Reedel jõudsid EL valitsusjuhid ja Türgi peaminister kokkuleppele, mille peamine eesmärk on lihtne – sulgeda Euroopa illegaalsele põgenikerändele. Kuigi avalikult ei ole kantsler Merkel oma lahtiste uste sõnumist taganenud, siis sisuliselt tahab ta ukse sulgeda. Alates tänasest tuleks kokkuleppe kohaselt kõik illegaalselt Kreekasse saabunud põgenikud saata tagasi Türki, hoolimata sellest, kas nad väärivad varjupaika või mitte. Sõnum põgenikele on selge: ärge tulge, uks on kinni.
Selle eest, et Türgi oleks valmis põgenikke tagasi võtma, andis Euroopa terve rea lubadusi alates kohustusest pakkuda Türgis olevatele sõjapõgenikele otse varjupaika (nii vabatahtlikult kui sellesama kuulsa ümberjaotamisvalemi raames), sh anda iga Türki illegaalselt tagasisaadetu asemel asüüli Türgis olevale sõjapõgenikule, anda suveks Türgi kodanikele viisavabadus, panustada rahaliselt senisest rohkem Süüria sõjapõgenike ülalpidamisse ja soojendada üles liitumisläbirääkimised Türgiga.
Kokkulepe on täna siiski vaid tükk teksti mõnel paberilehel. Kuigi alates laupäeva keskööst peaks kokkuleppe kehtima (ja põgenikke tagasi saadetama), on leppe ellurakendamise teel terve rida karisid:
Seda enam on tähtis põgenikelaine algpõhjusele, ehk Süüria kodusõjale, piiri panek.
Eestile tähendab EL-Türgi kokkulepe arvatavasti seda, et meile jõuavad ka kvoodipõgenikud, keda asustatakse Türgist ümber otse (kokku kogu EL-i 72 000).
KESKERAKONNA UKSEPAUGUD
Sel nädalal sulgub uks kas Kadri Simsoni või Jaanus Karilaiu ees, sest kolmapäeval valitakse Keskfraktsioonile juhti. Neljapäeval saab uue juhatuse Riigikogu. Üllatusteta saab esimeheks taas Eiki Nestor ja ilmselt üsna üllatusteta kulgeb seekord ka aseesimeeste valik. See tähendab, et jätkab ka Jüri Ratas, kes nädalavahetuse eel pääses ülekaaluka toetusega EOK juhi valimiste teise vooru. Kui Ratas peaks haarama olümpiatõrviku (sellest allpool), siis valitakse Riigikogule uus aseesimees ning siis ei ole sugugi kindel, kes Jüri Ratase asemel opositsiooni esindajana haamrivibutajaks saab. Kui tavapäraselt valitakse esimeest koos aseesimeeste/naistega, siis nüüd valitaks ainult viimast ja see tähendab sisuliselt seda, et ka opositsiooni esindaja valimine läheks koalitsiooni kätte.
Kui koalitsioon sooviks, võiks nad enda häältega Keskerakonnale ninanipsu mängida ja valida Ratase asemel aseesimeheks nt Krista Aru (Vabaerakond). Selleks peaks siiski olema väga kaalukas põhjus. Positsioon, mida on peetud tasakaalu silmas pidades alati opositsioonile kuuluvaks, peaks loogiliselt sõltuma ka opositsiooni enda eelistustest. Keskerakond on opositsiooni suurim partei ja eeldusel, et selle fraktsioon suudab sellises küsimuses olla ühtne, peaks riigikogu aseesimehe kabinet ja sellega seonduv ressurss minema ka neile – liiatigi, kuna ülejäänud opositsioonierakonnad ehk Vabaerakond ja EKRE ei ole kindlasti ühtselt Keskerakonna-vastased. Kui Vabaerakond seda tahakski olla ja suudaks nt Savisaare rühmituse Kremli-meelsuse tõttu end nende vastu häälestada, siis EKRE näeb enda võimalusi järgmisel kümnendil valitsusse saada just koos Keskerakonnaga.
Ratase lähetamisest EOKsse on tegelikult huvitatud teisedki peale Keskerakonna juhtkonna. Viimastele on see hea, sest nii saab Savisaar lahti ühest suurimast ja tõsiseltvõetavamast siseopositsionäärist. Koos Mailis Repsi terendava väljaviskamisega saaks ta konsolideerida oma võimu Keskerakonna Riigikogu fraktsioonis. Ideaalis tahaks Savisaar kindlasti kuhugi kaugele ära saata ka Kadri Simsoni, aga selleks, et Sven Sester esitaks ta valitsusele kinnitamiseks Euroopa Kontrollkoja liikme kandidaadiks, nagu soovitas Allar Tankler selles poliitika.guru loos, peaks Savisaar olema mustkunstnik.
Teised eesotsas Reformierakonnaga võidaks Ratase lahkumisest kahes plaanis. Esiteks kaotaks Keskerakond väga stabiilse ja tööka häälemagneti (viimastel Riigikogu valimistel ligi 8000 häält vaatamata sunnitud ringkonnavahetusele – üle Eesti 5. tulemus). Teiseks nõrgestaks see oluliselt Keskerakonna fraktsiooni nn Simsoni tiiba. Eestlastest valijatel kinnistub teadmine, et Keskerakond on nende jaoks kadunud ja see istub eriti Reformierakonnale, kes saab ennast jätkuvalt kujutada kui ainsat valguse majakat Mordori kurjade jõudude vastu võitlemisel, mis kinnistaks neile peaministri koha veel üheks kümnendiks. Kübaratrikk missugune!
KONTROLLIKOJA KOHT KONTROLLI ALT VÄLJAS?
Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee lõi eelmisel teisipäeval ukse kinni kahe Euroopa Kontrollkoja liikme kandidaadi ees. Malta nominent Toni Abela oli juba ette teada mineja mees, olles olnud minevikus segatud narkokuriteo kinnimätsimisse. Poolakast Euroopa Parlamendi liikmele Janusz Wojciechowskile sai aga saatuslikuks seotus Poola võimupartei PiS-iga ja soovimatus mõista hukka Poola valitsusse konflikti konstitutsioonikohtuga.
Millised on õppetunnid Eesti jaoks, kes pole oma kandidaati veel esitanud?
Esiteks, kuna hetkel kaalutakse vaid Ida-Euroopa kandidaate, on kiusatus neile nö koht kätte näidata (nt vähese solidaarsuse eest põgenikekriisi lahendamisel) suur.
Teiseks ja eelnevaga seotult peaks kandidaadi koduerakonna poliitika olema Euroopas parketikõlbulik. Kindlasti paneks paljud Euroopa Parlamendi liikmed pahaks, kui kandidaadi koduerakond paistaks silma sellega, et torpedeerib parlamendis rakendusseadusi, mis võimaldaksid ellu viia vähemuste võrdset kohtlemist tagavat kooseluõigust. Või kui kandidaat ise on kooseluõiguse seaduse vastu hääletanud.
Kolmandaks: Malta kandidaat oli sots. Kahjuks on Euroopa Parlamendi kahel suuremal fraktsioonil kole komme kasutada aeg ajalt silm silma vastu taktikat. Mitte alati, aga see risk on olemas. See tähendaks, et sotsid võivad otsida nõrgimat Euroopa Rahvapartei kandidaati, et konservatiividele nö tagasi teha. Poolakas ei lähe arvesse, kuna on teisest fraktsioonist. Euroopa Rahvapartei fraktsiooni kuulub Eestist vaid IRL.
Seega kokkuvõtteks ja ilma keerutamata – kui Juhan Parts peaks Eesti kandidaadiks esitatama, peaks ta kuulamiseks hoolega ettevalmistuma ja vältima koperdusi euroopalike väärtuste lävepakul. Vastasel juhul võib mitmetel Euroopa Parlamendi liikmetel tekkida kiusatus uks tema ees pauguga kinni lüüa.
UKS LÖÖDI KINNI BERNIE SANDERSI EES
15. märtsil toimunud eelvalimised Floridas ja Ohios sulgesid Sandersi võimaluse saada demokraatide kandidaadiks. Clinton võitis kahes suuremas osariigis veenvalt , sh oli edukas ka nende valijagruppide seas, kes on seni olnud Sandersi valijateks. Kui ei juhtu just mingit kampaaniakatastroofi, saab Hillaryst esimene naine USA ajaloos, kes on esitatud oma partei poolt presidendikandidaadiks. Kihlveokontorite arvates on ta täna ka 68% tõenäosusega USA järgmine president.
Konservatiivide establishment otsib samas üha paanilisemalt võimalust sulgeda ust Donald Trumpi ees. Teoreetiliselt on neil järel ainult üks hea (kuid tegelikult teoreetiline) valik ning üks halb valik:
VALIK 1. Enamus vabariiklasi ei ole tegelikult eelvalimistel osalenud. Kuigi Trumpi toetajaskond on tulnud välja ja sellega suurendanud ka tavapäraselt üsna loidu valimisaktiivsust, siis suurem osa konservatiive on ikkagi hääletanud jalgadega, st jäänud koju. Samas võrreldes teiste kandidaatidega oleks Trumpi presidendikandidaadiks saades rahul kõige vähem konservatiive ja rahulolematuid kõige rohkem (vt joonis all). Parteigenossede ainus hea võimalus on saada need inimesed eelvalimistel valima ja hääletama kandidaadi poolt, kellel on veel reaalne võimalus Trumpi lüüa. Selleks meheks, kes peab seni koju jäänud konservatiive mobiliseerima ning kelle selja taha asus reedel ka Mitt Romney, on… Ted Cruz. Oh issand, unustage ära…
VALIK 2. Selleks, et Trump ületaks maagilise 1237 valijamehe piiri, peaks ta veel kõvasti pingutama. Pole sugugi võimatu, et ta seda ei suudagi. Peab ta ju selleks saama endale vähemalt 60% veel jagamata valijameestest. Seni on ta saanud 47% juba jagatud valijameestest. Seega võib juhtuda, et käivitub stsenaarium, kus vabariiklaste konvendis läheks diilitamiseks. See võib, aga ei pruugi lõppkokkuvõttes olla parteieliidile parem stsenaarium. Kui Trumpile nö vesi peale tõmmataks ja kandidaadiks valitaks Cruz, ei keela miski Trumpil siiski sõltumatuna presidendiks kandideerida, võttes endale lisaks ka märtri rolli. Tema valijat mobiliseeriks see ilmselt veelgi rohkem. Samas presidendiks saaks siis kindlalt Clinton ning vabariiklased läheksid erakonnana ilmselt lõhki.
ARENGUFONDI KUULSUSETU LÕPP
Riigikogu otsustas jäädavalt sulgeda Arengufondi ukse. Väike tükk ehk arenguseire jääb tiksuma Riigikogu kantselei osana. Praeguseks oli Arengufond jõudnud seisu, kus keegi ei näinud selles enam otsest kasu, seepärast toimus ukse kinnipanek ilma suurema kärata. Ometi loodi fond omal ajal suurte ootustega Mis siis valesti läks?
Selle aasta sügisel oleks Arengufond saanud 10-aastaseks, uks suleti enne juubelit. Kindlasti on mõistlikum asutusi sulgeda, kui on tunne, et neid pole enam vaja, mitte lasta neil edasi tiksuda. Pigem juhtub tavaliselt viimane, Arengufondi juhtum on meeldiv erand. Kuna seire sisu ja eesmärgi küsimused pole tänaseks lahendunud ja Riigikogu kantselei alla minek ei muuda neid küsimusi olematuks, ennustame, et taassündiv seirefunktsioon ei näe samuti oma esimest ümmargust sünnipäeva.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
