, nagu ikka, riigile vastanduva joone ja raiub, et nii tema kui Toobali ja Laasi protsessid on olnud poliitilised ja et nad kõik on puhtad kui prillikivid. Pärast Laasi ja Toobali süüdimõistvat Riigikohtu otsust sai Tallinna TV vaataja terve õhtu jooksul kuulda, kuidas vaestele meestele on liiga tehtud. Tundub, et Keskerakonna valijale see mõttekäik sobib. Viimase Turu-uuringute küsitluse järgi on erakonna toetus vaid kasvanud, olles suurem kui kahe järgmise valitsuserakonna toetus kokku. Ja Keskerakonna valija toetab erakonna esimehena jäägitult Savisaart, teda soovib juhina näha lausa 65% erakonna valijatest.  Halleluuja!  

Erakonna liikmete toetus ei mängi Keskerakonna kongressil esimehe valimisel muidugi liiga suurt rolli. Loevad delegaatide eelistused, mis pole täna avalikkusele sugugi selged. Delegaadid on valikutes vabad ja paljud piirkonnajuhid oma piirkonna delegaatide hääli ei kontrolli. Savisaarel on siiski ilmne eelis, sest suurtes Tallinna piirkondades, mis teda toetavad, on distsipliin linna juhtimisega sisse harjutatud. Ei usu, et enneolematu hulk varikandideerijaid pilti kuidagi muudab. Lõpuks on võitlus ikka Savisaare ja Simsoni vahel ning Savisaare poolel on lisaks paremale ülevaatele delegaatidest ka viimane sõna – häältelugemise protseduuri korraldamine.Simsoni valimisega algaks tõesti uus ajastu Eesti poliitikas, mis looks täiesti uue olukorra 2017. aasta kohalikel valimistel, looks täiesti uue seisu presidenivalimisteks ja tooks arvatavasti peagi uue valitsuskoalitsiooni. Kuigi võimukriis Narvas näitab, et Savisaare haare väljaspool Tallinna üha nõrgeneb, on võimalus, et Keskerakonna uus juht ei ole Savisaar, sellegipoolest imeväike.

Toobali poliitiline karjäär jätkub

Süüdimõistva otsusega ei ole Priit Toobali poliitikukarjäär kaugeltki läbi, kuigi ta suutis eelmisel nädalal teha arusaamatu avalduse, mille kohaselt ta pole enam poliitik. Tema tagasiastumise tagamaad jäid hämaraks, sest tagasiastumine paar päeva enne väga suure tõenäosusega süüdimõistvat kohtuotsust ei anna just palju plusspunkte. Selle asja tõttu oleks ta pidanud tagasi astuma palju-palju varem ja kuna Lauri Laasi jäi Riigikokku kuni lõpuni, ei pädenud kuidagi ka Riigikogu maine päästmise argument. Eriti kui avalik kaitsestrateegia oli reedel üles ehitatud poliitilisele protsessile ja sellele, et Laasi ja Toobal pole midagi valesti teinud.

Kui tagasiastumise põhjuseks olid tõesti Postimehes avaldatud Facebooki vestlused, reageeris Toobal kindlasti üle. Suurt skandaali polnud, poliitik polegi paavst, vaid inimene rahva seast. Briti tabloidid on selliseid lugusid täis, mitte vaid parlamendiliikmete, vaid ka ministrite sarnasest tegudest ja hullamistest homoklubides. Kuigi Toobal ei püsinud kindlasti hea maitse piirides, pole selles midagi uut. Olgem ausad, kogu tema karjäär on heast maitsest nii kaugel, kui üldse saab olla. Ta polegi poliitik hõrgule maitsele, vaid vastupidi. Mitte Arvo Pärt, vaid Meie Mees.

SOTSIAALDEMOKRAADID KRUVIVAD KOALITSIOONIS PINGEID

Sotsid on viimastel nädalatel tulnud jõuliselt välja koalitsioonipartnereid häirivate teemadega. Ossinovski alustas alkoholipoliitikaga, talle sekundeeris Saar kirjanikupalgaga. Algaval nädalal jätkub kanakitkumine kahel teemal.  

Teisipäeval alustab Riigikogu kooseluseaduse rakendusaktide esimest lugemist. Selle asemel, et rääkida asja sisust, kulub peamine energia IRLi ja sotside ministrite vahelisele vaidlusele, kas ilma rakendusaktideta kooseluseaduse üldse jõustub. Hetkel 51 häält rakendusaktide heakskiitmiseks Riigikogus ei ole, kuigi Keskerakonna uued saadikud Anneli Otti ja Kerstin-Oudekki Loone tahaks Poliitika.guru lugeda pigem kooseluseaduse toetajate hulka.

Teine pingete allikas on Juhan Partsi Euroopasse lähetamine. IRL jääb endale kindlaks, sotsid kauplevad, Reformierakond vaatab vaidlust pealt, aga peab kokkulepetest kinni. Täna peaksid koalitsiooni esindajad taaskord selles küsimuses vestlema, et otsus ära kinnitada. Sotsid ühelt poolt  on koalitsioonipartneritele korduvalt öelnud, et neil on kõik Partsi nimetamisega OK, aga samas on nad otsustamisega venitatud. IRL saab endale tuhka pähe raputada ajastuse osas. Sester oleks võinud (just rahandusminister peab kandidaadi valitsusele esitama) hakata nominatsiooniprotsessiga varem peale, sest oli teada, et seekord vahetub enamus Kontrollikoja liikmeist ning nad peavad ükshaaval saama Euroopa Parlamendi eelarve- ja järelevalvekomisjoni heakskiitu. Seepärast oodati liikmesriikidelt nominatsioonide esitamist võimalikult vara.

Kas see on sotside taktika, et lasta meedial nii Partsi kui IRLi grillida või Ossinovski püüd näidata end taas ennastkehtestava uue siseopositsiooni liidrina ja püstitada uusi konflikte ja rindejooni (mõneti on see arusaadav, kui Ossinovski vaatabki end Reformierakonna ja nende väiksema liitlase IRLi kõrvale siseopositsionäärina. Aga igal juhul on see riskantne mäng – minevikus on see lõhkuv strateegia lõppenud küll kõigile alati ühtmoodi ja seda on kogenud nii Isamaaliit, Res Publica, SDE ja IRL)? Kindlasti võib lõhkuv siseopositsiooni strateegia olla turvalisem valik 7 päeva pärast, kui näiteks Savisaar peaks Keskerakonna esimehena jätkama ja nad pole seetõttu endiselt parketikõlbulikud alternatiivsete koalitsioonikonfiguratsioonide arvutamiseks. Kui võidab Simson, siis viib see strateegia aga opositsiooni.

Kokkuvõtteks – kõigi eelduste kohaselt peaks käimasolev nädal tooma vähemalt pisikese edasimineku koalitsioonisiseses läbirääkimisprotsessis. Loodetavasti saab selle käigus ka selgemaks, mis saab Rannar Vassiljevist ja kes on järgmine riiklik lepitaja.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.