MAAILM OTSIB SPUNKI
Maailmamajanduses on ärevad ajad. Otsustajad erinevates maailmajagudes näivad kõik otsivat spunki. Seda maagilist midagi, mis hoiaks majandust kasvukursil, ohjates samal ajal pead tõstvat deflatsioonitonti.
Eksportivad majandused otsivad spunki rahapoliitikast
Jaapani ja Euroopa keskpangad (sh Šveits, Taani, Rootsi ja euroala) on oma spungi leidnud negatiivsetes intressimäärades, mille eesmärk lihtsustatult on muuta riigi rahaühik (valuuta) võrreldes teiste rahvusvaluutadega odavamaks, tugevdades nii riikide ekspordivõimekust ja muutes importkaubad kallimaks, toetades inflatsiooni. Negatiivse intressimäära rakendamist ei välistanud eelmisel nädalal ka Föderaalreservi juht Janet Yellen. Analüütikud arvavad, et see ongi uus reaalsus, harjuge ära.
Eelmisel kolmapäeval teataski Rootsi keskpank, et läheb oma negatiivse intressimäära sarnase poliitika rakendamisega veelgi kaugemale, kärpides repo (valuuta tagasiostutehingu) intressimäära 15 protsendipunkti (-0,5 protsendini). Rootsi majandus kasvab (prognoos 3,5%) aga kärpe põhjuseks “riskid inflatsioonile”. Viimane oli detsembris vaid 0,1%. Rootsi keskpank põhjendas otsust välismõjuritega, sh madalate energiahindadega ja survega Rootsi kroonile.
Eesti spunk: mugavustsoonist välja
Miks globaalsest rahapoliitikast nii palju rääkida – mingi pankurite business? Majanduskriisi ajal nägime, et sellel on väikese avatud majandusega Eestile suurem mõju, kui misiganes EASi toetusmeetmel. Tahame või ei taha, meie kasvuväljavaated sõltuvad otseselt sellest, mis toimub meie olulisemate kaubanduspartneritega nagu Rootsi ja Soome, kas meie ettevõtted saavad maailma finantsturgudelt headel tingimustel laenu (jällegi on siin vahendajateks tihtilugu Skandinaavia pangad) ning kas meie ettevõtluskeskkonda peetakse piisavalt heaks ja konkurentsivõimeliseks, et oma raha siin hoida või siia tuua. Eelmisel nädalal teatas PKC Eesti üle 600 inimese koondamisest. Koos VKG teatatud koondamisega kaotab paari nädala sees tehtud kahe otsuse tulemusel 2016. aastal töö kokku üle tuhande inimese. Väiksemad koondamisi tootmises toimub hulgim. Osaliselt väliskeskkonna mõjude tõttu (VKG-l energiahinnad), aga mitte ainult. 2012. aastal Eesti edukaimaks ettevõtteks valitud PKC kolib tootmise Eestist osaliselt üle Leetu, mis on meile üsna sarnase taustsüsteemiga ning kus välised faktorid mõjutavad keskkonda sarnaselt meile.
Nii teataski SEBi analüütik Petter Koppel eelmisel nädalal, et alanud on uus masu. Statistiliselt on masu tavapärane definitsioon vähemalt 3 järjestikust kvartalit majanduslangust. See tähendab siis arvatavasti, et SEB teeb kannapöörde ja muudab oma 2016. aasta positiivse majandusprognoosi lähiajal negatiivseks. Täna Eesti-siseseid tegureid masuks veel ei ole. Kuni viimase ajani on Eestis loodud rohkem töökohti, kui on töökohti koondatud. Ka majanduse kasvutempot võrreldes oleme viimase viie aasta võrdluses olnud naabritest paremad. Aga pikemas vaates ei loe see suurt midagi, sest:
- Majanduskasvu struktuur on murettekitav – peaasjalikult on see tulnud sisenõudluse toel ehk jaekaubanduse kiirest kasvust, mis on isegi Rootsi võrdlusnumbrist kohati kaks korda kiirem. Selle põhjuseks on olnud väga kiire palgatõus, mis surubki PKC sugused ettevõtted, kus tootmine on suhteliselt automatiseeritud ning oskustöölisi on vaja vähesel määral, tootmist ära kolima.
- Headest tööhõivenäitajatest ei saa lasta end uinutada. 2015. aasta lõpu statistikal põhinevad hõivenumbrid ei peegelda enam tänast olukorda.
- Selge on ka, et me ei ole hetkel välisinvesteeringutele atraktiivsed, investeeringuid ei tee senises mahus ka Eesti ettevõtted. Üheks põhjuseks on kindlasti kasvanud tööjõukulud ja palgakasv, aga mitte ainult. Meie kandis on keeruline julgeolekuolukord, ettevõtluskeskkonna osas pole meil suurtest positiivsetest muutustest raporteerida ja tööjõudu üldiselt, aga eriti keeruliste tööde tegemiseks napib.
Me ei saa jääda käed rüpes istuma ja lootma, et küll läheb mööda. Lahenduseks ei ole väiksemad palgad, pole ka ühe sektori või suurettevõtte väljavalimine ja toetamine (nt läbi maksusoodustuste), vaid Eesti spungiks on laiemalt ettevõtluskeskkonda ja konkurentsivõimet parandavad sammud ja reformid, mis on vähemalt nii suured, et paistavad ära sinna, kus tehakse meid puudutavaid investeerimisotsuseid – Stockholmi, Londonisse ja teistesse finantskeskustesse.
Mõned näited on meil olemas. Uued ja alustavad idu- ja väikeettevõtteid loovad uusi töökohti proportsionaalselt kõige rohkem ja pakuvad uusi võimalusi ka neile, kes klassikalises tööstuses enam tööd ei leia. Nende tegevuskeskkonda tuleb toetada ja luua ka eraisikutele võimalusi majanduses osaleda.
- Heaks näiteks on siin sellel nädalal menetlusse antav nn “Uber’i eelnõu”, mis seadustab Eestis kokkuleppeveo. See eelnõu ei seadusta vaid Uberi tegevust, sisuliselt avatakse uue regulatsiooniga taksoturgu ja luuakse võimalusi innovaatiliste platvormide kasutamiseks teenuste pakkumisel. Kui jagamismajanduse soodustamine piirdub vaid taksoturuga, on see käestlastud võimalus.
- Idee anda väikestele ettevõtetele võimalus vabaneda raamatupidamiskohustusest, loobudes sularahaarveldustest ja sidudes ettevõtte pangaoperatsioonid maksuameti infosüsteemiga on teine innovaatiline lahendus, mis vääriks kindlasti elluviimist, kui see aitab alustavatel ettevõtetel vähendada halduskoormust. Antud initsiatiivi puhul on muidugi oluline, et see jääks vabatahtlikuks ja et hiilivalt ei jõutaks olukorrani, kus taoline lahendus muutub kohustuslikuks kõigile ettevõtetele.
Juba esilekerkinud ideed tuleb ellu viia ja neid tagant tõugata ka piiriülesel teenuste pakkumisel. Aga sellest ei piisa. Mis valdkondades on veel võimalik teenuste jagamist toetada – lapsehoidjad, koduabilised, aednikud jm? Milliseid sektoreid peale taksoturu saaksime konkurentsile avada – audiitorid, advokaadid, ehitus? Millised ettevõtted saab börsile viia või erastada? Kuidas avada tööturg välistööjõule ja käivitada senisest palju mahukamad ümberõppeprorgrammid? Kui kõik need küsimused ära vastata, tundub, et spungiotsingutega pole Eestis vaja vaeva näha. Tuleb hakata lihtsalt asju sihikindlalt ellu viima. Juba täna või hiljemalt homme.
Eesti puhul on selge, et alla 10 miljardi eurose eelarve juures, kus suur osa kulutustest on seadustega fikseeritud püsikulu, ei ole parimagi tahtmise juures võimalik rääkida eelarvepoliitika toel majanduskasvu turgutamisest või majandusvaldkondade eelisarendamisest avaliku raha toel. Teame ka seisu tööjõuturu suurusega, mida Eesti immigratsioonipoliitika ja jätkuvalt negatiivse iibe kontekstis ei muuda lähikümnenditel kindlasti. Ainus võimalus on end täielikult avada, mistõttu teeme üleskutse seada selge ja meie ressursi tingimustes ainuvõimaliku fookuse: riiklik poliitikaprogramm kogu majanduse, sealhulgas avalike teenuste (teatud mõttes ka avaliku poliitika) avamisele konkurentsile, uutele ideedele ning innovatsioonile ning turubarjääride kaotamisele. Sellisesse keskkonda sünnivadki uuendused meie enda innovaatoritelt ja teadus- ning arendustegevuse pioneeridelt ülikoolides ning inkubaatorites – sest oma riigi regulatiivne keskkond võimaldab ideid ka kohe praktikas rakendada.
Teeme üleskutse kõigile jagada ka poliitika.guruga ideid, kuidas ka täna avalike kulutuste kanda olevaid teenuseid ja poliitikaid turule ja vabaturu ideedele avades saavutada pikaajaliselt säästu, võitu või kasvu!
SÜÜRIA SPUNK
Rahuspunki otsitakse Süürias. Eelmise nädala lõpus teatasid USA ja Venemaa mahitusel koos istunud osapooled (kõik va ISIS ja al-Qaeda Süüria haru al-Nusra) soovist jõuda vaenutegevuse peatamiseni selle nädala lõpuks. See väike päikesekiir Süüria kohal olevatest äikesepilvedest kahjuks väga tõenäoliselt läbi ei tungi. kas kokkulepe ka jõustub ning kas see viib vaherahuni ning poliitlise rahuprotsessini, sõltub suuresti eri poolte huvidest ja hoiakutest:
Kõige rohkem on täna kaotada siiski nendel osapooltel kelle nahk on otseselt mängus – Süüria tsiviilelanikel ja opositsioonil. Euroopa jaoks on küsimus Schengeni ellujäämisest, Türgi jaoks territoriaalses terviklikkuses pikas vaates (kurdid) ja otseses julgeolekuohus. Õppides erinevatest kriisidest ja Venemaa tegevusest on Türgi asunud ka tegutsema alustades sõjalisi rünnakuid kurdide vastu Süürias. Euroopa ootab. Olukord Süürias näitab, et pagulaskriisi lahendus on vaid üsna väikeses osas Euroopa kätes.
VÕIDUSPUNKI OTSIV DAVID CAMERON
Ülemkogul, nädala lõpus, peaks oma spungi leidma ka David Cameron, mis võimaldaks tal edukalt naasta Londonisse, saada kokkuleppele heakskiit oma kabinetilt ja seejärel parlamendi enamuselt, et panna see tõenäoliselt suvel korraldatavale referendumile.
Kokkulepe sisust oleme eelmisel nädalal juba kirjutanud ja seni ei viita miski, et see oluliselt muutuks. Seega ei suuda arvatavasti miski väärata juba Briti tabloidide poolt kokkuleppele antud negatiivset hinnangut. Kuid referendumitel ei vastata kunagi küsimusele, mida küsiti. Võitlus käib valijate hinge nimel ja siinkohal oleks hea välja tuua suuremad riskid, mis nüüd Cameroni ees seisavad:
PRANTSUSMAA KADUNUD SPUNK
Prantsusmaa näis eelmisel nädalal kaotavat ühe spungi, kui tagasi astus populaarne välisminister Fabius. Kuna avalikkus näeb teda suuresti Pariisi kliimakokkulepete peamise arhitekti ja sõlmijana, siis on õigustatud küsimus miks?
RIIGIKOGU OTSIB DEMOKRAATIASPUNKI
Järgmisel neljapäeval on menetluses Riigikogu kodu- ja töökorraseaduse muutmine, mis on juba unest äratanud aastataguse debati sellest, mida teha Riigikogu komisjonide istungite salvestisega. Riigikogu kantselei oli neid istungeid valikuliselt salvestanud, et koostada täpsemaid protokolle ja vajadusel kontrollida, kas otsustest on õigesti aru saadud. Kantselei õigustatud küsimus, mis nende vanade salvestistega teha, kui nad juba olemas on, küttis kirgi mitmeks nädalaks. Siiski on tegu pigem töökorraldusliku küsimusega, millel ei tohiks lasta tähelepanu kõrvale juhtida peamiselt – olukorras, kus Riigikogu komisjonide istungid on (põhjendatult!) kinnised, kui komisjon ei otsusta iga konkreetse istungi puhul teisiti, on komisjoni istungite põhjalikum kajastamine kindlasti avalikkuse huvides. Ilmselt peaks see puudutama siiski komisjoni valmisdokumente ja sellega uus kodu- ja töökorraseadus tegelebki: eelnõuga kehtestataks protokollidele sisunõuded, punktide arutelu hakatakse rohkem kajastama, hääletusprotokollid muutuvad nimelisteks, üldjuhul ja vaikimisi saavad kõik komisjonide valmisdokumendid olema avalikud.
Sisulise poole pealt võib muidugi polemiseerida ka selle üle, kas sellised arengud mitte ei suru sisulisi arutelusid parlamendi koosolekuteruumidest kuhugi tagatubadesse ja -koridoridesse. Kuna olulised argumendid edaspidi protokollitakse, siis ehk toob see kaasa suurema formaalsuse ja avalikkusele poosetamise. Vähem juhindutakse tervest mõistusest, kuna keegi ei julge teha kompromisse ega asuda koostöö huvides positsioonidele, mida tema erakonna valija justkui ei mõistaks. Nii on kindlasti küsimus näiteks Kooseluseaduse ja selle rakendamise seaduse puhul, kas neid inimesi, kes julgevad käia avaliku arvamuse ees, mitte ainult selle järel, oleks uue korra järgi rohkem või vähem.
Kuid ometi on parlamendi enda peamine ülesanne tirida poliitika kujundamine täidesaatva võimu salajasuse sordiini tagant välja ja avalikkuse ette. See, et komisjoni istungid on kinnised, on suuresti müüt. Ka täna saab huvi korral üsna täpse ülevaate sellest, kes mida ütles ja kuidas hääletas. Totaalse avalikustamise ja totaalse salastatuse vahel on mõistlik kesktee, mille Riigikogu peaks üles leidma. Kindlasti peaks olema avalikud hääletusprotokollid ja need argumendid ja dokumendid, mille alusel komisjon oma otsused langetab (sh eelkõige ekspertide ütlused, analüüsid, huvigruppide osalemine komisjonide töös jne).
See, kas uus süsteem tööle hakkab, sõltub sellest, kui põhjalikud saavad olema uued protokollid ja kas nende põhjal on võimalik aru saada, kes, mida ja miks ütles. Uue korra käimalükkamine on Riigikogu kantseleile igatahes suur ülesanne, millest sõltub paljuski Riigikogu maine.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
