Eelmise aasta suvel möödus 200 aastat Euroopa ühest olulisemast lahingust. Waterloo oli toonases mastaabis eepiliste mõõtmetega (kokku sõdis pea 200 000 meest), kuid eepilisi, ajaloo kulgu muutvaid, lahinguid peetakse poliitika-areenil edasi nii Eestis, Euroopas kui mujal. Nagu Napoleonit, aitab Taavi Rõivast ainult võit – antud juhul siis Siim Kallase võit valimiskogus. Eepilist lahingut peab Margrethe Vestageri vastu ka Apple, Eestit külastav Cecilia Malmström vabakaubanduse nimel ning Angela Merkel populismi vastu.
1. Taavi Rõivase Waterloo
Peaminister Taavi Rõivas on seni presidendirallisse sekkunud vähe ja kui, siis pigem tõrksalt. Mõneti on see olnud ka arusaadav, sest varasem ebaselge olukord sobis talle seni tegelikult hästi. Esiteks jagab ta erakonnas väga levinud vaadet, et reformierakondlasest presidendi ametisse nimetamine tähendab soovimatut survet tulevikus nende jaoks palju olulisemale ehk peaministri kohale. Teiseks on kaks tugevat ja rahva seas kõige suurema toetusega kandidaati aidanud kogu suve jooksul Reformierakonda rambivalguses hoida ning aidanud seega ka partei toetust tõsta. Kolmas ja ilmselt peamine põhjus seniseks passiivsuseks on aga see, et häid valikuid ei ole tal ees terendanud. Erakonnas on presidendikandidaadi osas olnud algusest peale erimeelsusi, ning peaminister pole olnud oma kombinatsioonides vaba. Valikud on talle suuresti peale sunnitud, eelkõige Siim Kallase poolt, kes oma kampaania varase algusega tegi n-ö “kompromisskandidaadi” otsingud väga keeruliseks ja pani peaministri sisuliselt kahvlisse.
Taoline hullusärgis maadlemine pole kindlasti olnud meeldiv kogemus. Võib lõpmatult polemiseerida selle üle, et kas Rõivas oleks pidanud varem ärkama, protsessi juhtimise juba enne selle algust oma käte haarama jne, kuid tõele au andes ei soosinud seda ei habras koalitsioonidünaamika – läbi oleks tulnud rääkida partneritega, kes olid pigem huvitatud reformile nätaka panemisest – ega ka erakonna juhatuses valitsevad erimeelsused. Kuigi ka teisipäeva öösel vastu kolmapäeva sündinud otsus oli suuresti paratamatuse fikseerimine, oli valimiskogus Kallase taha asumine ja Kaljuranna üle parda heitmine talle keeruline otsus, sest Kaljuranna toetajate tuumik on seni olnud ka tema enda seljataguseks. Ehk oli see üldse tema peaministri karjääri esimene tõsine otsus poliitikas.
Eelmisel nädalal näidatud külma närvi läheb peaministril kindlasti ka edaspidi vaja, sest nüüd ei ole enam kuhugi taganeda. Mängulaud on pöördunud. Kui varem ei olnud Reformierakonnal presidendikohta niiväga vaja, siis nüüd on Kallase presidendiks saamine muutunud Rõivase autoriteedi küsimuseks. Nii enda erakonna erinevate tiibade kui teiste erakondade jaoks. Kuna ta on asunud selgelt Reformierakonna asutaja ja auesimehe toetajate ridadesse, ootavad nii Marina Kaljuranna kui ka Siim Kallase fännid just temalt mitte midagi vähemat kui võitu. Seda ka seetõttu, et tegelikult tunnevad mõlemad pooled, et Rõivas on neid justkui lollitanud (lubanud midagi, mida ta pole täitnud, või pidurdanud protsesse, mis on muutnud olukorra keerulisemaks), ning kui Kallas ei võida, tekib mõlemas leeris küsimus, et mille kuradi nimel sai kannatatud.
Kaljuranna tiib on algusest peale rõhutanud, et tema võimalused valimiskogus on Kallasest palju paremad. Kaljuranna toetajate leeri kuuluv Keit Pentus-Rosimannus mainib oma Facebook’i postituses, et tema arvates oleks olnud endiselt parim kandidaat Kaljurand, kuid just peaminister oli see, kes juhatuse ümber veenis argumendiga, et: “Teiste erakondade hulgas puuduks Marina Kaljurannal valimiskogus toetus.” Kui Kallast ei valita saab öelda, et tehti vale otsus.
Kallase tiib jälle saab Rõivasele ette heita ebapiisavat erakonna toetust, mis lõpuks vääras tema presidendiks saamise. Kaja Kallas oma blogis otseselt peaministri peale näpuga ei näita ning on ettevaatlikum, kuid möönab samas, et otsus tema isa toetuseks oleks võinud sündida juba augustis ning sellisel juhul oleks: “Kogu see jama /…/ ära olnud.”
Survet olla nö king-maker tunneb kindlasti ka Taavi Rõivas ise. Pärast laupäeval toimunud erakonna kohtumist Siim Kallasega proovis peaminister ERR-ile antud intervjuus osa koormusest laduda ikka ka kandidaadi enda õlgadele. Kuid see, kas Kallas ise suudab võtta nüüd ühendaja rolli või mitte, lahenes samal päeval selge seisukohavõtuga Siim Kallaselt, kus ta teatas, et need, kes tema kandidatuuriga ei nõustu, võivad ju valida mõne teise erakonna.
Taoline avaldus ei teinud Rõiva tööd kergemaks ja vihastas täiendavalt juba niigi maruvihaseid Kaljuranna pooldajaid erakonnas. Selge on ka see, et Siim Kallas ei saa Reformierakonna nimel ühelegi teisele erakonnale midagi lubada. Vabariigi Presidendina on tema mõju ahtam kui peaministril. Samas Kallase kaotus teda ennast liialt ei kõigutaks. Küll aga peaministrit, kuna see annaks erakonnasisestele oponentidele võimaluse hakata õõnestama tema kõikuma löönud jalgealust. Sisuliselt ei ole Reformierakonna jaoks tegemist enam vaid presidendikandidaadi valiku vaid võitlusega erakonna kontrollimise ja juhtimise nimel, kus senine pikaaegne tuumik vähemalt ühes olulises küsimuses enesele ootamatult enam arenguid juhtida ei suuda.
Seega enam ei ole aega tõrksat mängida, vaid tuleb härjal sarvist haarata, Waterloost tuleb naasta võiduga. Eeldades, et peaministri kaks suuremat huvi (ja just selles järjekorras) on säilitada esiteks erakonna juhi ja peaministri positsioon ning teiseks hoida koos olemasolev koalitsioon, pakub poliitika.guru peaministrile järgmise tegevuskava:
2. Apple’i Waterloo
Meie aja suurimat maksulahingut peab Apple. Eelmisel esmaspäeval otsustas Euroopa Komisjon, et digi-gigant peab Iiri valitsusele maksma 13 miljardit € tasumata makse. Konkurentsivolinik Margrethe Vestageri loogika on lihtne: maksureeglid olgu kõigile turul tegutsevatele ettevõtetele ühesugused. See, et Iiri maksuamet on oma tõlgendusega langetanud Õunaettevôtte maksukoormuse 0,005%-ni ettevõtte kasumist (Iirimaa ettevõtte tulumaks on 12,5%) on sisuliselt ebaõiglane riigiabi, mis moonutab vaba konkurentsi.
Apple’i (ja Iiri valitsus) taolise tõlgendusega ei nõustu. Apple arvab nimelt, et tegemist ei ole mitte maksude maksmata jätmise vaid edasilükkamisega, kuna makse ülemeretuludelt peab hiid maksma USA-s (muidugi alles siis, kui rahalaevad kunagi üe Atlandi puretavad), ning taolist “edasilükkamist” Iiri seadused võimaldavat (et vältida topeltmaksustamist). Ning lisaks pasundab Apple kõigile, kuidas ta on ikkagi üle 100 miljoni makse maksnud. Euroopa Komisjon on tekitanud suure probleemi nii Apple’i kui Iiri valitsuse jaoks. Võiks ju hüüatada, et miks valitsus siis raha vastu ei taha võtta! Ent selle otsuse jõustumisel kaotaks Iirimaa oma ettevõtluskeskkonna ühe oma suurima “konkurentsieelise”, mis on Dublinisse toonud lisaks Apple’le kümneid globaalseid ettevõtteid.
Sisuliselt on antud kaasuse puhul tegemist siiski olukorraga, kus globaalne ettevõte on maksude optimeerimise eesmärgil otsinud parimat võimalikku maksukokkulepet mõne Euroopa jurisdiktsiooniga. Võimaluse nimel saada Apple’i Euroopa peakorteriks oli Iiri valitsus valmis tegema mida iganes, sh laskma auklikuks iseenda sedused. Ning Iirimaa ei ole siin erand. Komisjon on varasemalt teinud taolisi otsuseid Starbucksi (kes tegi auklikuks Madalmaade maksuseadused) ja FIATi (Luksemburg) suhtes.
Komisjoni otsus on märgiline mitmes mõttes. Esiteks annab see selge signaali, et taoline too big to pay praktika, kus globaalsed ettevõted suudavad endale välja rääkida (või välja pressida) diile millest nende väike- ja keskmise suurusega konkurendid võivad ainult und näha, on määratud maksuajaloo prügikasti. Teiseks, et parimad maksuseadused on eranditeta, selged ja läbipaistvad. Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!
3. Vabakaubanduse Waterloo
Reedel külastab Eestit Cecilia Malmström (ning välkvisiidi teeb ka ülemkogu eesistuja Donald Tusk, kes, tõsi küll, arutab juba Merkeli visiidist tuttavaks saanud teemasid nagu Brexit ja Venemaa). Kui keegi loodab, et EL väliskaubandusvoliniku külaskäik kuulutab uut avapauku TTIPi (USA ja Euroopa vabakaubanduslepe) läbirääkimistel, peab ta pettuma. Lähetuse põhjus on palju proosalisem: nimelt pole volinik oma uues ametis Eestit veel külastanud, ning lisaks auvõla kustutamisele saab ta Tallinna visiidi raames maha pidada konsultatsioonid nelja riigi rahvusparlamentidega – nimelt osaleb ta Kalle Pallingu kutsel Balti ja Poola EL asjade komisjonide kohtumisel.
Kuid sisuliselt on Eesti üks väheseid allesjäänud kaubandusliberaale, millel ka liberaalist peaminister, ning ka see pole Malmströmi visiidi juures vähetähtis. Kuigi juunis andsid valitsusjuhid ülemkogus komisjoni presidendile mandaadi jätkata kaubandusläbiräkimisi, on kliima nii Atlandi teisel kaldal kui ka Euroopas kaubandusliberaalide jaoks muutunud jäisemaks. Lisaks mõlema USA presidendikandidaadi kaubandus-skeptilistele avaldustele, on Saksa sotside juht Sigmar Gabriel, keda ootavad ees partei sisevalimised, juba niigi TTIP-skeptilise saksa publiku toetusele lootes teatanud oma vastuseisust läbirääkimiste jätkamisele. Prantsuse väliskaubandusminister on otsesõnu kuulutanud TTIP-i surnuks. TTIPi koomaeelsesse seisundisse langemine on esimene märk jõujoonte muutumisest Ühendkuningriigi EList lahkumisel. On siis lahing kaotatud?
Veel mitte. Kuigi 22.-23. septembril toimuval väliskaubandusministrite mitteametlikul kohtumisel midagi head oodata ei ole ning tõenäoliselt kujuneb sellest eelmäng, mille tulemusena pannakse TTIP (paremate aegade ootuses) sügavkülma, on kaubandusliberaalid näinud ka varem halbu aegu, ega heida meelt. Oluline on, et läbirääkimisi täiesti prügikasti ei visataks. Ning siin on iga toetus (sh ka Eesti oma) vajalik. Palju olulisem on siiski see, mis saab juba sõlmitud väliskaubanduskokkuleppest Kanadaga. Kanada ei sega kedagi, lepe on töötajaid, sotsiaalseid huve jne kaitsev ning mõlemale poolele igati kasulik, kuid jäänud hambusse äärmuslikule ja liberaalset kaubandust demoniseerivale propagandamasinale. Leppest on kujunemas lakmustest: kui selle ratifitseerimine peaks ebaõnnestuma, satub küsimürgi alla kogu tänane moderniseeritud väliskaubanduslepete loogika. Midagi paremat pole aga kellelgi asemele pakkuda. Alternatiiviks on teadagi isolatsioon ja protektsionism, mis on seniste kogemuste põhjal tootnud vaid vaesust, populismi ja head pinnast maailmasõdadeks.
4. Merkeli Waterloo
Poliitika.guru memorandumi kirjutamise ajaks ei olnud veel selgunud lõplikud tulemused Saksamaa Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa regionaalsetel valimistel. Kuid lävepakuküsitlused ennustasid halastamatult ja kibedalt, et Merkeli juhitavad kristlikud demokraadid saavad lüüa migratsioonivastaste seisukohtadega uuelt poliitiliselt jõult nimega Saksamaa Alternatiiv (Alternative für Deutschland) ehk AfD, jäädes nende ja võidukate sotsiaaldemokraatide järel kolmandale kohale.
AfD-lt lüüa saamine oleks Merkelile valus hoop, millel võivad olla tõsised tagaärjed nii talle endale, Saksamaale aga ka Euroopale ja Eestile. Esiteks nõrgestaks see Merkeli autoriteeti parteis ning avaks võimaluse konservatiivsetele siseoponentidele pakkuda talle tõsiseltvõetavat konkurentsi liidrivalimistel. Juhul kui järgnevatel liidumaade valimistel (11.09 kohalike volikogude valimistel Alam-Saksimaal ning 18.09 regionaalvalimistel Berliinis) peaksid valijad andma AfD-le sama jõulise mandaadi, satuks surve alla mitte ainult Saksamaa ja EL rändepoliitika laiemas plaanis (ja siin ei ole küsimus mitte ainult sõjapõgenikest vaid ka tööjõu vabast liikumisest EL sees), vaid seataks lõplikult kahtluse alla Merkeli jätkamine nii CDU liidrina kui ka tema võimalus viia partei liidukantsleri kandidaadina 2017. aasta üldvalimistele.
Lühemas ja keskpikas perspektiivis tähendab sisepoliitilistest võitlustest nõrgendatud Merkel ka seda, et mitmed Euroopa ees seisvad suured küsimused (kuidas konsolideerida Liitu pärast UK lahkumist) või vajalikud otsused (nt digitaalse siseturu loomiseks) ei saa temalt vajalikku tähelepanu ning jäävad toppama. Tahame seda või mitte, Merkelist on kujunenud Euroopa de facto juht, ning tema nõrgenemine toob kaasa võimuvaakumi, mille kinnimätsijat (kellel oleks sarnane autoriteet ja tugi) ei paista täna kuskil. Eestil on põhjust muretseda oma suure sõbra poliitilise tuleviku pärast.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
