14. juulil toimunud mõrvatöö ohvrite vereplekid Nice’i rannapromenaadil polnud veel kuivanud, kui kärgatas järjekordne pommuudis. Seekord Türgis, kus (vähemalt osa) armeest üritas haarata võimu ja kukutada võimuolijaid (valitsust ning eelkõige president Erdogani).
Maailm, milles me elame, on verisem, halastamatum ja kalgim. Selles toimetavad terroristid, kes külma järjekindlusega viivad ellu süstemaatilisi rünnakuid Lääne tsiviilelanike vastu. Või kasutavad oma äärmusliku propagandat, et hullutada segaseid tegema seda nende eest.
Nende peamine huvi on külvata hirmu, et sellest kasvaks vaen, mis omakorda õigustaks nende endi äärmuslikku maailmapilti, eksistentsi ning võimu.
Riikide sise- ja välispoliitikas koguvad prominentsust need jõud või tegijad, kes näevad poliitikat anarhilise süsteemina, kus peamiseks maksiimiks on: “Söö või saa söödud”. On riike, kes lepingutele ja reeglitele vilistades kujundavad isetahtsi ümber riigipiire ja rahvaste saatusi. Riigipeakandidaate, kes norme eirates demoniseerivad terveid tsivilisatsioone. See kõik peegeldab suundumusi, mida rahvusvaheliste suhete teoorias kannab neorealistlik koolkond, mis üritab seletada riikide võimu ja võimusuhteid selle kõige tooremal ja isekamal kujul. Realism teeb oma (järjekordset) comeback’i, eelmise nädala sündmused on selle ilmekaks näiteks. Läbi realismiprisma analüüsime tulevikku, olevikku ja minevikku ka meie.
ERDOGANI RETSEPT: KUIDAS KASUTADA KÜÜNILISELT ÄRA LUHTUNUD RIIGIPÖÖRDEKATSET
Seda võimalust kasutab Erdogan kohe ja halastamatult. Milliseid samme võiks eeldada demokraatlikult valitud riigipealt, kes on just suutnud nurjata riigipöörde? Kas ta taastab status quo ante? Tugevdab demokraatlike institutsioone? Oh ei! Lisaks sellele, et ta laseb arreteerida 3000 sõdurit ja julgeolekutöötajat (eee… veits nagu on palju, aga noh, suur riik, ärevad ajad, ise nad norisid tüli), korraldab ta suurpuhastuse kohtunike seas, lastes lahti 2745 kohtunikku (oot-oot, kas nemad tahtsid ka võimu haarata?!), arreteerides 31 kohtunikku ja lastes prokuratuuril kirjutada välja arreteerimisorderid 140 ülemkohtu kohtuniku ja 48 kõrgema kohtu liikmete kohta.
Mis iganes ei olnud ka Türgi armee ohvitseride motiivid, siis võimuhaaramiskatsega (mis sest, et see osutus läbikukkunuks) asetasid nad end selgelt väljapoole kehtestatud mängureegleid, ning andsid tahtmatult oma oponendile ettekäände samuti reeglitele vilistada. Erdogan pole võimul olles demokraatia lippu kõrgel hoidnud ega teinud saladust oma soovist võim enda ümber konsolideerida. Ta kasutab riigipöördekatset oma oponentide halastamatuks mahasurumiseks, nõrgestades neid jõude riigis, kes võiksid takistada võimalike tulevaste muudatuste elluviimist ja legitimeerimist (need kohtunikud, eks ole). Selle asemel, et kutsuda üles rahvuslikule ühtsusele, ehk haarata ka opositsioon valitsusse, laseb ta usuliidritel kütta üles üldrahvaliku paranoia (jätkuvad üleskutsed tulla tänavale, taastada surmanuhtlus, puua reeturid), mille pinnalt on sisuliselt olematu opositsiooniga parlamendist kerge läbi suruda uusi samme kas siis siseriiklike oponentide tegevuse piiramiseks, meedia suukorvistamiseks või võimu konsolideerimiseks presidendi institutsiooni ümber (kõik muidugi selleks, et “päästa isamaa”). Või kui mingi ime läbi peaks seadusandja tõrkuma, võib ju alati lasta välja kuulutada erakorralise seisukorra – pardon, valimised.
Me ei tea, kas ja kes oli riigipöördekatse taga, küll aga teame, et Erdogan kasutab võimalust lahti saada oma poliitilisest konkurendist Fethullah Gülenist. Eksiilis elav Gülen pole küll ise poliitikas, kuid tema toetajaid on riigistruktuurides palju. Just neid nimetas Erdogan pärast riigipöördkatset viiruseks, mis tuleb välja juurida. Kuna olulisemate liitlaste (USA, EL) huvides on hoida suhted Erdoganiga stabiilsena, sest Süürias sündinud mitmepäist vägivallalohet on ju vaja taltsutada, sõjapõgenikke kinni hoida jne, siis nemad ei kobise. Või kui piuksuvad, siis läheme Moskvasse ja teeme Putiniga koos pilti. Või Assadiga Damaskuses. Vot sulle realismi!
Ent kogenud söö-või-saa söödud-läbirääkijana on Erdogan panused ülikõrgeks ajanud. Päeval pärast riigipöördekatset sulges Türgi Incirliki õhuväebaasi, mis on peamine NATO toetuspunkt ISISe vastases Süüria võitluses ning nõuab USAs redutava Güleni viivitamatut väljaandmist. USAl on ilma kaalukate tõenditeta raske kui mitte võimatu Güleni loovutada isegi hardcore realismi rakendades ja kõigist läänelikest väärtustest loobudes.
Sama keerulised saavad olema Euroopa valikud. Erdogani praegused sammud “vähi väljajuurimisel, mis on haaranud kogu riigiaparaati”, on alles algus. Kriteeriumite täitmisest ja vastutasuks viisavabaduse andmisest Türgile ei saa tõsiseltvõetavalt enam rääkida. See tähendab Euroopale rasket valikut: kas oma väärtuste loobumist ja põgenikevool punni ees hoidmist või eelmisest aastast isegi suuremate põgenikemassidega riskimist, mis muudaksid Kreeka ja Lääne-Balkani kergelt plahvatavaks piirkonnaks.
NICE’I JÕLETU VERESAUN
Järjekorras viies süütute lääne elanike vastu toime pandud üle 10 hukkunuga veretöö – meenutame varasemaid: Charlie Hebdo rünnak, Pariisi rünnakud, Brüsseli rünnakud, Orlando ööklubi – on ühtlasi arvult kolmas, mis toimub Prantsusmaa pinnal. Selle tõttu mõjutab see eriti Prantsusmaad ja tema sisepoliitikat:
- Juba on pikendatud erakorralist seisukorda, mis võimaldab politseil ja sisejulgeolekuorganitel lihtsamalt korraldada nii läbiotsimisi kui ka kahtlusaluseid kinni pidada. Seda hoolimata sellest, et kõik need eriolukorrameetmed kokku ei suutnud ju tegelikult uut rünnakut kuidagi ära hoida.
- Ei ole tõenäoline, et President Hollande’i toetus, mis on üsna madal, saaks pärast rünnakuid tõuke üles nii, nagu see juhtus pärast Charlie Hebdot. Presidendilt oodatakse muuhulgas ka riigi sisejulgeoleku tagamist. Kolmas järjestikune rünnak näitab, et Hollande ei kontrolli olukorda (mitte, et tal oleks selleks ilma drastilisi samme võtmata tegelikke võimalusi). Seetõttu rünnak tõenäoliselt pigem nõrgendab Hollande’i juba niigi hapraid positsioone järgmisel aastal toimuvatel presidendivaimistel.
- Seda kasutavad ära tema siseriiklikud oponendid. Marine Le Pen on juba panuseid tõstnud, kutsudes üles kuulutama välja totaalse sõja radikaalse islami vastu. Nice’i endine vabariiklasest linnapea on avaldanud kahtlusi võetud julgeolekumeetmete adekvaatsuse osas. Ükskõik, mida Hollande ka ei teeks, ei saa see kunagi olema nii radikaalne, kui opositsioon nõuab. See võimendab Hollande’i “mannetust” veelgi ning võib tõugata üha rohkem valijaid radikaalsemaid samme propageerivate poliitilise juhtide leeri, kelle jõulise retoorikaga ülepritsitud ideed võivad paista valijale – realistlikumad.
Laiemas plaanis on rünnaku järelmid samuti murettekitavd. Hoolimata sellest, et USA juhitud koalitsiooni tubli töö tulemusena on ISISe ehk Daeshi poolt kontrollitud territoorium tublisti vähenenud (nad on kaotanud 45% kunagi Iraagis kontrollitud maa-alast, ning 30-35% rahvastikuga kaetud kontrollitud aladest Süürias ja Iraagis) – nende ressursid on kokku kuivanud ning inimjõud vähenenud – pole see olnud taoliste rünnakute peatamiseks piisav.
Sarnaselt Orlandole saatis tapatöö toime indiviid, kes oli ehk saanud ISISe tegevusest vaid inspiratsiooni. Ta ei olnud otseselt ISISe võitlejate nimekirjas või palgal, ega polnud saanud neilt (vähemalt seniste andmete kohaselt) ka mingit muud toetust. Rünnaku maksumus ning kasutatud “arsenali” tase oli ründaja jaoks samuti suhteliselt madal. Jutt käib tavakodanike jaoks vabalt kättesaadavatest ressurssidest.
Taoliste asümeetriliste rünnakute ärahoidmine on tohutult keeruline kui mitte võimatu. Nende võimalikke toimepanijaid ei ole võimalik 100%-lise või selle lähedase tõenäosusega tuvastada. Ning õigusriigis tuleb iga kõhklust tõlgendada kodaniku kasuks. Sisemine hirmuõhkkond, mida taolised rünnakud aga võimendavad, loovad ühiskondades umbusu ja kahtlustuste õhkkonna, mis on soodsaks pinnaseks ühiskonnas pettunud segastele tapatalgute koraldamiseks.
VABARIIKLASTE KONVENT: REALISTIDE VÕIT IDEALISTIDE ÜLE
Täna algab Clevelandis USA vabariiklaste konvent, mis kinnitab presidendikandidaadiks ametlikult Donald Trumpi ning määrab partei põhisuunad järgmiseks neljaks aastaks. Trumpi “vormistamine” kandidaadiks ei olnud pärast rivaalide taandumist enam tegelikult kahtluse all ning kuigi grupp tõsiusklikke oponente üritas edutult konvendi reegleid muuta (ning lubas võitlust ka veel konvendis jätkata) ei suuda keegi vaielda häälte aritmeetikaga, mis annab Trupile selge enamuse.
Küsimus on pigem selles, mida Trump oma kandidatuuriga peale hakkab. Valdav enamus ülemaalistest avaliku arvamuse küsitlustest annavad Hillary Clintonile kindla ülekaalu. Trumpi valik asepresidendikandidaadiks (valge evangeelne meessoost sotsiaalkonservatiiv) annab tunnistust ponnistustest ühendada pigem partei, kui et üritada üldvalimistel püüda mõnd valijagruppi, kes pole tavapäraseks vabariiklaste valijaks. Trump surub endiselt oma põhivalijale – valge sinikraeline mees. Viimaste politseitulistamiste valguses on ta ennast positsioneerinud kui “korra ja seaduse” kandidaat. Taoline strateegia, mida viimati kasutas Nixon, võib osutuda edukaks vaid siis, kui hirmu ja seadusetuse õhkkond ühiskonnas sunniks tavavalijaid otsima pidepunkti karmikäelises juhis. Trump mängib selgelt lootusele, et Ameerika Ühendriikides ja mujal maailmas hakkab veri tänavatel veelgi ohtramalt voolama.
THERESA MAY: REALIST PAR EXCELLENCE
Eelmisel kolmapäeval sai Suurbritannia endale uue peaministri. Theresa May esimesed sammud valitsusjuhina kinnitasid kuvandit temast kui tõhusast ning halastamatust poliitikust, kes ei karda kedagi ega midagi. Mida ütlevad meile Thatcheri poliitilise käekoti pärija esimesed sammud?
- May ei usu muinasjutte. Ta tegutseb vastavalt poliitilisele reaalsusele. Kui rahvas on hääletanud Brexiti poolt, siis Brexiti peavad nad saama. Mingid segased unistused, mis nägid ette võimalikke manöövreid, mis läbi uute valimiste või lausa uue referendumi võimaldaksid jätkata UK liikmelisust EL-is, ei ole tema teema. Milleks? Kaotada oleks tal sellest rohkem kui võita. Ning kui juba on läbirääkimised, siis on kõik kaardid laual. May näeb selgelt, et EL ei saa anda UK-le kingitusi. Seega peab ta oma läbirääkimispositsioone tugevdama. Kahurilihaks kõlbavad hästi ka ka täna UK-s elavad EL kodanikud, kelle õigus (või hoopis pigem privileeg?) ka edaspidi UK-s elada sõltub Ühendhuningriigi ligipääsust siseturule. Külm higi Londoni City ja Brüsseli koridorides.
- Ta ei ole idealist, vaid pragmaatik. May ei näe mingit mõtet põletada kõiki sildu Euroopaga. Oma esimeses kõnes ütles ta selgelt, et Suurbritannia jääb Euroopa Inimõiguste konventsiooni liikmeks. Need, kes on propageerinud võimalikult absoluutset Briti krooni suveräänsust (sh endine justitsminister Michael Gove), kahvatusid. Strasbourgi kohtute otsused jäävad ka edaspidi ülimuslikuks Londoni kohtute suhtes.
- Ta suudab edukalt tasakaalustada sise- ja parteipoliitilisi huve. Erakonna seisukohast on tal on vaja siduda lahkujate tiib oma valitsusega, nii selleks, et vältida Cameroni vigu (kus valitsusest väljas olevad euroskeptikud sisuliselt võtsid pantvangi Cameroni Euroopa poliitika) kui ka selleks, et hoida konservatiivset parteid ühtsena. Parim viis seda teha oli panna nad vastutama Brexiti eest. Sellest ka David Davise nimetamine Brexiti eest vastutavaks ministriks koos uue ministeeriumi loomisega kui ka “märter” Boris Johnsoni nimetamine välisministriks. Teistes riikides võis see viimane samm panna diplomaate kulme kergitama, kuid May’d ei huvita see karvavõrdki, mida mõne võõrriigi välisminister Johnsonist arvab. Tõenäoliselt ei huvita teda ka see, kui hästi Johnson oma ametis hakkama saab. Sest May tegi seda peamiselt Johnsoni kui kontrollimatu radikaali neutraliseerimiseks (oma ebaõiglaselt reedetud kroonimata liidri märtrioreooliga oleks ta Mayle palju peavalu võinud valmistada), ning kogenud ja regulaarse EL nõukogus käijana (ühena vähestest Cameroni ministritest) teab väga hästi, et EL-i kontekstis on välisministrid üsna teisejärgilised. Tõelised nö make or break otsused tehakse läbirääkimistel liidrite tasemel ülemkogus või valdkonna tegelike juhtide poolt. Oleks naiivne arvata, et London City laseb enda huvisid esindada kadunud hiilgusega välisministeeriumi või mingi uue tundmatu Brexminni ametnikel. Endise välisministri Philip Hammondi nimetamine rahandusministriks on tegelikult palju märgilisem samm. Riigi seisukohast on see kindlasti hea lahendus.
- Ta pole sentimentaalne. Cameroni nö Notting Hilli bande kastreerimine toimus külmalt ja ilma pisarateta. See võis toimuda pisult liiga järsult avalikkuse ja tooride endi jaoks, kuid selles oli selge loogika. Osborne oli paljudele karmide kokkuhoiumeetmete sümboliks. May enda poolt rõhutatud sotsiaalsem konservatism vajab teistsugust lähenemist. Juba ongi teatatud, et eelarvetasakaalu saavutamine aastaks 2020 on prügikasti visatud. Ning justiitsminister Gove oli muutunud Juudaseks. Põlatud nii oma endiste sõprade kui vaenlaste poolt. Tema hoidmine valitsuses poleks andnud Mayle ühtegi plusspunkti. Out with the old, in with the new!
- Ta teab, kellest sõltub UK tulevik, kellega tuleb hakata diile tegema. Esimese nädala jooksul kohtus ta Nicola Sturgeoniga ning järgmisel nädalal kohtub ta Merkeliga. Esimest on tal vaja Suurbritannia kooshoidmiseks, mis on May jaoks selgelt eesmärk nr 1. Teist tsiviliseeritud lahutuseks EL-ist. Ülejäänud on pudi-padi.
Need kaks ülesannet võivad siiski iga poliitiku, ka May, jaoks osutuda kaelamurdvaks. May on lubanud Euroopa lepingu artikkel 50 käivitada koos kogu Ühendkuningriigile (sealhulgas Šotimaale) sobiva lahendusega. Täna on sellist võimalust siiski raske ette näha. Lahkumisläbirääkimised muudab keerulisemaks see, et iga veidigi radikaalsem positsioon Maylt toob turgudel kohe kaasa turbulentsi ja ebakindluse majanduses. Ja nagu me hästi teame, toidavad just majanduslikud probleemid natsionalismi, radikaalsust ja eliidivastasust.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
