MEMORANDUM: HIRM JA RAEV 21.SAJANDI EESTIS (NÄDAL 14)

Sel nädalal teatas küsitava tausta ja rahastusega Ühiskonnauuringute Instituut, et EKRE toetus on tõusnud Reformierakonna kõrvale. Õige või vale, manipuleeritud või mitte, kinnitab see juba rohkem kui aasta kestnud trendi. Valitsuserakonnad ootavad, et “kui tuleb hakata rääkima ka teistel teemadel peale pagulaste, siis nad välja ei vea” või “eks neil ole lagi käes” ehk teisisõnu on põhisuhtumine “ehk läheb üle”. Millel aga selline ootus põhineb? Millised on need EKRE tõusu toitvad tegurid, mis on kadumas? Sellele vastust ei ole. Vähe sellest, enamasti pole ka head vastust, mis üldse on EKRE tõusu toitvad tegurid.

KUST TULEB EKRE TOETUS?

2001. aastal avaldas kirjastus Varrak prantsuse ajaloolase Alain Corbini uurimuse “Kannibalide küla: hirm ja raev 19. sajandi Prantsusmaal”. Corbin uurib 1870. aastal Edela-Prantsusmaal Hautefaye’s toimunud jõhkrat roima, kus 600-pealine talupoegade mass piinas, peksis läbi ja põletas elusalt linnaväljakul ühe aristokraadi. Põhjendused, mida asjaosalised tõid, ei pidanud ükski paika, tekkinud oli alkoholist hoogu saanud massipsühhoos. Corbini uurimuse leitmotiiviks on hirmu, pikaajalise allasurutuse ja alusetute kuulujuttude mõju, mis tegid võimalikuks ja kutsusid esile suurte inimhulkade loomastumise.

Aeg oli teine, kontekst oli teine, aga sügavamad allhoovused, mis tekitavad tänagi kollektiivset radikaliseerumist, avalikku räuskamist, inimeste mõnitamist ja avalikku ründamist nende identiteedi alusel, hirmu külvamist, enese üleskütmist jne tunduvad jahmatavalt sarnased. Hautefaye roim 150 aastat tagasi oli oma ajas õõvastav eemaldumine tsiviilsusest ja sama, ehkki muidugi tunduvalt leebemal kujul, on täna avaliku diskussiooni igapäevaseks osaks saanud põlgus inimõiguste, ühiskondliku moraali, poliitilise korrektsuse ja erineva kultuuritaustaga inimeste vastu.

See ei ole ainult Eestis nii. Enamikes Euroopa riikides ja väga markantselt ka USA-s on see tendents väga sarnane. Mis seda toidab? Miks on USA vabariiklaste kõige populaarsem presidendikandidaat Donald Trump, kelle rassistlike, võõravihast kantud ja ühiskonda sihilikult lõhestavate räusete maht hakkab varju jätma Lenini kogutud teoseid? Miks Saksamaal sisuliselt võidab kohalikud valimised AfD, kes kutsub üles pagulasi piiril tulistama? Miks on Prantsusmaal presidendivalimiste favoriidiks tõusmas Marine Le Pen (Front National), kes lubab piirid sulgeda ja riigi euroalast välja viia? Miks Slovakkias…? Miks Poolas …? Tšehhis? Ungarist pole mõtet rääkida, aga miks Taanis, Rootsis, Hollandis…?

On selge, et radikaalne populism tõuseb peaaegu kõikjal ja seetõttu on viljatu otsida vastust vaid Eesti poliitikast. Selgitusi, miks see nii on, leiab seinast seina. Toome neist mõned levinumad ära, hindamata siinjuures nende paikapidamist või panemata neid pingeritta:Nii et menüü on rikkalik, igaüks võib valida seletuse, mis talle “meeldib” või mõnes debatis kasulik on. Kindlasti on palju ka neid, kes leiavad, et “tegelikku” põhjust selles nimekirjas polegi. Paljud neist toodud selgitustest seostuvad omavahel või koguni kattuvad, aga väga paljud ka otseselt vastanduvad. Kuhu siis ikkagi näpp peale panna? Mis on see suur probleem, mille olemasolus ei kahtle keegi, aga mida ei osata veel ära tunda?

KES TOETAB DONALD TRUMPI?

Esiteks peame vaatama, kas vastus sellele küsimusele peitub selles, kes toetavad radikaalseid populiste, nagu näiteks Donald Trump. Ja kõige üldisem vastus on paljudele üllatus: Trump juhib teiste vabariiklaste kandidaatide ees enamikes Vabariikliku partei valijate kategooriates. Erinevatel eelvalimistel tehtud lävepakuküsitlustel selgus sama: Trumpi toetavad kõigi palgatasemetega, erineva religioossusega ja nii mõõdukamad kui konservatiivsemad vabariiklastest valijad.

Kui vaadata kogu ühiskonda, siis on vaade Trumpile väga negatiivne, eriti naiste hulgas, aga vabariiklastest naisvalijate seas on Trump ikkagi selgelt kõige populaarsem kandidaat:Trump on tugev pea kõigis põhilistes vabariiklaste segmentides, aga tema toetajate põhimass on:

-madalama haridustasemega (valged) mehed

-inimesed, kes tunnevad ennast otsustest ja võimust kõrvalejäetuna, nn “vihased”

-rassistlikum osa ühiskonnast.

EKRE kohta üksikasjalikku toetajate sotsiaalset profiili avaldatud meie teada pole, kuid EKRE toetajad on samuti valdavalt mehed, neid toetas viimatise veebiküsitluse järgi 13 protsenti naistest ja 26 protsenti meestest. Muude demograafiliste näitajate poolest EKRE toetajad silmatorkavalt ei eristu.

RADIKALISEERUMINE

Kõige veidram muutus poliitikas nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani on poliitika järsk radikaliseerumine. Veel 4 aastat tagasi sai vabariiklaste kandidaadi Mitt Romney kampaania tohutu hoobi ühest salajasest mobiilisalvestisest mingil tuluõhtul, kus Romney ütles, et “47% valijatest jäävad alati presidendiga (Obama), nad sõltuvad valitsusest, nad peavad end ohvriteks, nad arvavad, et neil on õigus arstiabile, toidule, eluasemele, ükskõik millele”. Seda peeti erakordselt solvavaks, paljud sõltumatud valijad keerasid Romneyle selja. Mõnede arvates maksis see lause talle presidendikoha.

See on otsekui teine, unustatud maailm. Trump on jõudnud solvata enam-vähem kõiki ühiskonnagruppe, lubanud moslemid riigist välja ajada, nimetanud Mehhikost tulnud immigrante parasiitideks ja vägistajateks, ähvardanud neid, kutsunud üles geisid ja lesbisid karistama, samuti neid, kes on aborti teinud, mõnitanud ja sõimanud naisi. Tema toetus ei ole sellest üldjuhul seni kahanenud, pigem vastupidi.

Jürgen Ligi kohatut väljendust õigustamata meenutame, et Eesti poliitikas oli veel paari aasta eest lause: “Koosolekul on tema kaunid suured silmad tavaliselt olnud kinnise suu kohal” väga terav solvang, aga täna on “kui on must, näita ust” või nentimine, et terroriakti hetkel on “Brüsseli lennujaamas käimas projekt: “Erinevus rikastab ja tere tulemast immigrandid!” täiesti tavaline praktika, mis toob toetust juurde.

Küsimus on, kust need selliste vaadetega valijad järsku välja ilmusid?

AUTORITAARNE ORIENTATSIOON

Vastus on: nad on kogu aeg meie keskel olnud, aga nad ei ole selle mõtteviisi järgi käitunud. Kui väga põhjalikult uurida, mis siiski ühendab Trumpi valijaid ja eristab neid teistest, siis pinnale on jäänud see, et Trumpi toetavad inimesed, kellel on autoritaarne psühholoogiline profiil.

See ei tähenda, et nad on diktaatorid või türannid, vaid neid iseloomustavad kaks peamist tunnusjoont: suur iha korra ja status quo järele ja hirm erineva, võõra ees. Kui autoritaarsusele kalduvad inimesed tunnevad end ohustatuna, siis vajavad nad korda ja tugevaid liidreid, kes neid kaitseks.

Kui ohtu ei tajuta, siis võivad autoritaarsusele kalduvad isikud hääletada ja käituda väga erinevalt, olla jaotunud peaaegu kogu poliitilise spektri ulatuses.

Väga head ja tõenduspõhist käsitlust autoritaarsusest Ameerika ühiskonnas saab Trumpi esiletõusu kontekstis pikemalt lugeda siit ja tausta autoritaarse inimtüübi kohta näiteks siit.

Miks aga see on välja löönud nii äkki, mõne aasta jooksul? 2005. aastal avaldas Karen Stenner raamatu, milles selgitas, kuidas suur hulk inimesi kannavad varjatult autoritaarset väärtusorientatsiooni, mis võib välja lüüa ja lööbki välja siis, kui tajutakse füüsilist ohtu oma elukorraldusele või destabiliseerivat sotsiaalset muutust. Kui need kaks korraga kokku saavad, siis kasvab autoritaarsest orientatsioonist juhinduvate inimeste hulk plahvatuslikult, ennustas Stenner.

Ühiskondlikud muutused nii Ameerika kui Euroopa ühiskondades on olnud sedavõrd suured, et üha rohkem inimesi tajub neid otseselt ohuna oma elukorraldusele ja turvalisusele.

MIS ERISTAB AUTORITAARSE ORIENTATSIOONIGA INIMESI?

Nad väärtustavad korda, status quod ja sotsiaalseid hierarhiaid, kontrolli kaootilise maailma üle. Igasugustele sotsiaalsetele muutustele reageerivad nad tunduvalt negatiivsemalt kui mitteautoritaarsed isikud. Enda poolt tajutud ohtude vastu pooldavad nad jõulist tegutsemist. Just see jõuline tegutsemine või usk  sellesse tõmbab neid teatud poliitikute toetajaks.

Lisaks sellele on autoritaarse orientatsiooniga inimestele omane teatud kindlat tüüpi hirmude võimendatud tajumine ja nendest juhindumine. Autoritaarid kipuvad palju enam kartma ohte, mis pärinevad kaugelt, piiri tagant (nt ISIS või Venemaa). Mitteautoritaarsed isikud kardavad neid välisohte tunduvalt vähem ning nende hirmud on palju paremini kooskõlas tegelike statistiliselt kinnitust leidnud ohtudega oma elule ja tervisele (autoõnnetused, haigused jne).

KUIDAS SEE POLIITIKAS AVALDUB?

Esiteks, autoritaarne orientatsioon (nii täpselt, kui seda annab üldse mõõta, mõõtmisest saab lugeda lisaks eespool viidatud lehe Vox.com artiklile ka siit) väljendub Ameerika poliitikas eriti toetusena Vabariiklikule parteile. Sellest tunduvalt enam on autoritaarsus aga korrelatsioonis Donald Trumpi toetamisega. Sellega on seletatud ka suurt osa Ameerika poliitika polariseerumisest ja Tea Party esiletõusust Vabariikliku partei sees.

Autoritaarse orientatsiooniga valijad hoolimata oma sotsiaalsest taustast toetavad jõulisi meetmeid ohtudega võitlemisel ning tunduvalt tõenäolisemalt toetavad selliseid poliitikaid, mis justkui võitlevad tänase “põhivaenlase” terrorismiga, nagu:

-relva jõul sekkumine riikides, mis ohustavad USA-d

-illegaalsete immigrantide lastele kodakondsuse keelamine

-lennujaamades lisakontrolli kehtestamine isikutele, kes on või võivad olla Lähis-Ida päritolu

-kohustuslik ID-kaart, mis peab igaühel alati kaasas olema

-kõigi telefonikõnede pealkuulamise lubamine valitsusele

Ja just see jõulistele tegudele kutsumine eristab Trumpi toetajaid teistest vabariiklaste toetajatest. Neid ei huvita klassikalised vabariiklikud maksuplaanid, rahvusvahelised lepingud, poliitika sisu, vaid lihtsus, jõulisus ja valmisolek kaitsta nende elukorraldust mistahes tavade või poliitkorrektsuse reeglite jalge alla tallamise hinnaga.

KUIDAS SEE EESTISSE PUUTUB?

Radikalismi esilekerkimise dünaamika on Eestis täpselt samasugune, samuti paistavad toimivat sarnased mehhanismid radikaalsuse poliitilisel äratamisel. Sarnane retoorika, hirmude poliitiline võimendamine, Eesti-väliste hirmude ebaproportsionaalne esiletõstmine – need kõik viitavad autoritaarsuse tõusule ka Eestis ning selle sihilikule ärakasutamisele meie väikeste Donald Trumpide poolt.

Ka Eestis kardab ⅔ elanikkonnast kõige enam pagulasi (keda siin sisuliselt ei ole), Euroopa kultuuri hääbumist, teistsuguseid inimesi. Ka Eestis on järjest suurem hulk inimesi avatud kõikvõimalikele ohusõnumitele. Ka Eestis on peamised etteheited poliitilisele eliidile selles, et nad ei tegutse otsustavalt, et nad tahavad “hävitada oma rahvast”, et nad on haakinud ennast “sureva” (ohtlik!) Euroopa külge ja ei püüagi Eestit jõuliselt kaitsta.

Ei ole teada, et Eestis oleks kalduvust autoritaarsusele kunagi uuritud, kuid Ameerikas ennustatakse selle jätkuvat võimendumist. Trump ei mängi siin mingit rolli. Tema kaob tõenäoliselt areenilt, aga tegurid, mis autoritaarsuse käivitavad, ei kao lähiajal kuhugi. Samuti ei ole ka Eestis ette näha, et pöörduks või pidurduks need protsessid, millele reaktsioonina on praegune populistlik radikaalsus esile tõusnud. Rahvastik vananeb edasi, linnastub edasi, rahvaarv väheneb edasi, töökohad muutuvad edasi üha kõrgtehnoloogilisemaks, info hulk ja mitmekesisus suureneb edasi. Pinged Lähis-Idas ei leevendu, sisseränne Euroopasse jätkub, harjumuspäraselt on Euroopa Liidu juhtimine kohmakas ja parimal juhul reaktiivne, iseäranis aeglane veel sellesama kogu Euroopas pead tõstva populismi tõttu.

MIDA TEHA?

Ennekõike on tegemist kommunikatsiooniülesandega, kus väga suurele osale avalikkusest, kelle vastuvõtlikkus riigi poolt lähtuva ametliku info suhtes on ülimadal, on vaja kohale viia rahustav sõnum: meie elukorraldus jääb selliseks, nagu ta täna on, siin-seal ehk tuleb mõningaid muudatusi, aga need ei sea ühiskonna stabiilsust kuidagi ohtu. Mingi tsentraalse kampaaniaga see vaevalt võimalik on. Pigem eeldab see pikaajalist kommunikatsiooniplaani, kus on suur vahetute kontaktide osakaal teise poolega.

Teine teoreetiline võimalus – ümbritseva reaalsuse muutumine, kirjeldatud ohtude kaotamine – see on kõige keerulisem ja siin ei sõltu suurt midagi Eesti valitsusest..

Tänasel valitsusel on üldse antud teemas väga raske midagi teha ja seda ennekõike sellepärast, kes nad on. Valitsuse eesotsas on kolmekümnendates noored mehed, kes igas mõttes kehastavad ja toetavad kõiki neid sotsiaalseid muutusi, mis aset leiavad ja millest ühiskonna autoritaarsuseihalus ja radikaalsus toituvad.

Samuti on probleemiks valitsuse legitiimsus sedasorti sotsiaalse transformatsiooni osas mingi valiku esindamisel. Eestlastel on tüüpiliselt post-sotsialistlikele riikidele World Values Survey väärtusuuringute lainetes väga madal usaldus – nii naabrite kui institutsioonide suhtes. Selles mõttes on Eesti meedias pidevalt avaldatavad võrdlusuuringud – millist institutsiooni usadad rohkem – suhteliselt pinnapealsed.

Alain Corbini kirjeldusest 19. sajandi Prantsusmaa talupoegade olukorrast tuli välja tohutu paratamatuse mõõde – kirjaoskamatutena ei olnudki neil muud võimalust, kui elata kuulujuttude, müütide ja vastastikuse üleskütmise meelevallas. Siin – üldises kirjaoskuses, info kättesaadavuses kõigile – peitub lisaks juba eespool nimetatud ohtudele ka 21. sajandi võimalus – leevendada hirme ja selgitada protsesse, kuni ühiskond, sealhulgas ühiskonna hirmudele ja hirmutamistele avatum osa nendega vähemalt mingilgi määral harjub. Vastasel juhul on ühel hetkel tänavatel 600-pealine (või 6000-pealine või 60 000-pealine?) jõuk, kes on kõigest valesti aru saanud ja keda pole võimalik pidurdada.

Lahendus on tegelikult lihtne – kontakti asumine Teisega ehk inimesega, kellega usaldusdistantsi on vaja vähendada. Jah, see ongi murdepunkt, sest hirm pagulaste suhtes on ühtemoodi nii Ühendatud Kuningriigis kui Eestis kõige kõrgem kohtades, kus võõraid inimesi ei nähta kuude ega aastate kaupa, kus ei ela mitte ainult pagulasi, vaid üldse mitte kedagi muud peale põliselanike. EKRE toetus kopeerib UKIPit – see on kõrge kohtades, kus elab töötu, vähemharitud põliselanik ja kus võõraid pole – sest seal pole ka midagi teha.

Kuidas seda saavutada, kuidas viia meie inimesi ja teadmisi Teisest, tema näost, pilgust, vaatest, muredest, ootustest omavahel kokku – massimeedia abita – see ongi usaldamatuse ja hirmu müüri maha rebimise tööriist. Siin on loendamatu hulk praktilisi kommunikatiivseid ideid – saata üks tšarter 200 ühiskonna läbilõiget esindava vabatahtlikuga nädalaks ajaks mõnesse Türgi või Lähis-Ida põgenikelaagreist kuni koos põgenike, ka immigrantidega üle Eesti jalutamise projektideni. Ka kõige sotsiaalkonservatiivsematest USA vabariiklastest on gei-abielude lubamise poolt need, kel perekonnas geisid – isiklik kontakt ja suhtlemine on maagilised ning eelarvamusi murdvad.

Kindlasti jätkab Poliitika.guru sel teemal konkreetsemalt. Unustage teadlikkuskampaaniad, kultuuriinimeste isikliku eeskuju eksponeerimine ja ammugi pole mingit kasu siin poliitikuist – kuigi, kui iga sõjapõgenikku humaanselt suhtuv inimene julgeks oma arvamust välja öelda, oleks elu ka toredam, sest see legitimeerib sellist suhtumist, nii nagu EKRE legitimeerib jorsse. 

Vaja on saavutada kokkupuude.

HALDUSREFORM RIIGIKOGUS:

Sel nädalal alustab Riigikogu Haldusreformi seaduse esimese lugemisega. Tegemist ajaloolise sündmusega, nii kaugele pole haldusreformiga vaatamata pidevale punnitamisele varem jõutud. Parlamendierakondade juhtkondade seas valitseb laias laastus ka üksmeel, et enam-vähem esitatud kujul võetakse see seadus ka vastu, vaid sotside leeris kõlab nurinaid ja sealt tuleb ilmselt ka paar katset reformi siia- või sinnapoole (peamiselt kahetasandilisuse ehk konkreetsemalt osavaldade seadustamise suunas) kallutada.

Samal ajal, kui Riigikogu eelnõu menetleb, võib aga suur osa haldusreformist tehtud saada. Ootamata seaduse jõustumist, on täna liitumisläbirääkimistes 87% omavalitsustest. See ei tähenda muidugi, et nad kõik ka liitumiseni jõuavad, aga trend on selge. Selle ilmekaimaks näiteks on käimasoleva haldusreformi “esimene hiidbeebi” – uus 21 000 elanikuga Saue vald, mis ühendab senise Kernu valla, Nissi valla, Saue linna ja Saue valla üheks ja tugevaks Lääne-Harjumaa omavalitsuseks.

Liitumised ei kulge valutult. Saue suurvallagi loomisel oli vaja ületada teravaid vastuolusid, aga paljudes kaugemates omavalitsustes võib asi minna veel tunduvalt võitluslikumaks. Kui oluline on kohalik identiteet elanike jaoks, näitas lõppenudnädalane kirgede torm Meremäe vallas, mis ületas kõik kodumaised poliitsatiirikatsetused pika puuga. See küll ei olnud ühinemistega seotud, aga ilmekas ikkagi.

Teine ennustus on see, et käimasolevatest ja tulevastest liitumisprotsessidest saavad kõva positiivse tõuke ennekõike erakonnad. See on haldusreformi peamine poliitiline aspekt eelolevate kohalike valimiste kontekstis, valimisliitudel ja kohalikel ühendustel läheb raskemaks ja neid jääb vähemaks. Teine oluline poliitiline dünaamika on võimalik protestimeelsus, kui seni liitumata valdasid 2017. aastal jõuga liitma hakatakse.

TÖÖHÕIVEREFORM EIKUSKIL:

Taavi Rõivase 2 aasta peaministriaja täitumisel domineerisid tema PR eduraportis julgeolekuteemade kõrval kaks reformi – tööhõivereform ja haldusreform. Kui haldusreform justkui edeneb, siis selle (ja eelmise) valitsusliidu teine suur prioriteet tööhõivereform kipub takerduma sinna, kuhu võiski arvata – elluviimisse. Sel nädalal lahkus “isiklikel põhjustel” ametist Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet.Töövõimereform ei kuulu küll otseselt tema valitsemise alla, kuid indikeerib ministeeriumis kuhjuvaid pingeid, sest asjad ei lähe nii nagu planeeritud. Ennustame, et enne suve on oodata veel personalimuutusi reformiga seotud juhtide hulgas.

Ministrid Ossinosvki ja Tsahnka on reformi elluviimisel aktiivsed, aga teavad samas hästi, missuguse poliitilise pommi otsas nad istuvad. Reformierakonna minister Maret Maripuu pidi kunagi tagasi astuma põhjusel, et ministeerium ei suutunud ellu viia valitsuse kärpeotsust pensione enam mitte inimestele kätte viia – IT süsteem ei saanud valmis, nimekirjad polnud korras ja sihtgrupis tekkis suur rahulolematus. Praeguse reformi sihtgrupp on küll väiksem, aga töö maht mõõtmatult suurem. Vaatamata reformi jõustumise edasilükkamisele on probleeme kuhjaga: suur osa sihtgupist ei tea reformist ja sellest, mis muutub, suurt midagi; hoopis teistmoodi töövõime hindamiseks ei ole võimekust; ja muidugi klassikaline häda, IT süsteemid ei valmi, vähemalt mitte tähtajaks.    

Sellest, miks see nii on, oleme ka varem kirjutanud. Meie avalikus sektoris ei ole juhtimisoskusi ja raha selliste suurte muudatuste elluviimiseks. Igasugu rakkerühmade üle võib ilkuda, aga niisuguse mastaabiga reformid eeldavad eraldi reformitiimi kokkupanekut, kes tegeleb ainult ja ainult muutuste ärategemisega. See eeldab muidugi ka lisakulutusi, aga rutiinsete ametikuülesannete kõrvalt ei olegi selliste muudatuste tegemine realistlik. Ja muidugi on vaja häid juhte, keda avalikus sektoris napib. Loodame, et töövõimereformi kogemus ei hirmuta poliitikuid suurematest muutustest päris kaugele.

MAJANDUSE TARDUMINE MUUDAB EELARVETEO KEERULISEKS:

Sel nädalal avaldab Rahandusministeerium kevadise majandusprognoosi, millega lükatakse käima riigi eelarvestrateegia koostamine. Võttes arvesse energeetikasektori olukorda (Eesti Energia dividendidel on eelarves alati olnud oluline osa), üldist ekspordi nõrkust, pea ammendunud hõivevõimalusi ning jätkuvalt madalat inflatsiooni ei ole häid uudiseid oodata. 2015. aasta suvise prognoosiga võrreldes saavad nii 2016. aasta kui edasised majanduskasvu numbrid suure tõenäosusega olema kehvemad. Kui arvestada ka viimase aja maksutõusudest loodetud lisatulu mittelaekumist, ei saa eelarve kokkupanek olema lust ja lillepidu. Raha on vähem, kui koalitsiooniläbirääkimisi pidades arvestati ja suuri lootusi valdkondade suuremaks rahastamiseks, kui liitlaste kohalolekuga seotud lisanduvad kaitsekulutused välja arvata, loota ei ole.

Kui üritada leida positiivseid sõnumeid, siis 2015. aasta valitsussektori eelarve ülejääk oli 0.4% SKPst st planeeritust suurem, eksporditellimused on viimasel ajal kasvanud ja Soome majanduses on luubiga vaadates näha imeväikseid paranemise märke (puidusektor).

HOLLANDI KEEGEL UKRAINA PEAGA

Algaval nädalal ootab meid ees ka Hollandis peetav referendum Ukraina-Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu küsimuses. Suuresti siseriikliku poliitilise rahulolematuse väljendusena rahvaalgatuse korras esile kutsutud referendum oli alguses üsna kurioosne – vaevalt isegi 400000 referendumitaotlusele allkirja andnut kuigi täpselt teadsid, mis Ukrainas toimub, veel vähem teadsid nad ilmselt midagi sellest, mida nimetatud leping sisaldab.

Tänaseks on protsess selles mõttes õigesse rööpasse läinud, et vähemalt diskussioon on Ukrainalt liikunud Venemaale ja suhtumisele president Putini tegudesse. Küsimus, mille üle arutletakse, on see, kas Putin kui tülinorija Ukrainas peaks pääsema puhta nahaga või tuleb panna ta ka vastutama ja aidata Ukrainal Euroopaga tihedamalt koostööd teha. “Ei” referendumil tähendaks niigi sisetülides vaevlevale Ukrainale tõenäolisest suurt tagasilööki. Samas Hollandi jaoks pole kaalul väga palju, referendumi algatajad ütlevad ka ise avalikult, et neil on selle referendumiga peamiselt siseriiklikud eesmärgid – see peaks olema samm selles suunas, et panna Holland Euroopa Liidust välja astuma.

Viimaste küsitluste andmetel juhib ei-pool, aga samas pole umbes 30% elanikest veel otsustanud, keda toetada.

Et referendum kehtiks, peab osalema vähemalt 30% kodanikest. Referendum ei ole Hollandi valitsusele küll siduv, kuid valitsus ei saa rahva tahet ka täiesti ignoreerida. Referendumi võimaliku “Ei” ignoreerimine võib saata tugeva signaali Brexiti pooldajatele Suurbritannias, ehk tegu oleks taaskord tüüpilise näitega rahva tahtele vilistamisest Euroopa Liidus.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.