MEMORANDUM – “Iga hääl loeb!” (NÄDAL 16)

“Iga hääl loeb!” “Tule valima, Sinu hääl otsustab!” Sellised hüüdlaused on enne valimisi tavalised – nii erakonnad kui meedia kui valimiskomisjon kinnitavad seda kui ühest suust. See nädal näitas, et neil on õigus. Üks hääl võibki tihtilugu olla määrav. Üks hääl võib tõsta troonile või paisata põrmu.

61:60

Jüri Ratas on endiselt Riigikogu asespiiker. On neid, kelle jaoks oli Ratase ülinapp kaotus olümpiakomitee juhi valimistel suur pettumus, aga on ka neid, kelle jaoks Ratase jäämine riigikogu juhatusse ja poliitikasse on sulaselge rõõmusõnum.14:13

Keskerakonna fraktsioonis jäi häälte suhe samaks: 14:13 Simsoni leeri kasuks. Ratase lahkumine oleks selle ühehäälse enamuse ümber pööranud.

Tänase Keskerakonna püsimajäämine sõltub Savisaare kompromissivalmidusest

Ratase kaotus EOK valimistel asetub laiemasse Keskerakonna tuleviku konteksti. Kas Savisaar suudab kontrolli partei üle taastada ning mässulised välja lüüa, nagu varasematel kordadel? Või suudab Simsoni tiib Savisaare kõrvale tõrjuda ja ise erakonda valitsema hakata? Või läheb Keskerakond kärinaga keskelt lõhki? Kõik need valikud on Savisaarele tegelikult kehvad, sest viivad partei vähemalt lühiajalisele nõrgenemisele. Eriti koos Ratasega on Simsoni leer nii tugev, et nende lahkumine viiks Keskerakonna lõhkiminekuni. Ahvatlusi on Simsoni, Ratase, Repsi juhitud tiival piisavalt. Suuremad ahvatlused on presidendi tegemine ja selle tuules koalitsiooni minek ning võitlus Tallinna linnapea koha nimel, ehk isegi juba enne kohalikke valimisi. Nende arengute ärahoidmiseks peab Savisaar tegema parema pakkumise. Kongressijärgsed kuud on näidanud, et mahasurumine ei too tulemust, või olgem täpsed, mahasurumiseks pole Savisaarel piisavalt jõudu.

Praegune koalitsioon on sunnitud kooselu ning partnerite tüdimus üksteisest paistis välja juba koalitsiooniläbirääkimistest alates. Ühelt poolt ei ole IRLil ega sotsidel võimalik Reformierakonnale kambakat teha, sest lõhkise ja osaliselt Savisaare käpa all oleva Keskfraktsioonigaga ei saa alternatiivkoalitsiooni kokku panna. EKRE on koalitsioonipartnerina mõeldav hetkel ilmselt vaid Savisaare juhitud Keskerakonnale. Teisalt pole ka Reformierakonnal võimalik võtta valitsusse terviklikku Keskerakonna fraktsiooni ning tõsta mõni teine partner ukse taha. Simsoni tiiva lahkumine ja koalitsiooni minek on praktiliselt ainus variant koalitsiooni vahetamiseks. Pigem oleks see ikka Reformierakonna juhitud, kui nende vastu moodustatud valitsusliit. Kuid võimalust kasutada koalitsiooniremondiks vaid Simsoni tiiva keskerakondlasi pole seni tekkinud, sest nood on praeguseni näinud parteis püsimises suuremat kasu kui lahkumises.

Reformierakonnal lubaks teoreetiliselt praegust koalitsiooni tuulutada ka Vabaerakonna 8 riigikogulast, kuid neid on ikka peetud liiga hajusaks pundiks, kelle häältele ei saa kindel olla. Viimasel ajal on Vabaerakond küll näidanud teatud koherentsuse kasvu ja trahvieelnõu valguses ei saa oma häältes kindel olla isegi Reformierakond. Kuid igal juhul oleks Reformile mugavam koalitsioonipartner Keskerakond, kes ei sunniks peale liigseid ebamugavaid poliitikamuutus, mida võiks karta Vabaerakonna poolt.

Kõik eelnev viib tõdemuseni, et suuremad muutused oleks praeguse Riigikogu ametiajal võimalikud vaid siis, kui Keskerakond muutuks parketikõlbulikuks koalitsioonipartneriks ka teistele peale EKRE. See eeldab aga eestimeelse Keskerakonna taasteket, ehk Simsoni tiiva selget võitu Savisaare üle, või Simsoni leeri lahkumist. Ratase tagaisveeremine poliitikasse peaks andma Simsoni tiivale kindlust oma liini edasi ajada. Samas on märke, et vähemasti fraktsioonis püütakse pingeid maandada ja lepitust otsida. Fraktsiooni lepituskoosolek olla asjaosaliste väitel läinud positiivselt.

Kirjutasime poliitika.guru’s kohe pärast Savisaarele kahtlustuse esitamist, et ta ei suuda oma positsioone hoida ja peaks kõrvale astuma. Olles Hundisilmal, mitte elu keskel, ei olegi võimalik senist haaret hoida. Temast on eemale liikunud ka seni truud kaaslased linnavalitsusest. Isegi lojaalse Kalle Klandorfi juhtimisel varem “laitmatult” tegutsenud aukohtu masinavärk tõrgub ja tekitab Savisaarele pigem probleeme, kui lahendusi. Ent see kõik ei tähenda siiski erakonnajuhi karjääri lõppu. Savisaare positsioon võib küll edasi mureneda, aga tema kiiret kadumist pildilt pole ette näha. Miks?

Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt ja lõpliku kohtuotsuseni kulub veel aastaid.
Kohus on küll tühistanud uue põhikirja, mis seab kahtluse alla juhatuse ja peasekretäri legitiimsuse, kuid erakonna esimehe volitusi keegi küsimärgi alla ei sea.
Järgmine nähtavam test Savisaare võimele oma parteid juhtida tuleb presidendivalimistega, kuid siin pole mängus Savisaare enda võimupositsioon ja pigem on see võimalus koostöös EKREga näidata ennast tugevamana, kui seni.
Üliolulised on Savisaarele alles kohalikud valimised 2017. a. sügisel. Savisaar peab enda käes hoidma Tallinna linna. Keskerakonna stabiilselt kõrgeid toetusprotsente vaadates (eriti venekeelse elanikkonna hulgas) ei tohiks probleeme tekkida. Küll aga võivad nõrgeneda positsioonid mujal Eestis.
Tõeline poliitiline elu ja surma hetk on seega alles järgmine partei kongress, mis peaks toimuma pärast kohalikke valimisi. Eeldusel, et enne ei juhtu midagi pöördelist ja ootamatut…

Lühiajaliselt ei ole võiduvõimalust kummalgi leeril, ainus win-win lahendus oleks kompromiss. Alati pragmaatilise ja konflikte tasandava Ratasega koos on see tõenäolisem kui ilma Rataseta.

51-50=1, TRAHVIEELNÕU – ESIMENE TERRORISMIOHVER EESTIS

Kolmapäeval kukkus Riigikogus ühe häälega läbi nn trahvieelnõu. Vastuvõtmiseks oleks vaja olnud 51 poolthäält. Eelnõu sai neid aga 50. Sel nädalal asub koalitsiooni eestseisus arutama, mida eelnõuga edasi teha.

Eelnõu oli esimene terroristide ohver Eestis – Riigikogu liikmed Johannes Kert (REF) ja Marko Mihkelson (IRL) ei saanud Brüsseli lennuraskuste tõttu õigeks ajaks hääletusele kohale ning trahvieelnõu läbi surumiseks jäi vajalikust 51st häälest täpselt üks hääl puudu. Puudusid ka Martin Kukk (REF), Mati Raidma (REF) ja Sven Mikser (SDE). Vastu hääletasid aga koalitsioonist reformarid Igor Gräzin, Madis Milling ja Anne Sulling. Aivar Sõerd ei hääletanud. Järgnesid opositsiooni parastavad hinnangud, et tegu on selge märgiga koalitsiooni lagunemisest ning täiesti hämmastav peaministri vabandus justiitsminister Reinsalu ja teiste koalitsioonipartnerite ees, et parlamentaarse demokraatia toimimise näol oli tegemist kahetsusväärse tööõnnetusega.

Trahvieelnõu põrumine oli esimene tõsisem komistus koalitsioonileppe punktide täitmisel, kuigi kaalult pole trahvieelnõu kuidagi võrreldav 2015. aasta suvel Riigikogust läbi viidud aktsiisitõusude eelnõuga. Senised suuremad kaklused on käinud koalitsioonileppeväliste teemade ümber. Kuid tegu polnud koalitsioonipartnerite vahelise lõhega, vaid mullistusega Reformierakonna sees, seetõttu pole põhjust antud nö tööõnnetuse puhul koalitsioonile hingekellasid lööma hakata.

Küll aga tuleb mõistvalt suhtuda Reformierakonna nn. “teisitimõtlejatesse”, sest:

Lõpuni veenvalt ei mõju väited, et väärteotrahvide trahviühiku kahekordistamise näol on tegu muudatusega, mille peamine eesmärk on mõjutada inimeste käitumist seadusekuulekamas suunas ning tegelik eesmärk pole riigieelarve täitmine. Rõivas rõhutas reedel Vikerraadios, et trahvimäära tõstmisega loodetakse koguda mõõdukad 10% rohkem trahvitulusid. Samas ei saa kuidagi üle ega ümber, et koalitsioonileppe täiendavate kulude katteallikana sai must-valgel kirja trahvimäärade tõstmisest saadav 10 miljonit täiendavat tulu igal aastal 2016-2019. Nüüd on sellest 10 miljonist eurost, mis baseerus veel suuremal trahviühikute tõusul, küll saanud 2 miljonit eurot aastas, mis enne eelnõu läbikukkumist järgnevate aastate riigieelarvestrateegias vastaval real ilutses.
Vägisi jääb mulje, et valitsus teeb olulisi muudatusi mitte pikajaliste reformide teostamiseks, vaid süsteemi lekkivate (eelarve)torude lappimiseks. Trahvieelnõu kõrval on analoogseks näiteks erakoolide temaatika, mille kallale mindi mitte haridusmaastiku korrastamise eesmärgil, vaid põhjusel, et raha lihtsalt ei jätku.
Poliitika, mitte kulupõhine lähenemine, eeldaks trahvimäärade tõstmise mõjude analüüsi, mitte trahvide mugavat ja automaatset kergitamist kõigis valdkondades. Totrad näited, nagu ülisuur trahv purjus peaga helkurita liikumise eest, oleksid siis kindlasti olemata. Praegu loovad need tarbetult kuvandi politseiriigist, kus riik karistab kodanikke tegude eest, mis ei vaja karistamist, vaid mis tuleks lahendada teavituse ja ennetustööga.
Siin jõuame juurküsimuseni mida valitsus ei võtnud vaevaks palju arutada – kas paljud karistused ja trahvid on üldse õigustatud? Riigi ülesanne ei ole kodanike maksimaalne karistamine ja sellele politsei ressursi kulutamine. Enne trahvimäärade tõstmist oleks olnud mõistlik hinnata, kas ja mis valdkondades trahve üldse rakendada ja kus töötavad inimeste käitumise mõjutajana paremini sotsiaalkampaaniad ja ennetustegevused.
Kui trahvimäärasid oleks tõstetud tõsiste rikkumiste puhul ja samal ajal oleks ära jäetud totakate ja põhjendamatute trahvide tõus, siis poleks eelnõu vastuvõtmine olnud probleem.

Mis trahvieelnõust nüüd edasi saab? Kuigi Rõivas soovis kuuldavasti selle kohe samal kujul uuesti Riigikokku saata, me vähemalt sel nädalal eelnõuga aktiivset toimetamist veel ei näe. Ei ole võimatu, et trahviteema võtab sisse koha koalitsiooni pikas lahendamata teemade reas.

MERI – KALLAS – KALJUD – RAND

Möödunud nädalal kirjutasime pikemalt Siim Kallase oodatud presidendikampaania avalöögist. Läks nii nagu prognoosisime – auditooriumi moodustasid ennekõike Kallase vanad lahinguratsud Reformierakonna 90ndate lõpu ja 2000ndate alguse eliidist ning seal võis näha ka hilises keskeas äriliidreid ja ühiskonnategelasi.

Kallase kõne oli üllatustevaba, ent siiski pigem hea ja kindel, kaminaesise klubivestluse tüüpi pikem ettekanne, mis läbi isiklike mälestuste taastutvustas ennekõike reformierakondlastele oma asutaja vaateid. Kallas ei rääkinud kõigist Eesti ees seisvatest aktuaalsetest probleemidest, aga see polnud ka antud kontekstis oluline. Tähtis oli erakonnakaaslastele meenutada, et ta on presidentaalne poliitiline suurus, kes suudab peast pidada enam kui pooletunnise kõne Euroopa lähiajaloost ning klassikalise liberalismi lätetest ning seda kuigivõrd oma isiklike kogemustega seostada. Selles osas on Kallas ikka sama hea Kallas. Ent kas sellega kõnetab Kallas enamat kui viiendikku Eesti elanikest nagu oli Reformierakonna valijabaasi lagi 1999. a 2003. aastal või on selles ühendaja jõudu?

Estonia kammersaali auditooriumi järgi otsustades seisab suur võitlus viimase kümnendiga poliitilisele tsentrile hoogsasti lähenenud erakonna toetuse pälvimiseks alles ees ja partei asutajapileti omamine ei pruugi siin liialt eeliseid anda. Kas vahepealsetel aastatel muutunud Reformierakond soovib naasta oma “juurte juurde” või otsib teistsugust kandidaati, näitavad lähikuud.

Küll viskas Kallas kinda nii teistele kandidaatidele (tulge välja, kui te soovite kandideerida) kui ka oma erakonnas neile, kes ei ole soovinud võtta jutuks sisevalimisi erakonna presidendikandidaadi väljavalimiseks. Kallasega tuleb nõustuda – avatud riigis peab riigipea ja sestap ka riigipea kandidaatide valimine ja väljasõelumine olema avalik ja demokraatlik protess. Siin pole kohta tagatoatehingutel.

INNOVATSIOON – MUIDUGI, AGA MITTE MINU KODUÕUES

Teisipäeval jõuab Riigikogu saali esimesele lugemisele ühistranspordi seaduse muudatus, mis reguleerib kokkuleppeveo osutamist ehk sõidujagamisteenuse pakkumist, mida Eestis teevad tuntumatest Uber ja Taxify, aga ka mitmed teised firmad. Kuigi Eesti on teemaga maailmas palju tähelepanu saanud ja eriti Reformierakonna poliitikud üritavad uut tehnoloogilist lahendust oma poliitikavankri ette rakendada, võib Riigikogus oodata pikki ja tuliseid arutelusid. On selge, et uued tehnoloogiad ja lähenemised mõjutavad vanu ärimudeleid ning sunnivad juba turul olijaid oma äris muudatusi tegema. See pole kuidagi halb, nii toimubki areng, alanevad teenuse hinnad ja paraneb kvaliteet. Taxify ja Uberi turule tulek on juba taksoturgu muutnud ja muutused kindlasti jätkuvad, samamoodi mõjutab AirBnB majutussektorit ja parkimiskohti vahendav Barking Tallinna parklamajandust.

Õigusliku selguse loomine teistsugustele ärimudelitele on kahtlemata mõistlikum, kui nende ignoreerimine või tegevuse takistamine. Paljud siiski nii ei mõtle, mitte vaid taksoturul, vaid ka ametnike hulgas ja erinevates esindusorganisatsioonides, kus teevad samuti otsuseid kontoriametnikud. Viimaseks näiteks on siin Kindlustusseltside Liit, kes nõudis eelmisel nädalal sõidujagamisteenuste pakkuvate autode registri loomist ning nende autodele suurema kindlustusmakse kehtestamist.

Meie suureks kasvanud ja juba maailmas laineid löövad idufirmad kasutavad sageli sama ärimudelit – kasutatakse uuenduslikku tehnoloogiat ja lõigatakse mõned vahendajad ahelast välja (TransferWise) või luuakse uuel tehnoloogial põhinev konkurent vanale, konkurentsile suletud sektorile (Skype). On tekkinud olukord, kus oleme nende firmade üle uhked, aga tahame, et nad ei segaks meie rahulikku kivistunud elu ja tegutseksid mujal, mitte meie hoovis.

KELLE ÜLESANNE ON TEGELEDA PÕGENIKEGA?

Hanno Pevkur alustab neljapäeval oma kolleegidega Brüsselis debatti Euroopa varjupaigapoliitika tuleviku üle. Selge, et põgenikekriisist ülesköetud õhkonnas toimuv arutelu saab olema kirglik. Kuid aega selle teema arutamiseks on vähe. Schengenile lüüakse hingekella, ning uute segaduste vältimiseks tahab Euroopa Komisjon hiljemalt maiks, kui lõppevad Saksamaa jpt riikide ajutiste piirimeetmete kehtivusaeg, selgust.

Tänased asüülipõhimõtted, mida tuntakse ka Dublini süsteemi all, sätestavad, et varjupaika peab põgenik taotlema selles riigis, mille kaudu ta EL-i siseneb, ning need riigid peavad lisaks põgenike registreerimisele hindama nii taotluse põhjendatust kui ka hoolitsema põgenike majutamise, toitmise ja muu taolise eest. Ja muidugi tagama põgenikule rahvusvahelise kaitse, kui see vajalik on.

Ütlematagi selge, et surve all on sellise süsteemi puhul ennekõige piiririigid, eriti need, mis jäävad maailma konfliktikolletest pärinevate põgenike Euroopa-rännuteedele. Piiririigid omakorda väidavad, ja kohati õigustatult, et põgenikud ei taha taotleda varjupaika mitte neil, või abstraktses Euroopas, vaid Saksamaal, Rootsis jne. Sestap pigistavad nad tihtilugu silmad kinni ja utsitavad põgenikke rännuteed piirideta toimivas Euroopas jätkama kuni ihaldatud sihtriigini. Dublini süsteemi järgi on aga noil omakorda õigus varjupaigataotlejad tagasi saata sinna, kust nad ELi sisenesid.

See, mis sellise süsteemiga võib juhtuda suure põgenikesurve korral, täna enam seletust ei vaja. Piirid on kinni, Schengen osati paralüseeritud, ning kuni mõningast leevendust toonud EL-Türgi leppeni kuhjusid üha uued ning uued põgenikud Kreeka saartele. Ühesõnaga katastroof.

Enamus liikmesriike tunnistab vajadust süsteem üle vaadata. Nagu ennustasime oma aasta alguse horoskoobis, esitaski Euroopa Komisjon üle-eelmisel nädalal kaks võimalikku reformivarianti. Neist esimene näeb sisuliselt ette tänase kriisilahenduse ülevõtmise Dublini reeglistikku. Põgenike eest vastutaks tavaolukorras endiselt riik, mille kaudu ta EL-i siseneb, kuid suurte põgenikekriiside korral käivituks solidaarsusmehhanism, mis jagaks jaotusvõtme alusel varjupaika saavad põgenikud liikmesriikide vahel automaatselt ära. Ehk siis rakenduks see, mida tänases kriisis üritatakse ellu viia. Teise variandi kohaselt vastutaks edaspidi kõikide põgenike eest EL tervikuna, ning jaotusvõtit kasutataks kogu aeg. Riikidel puuduks seega võimalus keelduda ELis varjupaiga saanud põgenikust, kes talle ümber jaotataks.

Viimast varianti näivad toetavat riigid, kustkaudu põgenikud ELi sisenevad (Kreeka ja Itaalia), või riigid kuhu nad välja tahavad jõuda (Saksamaa, Rootsi), nähes selles võimalust vähendada enda koormust. Teised (nt Malta ja Soome) näivad kalduvat esimese variandi poole. Üllatusteta on Kesk-Euroopa (Tsehhi, Poola, Ungari, Slovakkia), Rumeenia, Bulgaaria ja Leedu liidrid reageerinud komisjoni ettepanekutele meedias allergiliselt, eriti teisele variandile. Ungari on mõista andnud, et on valmis korraldama lausa referendumi.

Seega joonistub välja sama pilt, mis eelmise aasta suvel, kui Ida-ja Kesk Euroopa hääletas laias laastus nö vanast Euroopast erinevalt. See on halb, sest annab hagu juurde neile, kes soovivad luua kuvandi uutest liikmesriikidest kui muidusööjatest, kes ei mõista, et katla ühes servas ei ole võimalik keeta paksemat suppi, ning kes on küll valmis teistelt solidaarsust nõudma endale olulistes küsimustes (EL eelarvetoetused, kaitse Vene agressiooni eest), kuid ei ole valmis panustama solidaarsusesse küsimustes, mis on olulised teistele (põgenikud, eurokriis). Nii Saksamaa kui Austria on need küsimused omavahel juba ka kokku sidunud. Muuseas – järgmise EL eelarveperioodi eel-läbirääkimised pole enam mägede taga. Need algavad (juba) kahe aasta pärast.

On üsna tõenäoline, et kokkulepe sünnib lõpuks esimese variandi ümber. Teine on paljudele liiga kaugeleminev. Samas võimaldab kahe variandi väljakäimine komisjonil lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks demonstreerida, et komisjon ei pelga välja tulla julge reformiettepanekuga, mida mitmed liikmesriigid (eriti Itaalia), aga ka Euroopa Parlament, on nõudnud. Teiseks, ambitsioonika ettepanekuga kõrvutades näib Junckeri poolt eelmisel aastal käima lükatud kriisihalduse raiumine Dublini reeglitesse kui realistlik ja pragmaatiline alternatiiv, hoolimata tänastest tõrgetest selle rakendamisel.

Kuigi komisjon soovib, et maiks oleks ümber jaotatud 60 000 põgenikku, on täna liikmesriigid võtnud vaid 1195 (neist 549 Itaaliast ja 646 Kreekast), ning lubatud on vōtta veel 3383 Kreekast ja 1573 Itaaliast. Ka EL-Türgi lepingu alusel on eelmisel nädalal saadetud Kreekast tagasi Türki 325 põgenikku, ning samal ajal andsid Soome, Saksamaa ja Madalmaad varjupaiga 79 Türgi põgenikelaargris olnud süürlasele. Kokku on EL liikmesriigid alates 2015. aasta juulist Türgist ümber asustanud 5677 Süüria sõjapõgenikku. SamasKreekas arvatakse olevat 40 000 põgenikku ning Türgis sadu tuhandeid. Seega on veel pikk tee käia, enne kui EL lahendused tegelikku mõju hakkavad avaldama.
See, kui oluline on Merkelile, et Türgi takistaks nende sadade tuhandete edasi liikumist Euroopasse, näitab ka tema üsna kummaline käitumine Saksa-Türgi vahel lahvatanud satiirikonfliktis. Sellist Türgi-poolset kauplemist ja survestamist ennustasime ka ette (tõdeme, seda polnud raske arvata) ja Saksamaa poolt satiirikonfliktis väärtuste osas järeleandmine (seekord sõnavabaduse osas, mis ongi Türgi üks suurimaid probleeme) näitab Türgile teed edaspidiseks.

UKRAINA UUS VALITSUS

Eelmisel nädalal kirjutasime Ukrainat Euroopas tabanud tagasilöögist, kui Hollandis lükati mittesiduval rahvahääletusel tagasi Ukraina assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga. Seekord tulevad Ukraina poliitrindelt vähemalt teoreetiliselt veidi positiivsemad uudised, sest neljapäeval sai Ukraina endale uue peaministri ja valitsuse. Valitsusjuhi toolile asus president Poroshenko lähedane liitlane, senine parlamendispiiker Volodõmõr Groisman. Eelmise peaministri Arseni Jatsenjuki väga ebapopulaarne valitsus oli omadega otsustavalt ummikus juba alates veebruarist, kui Jatsenjuk elas üle president Porošenko poolt algatatud umbusaldushääletuse. Jatsenjukile heideti ette suutmatust viia ellu reforme ning soovimatust otsustavalt võidelda korruptsiooniga. Groismani peamiseks eeliseks Jatsenjuki ees loetakse tema kuulumist Porošenkoga samasse leeri ning seni veel puhast mainet.

Kuid Ukraina senist arengukõverat jälgides on üpris vähetõenäoline, et värske valitsusega saabub tõepoolest uus ja tugev impulss reformideks ja korruptsiooni väljajuurmiseks. Uut valitsust toetav koalitsioon on veelgi hapram kui eelmine, sest koosneb vaid Porošenko ja Jatsenjuki parteidest, kellel pole kahepeale parlamendis enamust. Valitsuse koosseisu paikasaamine läks väga raskelt, näha oli esimesi pingeid Groismani ja Porošenko vahel ning läänes tunnustatud reformimeelseid ministreid on tegelikult vähem kui eelmises valitsuses. Ukraina ülesanne veenda üha enam sissepoole pöörduvat Euroopa Liitu enda püsimises reformiteel saab olema järjest raskem. Ja kompvekipresident Porošenko paljastumine Panama paberites ei paranda karvavõrdki Ukraina juhtkonna korruptsiooniga võitlemise usutavust.

PRESIDENDI TAGANDAMINE BRASIILIAS

Brasiilia seisab silmitsi president Dilma Rousseffi ametist kõrvaldamisega parlamendi poolt, ehk impeachment’iga. President Dilma valitsev koalitsioon on tagandamisohu kasvades lagunenud ning suuremad koalitsioonipartnerid on Dilma Töölispartei hüljanud. Pühapäeval hääletas Kongressis, ehk parlamendi alamkojas, enam kui kaks kolmandikku saadikutest presidendi tagandamisprotsessi alustamise poolt. Järgmise sammuna hääletab ülemkoda Senat mai algul, kas alustada presidendi vastu Senatis kohtuprotsessi. Kui Senati enamus hääletab kohtuprotsessi algatamise poolt, tagandatakse president ametist ning volitused võtab üle asepresident. 180 päeva jooksul toimub lõplik hääletus ning kui kaks kolmandikku Senatist hääletab süüdimõistmise poolt, jääb president tagandatuks ning tal kaob õigus kaheksa aasta jooksul kandideerida valitavasse ametisse.

Presidenti süüdistatakse eelarveseaduse rikkumises, mille kohaselt kaeti riigipankade varadega eelarveauke, et garanteerida presidendi tagasivalimine 2014. a. valimistel. Laialdane korruptsioon Brasiilia valitsevates ringkondades on ilmselge, kuid konkreetsete president Dilmale esitatud süüdistuste puhul on vaieldav, kas tagandamine on ikka proportsionaalne karistus ning kas tegu pole pigem poliitilise arveteõiendamisega. Seda enam, et Rousseffi tagandamist nõudvad juhtivad tegelased alamkoja spiiker Cunha, asepresident Tener ja Senati juht Calheiros on kõik süüdistatavad tunduvalt räigemas korruptsioonis. Transparency Brazil andmetel on 60% alamkoja liikmetest silmitsi tõsiste korruptsiooni-ja petusüüdistustega.

Ehkki brasiillaste jaoks on presidenti tagandavad tegelased veel vastumeelsemad kui president ise, siis toetab tagandamist siiski üle 60% valijatest ning presidendi toetus jääb alla 20%-i.. Roussefi populaarsuse on hävitanud sügav majanduskriis ning riigi naftafirmas Petrobras lokkav korruptsioon. Poliitiline tupik ja pinged võivad hõlpsasti viia vägivallani tänavatel Dilma vastaste ja pooldajate vahel. Sellises poliitilises õhustikus on raske näha, kuidas suudetakse leida lahendusi rängast majanduskriisist väljumiseks. Lisaks poliitilisele ja majanduslikule kriisile räsib Brasiiliat ka zika viirus ning kogu see kompott kokku on erakordselt ebameeldiv foon, millelt minna vastu Rio olümpiamängudele.

Eks Brasiilia praegune käekäik on järjekordne mõra viimasel kümnendil domineerinud vaatesse, et arenev maailm eesotsas BRICS-riikidega võtab vana ja väsinud läänemaailma peagi kinni ja pistab kotti. Brasiilia kõrval sipleb majandusraskustes ka Venemaa ja Lõuna-Aafrika, ning Hiina raju kasvutempo on samuti vaibumas.

USA PRESIDENDIVALIMISED: HETKESEIS

19. aprillil toimuvad nii demokraatide kui vabariiklaste presidendikandidaate sõeluvad eelvalimised New Yorki osariigis. Kuivõrd NY on mõlema partei juhtiva kandidaadi koduosariik – nii Hillary Clintoni, kes oli kaks ametiaega New Yorgist Senatisse valitud kui ka Donald Trump, kelle kinnisvaraimpeeriumi ärikeskuseks “Suur Õun” on – siis on absoluutselt kindel, et mõlemad need osariigid ka võidavad. Viimasel nädalal tehtud ning vaadeldud avaliku arvamuse küsitlustest (9) juhtis Clinton Sandersi ees kõikides ja üheski mitte vähema kui 10% vahega. Trump juhtis kõigis uuringutes vähemalt 25% vahega ning tal on ju lausa kaks konkurenti (Ohio kuberner Kasich ja Texase senaator Cruz).

Niisiis, New York midagi eriti ei muuda. Pärast suurt kaotust Wisconsinis tundub, et Trump ei saa juuni alguseks vajalikku 50% vabariiklaste delegaatidest kätte. Viimati napsas Cruz endale laupäeval kõik Wyomingis saada olnud 14 valijameest. Tõde võib selguda alles viimasel eelvalimiste päeval, 7. juunil, kui mängus on 5 osariiki, teiste seas ka väga suur California.

Clintoni seis on parem ning prognoos näitab, et senise kursi hoidmisel (kus ta küll kaotab Sandersile ebaolulisemaid osariike, kus on ebaproportsionaalselt palju valgeid noori ja vanu liberaale, ent võidab neid osariike, mis peegeldavad demokraatide valijaskonda üldvalimiste päeval – ehk mis on etniliselt, hariduselt ja sotsiaalmajanduslikult mitmekesisemad), saab Clinton vajalikud valijamehed kokku.