Oi heldeke – kala on joomata!

Toas laiali kila ja kola!

Ja vannist veel välja on toomata

puuhobune, saapad ja tola!

/…/

Oi heldeke – enam ei jaksa ta,

aga ikka peab rabelema,

sest kell on ju kolmveerand kakssada –

kohe tulevad isa ja ema!

* * *

Ameerika Ühendriikide 44. president on alustanud oma ametiaja üht viimast olulist ringreisi Euroopas, maandudes eelmisel nädalal Londonis ja tõustes taas õhku selle nädala alguses Saksamaalt (mh külastades Euroopa tööstuse aasta suursündmust – Hannover Messet). Selle ringreisi eesmärke on mitu, kuid peamise võiks võtta kokku loo alguses toodud Leelo Tungla lasteriimiga: bardakk Euroopas tuleb likvideerida, et vältida ajaloo noomitust või midagi veelgi hullemat.

Obama esialgne suund Euroopas on olnud failure (läbikukkumine). Ametisse astudes tugevnes juba president Bushi ajal levima hakanud mõte, et USA julgeolekuohud aga ka kasvuvõimalused on mujal kui vanas maailmas. Sestap anti mõista, et Euroopa hakaku enda eest ise hoolt kandma. Mõneti oli see pealesunnitud valik senisest kitsamate eelarvevõimaluste tingimustes – kaitseminister Bob Gatesi (oli kaitseminister nii Bush Jr teisel ametiajal kui Obama esimesel) juhtimisel viidi läbi kaitse-eelarve oluline kärpimine, mille raames vähendati Euroopa kohalolekut Vaikse ookeani – loe Hiina vaoshoidmise – kasuks.

Kuid erinevatel põhjustel näisid need sõnumid kohale jõudvat pigem toimetajatele Kremlis, mitte Westminsteris, Élysées või Bundeskantzleramtis. Euroopa jätkas (samuti võlakriisist räsituna) kaitseelarvete kärpimist. Võibki jääda spekuleerima, kas Putin tõlkis Obama signaali Euroopale ning Euroopa ühepäevaliblikamentaliteediga jätkuvad kaitsekärped kohe ümber endale sobivaks “tee, mis tahad” indulgentsiks või mitte. Igal juhul vilistati igasugustele Obama ja toonase välisminister Hillary Clintoni ‘restardi’ mõtetele suhetes Venemaaga ning koosmõjus USA Euroopast eemaldumise poliitika, ärakõrbenud Araabia kevade, ning nagu-selgus-siis-mitte-siiski-nii-punaste-joonte tõmbamisega USA poolt Süürias, jäi Euroopas ja tema naabruses mõnede Kremli arvajate arvates haigutama USA-kujuline tühimik, mille nad otsustasid ise täita.

See, mis järgnes, on juba (kahjuks) ajalugu ja tänane uus reaalsus. Esimest korda pärast teist maailmasõda on ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige, tuumariik Venemaa, jõudu kasutades annekteerinud enda külge tüki Euroopa naaberriigist. Ta demonstreerib oma sõjapidamisoskusi Ida-Ukrainas ja Süürias, ning kasutas veel hiljuti oma naftatuludest paisunud musklit nii desinformatsiooni levitamiseks kui igasuguste kasulike idiootide toetamiseks, kes nõrgendasid Euroopa ühtsust, olgu nood siis kas rahulolematute gruppide või populistlike erakondade rüüs. Tasub tähele panna, et samal ajal on Venemaa (kohati) üritanud olla konstruktiivne partner USA-le nendes küsimustes ja piirkondades, kus asuvat need USA uued julgeolekupoliitilised ohud ja võimalused. Iraani tuumaleppe läbirääkimistel näiteks.

Tõele au andes ei ole Putini laamendamine vaid Obama otsuste või otsustamatuste tulemus. Eurooplastel pole mingit põhjust süüdistada omaenda tegematajätmistes USA valitsust. Kuid Obama ilmselt ei taha jääda ajalukku kui president, kelle ajal “USA kaotas Euroopa”. Sestap niipea, kui moskoviitlik laamendamine algas, ei kõhelnud Obama kuigi kaua, et taas tegelik elu sisse puhuda NATO kollektiivkaitsele. Kuid kraamida on veel oi kui palju, sest kaalul on Obama välispoliitiline pärand Euroopas. Neli teemat, mille Obama tahab ilmselt ära klattida:

  1. Täpselt kahe kuu pärast (23.06) toimub Suurbritannias referendum EL-i jäämise küsimuses. UK lahkumine oleks nii Obama kui USA jaoks hoop kolmel põhjusel. Esiteks kaotaks USA oma suurima ja mõjukaima liitlase EL-is, kes suudaks Euroopat mõjutada positiivses transatlantilises suunas. UK suudab üsna edukalt tasandada perioodiliselt pead tõstvat ameerikavastasust klubi sees. Teiseks, oleks UK lahkumine hoop Euroopa lõimimisprojektile, millele USA ise peale teist maailmasõda läbi Marshalli plaani oma õnnistuse andis. EL on kuhjaga täitnud neid peamisi ootusi mille USA valitsus projektile pani. Nimelt hoida sakslased-prantslased üksteise kõri kallalt eemal, ning selle asemel panna nad omavahel koostööd tegema. Great success! Kolmandaks näeb USA täna ilmselt ka paremini neid julgeolekuriske, mida UK lahkumine EL-ist võiks kaasa tuua. Samas Briti euroskeptikud on nii mõnigi kord rõhunud oma argumentides UK erisuhtele USA-ga. Nende ideaalmaailmas saaks EL “ikke” alt vabanenud UK sõlmida veelgi tihedamad majandus- ja liitlassuhted USA (ja teiste maailma mõjukeskustega). Seetõttu oli Obama sõnum briti euroskeptikutele (ja avalikkusele) üsna brutaalselt otsekohene: unustage ära, meid väga ei huvita “vabalt maailmameredel seilav üksik laev”. No man is an island…
  2. Südasuvel toimub Varssavis NATO tippkohtumine ning suvel asub EL arutama majandussanktsioonide pikendamist Venemaa vastu. Siin on Obamal kolm ärritajat, millega tuleb varakult tegeleda. Esiteks Itaalia valitsus ja temaga sarnaselt mõtlevad valitsused (sh Orbani juhitud Ungari), kes on avalikult kahelnud majandussanktsioonide mõttekuses. Teiseks need USA vanad NATO liitlased, kes arvavad, et püsivam ja suurem NATO vägede paigutamine Poola ja Balti riikidesse “ärritaks asjatult Venemaad” ning kolmandaks, need, kes arvavad, et neid kahte teemat saab omavahel siduda (a la püsivamad väed leebemate majandussanktsioonide vastu).
  3. Obama sooviks on hoida Türgi ja Euroopa Süüria küsimuses “ühes paadis”. Selleks saab ta reaalselt panustada, toetades NATO missioone Vahemerel, ning olla vajadusel vahemeheks Merkeli ja Erdogani vahel. Mitte et kumbki neist või EL tervikuna seda otseselt oleks palunud või sooviks. Türgi on pärast ELiga tehtud kokkulepet käitunud just nii, nagu oli karta, nõudes kõvahäälselt viisavabadust juunist sõltumata EL poolt seatud nõuete täitmisest ja käivitades sõnavabaduse debati Euroopas, nõudes telesaates Erdogani mõnitanud saksa koomiku Jan Böhmermanni süüdimõistmist ning arreteerides Hollandi ajakirjaniku Ebru Umari Erdogani kritiseerivate tviitide pärast. Angela Merkel mängib Jan Böhmermanni kohtuprotsessile valitsuse poolset heakskiitu andes väga riskantset mängu. Sakslastele ei meeldi pagulased, aga tundub, et veelgi vähem meeldib neile sõnavabaduse piiramine ja see kui nende liider teiste riigijuhtide ees väärtustega kompromisse tehes kniksu teeb. Pärast Türgi kokkulepet tõusma hakanud Merkeli populaarsus on viimastel nädalatel pööranud langusesse.
  4. Hoolimata Obama algusaegade retoorikast, mis otsis uut kasvu küll Hiinast või Brasiiliast, mis nüüd mõlemad jahtuvad, saab USA suurepäraselt aru, et väärtusahela kõrgematel tasanditel on tema kaubanduspartner nr 1 Euroopa Liit. See puudutab eriti kõike, mis on seotud digitaalmajanduse ja eriti teenustega. Seetõttu ei kõhkle ilmselt ka Obama kasutama juhust, et kaitsta USA ettevõtete ärihuve Euroopas. Seda nii taasärganud vaimustuses TTIP kõneluste lõpetamiseks kui eriti eelmisel kolmapäeval avalikustatud konkurentsikaasuse valguses, kus Euroopa Komisjon süüdistab Google-it tema Android keskkonna domineeriva turupositsiooni ärakasutamises konkurentsi piiraval moel. Juba on toodud paralleele 14 aastat (detsembrist 1998 kuni 2012 aasta juunini) kestnud vaidlusega Microsoftiga, mille tulemusena USA ettevõte pidi lubama konkureerivate veebilehitsejate kasutamist oma keskkonnas ning maksma 860 miljonit eurot trahvi.

HOLLAND-UKRAINA-TÜRGI

Eelmisel nädalal võitis Hollandi valitsus napilt (76:71) hääletuse opositsiooni algatatud seaduseelnõu üle, mis oleks läbiminekul nõudnud EL-Ukraina vahelise assotsiatsioonilepingu denonsseerimist. Vaevalt päev hiljem tegi Euroopa Komisjon teatavaks, et soovitab anda Ukraina kodanikele viisavabaduse EL-is. Kindlasti on see Ukrainale hea uudis pärast korralikku obadust, kuid just viisavabaduse suhtes on oma skepsist väljendanud Hollandi peaministri juhitud liberaalne valitsuspartei. Mis toimub?

Tõenäoliselt soovis komisjon ennetada suuremat kähmlust, mis oleks muidu võinud tekkida Ukraina ja Türgi viisavabadusküsimuste omavahelise sidumise tõttu. Hollandi valitsus tuleb tõenäoliselt juuni ülemkogul välja oma ettepanekutega, kuidas EL-Ukraina lepingutega edasi liikuda, arvestades Hollandi referendumi tulemusi. Viisavabaduse külmutamine olevat olnud üks võimalikke ettepanekuid. Kuid see samm oleks omakorda ohustanud viisavabadust Türgiga, mida viimane otsesõnu ja häälekalt nõuab, kui hinda EL-Türgi põgenikeleppe täitmise eest. Hollandit see poleks seganud, kuna suhtub ühtviisi külmalt nii Ukraina kui Türgi viisavabadusse. Küll aga Saksamaad, kuna Merkel on üsna olulised panused pannud sellele, et lepe Türgiga püsib ja põgenikesurve seetõttu väheneb. Lisaks on Ukraina viisavabaduskõnelusi pidanud ammu enne Türgit ning niivõrd-kuivõrd püüdnud asjaomaseid kohustusi ka rakendada. Viisavabadus Türgiga enne Ukrainat oleks paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide meelest olnud ülekohtune Ukraina suhtes.

Kuidas edasi? Tundub, et nii Ukraina kui ka Türgi on astunud sammukese viisavabadusele lähemale. Kuid selge ei ole veel, kas viisavabaduse ning EL-Ukraina assotsiatsioonilepingu jõustumise hinnaks võib kujuneda Ukraina EL-iga liitumislootuste lükkamine väga kaugesse tulevikku.

VALITSUS ÄGAB KEHVA MAJANDUSKASVU JA PAISUVATE SOTSIAALKULUDE ALL

Koalitsioon lõpetab sellel nädalal järgmise aasta riigieelarve suurte tükkide kokkuklapitamise ning riigi pikaajalise eelarvepaani paikaloksutamise. Kumbki ei saa olema lihtne. 2017. aasta eelarve tulude poolt mõjutab väliskeskkonna ebastabiilsusest tingitud madalam majanduskasv, mis vähendab maksu- ja dividenditulu. Eesti Energia ja teiste riigifirmade dividendid on palju aastaid olnud üks eelarve päästerõngaid, täna ei ole suurimatest – Eesti Energiast, Tallinna Sadamast kui Eesti Raudteest midagi võtta, pigem peab raha juurde panema. Nii arenevad mõtted ajada käed sügavale pea ainsa täna prisket kasumit tootva firma, Eleringi, taskutesse. Vähemaid ja lühemaid elektrikatkestusi tuleb meil siis kauem oodata.

Muidugi mõjutab eelarve seisu ka valitsuse enda otsus vähendada osaliselt keskkonnatasusid. Viimane oli teatavasti tingitud soovist turgutada põlevkivitööstust, ennetamaks võimalikke sotsiaalseid pingeid Ida-Virumaal, mis aasta alguses siples koondamislainete küüsis. Keskkonnatasude mittevähendamine ei oleks eelarvesse küll arvatavasti raha juurde toonud, sest ettevõtted polnud mitmeid kuid neid maksta suutnud. Pigem oleks mõne ettevõtte sulgemisega seotult kadunud veel suur hulk maksuraha. Kokku aga tähendab see ja aktsiisitõusudelt laekuva raha väiksem hulk võrreldes esialgu plaanituga, et võrreldes eelmise prognoosiga on raha, mida eelarves ümber jaotada, 129 miljonit vähem – auk, mida sel nädalal täitma asutakse, on ligikaudu pool sellest summast.

Tulude poolel toidab eelarvet sisetarbimise kasvuga ja palgatõusuga käsikäes käiv maksude laekumise kasv, kuid aasta pärast koalitsiooniläbirääkimiste lõppu saab öelda, et suur osa ajast, mis kulus kurikuulsa katteallikate tabeli kokkujoonistamisele, oli tühi töö ja vaimu närimine. Aktsiisitõusud pole plaanituga samas suurusjärgus maksulaekumist kaasa toonud, trahvide suurendamise 10 miljonist eurost oli Riigikogus läbikukkunud eelnõus järel 2 miljonit ja riigireformi planeeritud kokkuhoid on taandunud inimeste arvu vähendamisele mitte kulude koomaletõmbamisele.

Kulude poolt pingestab lisaks kaitsekulutuste hoidmisele 2% SKP peal ka liitlasjõudude jõulisema kohalolekuga seonduvate kulude katmine, mis valitsuse senise poliitika kohaselt on 2% kaitsevõimekuskuludele lisaks (mitte selle sees), ning piiriehitusega seotud kulud. Pingeid kütavad veel lisaks palgakasv (sh eriti tervishoius) ning ka erakoolide rahastamisega seonduv. Kuid lisaraha taotlusi on rohkem – kokku 126 miljoni euro eest.

Nii on koalitsioonil kaks valikut – kas makse tõsta või vähem kulutada. Mõtteid uuteks katteallikateks (loe maksutõusu plaane) on, sh pakendiaktsiisid, ja uued maksud (näiteks toidumaksud). Kuid sotside toidumaksude ideele on üsna tuline vastuseis, ning nn trahvieelnõu näitas selgelt, et valitsuse juhtparteis on üsna suur vastumeelsus maksumäärade tõstmisele. Vaadates tagasi eelmisesse aastasse, pole kindel, kas koalitsiooni, eriti selle juhtiverakonna, reiting uued maksutõusud üle elaks.

Tegelikult ei ole pisikestest sammudest 2017. aasta eelarve raames suures plaanis abi, sest probleemid on laiemad, ning puudutavad riigi pikemaajalist eelarvestrateegiat. Esiteks ei prognoosi ei lähiaastatel ega ka kaugemas perspektiivis keegi Eesti majanduskasvuks rohkem kui 2-3% aastas. See iseenesest ei oleks ülisuur probleem, ning tõepoolest, riigieelarve tulud peaksid järgmisel aastatel kasvama (keskmisest rohkem kui 5% aastas). Kuid probleemiks muutub see kontekstis, kus riigi elanikkond vananeb ning töökäte arv väheneb, mis omakorda suurendab märkimisväärselt sotsiaal- ja tervishoiukulutusi.Valitsussektori-kulud-2012-2020Kui 2012. aastal moodustasid sotsiaal- ja tervishoiukulutused eelarvest 44% siis Rahandusministeeriumi prognoosi järgi neelavad need juba 4 aasta pärast (2020) eelarvest poole (50%). Riigi ülalpidamine läheb üha kallimaks ning selleks on meil üha vähem raha.

Eeldusel, et sise- ja välisjulgeoleku, ning sotsiaal- ja tervishoiukulutuste pealt liialt kokku ei hoita, tähendab see paratamatult, et ülejäänud riik peab end üha rohkem kokku tõmbama. Siin on edasiminek olnud kahetine. Ühelt poolt tundub, et tugevalt pingutades võib sellel ja eelmisel aastal kokku õnnestuda riigil vähendada oma suurust 751 töötaja võrra. Seda polegi nii vähe. Kuid pikemas perspektiivis ei peaks riik mitte vaid vähendama oma isikkoosseisu (mis nagunii läheb iga aastaga üha keerulisemaks) – proovides samas vähemaga teha sama moodi ja sama palju kui enne – vaid mõtestama ümber oma rolli laiemalt.

EUROTSOON HAKKAB ARUTAMA KREEKA VÕLAVAEVA LEEVENDAMIST

“/…/ Vajadusel ja tingimusel, et Kreeka valitsus viib täielikult ellu oma programmis kokkulepitu, ning siis kui see on tarvilik, oleme meie valmis arutama meetmeid mis tagaksid [Kreeka] võla jätkusuutlikkuse.” Selle segase ja tingimustest kubiseva lause ütles eelmisel reedel Eurogrupi juht, Hollandi rahandusminister Jeroen Dijsselbloem. Mida ta sellega tegelikult mõtles?

Seda, et EL ning IMF on lõpuks leidnud lahenduse omavahelisele tüliõunale – kuidas muuta Kreeka võlg seeditavaks, ning loonud sellega Kreeka püsivasse bardakki vähemalt lühiajaliselt veidi stabiilsema perioodi. IMF on alates uue programmi kokkuleppimisest nõudnud kõnelusi võla kärpimiseks väites, et vastasel juhul võib Kreeka kasvõi nahast välja pugeda, kuid võlgadest lahti ta ei saa. EL eesotsas Saksamaaga on teatanud, et mingit kärbet ei tule. Nüüd on kokkulepe leitud: euroala on valmis kaaluma võlapuhkust, ajatamist ja kohandamist, kuid otsene kärbe välistatakse. IMF on arvutanud ja leidnud, et sellest peaks piisama ning et seetõttu saab ka IMF programmis jätkata. See on hea uudis, kuna IMF osalus on ühelt poolt programmi kvaliteedimärgiks (mis on tähtis Saksamaale ja teistele pistrikele), teisalt leevendab veidi euroala koormust.

Teine tüliõun puudutas EL ja IMF erinevat nägemust Kreeka majanduse seisust, mille suhtes esimene oli optimistlikum, teine pessimistlikum. See lahenes osaliselt tänu kreeklastele, kes nõustusid teatud hädaabimeetmete seadustamisega (kuigi juriidilised nüansid on veel täpsustamisel). Need kokkuhoiureformid (mille ulatus on kuni 2% SKP-st) peaks jõustuma vaid, siis, kui Kreeka ei suuda kokkulepitud defitsiidieesmärke täita.

Neljapäeval peaks EL rahandusministrid hindama senised Kreeka-poolsed edusammud (sh pensioni ja tulumaksureformid) piisavateks, et ESM saaks teha osamakse 86 miljardit eurot maksvast programmist. Seda on kreeklastel väga vaja, sest raha hakkab neil otsa saama – juulis peaks Kreeka välja lunastama 3,5 miljardi väärtuses varasemalt emiteeritud võlakirju. See on ka ainus põhjus, miks Tsiprase valitsus reformidega pisitasa edasi liigub.

Kreeka abiprogramm seisab jätkuvalt noateral, sest Kreeka valitsusjuht on suures osas pöördunud tagasi retoorika juurde, mida Tsipras kasutas enne seda, kui ta enda sõnul “nuga kõril” abipaketi tingimustega nõustus. Tal pole ka muud võimalust, sest siseriiklikku toetust kärbete ja reformide elluviimiseks ei ole. Kõik osapooled püüavad eelmise aasta draama kordumist iga hinna eest vältida, sest võrrandisse on lisandunud veel üks väga riskantne tundmatu – pagulaskriis, mis destabiliseerib kogu Balkani piirkonda ja on toonud kaasa kümned tuhanded Kreekas kinni olevad pagulased.

MAKEDOONIA VALITSEV ERAKOND RISKIB KOGU BALKANI STABIILSUSEGA

Täielik bardakk läks eelmisel nädalal lahti Makedoonias, kui valitsuse juhterakonnaga samasse erakonda kuuluv president Gjorgi Ivanov kuulutas välja amnestia kõigile 56-le pealtkuulamisskandaalis osalenud poliitikule. Võimuerakonna tipp-poliitikud kasutasid oponentide pealtkuulamiseks siseministeeriumi ja luureteenistuse ressursse ja protsess nende üle oli üks osa ELi ja USA poolt vahendatud kompromissist koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Kompromiss sisaldas ka seda, et opositsioonist pärit poliitikud liitusid valitsusega, pikaaegne peaminister Gruevski astus tagasi ning juuni alguses peaksid toimuma erakorralised valimised.

Tänaseks on opositsiooni ministrid valitsusest taas lahkunud ning pealtkuulamisprotsessi lõpetamine ohustab planeeritud valimiste toimumist ning kogu riigi stabiilsust. Rahvas on tänavatel ja mitte ainult seal, rahvahulgad tungisid eelmisel nädalal ka presidendi hoonesse. EL ähvardab valitsust sanktsioonidega, ent häda on selles, et väga paljuga pole ELil kaubelda riigis, kus liiduga läbirääkimiste protsess on riigi nime vaidluse tõttu Kreekaga juba aastaid peatatud. Pagulasvoo all ägavas piirkonnas, kus igal endast lugupidaval kodanikul on Balkani sõdadest maha jäänud või hiljem soetatud relv ning etnilised pinged on sõjaajaga võrreldes vaid veidi leevenenud, ei ole selline ebastabiilsus kellelegi kasulik.   

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit. 

Kirjutas: Poliitika.guru