Otsustamatus on poliitikas sageli hullem kui otsustamine. Kui päriselus on harva nähtud kitse, kes kahe heinakuhja vahel kaaludes oleks nälga surnud, siis poliitikas on see vaatepilt tavaline. Just otsustamatuse nahka on läinud sotside valimistulemused, meie HIV/AIDS poliitika, või ka pikast venitamisest alguse saanud praegune jant praamidega. Need on vaid mõned näited. Sel nädalal peavad olulisi otsuseid tegema erakonnad, mis seni pole seda kuigi edukalt suutnud. Otsustamatusega paistavad silma erakoolide rahastamise arutelud ja Eesti märgi otsingud. Ning muidugi tegeletakse ülima otsustamatusega ka Euroopa asjadega.
MIDA OTSUSTAB VABAERAKOND?
5.juunil koguneb Vabaerakonna üldkoosolek, et valida erakonnale esimees, aga selle asemel, et keskenduda partei positsioneerimisele presidendivalimistel ja poliitika fokuseerimisele kohalikke valimisi silmas pidades, tuleb tegeleda erakonnasiseste mullistustega. Vabaerakonna kohalikes rakukestes on hakanud levima rahulolematus, mille pärmiks tundub olevat poliitikaelu tõsiasi, et liialt palju võimu ja avalikku tähelepanu koondub erakonna Toompea fraktsiooni kätte. Poliitikas tuleb sageli reageerida kiiresti ja põhjalikeks aruteludeks napib aega, nii jäävad erakonna lihtliikmed (kui nad pole just Rosimannuse tegu ja mõõtu) igapäevasest otsustamisest paratamatult üha kaugemale. Nii on esmakordselt Vabaerakonna lühikese ajaloo jooksul esimehe kohale oodata konkurentsi, sest Andres Herkelile on visanud kinda aseesimees Jaanus Ojangu. Tõenäoliselt Ojangu siiski Herkelit sel korral troonilt tõugata ei suuda ning liidriküsimus lükkub aastakese edasi. Ja see on Herkelile tegelikult isegi suurem probleem.
Miks? Vabaerakond tuli poliitareenile kui avatum, demokraatlikum ja kogukondi kaasavam alternatiiv vanadele nn kartelliparteidele, kuid nüüd tuleb rinda pista pärispoliitikaelu probleemidega. Idealism ja praktika on teineteisest sageli kaugel. Suurest demokraatiavaimust on kantud ka Vabaerakonna põhikirja punkt, mis ei luba esimehel ega juhatuse liikmel olla ametis rohkem kui kolm ametiaega järjest. Herkel on seetõttu kahvlis. Kui ta tagasi valitakse, siis saabki järgmisel aastal 3 aastat täis ja erakond peab 2017. a. kohalikele valimistele minema kindlasti uue esimehega. Kogenud poliitikule kohaselt küpses Herkeli peas plaan järgida elegantset putinlikku kandideerimisskeemi, ehk jätta üks aasta esimehena vahele, täita mõnd muud erakonnas olulist ametit ja kandideerida 2017. a. uuesti. See kena skeem tundub aga olevat nüüdseks maha maetud ja ei toimiks ka praktikas, sest kui vaheesimeheks pääseb ambitsioonikas Ojangu, siis miks peaks ta aasta pärast lahkesti Herkelile tooli taas vabastama? Muidugi jääb veel võimalus muuta põhikirja ja piirangut esimehe ametiaegadele lõdvendada, kuid seda oleks praegusel juhtkonnal ennekõike oma liikmetele keeruline põhjendada (ei usu, et rahval sellest suurt lugu on, kui kauaks esimees valitakse, poliitika suured tähed erakonna juhina tavaliselt 3 aastaga ei piirdu). Võimult lahkumise tähtaegadega ollakse küll hädas mujalgi, eriti meist ida pool. Näiteks Türgi liider Erdogan ei suutnud muuta oma partei AKP põhikirja sätet, mis keelab parteiliikmel täita sama valitavat ametit üle kolme ametiaja. Erdogan pidi seetõttu peaministriametist loobuma ja kandideerima hoopis presidendiks.
Suurem probleem Vabaerakonna jaoks on aga endiselt see, et pole suudetud otsustada, misasi Vabaerakond ikkagi on. Enda näo ja olemuse defineerimine ning tugevam kehtestamine valijate hulgas on partei pikaealisuse tagamiseks väga vajalik. Lihtsalt ähmase protestialternatiivi pakkumine kusagil EKRE ja Reformierakonna vahel ja IRLiga samas nišis, ei pruugi tuua kaht valimistsüklit järjest tugevat tulemust. IRLi täielik murenemine ja osaline ülejooksmine Vabaerakonda võiks küll luua võimaluse Vabaerakonnale ilma ise suurt midagi tegemata ka järgmine kord Riigikokku purjetada, kuid IRLi maha kanda on vara. Täna jätab Vabaerakond siiski mulje pundist üksiküritajatest, kellest valdav enamus on poliitikas nähtamatud.
Vabaerakonda poliitilises tegevusetuses süüdistamine oleks aga nende suhtes ülekohtune. Näiteks Riigikogus on oldud päris aktiivsed ning aasta jooksul on fraktsiooni poolt antud töösse 18 seaduseelnõu või ettepanekut valitsusele. Enamjaolt on küll olnud tegu Riigikogu töökorraldust ja erinevaid valimisi puudutavate muudatusettepanekutega. Väga aktiivselt ja seejuures küllaltki konstruktiivselt tehti parandusettepanekuid ka Haldusreformi seadusesse. Ent ainult riigikorralduslike asjadega tegelemisest ei piisa, need teemad ei kõneta rahvast piisavalt. Samuti ei kannata Vabaerakonna kommunikatsioon näiteks EKREga isegi võrdlemist. Laiema avalikkuse jaoks seostub Vabaerakonna sisuline tegevus siiski pea täielikult Artur Talviku möllamisega Tallinna Sadama hämarate tehingute “paljastamisel”.Samasse liini läheb ka Vabaerakonna suurem häirekella löömine riigi krediitkaartide kasutamise ümber. Vabaerakond vajab siiski laiemat ja tugavamat imidžit, mis ei piirdu vaid parteitu Artur Talviku hoogsalt toimetava punase mütsikesega. Samas, seda kõike ei ole ühe väikese opositsioonierakonna kohta sugugi vähe – vaadates Keskerakonna täiesti nähtamatut poliitilist tegevust opositsiooniliidrina juba pea kümmekond aastat. Vabaerakonnal on kindlasti potentsiaali.
KES SAAB PRESIDENDIKANDIDAADI KANDIDAADIKS?
IRL ja sotsid teevad nädala lõpus olulisi otsuseid presidendikandidaatide osas. Presidendikandidaat ei ole vaid suvaline maskott, ta määrab ikkagi ka erakonna nägu. Presidendikandidaadi vaateid ja ideoloogiat seostatakse erakonna seisukohtadega. Seni on mõlemad erakonnad olnud passiivsed ja pole näha, et ka sel nädalal suudetaks tüür enda kätte haarata.
IRLi presidenditalgud
5. juuni saab olema tihe poliitpühapäev. Koguneb IRLi volikogu ja maha peetakse IRLi presidenditalgud. Ees seisab raske otsus leida lõpuks ka IRLile presidendikandidaat. Presidendirallist kasulõikamine ei ole läinud IRLile seni kuigi edukalt. Esmane favoriit Jüri Luik on sellest aust loobunud ning ilmselt on sõelal kolm nime – parteiväline Allar Jõks, Riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder ja Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid, kes oli enne Euroopasse suundumist Isamaliidu liige.
Valik konservatiivne Seeder vs liberaalsemad Kaljulaid ja Jõks, on taas üks märgilise iseloomuga valikuid raskustes sipleva IRLi jaoks. Seeder on otsinud oma kandidatuurile lisaks IRLile toetust ka Vabaerakonnast ning EKREst. Ilmselt esindab Seeder seda osa IRList, kelle jaoks koostöö EKREga on ideoloogiliselt loomulik tegevus. On ju Seeder olnud varemgi jõuliselt konservatiivsetel seisukohtadel. Seederi kinnitamine kandidaadiks oleks järjekordne väike sammuke Tsahkna juhitud IRLi püüdes leida oma valijad üles EKRE külje alt. See läheks kenasti kokku burkakeelu taoliste algatustega, kuid IRLi endisi mõõdukalt rahvuskonservatiivseid valijaid see tagasi ei too ning EKRE palju jõulisema joone toetajaid samuti mitte. Fraktsiooni koosseisu vaadates on Seeder seal kindlasti populaarne kandidaat, kuid ta ei näitaks IRLile teed tulevikku.
Uuemaid tuuli saaksid tuua Kaljulaid ja Jõks. Kaljulaidi tugevus IRLi jaoks on tema varasem IRLi taust (mille rahvas on unustanud või pole seda kunagi teadnud) aga olgem ausad, ka fakt, et ta oleks tugev naiskandidaat Marina Kaljurandi kõrval. Jõksi pluss on see, et teda võivad toetada ka teised erakonnad, v.a Keskerakond ja Reformierakond.
Jõksi toetajate lootus on saada Jõksi taha ka Vabaerakonna saadikud ning seada Jõks üles juba Riigikogus. Oma sooja sõna on Jõksi kohta poetanud ka IRLi auesimees Mart Laar. Jõksi kui koalitsioonierakondade ja Vabaerakonna ühiskandidaadi šansid valimiskogus on aga pehmelt öeldes napid. Reformierakond ei ole Jõksile Meikari skandaali eest andestanud ning nende jaoks oleks Jõksi valimine presidendiks vaid veidike vähem ebameeldiv kui Mart Helme võit. Jõks toimiks valimiskogus pigem Helme vastaste jõudude lõhestajana. IRLil oleks mõistlik Jõksiga presidendivalimistele vastu minna juhul, kui ka IRLi poliitikas võetaks omaks Jõksi seisukohad valitsemise ja erakondade tegevuse osa – samm, mille IRL oleks pidanud astuma juba enne valimisi. Sel juhul ei oleks lõpuks suurt lugu sellest, kas Jõks presidendiks saab või mitte. Värske poliitika saaks aga tänu Jõksile tugeva võimenduse.
Nestori lahja avang
Sotsidele omaselt toimus nende presidendikandidaadi väljakuulutamine vaikselt, vähepidulikult ja kuidagi pooljuhuslikult. Eiki Nestor kinnitas enda kandideerimisvalmidust läinud kolmapäeval Vikerraadio saates Uudis+. Jõksi jõulise avangu järel võis Nestori vaikne esileastumine lausa märkamatuks jääda. Küllap sündis taoline ajastus siiski olude sunnil, et juhtida tähelepanu kõrvale sotse tabanud suurelt korruptsiooniskandaalilt Kajar Lemberi ümber. Nestor peaks ametlikult kandidaadiks saama laupäevasel erakonna volikogul. Sotsiaaldemokraatidele mõjub korruptsioonikahtlus muidugi mustavamalt kui Keskerakonnale või Reformierakonnale, kelle puhul ollakse taoliste süüdistustega tunduvalt enam harjunud. Ainus lohutus on, et Lemberi näol pole tegu nö pärissotsi, vaid Villu Reiljani kooliga vana rahvaliitlasega. Nestori võimalusi presidendikandidaadina pärsib tema stabiilselt madal toetusprotsent küsitlustes, ehk mõjub avalik esileastumine sellele veidi turgutavalt.
Presidendisaaga tervikuna hakkab aga võtma üha enam 2001. a. valimistega sarnaseid toone. Toona ei suutnud koalitsioonierakonnad leppida kokku ühises kandidaadis ei Riigikogus, ega valimiskogu esimeses voorus ning Villu Reiljani tõhus töö põllul tegi KeRa häältega presidendiks Rüütli. Osalejate nimed on küll veidi muutunud, kuid analoogia on liigagi suur. Töötatakse küll ühiskandidaadi leidmise protseduuri kallal, aga juhul, kui igaüks läheb algul tulle oma kandidaadiga, siis võib kokkulepe toetada hilisemas faasis näiteks esimeses voorus kõige rohkem hääli saanud kanididaati olla ebapiisav – ning otsustamatus saab määravaks.
VALITSUS VÄLJASÕIDUISTUNGIL KAGU-EESTIS – EHK AITAB MAAÕHK OTSUSTADA?
2. juunil vurab valitsus pidama järjekordset väljasõidusitungit ja sedakorda Kagu-Eestisse. Visiidi üheks eesmärgiks on tutvuda olukorraga piiril. Lisaks piirile on laual ka haldusreformi vahearutelu ning majandus- ja taristuminister Michali kava koondada transpordisektori riigifirmad ühte kontserni ning reformida nende juhtimist. Mõlemad on teemad, kus otsustamatus ja tahtmatus reformimisega tegeleda on juba liiga kaua kestnud. Viimaste nädalate arutelud annavad lootust, et reformide vajalikkus hakkab kohale jõudma nii avalikkusele kui poliitikutele.
Transpordivaldkonna riigiettevõtete konsolideerimine
Riigikontrolli Estonian Airi raport ja Riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjoni lekkinud raport on teravalt püsti ajanud riigiettevõtete juhtimise ja nõukogude vastutuse teema. Kui Tallinna Sadama uurimiskomisjon nägi nõukogul selget rolli ja vastutust, siis Riigikontrolli raport libises nõukogu vastutusest üllatuslikult väga pehmelt üle. Peamised etteheited olid suunatud Andrus Ansipi ja Juhan Partsi, mitte nõukogu esimehe Joakim Heleniuse, ega varasemate nõukogu esimeeste ja nõukogu liikmete suunas. Esmaspäeval arutab raportit ka Riigikogu ning loodetavasti jääb ka nõukogu roll ja liikmete vastutus seal näppude vahele. Saab ainult nõustuda õiguskantsler Ülle Madise seisukohaga, et nõukogu liikmed peavad oma tegevuse eest vastutama. Nõukogu peab teostama strateegilist juhtimist ja omaniku järelevalvet. Kui nad seda ei tee ja vastutus puudub, siis tekib küsimus, milleks riigifirmade nõukogusid üldse vaja on? Muidugi võtavad ära surnud ettevõtetega seoses majandusliku kaotuse sisse aktsionärid, ent juhtimisvigade eest ei vastuta aktsionärid, vaid põhikirja alusel tegutsevad juhtimisorganid. Aktsionäride kohustus on saada paika piisav omanikujärelevalve (ehk nõukogu).
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on juba üle aasta valmistanud ette Erkki Raasukese riigiettevõtete juhtimise parandamise kavast tõukunud reformi, mis koondab transpordivaldkonna ettevõtted ühte kontserni. Plaani arutas valitsuskabinet esmakordselt eelmise aasta septembris, sel nädalal peaks valitsuse ette jõudma juba läbimõeldud kava. Ainult konsolideerimine loob küll paremad võimalused ettevõtete vaheliseks sünergiaks, kuid ei muuda iseenesest midagi juhtimise kvaliteedis. Seepärast tuleb muuta ka juhtimist ning suurendada kompetentsi, mis on valitsusel ka kavas. Nõukogu mehitamisel pole põhiküsimus kindlasti selles, kas nõukokku kuulub Riigikogu liige, lihtsalt poliitik, või ettevõtja. Tähtis on ikkagi inimeste kompetents ja see, kas nad lähtuvad oma tegevuses tõesti omaniku (st riigi) huvist, mitte muudest huvidest või lausa erahuvist.
Kuid transpordi kontsern on ikkagi vaid pool rehkendust. Otsa tuleks vaadata kõigi riigifirmade juhtimisele. Nagu juba eelmisel nädalal kirjutasime, oleks kõige parem võimalikult paljude riigiettevõtete börsile viimine, või strateegilise erainvestori kaasamine. See aitab vähendada ka korruptsiooniohtu ja muudab juhtimise läbipaistvamaks.
Haldusreform
Haldusreformi seadus purjetab Riigikogus edukalt vastuvõtmise suunas ja reformi haldusterritoriaalne osa on tõepoolest päriselt käivitunud. Nüüd on aeg ka sisulisteks otsusteks – vaja on alustada arutelusid asjades, mis ka tegelikult kohalikku elu mõjutavad ja saavad reformi edu puhul otsustavaks – omavalitsuste ülesannete ülevaatamine, omavalitsuste rahastamise kohandamine ülesannetele vastavaks ja maakondliku tasandi tulevik. Reformi eestvedajad on seni kasutanud retoorikat, et kõigepealt on vaja teada, kui suured ja millised omavalitsuse tekivad, alles siis saab hakata sisust rääkima. Teatud määral on see kindlasti valest otsast alustamine. Ühineda ühinemise pärast pole vaja, tähtis on pakkuda kodanikele paremat teenust – kvaliteetsemat haridust, paremini korras teid, mugavamat ühistransporti ja hoolivamat sotsiaalhoolekannet. Erakoolide rahastamise teemal käiv arutelu on hea näide haldusreformi raames selgeks vaidlemata küsimustest ning riigi ja omavalitsuste ebaselgest rollist. Ja see on vaid üks näide.
ERAKOOLISEADUS – OTSUSE EDASILÜKKAMINE OTSUSTAVA KOMPROMISSI ASEMEL
Kolmapäeval jõuab Riigikogus teisele lugemisele ohtralt kirgi kütnud erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seadusemuudatuse kohaselt muutuks erakoolide tegevuskulude ehk koolimajade ülalpidamiskulude katmine, kohalikele omavalitsustele vabatahtlikuks. Omavalitsuste kaudu rahastuse võimalik kadumine ehmatas aga erakoolide pidajaid ja õppurite vanemaid ning puhkes emotsioonidest tulvil verbaalne võitlus, millesse on omajagu detsibelle lisanud ka minister Jürgen Ligi sageli reljeefsed mõtteavaldused. Mai algul otsustas valitsus kirgi maha võtta. Otsustati erakoolide rahastamist jätkata senise skeemi järgi vähemalt aastani 2019. Kuid rahastamist vähendatakse – erakoolidele tegevustoetuse maksmist jätkatakse 75 protsendi ulatuses kooli asukoha omavalitsuse keskmisest, kuid mitte rohkem kui 87 eurot õpilase kohta kuus. Sisuliselt oli tegu siiski mitte lõpliku otsuse, vaid ebamugava vaidluse päevakorrast maha võtmise ja otsuse edasilükkamisega. Erakoolide teema tuleb hiljemalt 2019. a. valimiste järel uut valitsust taas kollitama.
Arutelu taustal tasub meelde tuletada pisiasja, et koolipidamine ning alus- ja põhihariduse pakkumine on omavalitsuste kohustus. Nii tundub süsteem, kus erakoolide tegevuskulude katmise üle otsustab omavalitsus esmapilgul igati loogiline. Selline süsteem paljudes omavalitsustes, näiteks Rakveres ja Pärnus, kus on suured ja edukad omavalitsuste poolt toetatavad erakoolid, ka toimib. Nagu ikka hariduse puhul on probleemi allikas Tallinna linn, mis ei taha erakoole rahastada. Just Tallinn viis muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, mis kohustas omavalitsusi erakoolide tegevuskulud katma, kohtusse ja võitis oodatult. Juba 6 aastat tagasi oli Riigikohus otsustanud, et omavalitsustele riigi poolt ülesannete panemisega peavad kaasnema ka eraldatud vahendid ning sellised otsused on põhiseadusega vastuolus. Seda laiemat probleemi ei ole valitsus suutnud 6 aasta jooksul lahendada, hariduses teeb pildi veel segasemaks omavalitsuse ja riigi ebaselge ülesannete jaotus. Omavalitsus küll vastutab koolide pidamise ja hariduse andmise eest, aga õpetajate miinimumpalga suuruse otsustab riik.
Enne uue põhikooli ja gümnaasiumiseaduse heakskiitmist ei taganud riigieelarveline õpetajate palgatõus reeglina kunagi tegelikku õpetajate palgatõusu. Riik andis küll raha, aga summal ei olnud otsest hinnalipikut küljes ja nii kulutasid omavalitsused (jälle ennekõike Tallinn) raha ebaefektiivsete koolide lahti hoidmiseks, või teisteks kuludeks. Madalate palkade osas vaadati aga ikka ministri otsa. Mäletate Jaak Aaviksoo tuliseid võitlusi selle nimel, et palgaraha jõuaks ka õpetajate taskusse? Just seepärast lahutati palgaümbrik ja tegevustoetus ja tundus igati loogiline, et juhul kui erakoolid saavad osa õpetajate palgakomponendist, peaks sama juhtuma ka tegevustoetuse, ehk muude õpetamisega seotud kuludega. Juhtus aga see, et seadus sai poolik. Omavalitsustel tekkis küll koolide rahastamise kohustus, kuid polnud võimalik suunata koolide teket. See tõi kaasa kiire erakoolide arvu kasvu ja sikutas Haridus- ja Teadusministeeriumi hädavajalikku haridusvõrgu optimeerimise ja efektiivsemaks muutmise poliitikat teises suunas. Viimasel kolmel aastal on asutatud 15 uut erakooli, ehk 30% kõikidest erakoolidest.
Loomulikult on hariduse mitmekesisus ning kogukondlikud koolid olulised. Rahastamise süsteemi lisab aga pinget asjaolu, et kuigi waldorfkoolid, erivajadustega laste koolid, kristlikud koolid ja kogukonnakoolid moodustavad kõikidest erakoolidest kokku 58%, õpib 52,7% kõikidest erakoolide õpilastest eratavakoolides. Tavakoolid saavad ka 38% tegevuskuludest.
5 suurima õpilaste arvuga kooli said 2015. aastal lausa lausa 44% riigi poolt makstavast tegevustoetusest, neist 4 olid tavakoolid. 10 suurimat kooli kasutavad ära 62% toetusest ja 40le koolile jääb ülejäänud 38%. Nii on väikeste kogukondlike koolide säilitamise retoorika suuremas pildis vaadates seest õõnes ja uuel valitsusel tuleks erakoolidele läheneda mitte niivõrd omandivormist kui eesmärgist lähtudes, jättes ka omavalitsusele õiguse koolivõrgu kujundamisel tugeva sõna sekka öelda.
ESTONISHING EESTI
Müütilise Eesti märgi otsingus algas suure raginaga järgmine vaatus. Lavale astus Eindhoveni linna turunduse eestvedaja Peter Kentie, kes oma vabast ajast juba paar aastat Eesti tarbeks üht turundusideed valmis on küpsetanud — Just estonishing.
Et riigipoolsete otsustajate senine suhtumine ideesse oli pehmelt öeldes leige, võtsid Kentie toetajad ohjad enda kätte ja tõid idee sobival hetkel ise otse avalikkuse ette. Järgnenud torm on olnud etenduse varasemate vaatuste vääriline. Ennekõike ülimalt positiivset avalikkuse tagasisidet on kontrastina triibulisemaks värvinud EAS-i skepsis ning mõne reklaamimehe mustvalge hukkamõist.
Mõju on siin mõlemal pool rinnet üle hinnatud — nagu nende riigimärgi-draamadega alati olema kipub. Ükski kommunikatsiooni-idee ei tee Eestist üleöö Šveitsi ega Singapuri. Pole mõtet ei karta — aga ka mitte loota — et see ettepanek vapustava muutuse kaasa saaks tuua. See on lihtsalt üks kaval, rakendamist ootav idee.
EAS oleks võinud vahvat ideed ja nähtud vaeva tervitada, mitte oma autoriteedi kahtluse alla seadmist kartes vastu punnida. Ei ole hea PR. Samal ajal on ka hääled avalikkusest liig optimistlikud — ja EASi suhtes põhjendamatult lintšijanused.
Nagu Kentie ka ise vihjab, siis siit ei ole tarvis tagasi märgiotsingu virvatulede suunas sammuda. Mingit universaalset Eesti märki ei ole olemas ega saagi olema. See pole ka mitte Eesti riigi uus bränding — me ei hakka ennast kitsalt ühe võttega igas olukorras tutvustama. See on üks tore idee, mille peale turunduslikke pärisrakendusi teha. Tehkem siis!
Kui asi ära vormistada ja sobivatesse päris-rakendustesse viia, siis loomulikult see töötaks, milles küsimus. Keegi ei pea ootama, kuni riik ühe vabasse kasutusse antud idee ise ära rakendab. Siin on hoopis hea võimalus lakmustestiks — kas ettevõtjad lasevad selle kontsepti enda turunduses mingil kujul käiku või mitte. Ootame huviga.
ÜHENDKUNINGRIIGIS ALGAB “PURDAH”
Brexiti referendumini on jäänud aega alla kuu ning läinud reedest algas nn “purdah” periood. “Purdah” tuleb pärsia ja urdu keelsest sõnast “parda”, mis tähendab kardinat ning justnimelt vaikimiskardin ongi nüüd laskunud kõikide briti valitsusametnike huultele. Ehk siis kuni referendumini on briti ametnikel keelatud Brexiti teemadel sõna võtta. Lisaks sõnavõttudele on keelatud ka igasugused valitsuse uuringud ja raportid, mis teemat puudutavad “Purdah” rakendub ka valimiste korral ning takistab valitseval parteil kasutada kogu valitsuse administratiivset ressurssi enda kasuks, antud hetkel siis “Remain” kampaania toetuseks. On hääli, mis arvavad, et “purdah” piirab märkimisväärselt ELi pooldavate jõudude võimalusi. Kuid ametlikel “Remain” ja “Leave” kampaaniatel, ja neid juhtivatel poliitikutel, loomulikult piiranguid ei ole.
Briti “Remain” kampaaniat pooldavad poliitikud ja diplomaadid on püüdnud kehtestada mõningast “purdah” režiimi ka ELi teiste riikide liidritele ja eriti Euroopa Komisjoni ja Parlamendi juhtfiguuridele. Katse teiste riikide ja Brüsseli juhtfiguure veidi vaigistada on ilmselt väga mõistlik, sest liigne väline hirmutamine, õpetamine ja näpuga viibutamine tekitab trotsliku vastureaktsiooni. Üleeuroopalise vaikimisrežiimi kasulikkuse parimaks näiteks on Euroopa Komisjoni presidendi Junckeri kabinetiülema Martin Selmayr’i tviit, mis pani ühte “populismi õudusstsenaariumisse” lahkumiskampaaniat vedava Boris Johnsoni, Donald Trumpi, Marine Le Peni ja Beppe Grillo.
Viimase paari nädala jooksul on mai alguse arvamusküsitluste 50/50 seis kaldunud veidi ELi jäämise pooldajate kasuks. Ilmselt on kaasa aidanud ka Boris Johnsoni rabe kampaania, mis hakkas veidi loperdama, kui Johnson tegi laialdast nördimust tekitava märkuse Barack Obama Keenia päritolu kohta. Samuti on ta jõudnud võrrelda Euroopa Liitu Hitleri plaaniga ühendada terve Euroopa enda võimu alla. Lahkumist soovijatele ulatas aga abikäe värske migratsioonistatistika, mille kohaselt saabus 2015. a. Ühendkungriiki 330.000 inimest rohkem, kui sealt lahkus. See on vastava statistika ajaloo suuruselt teine migratsiooninumber ning sobib hästi immigrantsioonihirmude õhutamiseks. EList saabujaid oli 184.000 ja sealhulgas uutest liikmesriikidest saabujaid 105.000.
Lahkumist toetavad vanaisad ja jäämist lapselapsed, nagu ütles briti ajakirjanik Brüsselis möödunud nädalal toimunud arutelul. “Aga meie peame ju teie otsustega elama, mitte teie ise, kes te peatselt lahkute!” hüüdsid selle ajakirjaniku räägitud anekdoodis lapselapsed.
EUROOPA KOMISJON VS POOLA VALITSUS
Euroopa Komisjon ei ole veel suutnud teha otsust Poola õigusriigi põhimõtete rikkumiste suhtes. Veninud on menetlus peamiselt seetõttu, et komisjon ei soovi anda Poola tänastele juhtidele ettekäänet tekitada tavapoolakates kuvandi Brüsselist kui kaikamehest, kes on Poola suhtes vaenulikult meelestatud. Nii nagu eelmisel nädalal teatatud, jätkub menetlus volinike aruteluga sel kolmapäeval. Komisjon ning ka paljud liikmesriigid heidavad Poola valitsusele ette demokraatlike printsiipide rikkumist, sest valitsus püüab sisuliselt riigi konstitutsioonikohut endale allutada. Pinged tõusid haripunkti, kui Komisjon esitas ultimaatumi, et kui Poola ei võta ette piisavaid samme, siis annab Komisjon algatatud menetluse raames “arvamuse”. Arvamusega ähvardamise tähtaeg möödus aga eelmisel esmaspäeval ilma igasuguse arvamuseta ning Komisjoni ultimaatumile vihaselt reageerinug Poolale anti lisaaega.
Reaalselt on Brüsseli ning teiste liikmesriikide võimalused Poolat mõjutada õige piiratud. Komisjoni algatatud menetluse tulemuseks saaks lõppastmes olla Poola hääleõiguse piiramine ELi otsustusportsessis, kuid niivõrd drastilisi samme ei soovi keegi astuda. Loodetakse endiselt, et Seaduse ja Õigluse partei valitsus võtab aru pähe, astub sammukese tagasi ja kompromiss leitakse. Teatud võimalusi Poola survestamiseks võivad pakkuda kaks suurt sündmust, mis asetavad Poola rahvusvahelise tähelepanu fookusesse. Juuli algul toimub Varssavis NATO tippkohtumine ja juuli lõpus väisab riiki paavst Franciscus. Näpuviibutus Obamalt või paavstilt oleks Poola valitsusele üsna ebameeldiv perspektiiv.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
