Endised peaministrid Siim Kallas ja Mart Laar on lükanud käima tänuväärse debati sellest, et kas ja mida Eesti valitsus võiks oma kohustusliku eesistumisega peale hakata. Olgu selgituseks juurde öeldud, et eesistumine tähendab Euroopa Liidu ühe olulisema institutsiooni (ELi Nõukogu) juhtimist kokku 6 kuud 2018 a. esimesel poolel. Sel perioodil on eestlaste vastutada läbirääkimised kõikide erinevate ELi õigusaktide osas. Ent mis veelgi olulisem – meie tüürida on poliitilisel tasandil tehtavad kokkulepped sellest, kuidas Euroopa ühe või teise kriisiga peab toimetama.
Müüt nr 1 – Eesistumine tähendab riigisektori paisumist tuhandete ametnike võrra
Ei tähenda. Eesti teeb eesistumise ära valdavalt olemasolevate ressurssidega ning tänase ametnikkonnaga. Küsimus ei ole siinkohal üksnes eelarves, vaid ka selles, et tänane Eesti ametnikkond peab omandama Euroopa Liiduga asjaajamiseks vajaliku vilumuse. Brüsseli köögi tundmine on kriitiline oludes, kus 80% meie tänasest seadusandlusest tuleb vahetult Berlaymonti ning Justus Lipsiuse koridoridest.
Kokku saab eesistumisega olema seotud 1300 inimest, ent see ei tähenda 1300 uue ametikoha loomist. Vastupidi, enamikel juhtudel räägime me juba tänastest riigitöötajatest, kes saavad eesistumisega seonduvalt täiendavad tööülesanded. Võttes arvesse, et meil on jätkuvalt avalikus teenistuses ligikaudu 29 000 teenistujat, ei tasu ka ülemäära muretseda, et eesistumine halvaks Eesti elu ning kannataks avalike teenuste osutamine. Riik toimib edasi, erandiks peaasjalikult see, et ministeeriumid püüavad sel perioodil suuremaid siseriiklikke reforme vältida.
Päris lisaressursita siiski eesistumist ära ei tee. Eesistumisega seonduvalt on kavas luua ajutisi ametikohti kokku veidi üle 300. Enamik neist seondub Eestis toimuvate ürituste logistilise ja tehnilise korraldamisega, samuti nõukogu kohtumiste ettevalmistusega ministeeriumides. Kokku toimub 2018 a. I poolaastal Eestis ligikaudu 200 ning Brüsselis 2000 üritust. Hinnanguliselt võib Eestis toimuvatele üritustele oodata enam kui 20 000 külalist 28 liikmesriigist, ELi institutsioonidest ning mujalt.
Kolmandik kõikidest ajutistest kohtadest luuakse Eesti Alalisse Esindusse Brüsselis, kus eesistumise ajal saab töötama kokku 190 inimest, seda tänase 90 teenistuja asemel. See on optimaalne ning teiste väikeriikide kogemust arvestav number. Tuleb arvestada, et enamik eesistumisega seonduvatest läbirääkimistest toimub just Brüsselis ning seal pannakse kokku ka sadade kohtumiste taustamaterjalid.
Kokkuvõttes lisandub 300 ajutist ametikohta, kelle tähtajalised lepingud saavad ühele poole eesistumise lõppedes. Tuhanded riigiametnikud jäävad palkamata, paljud tänased saavad hulgaliselt lisatööd ning kogu Eesti avalik sektor saab päeva lõpuks paremaks.
Müüt nr 2 – Eesti asja ei saa eesistumisel ajada
Saab küll. Küsimus on ühelt poolt pakendamisoskuses ning selles, et me seoks oma huvid teiste omadega. Siinkohal tuleb aga arvestada paari eeldusega.
Esiteks tuleks meeles pidada, et eesistuja roll on olla erapooletu, anda sõna kõikidele ning tagada kompromissile jõudmine. Enamik asju otsustatakse nõukogus konsensuslikult. Rahvuslike huvide eest saab nõukogus seista nähtavalt enne ja pärast eesistumist, mitte aga selle ajal. Ilmselgelt sini-must-valge pakend kompromissteksti puhul lõpetab prügikastis ning nullib väljavaated üldse milleski kokkuleppele jõuda.
Teiseks mängime enamikes valdkondades juba kellegi teise poolt lauale asetatud nuppudega. Ei tasu luua illusiooni, et Eesti juhib 6 kuud Euroopa Liitu. Suurtes asjades antakse meile suunised ette Euroopa Ülemkogu (peaministrid) poolt, mida Eesti juhtida ei saa. Enamikes väikestes asjades on aga toimuv ette dikteeritud Euroopa Komisjoni töökavade ning prioriteetidega.
Üldistatult, 85% eelnõudest tuleb meile lauale eelnevatelt eesistujatelt ning enam kui 10% päevakavast määravad ettearvamatud sündmused. See jätab oma agendaks napid 5% ning ka selle kipuvad erinevad kriisid alla neelema. Näitena, põhjalikult ette valmistatud Luksemburgi eesistumine 2006 a. algas abi koordineerimisega sadadele tuhandetele tsunamiohvritele ning päädis poliitilise maavärinaga, kui prantslased ütlesid referendumil „Ei“ põhiseaduslikule lepingule. Lätlaste eesistumise võtmeteemaks ei kujunenud soovitud idapartnerlus, vaid Charlie Hebdo ning migratsioonikriis.
Kolmandaks, ainult Eesti-kesksed ideed ja lahendused ei lenda. Kõik, mida me teeme oma eesistumisel (ja mitte üksnes eesistumisel), peab paistma kasulik, vajalik ja oluline ka teiste Euroopa Liidu kodanike jaoks. Selleks on vajalik tunda detailides arutelu aluseks olevat eelnõud, osata hinnata selle mõjusid meile ning teistele. See on kõike muud kui lihtne ülesanne. Seda enam, et surve saab olema suur, sest Eesti eesistumine jääb aega, mil Euroopa Komisjoni mandaadi lõpuni ning Euroopa Parlamendi valimisteni on jäänud aasta. Eelmise EP koosseisu puhul toimus 44% triloogidest just aasta enne valimisi. See on aeg, kus iga europoliitik soovib näidata tulemust.
Nende kolme eelduse teadvustamisel on siiski olemas hoovad, kuidas prioriteete seada ning suunata. Eesistujariigil on võimalik päevakordade kaudu panna asju ootele või prioriteetsuse järjekorda. Läbirääkimisteks vajalike ruumide ja tõlkide arv on piiratud, seega sõltub palju sellest, et millele ja millises mahus planeerib eesistuja keskenduda. Saab planeerida rohkem või vähem kohtumisi, tõsta punkte kohtumiste päevakorra algusesse või lõppu.
Eestil on erinevate teemade osas võimalik tõmmata pidurit või anda gaasi. Olgu siinkohal isiklikust kogemusest toodud Portugal, kes korraldas oma eesistumisel asjad nii, et neile ebamugava (aga Eestile vajaliku) Brasiilia viisavabaduslepingu mandaadi aruteludeni jõuti alles 5 kuu möödudes ning eesistumise viimases viisatöörühmas. Pidurdasid ka paljud järgnevad, seega lepinguni jõuti alles 7 aasta möödudes …
Kokkuvõttes, Eesti asja saab ja tuleb ajada nii eesistumisel kui enne ja pärast seda. Selleks peab nii minister kui ametnik tundma eelnõu ning oskama Eesti asja siduda ühiste muredega. Ja eesistumisel on siiski olemas (küll piiratud) ruum oma agenda jaoks.
Müüt nr 3- Eestil puudub nägemus eesistumisest
Ei puudu. See nägemus on äärmiselt detailne praktilise töökorralduse ja logistika osas. See nägemus on detailselt paigas ka enamike valdkondlike poliitikate osas. Ehk teisisõnu meil on täna visioon eesistumisest 85% ulatuses, asjades, millega me peame tegelema nii ehk naa. Nagu ülal mainitud, tulevad lisaks veel kriisid, milleks on neetult keeruline kui mitte võimatu valmistuda.
Ent on üks asi, mille osas tuleb Siim Kallase ja Mart Laari kriitikaga nõustuda. Tõepoolest, me ei tea täpselt, mis saab olema see konkreetne üks asi, millega Eesti oma eesistumisega soovib ajalukku minna. Tõsi, paljudel tänastel eesistujatel sellist oma märki ei olegi ning enamasti mäletatakse neid selle järgi kuivõrd edukalt nad käimasolevat tööd, ühiseid eesmärke, edasi tüürisid. Või veelgi olulisem, mäletatakse selle järgi, kuidas nad kriise ohjasid. Mõnda õnnetut mäletatakse ka üksnes lipsu järgi.
Ametnike tasand on tänaseks teinud parima, et detailis kirjeldada, mida me ühes või teises failis tahame näha. See on Excel, see on peenhäälestamine, see on väga suur ja vajalik töö, et riik toimiks. Meil on teada prioriteetsed teemad erinevates valdkondades, meil on „Eesti Euroopa Liidu poliitika“ näol olemas tervikpilt. Ja ametnike vaatenurgast on eesistumise peamine eesmärk olla „hea tüürimees“ ning teha ära olulised asjad kõikides valdkondades.
Aga kuidas on lood visiooniga poliitilisel tasandil? Eesti võib, aga ei pea käituma nii nagu teised eesistujad. Kui jagub poliitilist julgust ja huvi, saab tirida lauda ka mõne meile (ning Euroopale tervikuna) olulise suure teema. Siinkohal olgu aga alla joonitud sõna „poliitiline julgus“, sest see on visiooni ja poliitilise valiku küsimus. Valik seisneb peaasjalikult selles, kas mängida kindlat kätt (nö Ahto Lobjaka kirjeldus) või panna kõik mängu „all in“ vormis. Ja see viimane valik on oluliselt riskantsem, sest kogu Eesti valitsuse edu hinnataks selle järgi, kas me oma ühe teema osas saavutame midagi või mitte. See oleks ka poliitiliselt ebamugav, kuna kiitus asenduks kriitikaga, konsensus debatiga jne. Ja üleüldse tähendaks poliitilise agenda seadmine seda, et valitsus ning iga individuaalne minister peaks pühenduma.
Et jutt ei jääks liialt uduseks, siis siit ka üks konkreetne ettepanek: seada Eesti eesistumise võtmeteemaks Ukraina ja Moldova Euroopa Liiduga liitumine ning kandidaatriigi staatuse andmine. See saadaks sõnumi asjaomastele riikidele, et meil on tõsi taga, see tooks Ukrainas ja Moldovas toimuva tagasi meediapilti. See annaks riikidele juurdepääsu eelstruktuurivahenditele ning motiveeriks reforme tegema nii täna kui homme. See oleks kiratsevas eurointegratsioonis jõuline samm edasi, mis toetaks nii Eesti kui kogu Euroopa julgeolekut. See oleks ülimalt poliitiline eesmärk, utoopiline, kuid väga konkreetne ning nii vägagi meie asi. Eesti huvi on teha need riigid Euroopa osaks. See on siin küsimus väärtustest ning sellest, kas me usume, et Ukraina ja Moldova kodanikud väärivad paremat. See on küsimus Euroopa tulevikust ning vajadustest- stabiilsus, julgeolek, suurem turg, kvalifitseeritud tööjõud.
Jah, selle hullu eesmärgiga on väga suur tõenäosus põruda, peksa saada ning nurgas istuda. Me käituks sellega selgelt vastu teiste ootusi. Oleksime ühtäkki paipoisi asemel enfant terrible. Ja kindla peale leidub sada ja üks ettekäänet, miks mitte midagi teha- see pole eesistuja pädevus, kõik sõltub tahtjatest, nad pole selleks valmis, meil ju kõik liigub niigi, suured tapavad selle idee eos ära jne. Aga olgem ausad, kui vaadata, mis kursil Euroopa täna liigub, siis mida meil kaotada on?
Kokkuvõttes, ametnike taha eesistumine ei jää ning visioon on olemas. Nüüd on poliitilise tasandi valik, kas piirduda hea tüürimehe rolliga või visata lisaks lauda suur oma teema. Kui viimast, siis see teema võiks olla Ukraina ja Moldova ühinemine ELiga.
- järgmine Eesti eesistumine ei saa toimuma enne 2032. aastat.
***
(*) artikkel väljendab autori isiklikku arvamust
Uku Särekanno on Eesti eesistumise ettevalmistuste koordinaator Eesti Alalises Esinduses ELi juures
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Hea Uku, miks ainult Moldova ja Ukraina? Kuhu jääb Gruusia?
Aitäh, Georgi! Ei visanud kõrvale Gruusiat. Päeva lõpuks sõltub palju selles, kuivõrd edukalt reforme ellu viiakse ja milline on poliitilise tasandi pühendumus. Näiteks Eesti kutsuti 1997 a. liitumisläbirääkimiste esimesse vooru ainsana Balti riikidest. Ei välista, et sarnaselt võivad asjad minna ka Idapartnerluse riikidega ning Gruusia on üks esimesi. Minu jutu iva oli aga selles, et Eestil võiks olla eesistumisel mõni suurem poliitiline eesmärk. Võttes arvesse tänast väga kriitilist olukorda Moldovas ja Ukrainas oleks äärmiselt oluline anda tugev sõnum asjaomastele, et nad on Euroopa Liitu oodatud. Vaja on suunda ning motivatsiooni.