MEMORANDUM: Jumal, kaitse Britanniat… (6. nädal)

Vaatamata uudistele, mis teatavad vastupidisest, on viimaste nädalatega kasvanud oht, et Ühendatud Kuningriik lahkub Euroopa Liidu koosseisust. Sel nädalal aktiivselt nii Euroopa pealinnades kui Brüsselis jätkuvad läbirääkimised võivad küll viia eduka EL Ülemkoguni 18-19. veebruaril ja riigipeade vahel võidakse allkirjastada kokkulepe Euroopa Liidu reformimisest, ent mitmetel põhjustel tundub, et pideva pagulastevoo, terrorihirmu ja identiteedikriisi küüsis vaevlevalt briti rahvalt referendumil Euroopasse jäämise küsimuses siduva arvamuse pärimine ei pruugi lõppeda hästi.

Brittide keeruline suhe Euroopa Liiduga on hästi dokumenteeritud nii poliitika- kui ka meelelahutuse ajaloos. Briti poliitikateemaline satiir “Yes, minister” käsitles inglaste keerulist suhet Euroopaga tihti, ent iseäranis tabavalt 12. episoodis “Devil You Know”, kus Sir Humphrey seletas minister Hackerile, et britid ei liitunud Euroopa Ühendusega mitte selleks, et ühiste väärtuste eest seista, vaid selleks, et Euroopa seestpoolt murendada.
Keerulise suhte põhjused

Menno Spieringu raamat “A Cultural History of British Euroscepticism” sedastab meile lühidalt seda, et brittide euroskeptitsism on brittide eneste konstrueeritud rahvuslik narratiiv, kus britid on “meie” ja Euroopa on “nemad” ning et selline binaarne vaade on tänaseks sisse kirjutatud kõikide briti ajaloo oluliste sündmuste ajalugu käsitlevatesse peatükkidesse.

Põhjuseid on muidugi teisigi. Britid astusid Euroopa Liidu liikmeks 1973. aastal – hoopis teistsuguses õhustikus kui näiteks 2004. aastal Eesti, samuti väga erinevas atmosfääris kui Euroopa Majandusühenduse asutajad 1957. aastal:Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Belgia, Luxembourg, Itaalia ja Holland. Alguses blokeeris brittide liitumist Prantsusmaa president Charles de Gaulle, hiljem liitutigi vaid kitsalt ühise kaubandusruumi privileegide ärakasutamiseks. See vaade erineb vägagi Eesti, kuid ka paljude teiste EL liikmesriikide arusaadavalt julgeolekukesksest vaatest Euroopaga integreerumisele. Muidugi on maailma suurima kaubandusbloki liikmeks olemine väärtus ka tänapäeval, ent britid näevad Euroopas täna ainult nõrkust ja probleeme – kontrollimatud migratsioonivood, terrorismioht, pidev eurokriis ning ka legitiimsusprobleemid, mis paisutavad üle Euroopa rulluvat populismilainet.

Sisepoliitiliselt on see UKs konservatiivide siseprobleem, millel on omakorda kaks tasandit – konservatiivide vajadus vastata uue populistliku ja Euroopa-vastase partei UKIP (ÜK Iseseisvuspartei) väljakutsele, sest nad jagavad osaliselt sama elektoraati ning teisalt peaminister David Cameroni personaalprobleem, kelle võim partei sees on alates tooride liidriks saamisest kümnend tagasi toetunud euroskeptikute moosimisele. Nii on ise end mõõdukaks euroskeptikuks pidanud Cameron pidanud ellu viima oma lubadused viia tooride Euroopa Parlamendi fraktsioon välja Euroopa Rahvaparteist (Euroopa paremkonservatiivide poliitiline pere), kaubelda välja uusi erandeid ja erisusi Euroopa lepingute jõustamisel. Nüüdsed läbirääkimised viivad aga Cameroni poolt partei sisse ja ka avalikkusele lubatud referendumini, kus küsitakse inimestelt arvamust UK liikmelisusest Euroopa Liidus. Kõigi märkide järgi toimub referendum jaanipäeva paiku. Cameron loodab, et tal õnnestub teiste riigipeadega rääkida läbi uus kokkulepe, mida tal õnnestuks UK elanikele olulise võiduna serveerida, et siis paluda rahval siiski EL liikmeksjäämise poolt hääletada. Täna tekib aga küsimus, kas seda rongi on võimalik enam peatada.

UK peaminister David Cameron saatis 10. novembril 2015 Donald Tuskile kirja, millega skitseeris põhilised valdkonnad, kus EL vajab reforme ennekõike oma majandusliku ja poliitilise toimimise efektiivistamiseks, kuid nende seas troonib ka spetsiifiliselt britte puudutav EL sisene majandusmigratsioon.

Euroopa Nõukogu president, poolakas Donald Tusk on läbirääkimiste lõppfaasiks väljapakkunud 16-leheküljelise kokkuleppe kavandi, mis käsitleb kõiki brittide poolt üles tõstatatud küsimusi, hõlmates EL konkurentsivõimet, eurotsooni juhtimist, liikmesriikide suveräänsust ja kõige praktilisemana, EL migrantide (siseste, nagu nt Poola või ka Eesti majandusmigrandid UKs) õiguseid sotsiaaltoetustele.Cameron on saatnud välja signaale, et leppe kavand on oma tänases vormis paljulubav ning et heites kõrvale nüansid, võiks sellest saada teekaart sellise Euroopa Liidu kujundamiseks, kus on koht ka brittidele. Muidugi ägisevad ka teised EL liikmesriigid kokkuleppe eripeatükkide ja konkreetsete punktide üle, kuid leppe taha brittide liikmelisus kindlasti ei jää. Vaatamata teatud ebameeldivale maitsele suus, kui tuleb selliseid järeleandmisi teha, on suures, poliitilises plaanis EL riikidele selge, et valdav osa brittidega läbiräägitust ongi legitiimsed probleemid ja brittide mured on Euroopa mured.

Palju suurem probleem on härra Cameronil aga kodus. Nimelt ei usu ei meedia ega valijad, et Cameroni eestvõttel läbiräägitud leping oleks märkimisväärne ja reaalselt muudaks midagi. Projitseerides ka oma muid muresid Euroopale, hakkavad briti valijad sellest teemast väsima ja lihtsam on kõigele “ei” öelda. Seda kinnitavad ka mõningad hiljutised küsitlused. Kaks päeva pärast leppe kavandi avalikustaist avaldati The Times’i poolt tellitud ja YouGov poolt läbiviidud küsitlus, mis näitas ELst lahkuda soovijate osakaalu kasvu!Sama uuring näitab aga, et punkt punkti järel toetasid vastanud ülekaalukalt kokkuleppe kavandi põhilisi teese. Oluline on hoopis see – üle poole vastanuist ei usu, et lepe läheb piisavalt kaugele ja toob kaasa muudatusi, mida vaja on – ning et immigrantidele makstavate toetuste vähendamine ei vähenda immigratsiooni.

Niisiis on Euroopa Liidu referendum Cameroni jaoks ennekõike PR-probleem. Tema eesmärk oli tooride euroskeptikud ära maandada umbes sellise plaaniga:

Esita Euroopa Liidule nõudmised sisemisteks reformimiseks
Ole kogu aeg pildis teravate läbirääkimistega teiste EL riigipeadega
Sõlmi mõõdukas kokkulepe, mis saavutab mõningast edasiminekut olulistes küsimustes
Kommunikeeri intensiivselt lahingu võitmisest ja brittide huvide edaspidisest kaitstusest.

Probleem on nr 4ga, sest juba loetletud tegelike probleemide tõttu ja ka punktide 1-3 oskusliku elluviimise tõttu üles ärritatud inimesed ei pea saavutatud lepet lahenduseks õigupoolest millelegi. Olles kõigi hetke olulisemad probleemide puhul näidanud näpuga Euroopa Liidule, ei ole nende lahendamine eelloetletud meetmete abil arusaadavalt usutav. Nii võib juhtuda, et 10 aastat euroskeptikutega edukalt flirtinud Cameron võib jaanipäeva paiku seista silmitsi tõega, et valija on väikese ülekaaluga andnud oma hääle UK lahkumisele Euroopa Liidu koosseisust.

Selle teema lõpetuseks:

Võrdlemisi hiljutised küsitlused näitavad, et isegi 57% kõige euroskeptilisema briti partei UKIP toetajatest migreeruks heameelega mandrile, kui nende elatustase selle juures samaks jääks. (YouGov uuring Prospect ajakirja jaoks 2014 Euroopa Parlamendi valimiste eel ). Euroopa meeldib brittidele väga, ent Euroopa Liit vähem.

SÜNDIS UUS USA-EUROOPA LIIDU ANDMEVAHETUSLEPING

Kirjutasime oma 4. nädala memorandumis põgusalt raskustest, mis saatsid uue USA-EL andmevahetuslepingu läbirääkimisi. Pärat nn Safe Harbour leppe tühistamist möödunud aastal Euroopa Kohtu poolt, mille võimalikkuse üle olime ka meie varasemalt spekuleerinud, oli maailma suurte internetifirmade seisukohalt ebaselge, kuidas ja millistel alustel on võimalik andmeid üle ookeani edasi-tagasi liigutada.

Möödunud nädalal jõudsid pooled kokkuleppele uues Atlandi-üleses andmekaitseraamistikus Privacy Shield ning ülesande valmistada ette uue korra kasutuselevõtt said EK volinik Jourova ja asepresident Ansip. Uus lepe ei kata tegelikkuses kõiki kohtuotsusega tekkinud probleeme, ent USA annab selle raames iga-aastaselt kirjaliku garantii, et selle õiguskaitseorganid ei saa blankovekslit võtta välja suvaliste isikute suvalisi andmeid, mida Google, Amazon või teised USA ettevõtted on kogunud. Tegelik debatt selle teema üle jätkub, kuna EL liikmesriikide andmekaitseasutustel on siin oma sõna öelda, kindlasti vaidlustavad leppe ka mitmed tarbijakaitse ning privaatsuse eest seisvad organisatsioonid ning jätkub ka poliitiline poosetamine nendes pealinnades, kus huvi USA internetigigantide ärioperatsioone Euroopas igal moel pitsitada on suurem.

#ELECTIONS2016

USA alustasid mõlemad parteid oma eelvalimiste protsessiga, et selgitada välja partei kandidaat novembrikuisteks üleriigilisteks valimisteks.

Ralli algas Iowa osariigis ning jätkub 9. veebruaril New Hampshire’is

Demokraatide seas võttis napi võidu endine USA esileedi, endine New Yorki osariigi senaator ja endine riigisekretär Hillary Clinton, kes edestas end sotsialistina turundavat Vermonti 75-aastast senaator Bernie Sandersit.