Eesti poliitika toimib viimasel ajal vanas heas talgurütmis, kus kogu küla kaasa lööb ning saab nii tööd kui nalja. Kaks nädalat tagasi, kui meil polnud avalikult veel ühtegi kandidaati, kirjutasime, millist presidenti Eesti vajab. Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud ja pole midagi üllatavat, kui algav nädal end presidendivalimiste karusellile heitvaid kandidaate juurde toob. Sellist soovi end üles seada ja pretendeerida nagu nägime EOK presidendivalimisel ja nüüd EV presidendivalimistel pole meil varem nähtud, ehk nagu ütleb vana hea laulusalm „… Kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita? Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma.“
Olgu. Enamus pinnale kerkinud nimedest ei ole päriskandidaadid ja on üles seatud poliittehnoloogilistel põhjustel või ette astunud isiklikust edevusest. Reaalne võimalus jõuda kasvõi kandidaadiks Riigikogus on 3-4 inimesel. Küsitluste järgi on rahval selge eelistus. Aga ärgem liialt erutuge, presidendi osas teevad otsuse siiski erakondade juhtfiguurid. Presidendiks saab see, kelle peale erakonnad kokku lepivad. Otsustajad peaksid siiski kõrva taha panema, et rahva arvamuse eiramine toob reeglina pikemas plaanis kaasa pahameele ja läbikukkumise. Ideaalne kandidaat peaks omama seda poliitikas harvanähtavat kombinatsiooni linna- ja maapoliitikute ning rahva toetusest.
Presidendivalimised – Kallas võttis teistelt võimaluse suveni peitu jääda
Kui kaks nädalat tagasi ennustasime, et Kallase avang võtab ruumist hapniku välja ja tema kõrvale seatakse üles väike hulk tõsiseid kandidaate, siis nii ei ole läinud. Tänaseks saab kokku lugeda vähemalt 7 pretendenti – Kallas, Kaljurand, Helme, Jõks, Tarand, Jõerüüt, Paet. Kandidaate lisandub veel, Keskerakond, sotsid ja IRL pole veel nimesid välja käinud. Tõsiseltvõetavat kampaaniat teevad neist 3 – Kallas, Kaljurand, Helme.
Kallas
Täna esitleb Siim Kallas oma raamatut, mille pealkiri on loomulikult „Kallas“. Kallas oli valmis selleks, et teised kandidaadid enne suve välja ei tule ning ta peab üksi avalikku ruumi täitma. Nii on raamat loogiline käik. See aitab teda pildis hoida ja korrata samu sõnumeid, mis kahe nädala taguses kõnes. Teatud mõttes ongi raamatu näol tegemist Kallase laiendatud kõnega, kus samad teemad käiakse põhjalikumalt läbi ja vürtsitatakse neid isiklike kogemuste ja kohtumiste kirjeldustega. Tegemist ei ole memuaaridega, vaid selgelt ja otse presidendikampaania materjaliga, kus Kallas mõtestab lahti presidendi rolli ja erinevad poliitikavaldkonnad ning teeb ka ühe huvitavad ettepaneku Eesti paremaks valitsemiseks.
Tegelikult ei lähe Kallase kampaaniaplaan kokku tema valimise tehnoloogiaga. Tema valikut ei otsusta rahvas, murdepunkte on Kallase jaoks kaks: Reformierakond peab teda Riigikogus Kaljurannale eelistama ja üles seadma, mille eelduseks on omakorda erakondade vaheline kokkulepe Riigikogus, mille taha tuleks ka Keskerakond. Reformierakonna tänane juhtkond pole teinud saladust, et nende huvi on mitte esitada ühte kandidaati, vaid selgitada sobivaim kandidaat erakondade omavahelises sõelumisprotsessis. Kallase huvi on saada Reformierakonna otsus pigem varem kui hiljem. Igasuguseid erakonna kandidaatide suvetuure a la 2001 tahab ta kindlasti vältida. Parim variant selleks oleksid Reformierakonna kandidaadi sisevalimised (aga mitte Riigikogu fraktsioonis ega erakonna juhatuses, vaid volikogus või veelgi laiemas, kõiki liikmeid hõlmavas protsessis), mida ei pruugi Kaljurand, kellel on suur risk seal Kallasele alla jääda, sest Kaljurand pole Reformierakonna liige ja tal puudub väljakujunenud parteiorganisatsioon. Praeguse seisuga ei taha sisevalimisi ka Reformierakonna juhtorganid, kes on seda küsimust arutanud, ent jätaks nii erakonnasisesteks kui -välisteks läbirääkimisteks kandidaadi valiku nii kauaks, kui võimalik, lahti.
Avalik kampaania on Kallasele vaja avalikkuse toetuse kasvatamiseks. Mida võrdsem on tema toetus Kaljurannaga ja mida suurem vahe teiste kandidaatidega, seda raskem on koduerakonnal teda kõrvale jätta. Samuti on kõrge avalik toetus vajalik ilmselt Keskerakonna toetuse saamiseks, kes on kogu oma ajaloo vältel toetanud avaliku toetusega kandidaate alates Rüütlist (1992 Riigikogus, 1996, 2001, 2006 nii Riigikogus kui Valijameeste Kogus) lõpetades Tarandiga (2011 Riigikogus).
Teiseks siis erakondade vaheline kokkulepe koos Keskerakonnaga. Kahe nädala eest kirjutasime, et meie arvates Keskerakonna hääli Kallasel siiski pole. Seda arvab täna ka trio SDE, IRL, Vabaerakond ning selles kontekstis on turvaline ennast hetkel Kallasele vastandada. Teisalt pole ilmselt juhuslik, et Kallase esimene täispikk intervjuu, mis tema elulugu ja poliitilisi seisukohti kajastus, toimus Tallinna Televisioonis. Kokkuvõttes võib öelda, et kui Kallas Keskerakonna toetuse peaks siiski pälvima, siis on raske ka ülejäänud koalitsioonierakondadel teda mitte toetada. Kui Kallas suudab tagada Keskerakonna hääled või vähemalt osa neist, tulevad lõppmängus vähemalt IRL ja sotsid tema taha ning Siim Kallas on järgmine Eesti president.
Kaljurand
See, et Kaljuranna käis kandidaadina välja Reformierakond, on talle täna isegi kahjulik, kuigi ilma välisministri kohata ei oleks tema populaarsus täna see, mis ta on. Kaljurannale oleks mugavam olla nn erakondadeülene kandidaat (millisena käsitleb end ka Kallas), millel ta erakonnatu ministrina pretendeeribki. Vabaerakond kutsuski ta koos teiste erakonnaülestega oma kuulamistele, ent teiste erakondade huvides on Kaljuranda käsitleda Reformierakonna kandidaadina. Tema võimalus tekib valijameeste kogus siis, kui Kallas või keegi teine Riigikogus hääli kokku ei saa. On võimalik, et Riigikogus Kaljuranda üles ei seatagi. Kaljuranna suurim pluss on ta ise – vahetu ja siiras, hea suhtleja, kogenud diplomaat. Tema karjääris ei ole plekke ja ta suudab rahvaga samastuda. Välisminister panustab esinemistesse erinevatel üritustel ja suhtleb omavalitsusjuhtidega, näiteks tegi kohalike võimumeestega kaasa paar päeva Ungari reisist. Tema esinemised meenutavad ameerikalikku kampaaniat, kus isiklikud teemad vahelduvad sisuliste küsimustega ja jutu käigus saab rahvas ülevaate nii tema koerast, pereelust kui tegutsemisest Washingtonis ja Moskvas.
Põhiline risk on avalikud esinemised sisepoliitilistel teemadel, kus tal kogemust napib. Ka väitluses teiste kandidaatidega pole me teda veel näinud. Kaljuranna parim võimalus tekib valijameeste kogus, kui Reformierakond koos teiste koalitsioonierakondadega ta Kallase asemel üles seab. Et erakonnad tema kandidatuuris kokku lepiksid, peab olema selge risk, et Mart Helme võib hääled kokku saada ja ta jääb kandideerima Helme vastu. Kui nii peaks minema, on Marina Kaljurand järgmine Eesti president.
Helme
EKRE teeb täna piirkondades sisuliselt kõige sihistatumat ja professionaalsemat tööd. Seda nii oma poliitika tutvustamiseks kui Helme toetuseks. Kaljurannal ja Kallasel on küll erakonnasiseste ja -väliste spin-doktorite meeskonnad, kuid need tegutsevad vabast tahtest ilma erakonna otsese rahalise toetuseta. Helme taga on kogu EKRE koos erakonna vahenditega ja see on üks tema peamisi tugevusi. Protestikandidaadina saab ta endale enamuse valitsuses ja eliidis pettunute toetuse. Kui ta ise ennustas Maalehe intervjuus heaks toetuseks valijameeste kogus 10%, võib see reaalselt osutuda palju suuremaks.
Helme suurim risk on presidendi äravalimine Riigikogus. Nii loob EKRE kuvandit, et presidenti tulekski valida just valimiskogus, kus legitiimsus ja suurem ning mitte poliitiliste kokkulepete teel Riigikogus. Helme enda sõnades „Riigikogus presidendi valimine on erakondade kartellikokkulepe“. Olukorra teeb Helme jaoks keeruliseks see, et mida populaarsemaks ta muutub, seda suurem on surve teistele erakondadele ühiskandidaadi kokkuleppimiseks. Ent iga valik Riigikogus eeldab vähemalt osa Keskerakonna toetust. Kui kordub aasta 2001, kus vaatamata retoorikale kompromissi vajadusest jäid teised erakonnad omavahel kemplema ning Savisaar ja Reiljan kõva tööga põllul Rüütlist presidendi tegid, on Mart Helme järgmine Eesti president.
Tarand, Jõks, Jõerüüt, Paet
Tarandi, Jõksi ja Jõerüüdi tõi mängu Vabaerakond, kes „otsib“ erakondade ülest kandidaadi. Paet astus lavale ise. On neil kellelgi väikseimgi võimalus presidendivalimistel tõsiselt kaasa lüüa?
Tarand pigem sogab vett, naudib mängu ilu ja toetab Kaljuranda. Tema nime pildis hoidmine võib mingil hetkel olla kasulik, sest ta saab vajadusel debattides osaleda või mitte osaleda.
Paeti motivatsioon mängu astuda polegi lõpuni selge, sest reaalset võimalust saada kandidaadina üles seatud tal pole. Eeldatavalt lähtub ta põhimõttest, et poliitikas on vaja olla nähtav. Presidendivalimiste kampaanias vähemalt teatud määral osalemine selle võimaluse annab. Paeti selgelt ülesseadmine võib olla ka osa Reformierakonna kommunikatsioonist. Kolmas kandidaat aitab vältida otsesest Kallase Kaljurandi vastandumist ja kahe leeri laupkokkupõrget.
Jõerüüt on tänaseks juba maha tõmmatud. Ta on hea näide, kuidas välja hüütud kandidaate kiiresti sõelapõhjaks lastakse. Paar artiklit minevikust ja foon tema ümber on järsult teistsugune sellest, mis oli hetkel, kui ta enda kandidatuuri välja hõikas. Iseenesest ei ole ükski tema minevikust otsitud etteheidetest piisav, et teda presidendina välistada, kuid Jõerüüt ise on varem näidanud taolistes küsimustes väga suurt tundlikkust ning vaevalt see tänaseks muutunud on. Tal pole ka ambitsiooni poliitikas, nii jääb ka tema mängu astumise motiiv üsna segaseks.
Jõks on neljast nimest kõige tõsiseltvõetavam. Pretendent, keda saab tõsimeeli asetada Kallase ja Kaljuranna kõrvale. Ent tema suurim risk on sama, mis Jõerüüdil. Erasektori advokaadina on teda lihtne maha joosta. Midagi, kus tekib moraaliküsimus, leiab ikka. Teine Jõksi probleem on, et isegi luubiga vaadates ei paista talle Keskerakonna ja Reformierakonna hääli.
Erakondade valikud – kõik oleneb Keskerakonnast!
Kandidaadid võivad muidugi teha igasugu plaane ja rahvas oma lemmiku(te) taha koonduda, aga palju see ei tähenda. Presidendi määrab erakondade vaheline kokkulepe ja arvestus, kuidas hääled kas Riigikogus või valijameeste kogus kokku tulevad. Tõsi, viimases on häälte kontrollimine keerulisem ja üllatusmoment jääb. Milline on erakondade presidendivalimiste taktika?
Igal juhul on seekordsed presidendivalimised Eesti poliitikat muutvad. Kuigi presidendi valib Riigikogu, tehakse kampaaniat nii nagu otsevalimiste puhul. On kandidaadid, kes ütlevad ise välja oma kandideerimise soovi, üritavad olla pildis ja kasvatada avalikkuse toetust. Põhimõtteliselt ei loe see erakondade vahelistes kokkulepetes midagi, proovitakse leida kandidaat, kes oleks 68 Riigikogu liikmele või pooltele valijameestele enam-vähem sobiv. Nii aktiivne avalik kampaania viib aga selleni, et erakondade poliittehnoloogidel oleks väga rumal avalikku arvamust täiesti eirata. Rahvas elab oma lemmikutele kaasa ja viimastel voorudes välja ilmuv ja ära valitav mees/naine metsast ainult suurendaks niigi vohavat eliidivastasust. Just nii juhtus hiljuti Austria presidendivalimiste esimeses voorus.
AUSTRIA PRESIDENDIVALIMISTE 1. VOOR – PEAVOOLU ERAKONDADE LÄBIKUKKUMINE
Austrias pani presidendivalimiste esimese vooru pika puuga (36% häältest) kinni paremradikaalist populist Norbert Hofer (FPÖ). Ehk siis Austrias on võitmas Mart Helme. Tema järel pääses teise vooru sõltumatu roheline kandidaat Alexander Van der Bellen (20%). Peavoolu kandidaadid lõpetasid 4. ja 5. kohal.
Miks nii läks? Esmalt paar põhitõde Austria valitsemissüsteemist. Presidenti valitakse otse ja tegelikult on tal üsna suur võim – lisaks välis- ja kaitsepoliitika juhtimisele saab ta panna veto välislepingutele ja, mis kõige olulisem, saata laiali parlamendi ja kutsuda tagasi valitsuse. Viimased 70 aastat on olnud võimul peavoolu erakondade presidendid, kes pole neid õigusi kasutanud, pigem on presidenti näha vaid tseremoniaalsetes rollides tähtpäevadel. Hoferi kampaania üks põhialus ongi olnud lubadus hakata päriselt presidendi võimu kasutama – põhimõtteliselt on ta lubanud panna veto kõigile seadustele, mis talle ei sobi ning valitsuse tagasi kutsuda, kui see „mõistust pähe ei võta“. Rahvale see meeldib.
Teiseks muidugi pagulasteema, pagulaste tulva all kõige rohkem ägavates piirkondades oli Hoferi toetus 40% lähedal. Esimese vooru võitu panustas ka fakt, et tegemist on „pehme imagoga“ radikaaliga, kes on õnnetuse tagajärjel osaliselt halvatud, aga ennast üles töötanud. Immigratsioonivastane FPÖ on muidugi niikuinii Austria populaarseim partei 30% toetusreitinguga.
Teisena lõpetanud Van der Bellen on Austrias austatud majandusprofessor, kellel on pikaajaline poliitikakogemus ja kes oli kampaania alguses populaarseim kandidaat a la Marina Kaljurand. Valitsuskoalitsioonil oli tegelikult võimalus teda toetada ja seda ka rahvas ootas. Seda ei tehtud. Omavahelises kempluses lükati kandidaatide esitamist aina edasi ja lõpuks tuldi siis, kui rong oli juba läinud, välja nõrkade keskpäraste kandidaatidega a la Toomas Savi. 22. mail toimuvas teises valimisvoorus koondutakse iseseisva kandidaadi taha, ent võib olla juba hilja. See näitab, et rahva arvamust täiesti ignoreerida ei ole poliitikas kuigi tark tegu.
TOOBALI LÄHETAMINE
Kriminaalkuriteos süüdi mõistetud Priit Toobal on nagu Savisaare poolt toidetud vähkkasvaja, kes ajab oma siirded Eesti õigusriigi ribide vahele ning proovib praktikas järele kui kaugele saab Keskerakonna õigusriigist lahti sidumisega minna. Kolmapäeval toimuval Erakondade rahastamise järelvalvekomisjoni istungil võime näha pilti, kus Savisaare poolt lähetatud Toobal imbub sisse nii uksest kui aknast ja ERJK proovib tema osalemist iga hinna eest takistada. Vastu on võetud komisjoni töökorra muudatus, mis kriminaalkorras karistatuid istungile ei luba. Õiguslik vaidlus selle üle, kas Toobal ikka tohib osaleda, võib kesta kaua ja hoiab teemat Savisaarele sobivalt pildis.
Üks päev enne komisjoni istungit st teisipäeval, on Riigikogus esimesel lugemisel ka Erakonnaseaduse täiendamise seaduse eelnõu, mis keelab kriminaalkorras karistatud isikuid erakondade rahastamise kontrollimise juurde laskma. Eelnõu algatasid harvanähtavas üksmeeles kõik erakonnad (välja arvatud muidugi Keskerakond). Ennustame, et vähemalt eelnõu vastuvõtmiseni kui mitte kauem Toobali trall rahastamiskomisjoniga jätkub.
Toobal püsib kasvajana ka Keskerakonnas ja selle peasekretäri kohal, kuigi eelmisel nädalal ei võtnud Riigikohus menetlusse Keskerakonna kaebust Ringkonnakohtu otsuse peale jätta registreerimata erakonna põhikirja muudatused. Sellega lõppes selleks korraks võitlus Keskerakonna juhtimise üle, mis oli alates kongressist õhus. On selge, et Keskerakonna uus põhikiri ei kehti.
Kui kriminaalkaristus viis poliitikast Rahvaliidu juhi Villu Reiljani ja Keskerakonnast Ester Tuiksoo, siis Priit Toobalit sellised pisiasjad nagu kriminaalkaristus ei morjenda. Toobali juhtum näitab, et poliitikas on head kõik argumendid. Tema erakonnas jätkamise õigustamine ja jutt, et juhatus on tema jätkamise otsuse teinud vana põhikirja alusel (mis juhatusele selgelt mingit otsustusruumi ei jäta), on absurdne, aga toimib. Kui ennast Eesti õigussüsteemist lahti sidunud erakond Riigikohtu otsuseid ei täida, tekib küsimus, mismoodi üldse saab seda otsust jõustada? Päris ilma probleemideta ei pruugi Toobali peasekretärina jätkamine siiski minna, sest ta jääb kondina hambusse siseopositsioonile ja võib tekitada usaldamatust ka välispartneritele (näiteks kui erakonnal on vaja pangast laenu võtta ja peasekretäri allkirja õiguspärasus pole pangale lõpuni kindel). Muid suuri võnkeid Riigikohtu asja mittearutamise otsus ei too. Liiga paljude aseesimeeste probleemi lahendas Savisaar Siret Kotka ja Olga Ivanova vabatahtliku tagasiastumise teel.
RIIGI EELARVESTRATEEGIA SUURENDAB RIIGI SOTSIAAL- JA JULGEOLEKUKULUTUSI
Teisipäeval annab Rahandusministeerium Rahanduskomisjonile ülevaate riigi eelarvestrateegiast 2017-2020, mis pärast maratonarutelusid valitsuse poolt neljapäeval heaks kiideti. Riigikogu sel teemal tõesti vaid kuulab, sest eelarvestrateegia heakskiitmine on Eestis valitsuse pädevuses. Sel aastal tehti selle kokkupanemise käigus küll ära ka suur osa 2017. aasta eelarve kokkupanemise tööst. See on mõistlik, sest võimaldab ministeeriumitel teha aasta jooksul ka midagi muud kui eelarvet kokku panna. Sügisel sõltub arutelude tulisus uuest prognoosist. Kui raha on rohkem, on kõik lihtne – letile tõstetakse ka need taotlused, mis seekord joone alla jäid. Kui majanduse seis kehvemaks läheb (hetkel pole seda küll näha), saame jälle tuliseid arutelusid näha, sest kärpida tuleb summasid, mis on küll alles paberil, aga mida valdkonna poliitikud ja ametnikud on hakanud juba omaks pidama.
Arutelud ei olnud lihtsad. Pärast mitu nädalat kestnud ja eelmisel teisipäeval valitsuskabinetis öise kurnamislahinguga lõppenud arutelu võtsid päev enne neljapäevast valitsuse istungit lõpuspurdiks teatepulga üle erakondade esimehed. See näitab ka läbirääkimiste peamist eesmärki – leida kate koalitsioonilepingu lubaduste elluviimiseks.
Riigi eelarvestrateegiasse lisandunud suuremad kulud on paljuski koalitsioonileppe peegeldus: sotsiaalmaksu alandamine, madalapalgaliste tulumaksuvabastus, elatisabifond, haldusreformi ühinemistoetused, liitlasvägede vastuvõtmisega seotud kulud, piir Venemaaga, neljarealine Tallinn-Tartu maantee. Mitmed neist kuludest on otsustatud eelmisel aastal ja juba seadustes kirjas, kuid paljud veel ka Riigikogu menetluses. Nii on Riigikogus sel kolmapäeval esimesel lugemisel perehüvitiste seaduse eelnõu, mis seadustab vanema poolt maksmata jäänud elatisabi tasumise riigi poolt. Teisipäeval ja kolmapäeval arutab põhiseaduskomisjon haldusreformi seaduse eelnõule pärast esimest lugemist laekunud muudatusettepanekuid.
See tähendab, et ega millekski muuks palju võimalusi ei jäägi. Väiksemate koalitsioonilepingu prioriteetide rahastamise kogumaksumus on 10 miljoni euro lähedal aastas. Teised lisakulutused on 20 miljoni euro kandis (sellest 8 miljonit erakoolide tegevustoetuse katmine).
Eelarve ongi poliitilistes valikute küsimus ja suured rahastamise valikud tehti juba koalitsiooni kokkupanekul. Kui otsustati investeerida piiri Venemaa 2017. aastal 20 miljonit eurot ja kahel järgmisel aastal veel 15 miljonit eurot, on selge, et PPA suuremaks rahastamiseks ressursse pole. See on koalitsiooni valik. Sama kehtib õpetajate palga kohta. Õpetajad saavad 2% palgafondi kasvu sarnaselt kultuuritöötajatega. Kui arvestada, et õpetajate arv väheneb ja palgab saavad reaalselt kasvada veidi rohkem, liigutakse küll 120% keskmise palga suunas, kuid mitte piisavalt kiires tempos. Hariduskulude vähenev trend suhtena SKPst on samuti koalitsiooni valik, samamoodi nagu on otsustatud tõsta sotsiaal- ja julgeolekukulutusi. Mõned vähestest kuludest, mis koalitsiooni lubaduste vahel läbi murdsid, olid teadus- ja arendustegevuse lisarahastamine, suurinvestorite toetamine ja põllumeeste toetused.
Kust tuleb raha lisakuludeks?
Eelmistel nädalatel kirjutasime, et võrreldes eelmise riigi eelarvestrateegiaga jätab uus prognoos valitsusele kulutamiseks 129 miljonit eurot vähem. Ometi mahtusid valitsuse suuremad prioriteedid eelarvesse ära ja kõik kolm osapoolt olid rahul. Kuidas on see võimalik? Suuri lisatulusid maksustamisest ei tule, kuigi pärast eelarvearutelu on selge, et trahvide tõstmise plaani pole valitsus maha matnud, 2 miljonit trahvide tõusust on tulude poolel kenasti sees. Niinimetatud uued maksud otsustati juba eelmise riigi eelarvestrateegia aruteludel, kuid olid jõustamata. Reaalset tulu võiks tuua pakendiaktsiis ja raskeveokimaks (mõlemad alates 2018), elektrooniliste sigarettide aktsiis on marginaalne.
Eks teatud määral on eelarve tasakaal alati arvestuslik raamatupidamislik number. Otsustati võtta prognoosist rohkem dividende riigifirmadest, ressursitasude soodustus liikus suures osas varasemasse aastasse ning ära jäeti prognoosi sisse kirjutatud avaliku sektori töötajate tarbijahinnaindeksi põhjal arvestatud palgakasv (2017. aastal 2,7% ja 2018. aastal 2.8%). Viimane andis arvestusliku kokkuhoiu 28 miljonit eurot järgmisel ja 58 miljonit eurot järgnevatel aastatel. Üldine palgakasv asendus 2% kasvuga prioriteetsetes valdkondades (9 miljonit eurot) ja võimalusega tõsta palka sisemise efektiivsuse arvelt. Majanduskulude 3%-line kärbe on pigem märgilise kui sisulise tähendusega, sest 2,8 miljoni euro eest ei saa just palju teha.
Need viimased numbrid näitavad, et reaalne arutelu käis nädalate kaupa nii u 100 miljoni euro üle, tegelikult ise palju väiksemas raamis, sest suuremad valikud oli Rahandusministeerium juba ära teinud. See ongi valitsuse tänane mänguruum eelarve koostamisel.
Kes kaotas?
Kui kolm koalitsoonierakonda olid kõik võitjad ning rohkem raha jääb tulevikus kätte kõigile Eesti elanikele, eriti lastega peredele, väiksema sissetulekuga gruppidele ja üksikemadele, tekib küsimus, kas oli ka kaotajaid. Suurim küsimärk on Eesti pikaajaline konkurentsivõime olukorras, kus sotsiaalkulutused kasvavad ja nii avaliku kui erasektori investeeringute tase on jätkuvalt madal. Teatud mõttes kaotab ka avalik sektor, kes peab veidi kulusid koomale tõmbama ja edasisest palgatõusust suu puhtaks pühkima. Kuid ametnikud ei tohiks siiski kurta, eelmisel aastal kasvasid valitsussektori palgad Eesti kahaneva tootlikkuse tingimustes 8%, seda on 2% rohkem kui Eesti keskmine. Sellest tõusust peaks piisama mitmeks aastaks, vähemalt senikaua, kuni tootlikkus kasvama hakkab.
Üks probleem on veel, kõigile vahendite sama mõõduga juurde andmine ja ühtlaselt maha hööveldamine jätab teatud valdkonnad, nagu sisejulgeolek ja haridus, keerulisse olukorda. Esmaspäeval arutab Riigikogu Riigieelarve kontrolli erikomisjon Riigikontrolli raportit “Politsei- ja Piirivalveameti moodustamise kulg ja tulemuslikkus” mis viitab, et rohkem kokkuhoiuvõimalusi ametis ei ole. Nii ja naa. Ka PPAs on ruumi prioriteetide ümbervaatamisele – ressursid, mis kuluvad vales kohal teed ületavate jalakäijate trahvimisele või stampkohtades kiiruse mõõtmisele saab kindlasti mujale suunata.
Ka eelarve koostamisel jäävad pikaajalised poliitikate arenguvajadused poliittehnoloogiale alla.
TÜRKLASED VIISAVABALT EUROOPA LIITU?
Euroopas on pühad ja eriti midagi ei toimu. Seetõttu saab ka eestlastest euroametnike kontsentratsioon Tallinnas olema nädala teisel poolel enneolematult suur. Üks sündmus, kus väärtused on ammu unustatud ja loeb ainult poliitika, väärib siiski äramärkimist. Kolmapäeval avaldab Euroopa Komisjon raporti, mis hindab Türgi valmisolekut Euroopa Liiduga viisavabaduse saamisel. See raport ei tähenda automaatset viisavabadust, vaid on aluseks liikmesriikide aruteludele, kes siis lõpliku otsuse teevad.
Kuigi raport peaks olema kiretu tehniline analüüsi ja selle põhjal tehtud objektiivne hinnang on selles protsessis palju kirge. Viimast laienemisriikide eduraportit lükati Türgi valimiste tõttu praktiliselt kuu aega edasi ja kuigi see oli kriitiline, kadusid kuu ajaga mitmed lõigud raporti tekstis, mis viitasid otseselt presidendi ja valitsuse tegematajätmistele. Siit saame teha ka järeldusi kolmapäeval ilmuva raporti osas. Negatiivse komisjoni otsuse korral saab juunis Türgile viisavabaduse andmine olema keeruline, arvatavasti sellist raportit, mis liikmesriikidel otsustamistee kinni paneb, komisjon ka ei avaldaks. Kuid ka positiivse raporti puhul näeme veel tuliseid liikmesriikide arutelusid.
Iseenesest ei ole viisavabaduses NATO liikmesriigiga (ja seda Türgi on) midagi halba. Laiemalt on Eesti juba kaua nõudnud viisavabadust ka Ukrainale, Gruusiale ja Moldovale. See ei tähenda kontrollimatut üle piiri liikumist (siinkohal võib provokatiivselt osutada nendele miljonile põgenikule, kes ei nõutanud EL-i sisenemiseks mingit viisat), vaja on biomeetrilist passi ja ELis olek saab olla vaid ajutine. Kuid süsteem toimib selliselt tõesti vaid siis, kui Türgi on tehniliselt viisavabaduseks valmis. Muuseas, koos Türgiga hindab komisjon ka Kosovo valmisolekut viisavabaduseks.
USA – JÄRGMINE PEATUS INDIANA
Teisipäeval jõuab USA presidendivalimiste eelvalimiste rong Indianasse, kus nii kohalikud demokraadid kui vabariiklased selgitavad oma lemmikuid. Indiana on keskmisest konservatiivsem, keskmisest enam on seal valgeid evangeelseid luterlasi ja samuti on Indiana keskmisest vähem haritud osariik – Donald Trumpil on taas kõik eeldused Ted Cruzi vabariiklaste nominatsiooni nimel seal lüüa. Cruz ja teinegi mõõdukam kandidaat, Ohio kuberner Kasich on vahepeal teinud diili, et üksteisega allesjäänud osariikides ei konkureerita, vaid võimaldatakse teisel Trumpi vastu minna just seal, kus võimalusi selleks rohkem tundub olevat.
Indiana on just selline osariik, kus Cruz ja Trump on pea võrdsete toetustega ja nii Kasich kampaaniast Indianas loobuski ja palus oma toetajail seal Texase senaatori taha minna. Sellise igati lubatud kokkumängu eesmärk on püüda takistada Trumpil ületada eelvalimiste kokkuvõtteks maagiline 50% piir, mis võimaldaks tal automaatselt vabariiklaste kandidaadiks saada. Kui see piir jääb ületamata (sisuliselt on pilt selge hiljemalt 7. juuni ööl vastu 8. juunit, kui eelvalimised on suures Kalifonias, kus palju delegaate mängus), on teistel kandidaatidel Trumpi vastu veel shansse – ent see kõik nõuab juba üleelusuurust üllatust ja mastaapset kokkumängu ning senine kampaania käik ei näita, et vabariiklased selleks suutelised on. Pigem näeme lahti rullumas vabariiklaste allakäigutrepi veel üht faasi, sest partei pole suutnud end veel seles valimistsüklis ümber orienteerida selleks, et suudaks vastata ajastu suurimatele väljakutsetele ja elanikkonna põhimuredele.
Demokraatidest pole põhjust väga enam kirjutada. Clinton liigub Sandersi vastu kindlal võidukursil, suur osa Sandersi kampaaniameeskonnast on töölt ära saadetud, rahagi laekub vähem ja Indiana peaks Clinton samuti suure tõenäosusega võitma. Juba valimaskäinute seas on Clintoni heaks andnud oma hääle 12 miljonit inimest Sandersi 9 miljoni vastu ja kõigis osariikides, kus eelvalimisted veel ees ootavad, juhib Clinton olulise edumaaga. Sandersi osalemine kampaanias on seletatav vaid sooviga Clintonit vasakul hoida ja mõjutada seeläbi tema sügisese kampaania platvormi, asepresidendikandidaadi või valituks osutumise korral lausa hilisemate kabinetiliikmete valikut.
Eesti melomaanid teavad juba, et USA kantrivirtuoos Sturgill Simpson, kelle bändis mängib ka meie Laur Joamets, on oma uue plaadiga varalahkunud Prince’i järel USA plaadimüügiedetabelis 3. kohal. Kel huvi, siis Simpson ja temaga koos ka Joamets, esinevad Indianapolises 21. mail. Nautige!
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
