Seekordsed teemad:
-EL-Türgi tippkohtumine migratsioonileppe osas
-Küprose lahkumine troika abiprogrammist ja taasühinemine Põhjaga
-Riigi- ja haldusreform
-Slovakkia valimised
EL-TÜRGI TIPPKOHTUMINE
Täna toimub Brüsselis EL valitsus- või riigijuhtide kohtumise (ülemkogu) raames (täpsemalt selle eel) EL ja Türgi tippkohtumine, mis keskendub möödunud sügisel kokkulepitud EL-Türgi tegevuskava elluviimisele.
Euroopa Liitu saabus möödunud aastal üle miljoni pagulast, neist 880 000 Lääne-Balkani koridori kaudu. Türgis on täna laagrites juba 2.7 miljonit pagulast, valdav osa Süüriast.
Kui Türgi tahab, saame oma miljonile need 2.7 miljonit juurde liita, sest arvestades tänast EL välispiiri vähest pidamist (ennekõike Kreeka merepiir; maapiir on tänaseks suures osas maamiinide, soojuskaamerate ja muu abil “turvatud”) on Türgi pagulaste jaoks transiitriik, mille suvast sõltub nende edasine trajektoor. Seepärast on viimane aasta oluliselt lähendanud Türgi ja EL vahelist suhet. Suhet, mille termomeetrinäidik oli kuni pagulaskriini liikunud külmakraadidesse, sest Türgi liitumisläbirääkimised olid seiskunud. Omakorda selle põhjuseks oli endise peaministri ja tänase Türgi presidendi Erdogani juhitud riigi kaugenemine õigusriigile tüüpilisest arhitektuurist: ajakirjandusvabaduse, kogunemisvabaduse õõnestamine, sallimatus poliitiliste eriarvamuste suhtes, kohtuvõimu sõltumatuse uuristamine. EL-Türgi suhtesse pole küll grammigi armastust lisandunud, kuid mõlemad pooled saavad aru, et neil on üksteist rohkem vaja kui kunagi varem.
KAART: Kui Türgi laseks, tuleks üle 2 miljoni pagulase üle Türgi-Kreeka piiri Euroopasse.
EL-Türgi tegevusplaan on idealistlike humanistide jaoks karm Saksa realpolitik – Türgi saab 3 miljardit eurot raha laagrites viibivate süürlastest (kuid ka iraaklastest ja afgaanidest) põgenike olukorra leevendamiseks, viisavabaduse oma kodanikele Euroopa Liidu piires liikumiseks ja kindlama ning kiirema perspektiivi liitumisläbirääkimiste lõpuleviimiseks. Türgi on seni nõustunud ka tagasi võtma Türgi vetes kinni peetud põgenikke. Tulenevalt Euroopa reeglitest on automaatselt nii, et kui pagulane või immigrant jõuab Euroopa vetesse, oleme kohustatud ta vastu võtma ja tema asüülisobivust hindama, kui ta avalduse esitab.
Kuid see tähendab tohutut koormust vastuvõtjariikidele, kes ei ole olnud valmis sadu tuhandeid varjupaigataotlusi sisuliselt läbi vaatama. EL on läbi nn hotspot’ide loomise proovinud vastuvõtjariikide koormust leevendada, kuid nüüd on tekkimas uus probleem – mis saab nendest, kes varjupaika ei saa? Probleemi võimendab veelgi Lääne-Balkani riikide otsus sulgeda piirid Kreekaga.
EL-il on enamus naaberriikidega tagasivõtulepingud, kuid nende täitmine sõltub paljuski riikide tahtest. Türgi poolt antud vihje, et nad on ehk valmis ELis varjupaika mittesaanud põgenikud tagasi võtma, ongi tekitanud võimaluse umbejooksnud migratsioonikriisi ühe otsa lahtiharutamiseks. Siiski, umbsõlme teine pool on liikmesriikide valmisolek olla solidaarne ja võtta nö oma osa varjupaiga saanud põgenikest. Ei ole ju võimalik, et nad kõik jääksid Kreekasse.
Selle leppe täitmise üle EL ja Türgi tippkohtumine täna aset leiabki. Pea kõikidel rinnetel ka midagi toimub – Euroopa Komisjon on ettevalmistanud vajalikud dokumendid, käivitunud on EL-Türgi töögrupid ja seiremehhanismid jne. Mõlemad pooled on ka motiveeritud, ent EL muidugi enam kui Türgi. Kuid ka president Erdogani ja tema peaminister Davutoğlu jaoks on rändekriis võimalus saavutada reaalset edasiminekut suhetes EL-ga ajal, kui pinged nii Venemaaga kui ka idas muskleid näitava Iraaniga on haripunktis. Venemaa ja Iraan osalevad mõlemad täiel määral Süüria sõjas ning Iraan konkreetselt ka Iraagi konfliktis ning probleemide lahendamise asemel aitavad nad pigem aktiivselt kaasa nende tekitamisele.
Euroopa jaoks on siin üks suur intellektuaalne küsimus, mis on tänaseks juba reaalpoliitika praktiliseks joonealuseks märkuseks taandunud – Erdogani kodused jõuvõtted sh reid eelmiselgi nädalal riigi suurima päevalehe Zamani toimetusse näitavad, et tal pole vajadust karta Euroopa liiga kriitilisi reaktsioone. Quid pro quo – kui hoiad pagulased eemal, siis otsusta ise, mis reeglite järgi elu Istanbulis elatakse. Sest nagu kirjutas Financial Timesi kolumnist Gideon Rachman viidates oma jutuajamisele ühe Saksa ametnikuga – “Me palume ju Türgil hoida oma piir Süüriaga lahti, et sõjapagulastel oleks kuhugi minna, aga piir Kreekaga panna kinni (PG: et neil poleks kuhugi edasi minna) ja võtta mitte-süürlastest põgenikud Euroopa Liidult tagasi. Kui ma oleks türklaste asemel, siis pole kindel, kas ma suudaks sellega nõustuda.”
Just sellepärast valmistab EL ette pagulaste ümberjaotamist otse Türgis olevatest laagritest, see võimaldaks kontrollitud põgenike vastuvõtmist, aga ei ole sugugi populaarne – seetõttu seda kõige tundlikumat läbirääkimiste teemat keset lauda ei visata, aga töö sellega käib ja rakendamine algab eeldatavalt siis, kui piir vähegi peab.
SAKSA KOHALIKUD VALIMISED
Saksamaal on järgmisel nädalavahetusel kohalikud valimised (3 liidumaal: Sachsen-Anhalt, Baden-Württemberg ja Rheinland). Poliitika.guru lugeja teab, et avalik toetus Merkeli pagulaspoliitikale on olnud heitlik, sest inimeste usk riigi võimesse see voog ära absorbeerida on kahanenud. Need kohalikud valimised testivadki avalikkuse toetust Merkeli poliitikatele. Tõele au andes on Merkeli enda partei eh CDU reitingud olnud olulised arvestades stabiilsed.
Mõistlik sakslane näeb, et Euroopas on pagulaskriis ja riigijuhtidest nii Saksamaal kui mujal on Merkel pea ainus, kes on võtnud vastutuse ja näeb Euroopa jalgel püsimise nimel vaeva. Küll aga on näiteks Sachsen-Anhalti liidumaal teisele kohale tõusnud paremradikaalne AfD (sks k Alternative für Deutschland), samale pulgale CDU üleriigilise koalitsioonipartneri ehk sotsiaaldemokraatliku SPDga. See peegeldab ka üleriigilist trendi, kus CDU on küll liidrikohal, kuigi toetus on langenud alla 40%; SPD ca 25% teisel kohal; AfD aga on tõusnud üle 10% ja stabiliseerib sellega enda toetust Saksamaa 3. parteina liberaalide, roheliste ja kommunistide ees.
Seetõttu vajab Merkel EL-Türgi tippkohtumiselt häid uudiseid, mis näitaksid, et Euroopa plaan pagulasvoo vähendamiseks hakkab tööle.
HÄID UUDISEID KÜPROSELT
Täna kogunevad Brüsselis eurotsooni rahandusministrid, Eestist on platsis rahandusminister Sven Sester ja asekantsler Märten Ross. Tõenäoliselt otsustatakse kohtumisel Küprose abiprogrammi lõpetamine. See tähendab, et viiest EL abiprogrammi riigist 4 on sellest edukalt väljunud ja tandemi Sarkozy-Merkel veetud EL finantskriisi lahendus, millel oli hulganisti kriitikuid, pigem töötas kui ei töötanud. Küpros oli viimane abiprogrammi sisenenud riik. Pea 3 aastat tagasi, 25. märtsil 2013 panid Eurogrupp (EL ühisraha liikmesriigid), Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja Rahvusvaheline Valuutafond kokku 10 miljardi eurose abiprogrammi, et päästa ära kokkukukkunud Küprose pangandussüsteem (Küpros kasutas sellest lõpuks 7 miljardit).
Kuigi abiprogrammiga kaasnenud tingimused olid tavapäraselt karmid (tagatud deposiite – 100 000 eurot hoiustaja kohta – ületav osa maksustati ühekordse kapitalimaksuga, mistõttu kaotasid hoiustajad kuni 48% oma hoiusest, et abiprogrammi kulusid osalt katta; positiivse poole pealt lasti allavett kohaliku Marfin-Laiki panga aktsionärid ja võlakirjaomanikud, st ei jäätud vaid hoiustajaid kannatama).
Kuigi alguses tundus, et tingimused on nii karmid, et sunnivad Küprost abi osas Venemaa poole pöörduma, destabiliseerides nii EL sisemist ühtsust, siis lõpuks jõuti siiski kokkuleppele ja Küpros kohanes väga kiiresti, rakendades jõuluselt abiprogrammi tingimusi. Enam kui 5% eelarvedefitsiit viidi aastaga nulli lähedale ning majandus kasvab teist aastat järjest. Elu Küprosel pole küll pelgalt lust ja lillepidu, ent tundub siiski kinnitavat, et kui suuremates riikides võib väga kiirel kohanemisel range fiskaalpoliitikaga olla sotsiaalselt väga kallis hind, siis väikeriikidele nagu Läti, Küpros, Iirimaa ja Eesti (kes küll abirprogrammi ei vajanud ja tuli sügavast august oma enda rihmapingutuse ja Rootsi maksumaksja abiga välja) on selline lähenemine valus, aga efektiivne. Kuid ka Hispaania, mis on Euroopa suuremaid majandusi, suutis kriisist ja abiprogrammist võtta välja parima – struktuursed tööturureformid ja majandus kasvab juba kümmekond kvartalit järjest väga jõudsalt ning tööpuudus väheneb.
Kui Küpros abiprogrammi 25.03.2013 sisenes, oli selle väljavaadete ja mõju osas muidugi ka teistsuguseid prognoose. Kreeka tulevane ja tänaseks legendaarne rahandusminister Yanis Varoufakis pidas Küprose abiprogrammi läbirääkimisi ja selle tingimusi pöördepunktiks, kus suurte riikide “autoritaarsed ja riike lahutavad, mitte liitvaid” poliitilised survemeetmed sillutavad tee Euroopa lagunemisele. (PG toimetuse parafraseering, Varoufakise hinnangu originaali Küprose diilile loe siit.) Muidugi, tuleb möönda, et läbirääkimiste algfaasis esitatud tingimused olid tõesti totrad – ühelt poolt oleks pihta saanud ka tagatud deposiidid ja teisalt, Marfin-Laiki panga võlakirjaomanikke oleks säästetud.
KÜPROSE TAASÜHINEMINE
Pagulaskriisi tõttu üles soojendatud EL ja Türgi suhte varjus said 2015. aasta mais hoo taas sisse Küprose Vabariigi ja Türgi kontrolli all oleva Põhja-Küprose taasühinemisläbirääkimised. Suur osa teemadest on ÜRO poolt vahendatud läbirääkimisvoorude jooksul läbi käidud ning Küprose Vabariik saatis nädalapäevad tagasi EL eesistujale (Holland) kirja, kus teeb ettepaneku anda türgi keelele ametliku EL keele staatus. See vajab kõigi 28 liikmesriigi toetust. Samas on üleval veel mitmeid, meilegi tuttavaid, riigi okupatsioonist vabanemise järel päevakorral olnud teemasid: täna Põhja-Türgi territooriumil viibivate Türgi sõdurite staatus ning ka näiteks Eesti-sarnane olukord omandirefomiga – mis saab täna põhjaküproslaste käes olevast varast, mis tuleks taasühinemise tagastada õigusjärgsetele omanikele. Põhja-Türgi viitab aga Saksamaa taasühinemise kogemusele, kus vara õigusjärgsetele omanikele tagastamise asemel see hoopis kompenseeriti.
RIIGI- JA HALDUSREFORM
Praxise ja Eesti Tööandjate Keskliidu algatus Riigireformi radar hindas eelmisel nädalal reformi edenemist hindega 3-. Soliidne hinne, võttes arvesse, et reform pole veel õieti alanud. Kas radari tõttu või aja kokkulangevusest, aga igal juhul avaldas Rahandusministeerium koalitsioonileppes kokkulepitud reformisuunad pildi kujul ja heitis veidi valgust nendele organisatsioonide liitmise reformidele, mida järgnevatel kuudel põhjalikumalt analüüsitakse.
Radari tegijad kritiseerisid peamiselt seda, et reformi eesmärgid pole paigas ja liiga vähe võetakse aega aruteluks. Riigiaparaadi sees on reformiarutelud juba praegu väga tulised. Näiteks võib ühe EL vahendite rakendusüksuse loomine tunduda tehniline ja kõigile sobiv eesmärk aga reaalselt muudaks see oluliselt ministeeriumitevahelisi jõujooni ja olenevalt elluviimise viisist suurendaks oluliselt Rahandusministeeriumi mõju.
Pinged hõljuvad ka Ettevõtlusagentuuri ja Arengupanga loomise ümber, sest enamus reformi osapooli näeb saavutatavat tulemust erinevalt. On vaid aja küsimus, kui need arutelud ka avalikkuse ette paiskuvad.
Eesmärkide osas on vast õigem öelda, et riigireformi eesmärgid on küll paigas, need on nimelt kirjas koalitsioonilepingus, kuid need pole täpselt sellised, nagu ettevõtjad tahaksid. Arvatavasti ei saagi riigireformi hinne seetõttu väga kõrgele tõusta, sest pole näha, et valitsus hakkaks reformiplaane oluliselt ringi vaatama. Ehk aitab hinde paranemisele kaasa asjaolu, et reformile hinnet paneva radari kolleegiumis ja Rahandusministeeriumi riigireformi nõukojas kattub lausa 5 liiget ehk ligi 40%.
Sel neljapäeval astub valitsus eelduste kohaselt sammu edasi ka haldusreformi osas, sest valitsuskabinet arutab haldusreformi seadust. Teema keerukust näitab kasvõi see, et eelnõu nn kooskõlastustabel on pikem kui 200 lehekülge. Arvestada tuleb, et sisuliste teemadeni, nagu omavalitsuse ja riigi ülesannete jaotus, pole valitsus veel jõudnud ja seaduseelnõu tegeleb vaid omavalitsuste liitumise protsessi ja liitumise kriteeriumite paikapanekuga.
Praeguse seisu järgi peaks haldusreform saama ka koalitsioonierakondade, sealhulgas sotside toetuse, kelle esimees Ossinovski ei ole vaatamata levinud spekulatsioonidele taas ühest maast leitud tülist haldusreformi kritiseerinud. Siiski pole oodata, et eelnõu valitsuses ludinal läbi läheb – nii on sotsid igal vähegi haldusreformiga seotud teemal kasutanud võimalust üles tõsta osavalla idee, mille vormi ja sisu osas ei ole koalitsioonis veel üksmeelt. Omad mured on ka IRLil.
Mis täpselt juhtuma hakkab?
- etapp: vabatahtlike ühinemiste ettevalmistamine (kuni 1. jaanuar 2017)
- jõustuvad kriteeriumid omavalitsustele, sh suurusele
- hiljemalt 1. oktoober 2016 alustavad kriteeriumitele mittevastavad KOVd ühinemisläbirääkimisi
- hiljemalt 1.01.2017 peavad kohalikud volikogud olema ühinemised ära otsustanud
- etapp: valitsuse poolt algatatud ühinemised
- 1. jaanuarist 2017 kuni 15. juulini 2017 valmistab valitsus ette kriteeriumitele mittevastavate ja ühinemisotsuseid mitte teinud omavalitsuste ühinemisi, sh
- 15. veebruaril teeb valitsus KOVdele vastava ettepaneku
- 15. maini on KOVdel aega selle kohta oma arvamus esitada
SLOVAKKIA VALIMISED – TÜÜPILINE IDA-EUROOPA
Laupäeval toimunud Slovakkia valimistel jätkati ootuspärast Kesk- ja Ida-Euroopa trendi, ehk valimistel domineeris jõuliselt rahvuslik ja immigrantide vastane retoorika. Võidu sai usinalt immigrantide vastast hirmutrummi tagunud peaminister Robert Fico vasaktsentristlik partei SMER. Immigrantide vastasele kaardile mängisid tegelikult paljud valimistel konkureerinud jõud ning parlamenti pääses 8%-ga ka sisuliselt neonatslik Rahvapartei Meie Slovakkia . Parlamendis on veel üks paremradikaalne jõud Slovakkia Rahvuslik Partei, mis sai 8,6% häältest.
Kokku on uues parlamendis tervelt 8 parteid ning väiksemad erakonnad ning uued jõud ampsasid valitseva SMERi toetusest suuri tükke. Fico partei toetus langes eelmiste valimiste 44%-lt 28%-le ja kohtade arv 150-kohalises parlamendis 83-lt 49-le.
Slovakkia võib liituda ka teise laiema trendiga, ehk astuda samasse ritta Portugali, Hispaania ja Iirimaaga. Neis riikides on küll valitsev partei saavutanud hiljutistel valimistel taas võidu, kuid kaotanud selge enamuse või domineeriva positsiooni ning valitsuse moodustamine on osutunud väga keeruliseks, või suisa võimatuks.
Teiste Visegradi riikide (Poola, Ungari, Tšehhi) juhid ei pea ilmselt siiski muretsema. Isegi kui Ficol ei õnnestu valitsust moodustada, siis nende mõttekaaslane ja liitlane rändekriisi teemal ei kao kuhugi – valijate meelsus ei luba tulevasel valitsusel joont muuta. Küll aga on põhjust muretseda Euroopa Liidul laiemalt, sest vaid paar kuud enne ELi eesistuja positsiooni enda kätte võtmist, on Slovakkia sisenenud potentsiaalselt väga segasesse perioodi ilma stabiilse valitsuseta. Spekuleeritakse võimalusega, et euroopameelne president Andrej Kiska võib püüda määrata ametisse tehnokraatlikku valitsust, mis jätaks ultranatsionalistid kõrvale ning juhiks riigi läbi eesistumisperioodi. Sel juhul oleks tõenäoline, et 2017. a. toimuvad uued valimised.
Muuseas, Slovakkias esitati möödunud aastal kokku 330 varjupaigataotlust, millest rahuldati 8.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
