Eile avaldasime Eesti Karskusseltsi esimehe Lauri Beekmanni loo sellest, kas Eesti peaks eeskujuks võtma Itaalia või Põhjamaade alkoholipoliitika. Meie toimetaja Keit Kasemets toob Lauri loole lisaks mõned teemaga seotud faktid, mis analüüsis kajastamist ei leidnud.
DISCLAIMER: Keit töötab Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis siseturu asekantslerina, kus ta vastutab muuhulgas ka alkoholi reklaami ja kaubandustegevuse reguleerimise eest.
MÕNED FAKTID ALKOHOLITARBIMISEST
Lauri Beekmann analüüsib oma artiklis Itaalia ja Põhjamaade alkoholitarbimist ja järeldab, et meil pole alkoholipoliitikas Itaalialt midagi õppida ning peaksime oma alkoholipoliitika pigem tüürima Põhjamaade suunas. Toon ära mõned faktid, mis Lauri loost selgelt välja ei tule.
- Alkoholi tarbimist mõjutavad väärtushinnangud ja elustiil.
Alkoholipoliitika mõjutab kindlasti tarbimist, aga Itaalia näitel mõjutab seda oluliselt üldine alkoholikultuur. Põhiline Itaalia ekspertide järeldus on, et juuakse vähem seetõttu, et pole aega. Kuigi põhiline tarbitav alkohoolne jook (vein) ei ole kallimaks läinud, õigemini seda ei maksustatagi. Eeldatavalt ei soovita autor lahja alkoholi tarbimise soodustamist, sest just seda (õlut) ju nii Eestis kui Põhjamaades tarbitakse. Pigem soovitavad TAI eksperdid just õlle tarbimist piirata. Itaalia näitest on meil õppida seda, et sageli ei ole vaja riigipoolne sekkumine, vaid palju tulemuslikumad muutused tekivad väärtushinnangute ja elustiili muutuse tõttu. Eestis on alkoholitarbimine aasta-aastalt vähenenud ja väheneb 2015. aastal veelg,i kui võtta aluseks aktsiisi laekumise statistika. Seda ilma suuremate alkoholipoliitika muutusteta, kui pidev ja ka vajalik alkoholiaktsiisi tõus (kättesaadavuse vähenemine) välja arvata.
Alkoholipoliitika rohelises raamatus on sihttasemeks 8 l inimese kohta. See võib 2016 olla juba käes, peamiselt aktsiisipoliitika tõttu, vähem ka paraneva kultuuri tõttu – nagu viitab ka eile avaldatud WHO HSBC uuring, mille kohaselt oli 15-aastaste seas juba end purju joonud noorukite osakaal Eestis kukkunud võrreldes 2012 uuringuga 6% (21% peale). Samas kanepit on proovinud selles vanuses juba 29% kõikidest noormeestest ja kanepi tarbimine ja omamine on seadusvastane, rääkimata reklaamist. “Suurima languse on teinud end kaks või enam korda purju joonute osakaal 15-aastastel: poiste seas on langus 17% ja tüdrukutel 13%. Sagedase purjujoomise näitaja järsk vähenemine on Eesti jaoks seekordse uuringu kõige rõõmustavam tulemus.”
Uuringu koduleht ise asub siin.
2. Ei Itaalia ega Põhjamaa näite põhjal pole selge, kui palju konkreetsed alkoholipoliitika meetmed tarbimist mõjutavad
Eestis, kus on liberaalsem alkoholipoliitika kui Põhjamaades, on tarbimine 15+ elaniku kohta väiksem, kui piiravama alkoholipoliitikaga Soomes. Samuti väga piirava alkoholipoliitikaga Rootsis on tarbimine aga nii Soomest kui Eestist väiksem.
Norra, mida Lauri Beekmann toob välja kui WHO globaalse strateegia soovituslike meetmete musterjälgijat, on hoopis huvitav näide, sest alkoholi tarbimine on seal vaatamata poliitika karmistamisele kasvanud. Näiteks alkoholi telereklaami keelati Norras juba 1972. aastal, kui tarbimine kasvas seal nii enne kui pärast piirangu kehtestamist samas tempos.
1990. aasta tarbimise madalapunktist (4.99 liitrit puhast alkoholi inimese kohta) on tarbimine pidevalt kasvanud ja tõusnud 2008. aastaks 40% (6.75 liitri puhta alkoholini inimese kohta).
2015.aasta alkoholist tulenevate tervisekahjude numbrid kahjuks sellist alkoholitarbimise langust ei ennusta nagu õlletootjad on aktsiis pealt arvutanud ja Keit Kasemets siin ära toob. Otseselt alkoholist pōhjustatud surmade arv oli 2015.aastal ligikaudselt sama, mis 2014.aastal. Haigekassa makstud otseselt alkoholiga seotud haiguste ravijuhtude arv oli samuti sama, mis 2014.aastal. Kui alkoholitarbimine oleks aastaga oluliselt langnenud, siis paistaks see terviseandmetestbära, nii nagu see oli 2009. aastal.
Mis mind väga kurvaks teeb, on asjaolu, et Keit Kasemets oli 25.02 Valitsuse kabinetiistungil kohal, kui vastavaid numbreid näitasin alkoholipoliitika ettepanekute arutelul. Kuid Keit on otsustanud uskuda ja näidata õlletootjate arvutatud numbreid ja mitte uskuda seda, mis paistab ära surmatunnistustelt ja haigekassa raviarvetelt.
Tänud diskussiooni jätkamise pärast. Hea meelega kommenteeriksin mõnda mõtet siit ka omalt poolt.
Itaalia näide on veinikeskne, kuna nende pikk ajalugu ja traditsioonid on selle selliseks kujundanud. Me ei saa ennast kuidagi sarnasesse mudelisse suruda, kuna meie kontekst on lihtsalt niivõrd teistsugune. Kui Itaalias oleks olnud selle igapäevase toidukordadega kaasas käinud veinijoomise kõrval ka massilisem nädalavahetuse “joomingu” stiilis õlle ja viina tarbimine, siis selle globaliseerumise tagajärjel oleks ehk kaalukauss kaldunud sinna nädalavahetuse joomingute poole, kuid nagu hr Palmesino rõhutas, selleks ei olnud nend kultuurikeskkond sel määral vastuvõtlik. Muidugi on elustiil ja traditsioonid olulised, kuid kui need mõlemad on destruktiivsed, siis on riigil õigus ja kohustus sekkuda, eriti kuna see alkoholi tarvitamine kahjustab peale tarbijate enda ka teisi inimesi.
Kangesti tahaks loota, et Teie prognoos 2015. aasta tarbimisnäitajate osas vastaks tõele, kuid nagu ka Maris Jesse just siin tõdes, on see vähetõenäoline. Vähemalt siis sellisel määral. Teie tabelis on 2015 aasta prognoos aktsiisilaekumise alusel. Eelmiste aastate numbrid sisaldavad aga ka illegaalselt osa, eksole.
Soome ja Eesti tarbimisnäitajate osas pean siiski vea parandama. Õigemini juhin tähelepanu kõige värskematele andmete ja otse allikast. 2014. aastal oli Soomes 15+ elanike seas tarbimine 11.2 liitrit, mis oli 3.4% madalam kui aastal 2013. https://www.thl.fi/fi/web/thlfi-en/statistics/statistics-by-topic/alcohol-drugs-and-addiction/alcohol/alcoholic-beverage-consumption
Eestil oli see näitaja siis 2014. aastal 11.7. Vahe on tõepoolest väike, kuid Soome tarbib siiski vähem ja ka seal on tarbimine languses.
Ja mis puudutab Norra tarbimise kasvu, siis ütleme nii, et riik, kelle tarbimine on vahemikus 4-6 liitrit, selle arengud loomulikult liiguvadki veidi teistmoodi. Pideva languse asemel on eesmärk rohkem madala tarbimise hoidmine. See, et 1970. aasta 4.77 liitrit pole sealt alates olnud pidevas languses, on ju üsna loogiline ja paratamatu. Absoluutselt alkoholivaba ühiskonda lääne kultuuris, ei kuju isegi mina ette. Viimastel aastatel on siiski taas aset leidnud langustrend ehk täpsemalt: 2011 – 6,43; 2012 – 6,21; 2013 – 6,22 ja 2014 – 6,06.
Ja tulles veelkord Norra ja Itaalia võrdluse juurde, siis kuigi nad on oma tarbimisnäitajatelt üsna sarnased, siis julgeksin nimetada Norrat selgelt tugevamas olukorras olevana, sest nende olukord on saavutatud teadliku ja sihipärase tegevuse tõttu. Olemas on tugev ja väljatöötatud struktuur. Itaalias on toimunud midagi, mis ei ole palju inimeste suunata olnud. On läinud hästi ja hetke näitajad on head. Aga kuhu seal toimub edasine areng? Kogu Lõuna-Euroopa eksperdid ütlevad, et põhjamaine binge drinking´u kultuur on selgelt nende piire ületamas. Kuidas on Itaalia sellisteks arenguteks valmis, seda näitab aeg.