6 päeva pärast teavad Eesti Vabariigi kodanikud oma uue riigipea nime. Loodetavasti. See tähendaks lõppu kogu aastat täielikult domineerinud poliitikateemale ning väga olulist vahekokkuvõtet meie tänasest poliitilisest olukorrast. Ehkki on väidetud, et presidendivalimiste teema on saanud liigset tähelepanu, on avalikkuse ja meedia huvi selle vastu olnud nii suur ennekõike just sellepärast, et see ongi olnud päris võistlus. Tänaseni on lahtine, kes ja kuidas presidendiks saab. Suure tõenäosusega on see nii hetkeni, kui Estonia Kontserdisaalis teise vooru hääled on kokku loetud.
See päris ehtne ja avalik konkurents riigipea kohale kinnitab, et jutt sellest, justkui pandaks Eesti president paika mingite hämarate parteiliste tagatoakokkulepete abil, ei pea paika.
Valimiskogu meelsust ei tea keegi
Reedel said lõplikult paika kõik valimiskogu liikmed. Kandidaadid, kes seni on näinud rohkem vaeva kohtumisteks kohalikes omavalitsustes, saavad nüüd hinnata, kas nende pingutused on olnud asjakohased või on nad sisyphoslikult veennud inimesi, keda valimiskogusse ei saadetudki. Kampaaniameeskondade ja eriti erakondade esmane ülesanne on olnud omade saamine valijameeste sekka. Kuidas sellega on hakkama saadud?
Esimene alus lähtepositsiooni hindamiseks on 2013. aasta kohalike valimiste tulemus. Selle järgi oleks valimiskogus pidanud olema jäme ots Keskerakonnal (32% häältest 2013. KOV valimistel), aga suurem osa neist koguti Tallinnas ja Ida-Virumaa suuremates linnades, mis on valimiskogus selgelt alaesindatud. Seega Keskerakonna nõrgem osakaal valimiskogus on ootuspärane. Ülejäänud erakondadest tegi kohalikel valimistel tugevama tulemuse IRL (17,2% kõigist häältest) ja seda üle Eesti. Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide häälesaak oli üsna sarnane (vastavalt 13,7 ja 12,5%).
Ainult valimistulemusest ei saa muidugi erakondade tugevuse hindamisel lähtuda. Oluline on, kas erakonna esindaja on kohalikus omavalitsuses võimul või mitte. Selle analüüsi tegi juba veebruaris ära Eesti Päevaleht, mis hindas, et valimiskogus on enim kohti lootust saada Reformierakonnal (65,5 kohta). Üsna lähedal pidanuks olema Keskerakond (60,5 kohta), seejärel juba IRL (50,5 kohta). Sotsidele jagus nende hinnangul 37 kohta.
Tegelikkus näitas, et valimisliitudest pärit inimesi jõudis valimiskogusse märgatavalt rohkem, kui nende osakaal ennustanuks. Samuti on tugevamalt esindatud Reformierakond. Keskerakond sai tunduvalt vähem valimiskogu liikmeid, samuti ka IRL.
Väga väiksed vahed häältes võivad avaldada olulist mõju. 2001. aasta valimistel, mis on tänavustele kõige parem analoog, otsustas 1-hääleline vahe, et just Toomas Savi (90 häält) sai valimiskogu lõppvooru Peeter Tulviste (89 häält) asemel. Tol korral ei mänginud see lõpptulemuses rolli, aga seekord võib teise vooru tulemus täielikult muutuda selle tõttu, kes täpselt seal omavahel silmitsi on. Ennustamatuse faktor on seekordses valimiskogus enneolematult suur.
Oht, et president jääb valimata
Vaatamata pikale kampaaniale on seekord ka selge oht, et ka valimiskogu ei suuda presidenti ära valida. Senises kampaanias on mitmeid märke, mis seda ohtu suurendavad:
Miks tuleks president siiski kindlasti ära valida
Mainitud raskuste kiuste on siiski väga oluline, et valimiskogu presidendi ära valiks ning kogu protsess ei hakkaks uuesti otsast peale.
Äravalimine on kõva pähkel
Äravalimise eelduseks on kampaaniameeskondade oskus laveerida sõnumi vahel, et nende kandidaat on ainus ja õige ja sõnumi vahel, et ka teised on arvestatavad ja sobiksid valituks osutumise korral Eestile. Sest mida rohkem on meelsust, et sobib vaid üks lemmikkandidaat ja teised kindlasti mitte, seda raskem on positiivse tulemuseni jõuda.
Väga palju sõltub ka kandidaatide hoiakust. Et äravalimine muutuks tõenäolisemaks, võiks kandidaadid näidata riigimehelikkust ja avalikustada nädala jooksul, kelle poolt peaksid inimesed valima siis, kui neid endid enam heitluses ei ole. Hiljemalt tuleks seda teha kohe pärast valimiskogu esimest vooru. Parem oleks muidugi, kui see juhtuks juba sel nädalal, et anda valimiskogu liikmetele aega oma plaan välja mõelda.
See oleks kandidaatide poolne mõistlik ja vajalik samm kompromissiõhkkonna loomiseks.
Erakondadel on muidugi keerulisem sellist loogikat toetada. Nende kaalutlused on selged: võit on neile oluline. Võitja tahaks olla igaüks või vähemalt võitja poolel.
See ei ole ainult emotsionaalse rahulolu ja kättemaksu küsimus. Sellel on tõenäoliselt otsene mõju erakondade reitingule. 2001. aastal kaotas avalikkuse jaoks üllatuslikult Toomas Savi. See tõi kaasa Reformierakonna toetuse kukkumise 17% pealt 10%-ni ühe kuu jooksul.
Rahvaliit, mis suutis Arnold Rüütli presidendiks viia, lisas sama palju toetust, tõustes 4% 15%-ni.
Seekord on sarnane võimalus mitmel erakonnal.
Sotsid otsustavad
Sellest, et sotsid on nendel valimistel kaalukeeleks, on palju räägitud. Täpsemalt tähendab see seda, et nende valida on, kes saab valimiskogu teise vooru. Kuna kandidaatide toetus on üsna võrdne, siis piisab sotside häältest tõenäoliselt ükskõik millise kandidaadi lõppvooru viimiseks. Mart Helmest me siinkohal ei räägi, kuna tema taha sotsid erakonnana kindlasti ei lähe ja tema teise vooru viimiseks ei jagu ilmselt sotsidel ka hääli.
Valimistel sisuliseks otsustajaks olek annab sotsidele väga suure poliitilise kauplemisjõu. Riigikogu voorudes näitasid nad, et on kokkulepeteks valmis, et president ära valida. Valimiskogus tuleks siis sõlmida see otsustav kokkulepe.
Täna õhtul kohtuvatel sotsidel on põhimõtteliselt 3 valikut:
- Esitada valimiskogu esimeses voorus siiski oma kandidaat. Ennekõike oleks see ikkagi Eiki Nestor. See võiks juhtuda, kui sotsid tahavad hoida oma hääled kindlasti koos, aga ei suuda kokku leppida ühegi teise erakonna kandidaadi toetamises.
- Toetada ühtselt mingit kindlat kandidaati.
- Anda hääletamine vabaks ja jaotada oma hääled erinevate kandidaatide vahel vastavalt valimiskogu liikmete isiklikele eelistustele.
Neist kolmest variandist on ainuke, mis jätab sotsidele nende kauplemisjõu alles, variant number 2. Variant 1 võtaks ära nende peamise võimuhetke ehk otsustamise, kes saab teise vooru. Variandi 2 korral peaksid nad otsustama, keda tahavad toetada ning viskama oma hääled tema taha. Täna võivad nad vastu võtta ka otsuse, et käituvad valimisvoorudes ühtselt, aga kandidaati veel avalikult välja ei vali. Igal juhul on just see variant neile potentsiaalselt kõige kasulikum.
Samas ei ole sugugi selge, et nii läheb. Sotsidegi sees puudub üksmeel, millist kandidaati toetatakse. Sugugi ei pruugi kattuda ka Riigikogu liikmete isikllikud eelistused ja sotside valijate soovid. Kui Riigikogu fraktsioon on korra juba näidanud, et suudab ühe väljaspoolt enda erakonda tuleva kandidaadi (Siim Kallase) taha koonduda, siis sotside ridadest pärit valimiskogu liikmetega on asi tunduvalt keerulisem. Esiteks on nende ridades palju neid, kes on sotside ridades maandunud pärast pereheitmist teistes erakondades. Sotside valijameeste jaotumist näitab järgmine tabel:
Nende seas torkab silma endiste rahvaliitlaste ja keskerakondlaste suur arv. Kui tänane otsus peaks olema üheselt Siim Kallase või Marina Kaljuranna kasuks, siis päris elus see ilmselt täielikult ellu ei rakendu. Seega lihtne valik oleks anda hääletus vabaks, aga see oleks sotside kui erakonna mõjujõule ilmselt kõige kahjulikum otsus.
Kandidaatide taktika viimasel nädalal
Kandidaadid, nende meeskonnad ja erakonnad peavad aga viimasest nädalast võtma välja maksimumi, et enda positsioone maksimaalselt parandada. Selle käigus on kandidaatide ülesanded äärmiselt erinevad.
SIIM KALLAS: Postimehe küsitlus valijameeste eelistustest paigutas Siim Kallase väga soodsale stardipositsioonile. Samuti toetab teda Reformierakonna suhteliselt tugev positsioon valimiskogus. Loogiline oleks öelda, et Kallase esimene ülesanne on tagada kogu Reformierakonna taustaga valimiskogu toetus, aga see võimalus läks tal Kaljuranna kandideerimisotsusega ja selle järgsete ebaõnnestunud kommentaaridega ilmselt käest. Siiski tundub, et Kaljurand ei võta ära väga suurt tükki Kallase Reformierakonnast pärit häältest.
Kallase ülesanne on luua isiklik kontakt valijameestegam, kes on läbi suve tema tähelepanu alt väljas olnud. Tema meeskond tegeles tööga erakonna sees, et saavutada ametliku kandidaadi staatus ega pööranud kohalikele omavalitsustele suvel erilist tähelepanu. Nüüd peab Kallas seda korvama, mistõttu korraldabki ridamisi õhtusööke valijameeste gruppidega. Kas see kuidagi korvab isiklikku näost-näkku suhtlust, saame veel näha, aga fakt on, et see on formaat, mis Kallasele personaalselt sobib paremini, kui otsesõnu toetuse küsimine ja koos valitsuse kirumine – taktika, mida mõned teised kandidaadid hoogsalt pruukinud on.
Kallase väljakutse on kahetine: mitte pahandada ära Reformierakonna taustaga valijaid (kellest paljud on tema erakonda lõhkuvate avalduste pärast niigi tõrksad), samal ajal võimaliku lõppvooru peale mõeldes ennast söödavaks tehes teistele jõududele. Seega võib Kallaselt ka sel nädalal oodata algatusi ja mõtteid, mille eesmärk on üks – kinnitada, et Kallas ei ole Reformierakonna lõa otsas ja on iseseisvalt mõtlev inimene, kelle nägemus Reformierakonna pikaajalise pealiiniga kokku ei lähe. Selles kontekstis tuleb vaadata ka tema mõtet omandimaksude kehtestamisest, et kohalikke tulusid suurendada. Mittereformierakondlastele peab jääma usutav mulje, et Kallas oleks parteieliidile piisavalt ebamugav president, siis oleksid nad hõlpsamini valmis teda toetama.
Kuigi Siim Kallase valimine näiks justkui valitsuskoalitsiooni stabiilsuse huvides mõistliku valikuna, toob tema võit tahes-tahtmata kaasa selle, et teised koalitsioonipartnerid tunnevad, et Reformierakond on krahmanud endale liiga palju võimupositsioone ning revanšimõtted võtavad maad. Kindlasti on Kallas kandidaat, kelle edu on vajalik Taavi Rõivasele, et oma positsiooni erakonna sees kinnistada.
MARINA KALJURAND: Kaljuranna positsioon on keerulisem, sest temal on ilma suure erakonna toetuseta raske jõuda teise valimisvooru. Teda võibki pidada teise vooru kandidaadiks, kuna sinna jõudes oleks ta ilmselt favoriit ükskõik kelle vastu. Põhjus on selles, et ta on enamike valijameeste teine eelistus. Kui esimesed eelistused on välja langenud ja Kaljurand on veel võistluses, oleks see tema šanss.
Seega on Kaljuranna tiimi peaülesanne kandidaadi viimine teise vooru. Selleks on raske tee ja kergem tee. Kergem oleks see, kui sotsid tuleksid üksmeelselt Kaljuranna taha. See perspektiiv pole sugugi võimatu, kuna Kaljurand on ju rahva seas (ja sotside valijate seas) pidevalt olnud kõige populaarsem presidendikandidaat. Samuti on tema toetamine sotside jaoks kergem, kuna sellega ei kaasneks paratamatut Reformierakonna puudli mainet, mida annaks nende ametliku kandidaadi toetamine. Sotside otsust võib Kaljuranna kasuks kallutada ka see, et mõnes mõttes oleks Kaljuranna võit valitsuskoalitsioonile kõige sobivam valik. See pahandaks tänases olukorras pisut peaministrit ja nõrgestaks veelgi tema positsiooni oma erakonnas, aga ei tekitaks nii tugevalt mõtet, et Reformierakond jälle sai, mis tahtis.
Keerulisem tee on vajaliku toetuse kokkusaamine ilma sotside häälteta. Tegeleda tuleb muidugi mõlema võimalusega ja kampaaniameeskond ongi lahkelt jaganud oma kalkulatsioone olukorrast valijameeste südames. Ning otse loomulikult on need sellised, kus Kaljurand on napilt-napilt teisest voorust välja jäämas ning vajab iga täiendavat häält.
Otsesuhtlust valijameestega on raskendanud muidugi see, et kampaania oli ligi 10 päeva boksipeatuses, kui Kaljurand polnud veel oma kandideerimist otsustanud. See tähendab, et praegused otsekontaktid jäävad paratamatult napiks ja mööduvad kiirustamise tähe all. Samas on see Kaljuranna parim võimalus, kuna tema tugevus on just vahetu kontakti loomine näost-näkku suheldes.
MAILIS REPS: Reps on väga tõenäoliselt üks kandidaatidest, kes jõuab teise vooru. Kuidas Kallas ja Kaljurand oma toetust jagavad ning mida otsustavad sotsid ja kas Allar Jõks suudab tõsiselt üllatada – need küsimused ei mõjuta väga Mailis Repsi toetust, kuna keskerakondlik valimiskogu osa on eeldatavalt üsna kõigutamatu.
Kõigutused võivad tulla ennekõike oma erakonna sees, kus Savisaare tiib arusaadavalt ei soovi, et Repsil liiga hästi läheks.
Nii et väljaspoole on Reps ilmselt teinud, mis saab. Tema muljetavaldav charm offensive üle kogu valijameeste spektri ilmselt enam täiendust ei vaja. Võib-olla mõne kõhkleva häälekesega kohtub ta veel üle, ilmselt on ka valijamehi, kellega ta oma suvetuuril kokku ei sattunud, aga suurt mõju see ilmselt ei oma.
Kui rääkida suurte skeemide keeles, siis Repsi huvi võiks olla see, et sotsid toetaks esimeses voorus hoopis Allar Jõksi, sest Repsi parim võimalus presidendiks saada oleks see, kui lõppvoorus oleksid vastamisi tema ja Jõks. Selle saavutamine eeldaks aga tunduvalt julgemaid kokkuleppeid, milleks Repsil ja tema kaaskonnal hetkel oma erakonna esimehe tuge ilmselt ei ole.
ALLAR JÕKS: Tema positsiooni on oluliselt nõrgestanud Marina Kaljuranna kandideerimine. Haldusreformi vastaste meeleolude turgu peab ta jagama Mailis Repsiga ja suurparteide vastaseid sentimente püüdma koos Kaljurannaga. Kaljuranna suur ühiskondlik toetus avaldab kindlasti valijameestele mõju ja Jõks on seetõttu viimastel nädalatel olnud kindlalt langustrendis.
Taktikaliselt on tema lootus sarnane Kaljurannale. Tema oma baas – pisut üle 40 IRLi taustaga inimese – esimeses voorus ilmselt peab, aga sellele väga palju ei lisandu. Seega oleks tema jaoks samuti väga oluline sotside otsus toetada just teda. Sellist otsust muidugi kuskilt ei paista, kuna sotsid ei nõustunud ka Riigikogu voorudes Jõksiga koostööd tegema. Et see siiski juhtuks, on Jõksile kasulik Kaljuranna maksimaalne seostamine Reformierakonna nn “tagatoaga”. Neid lugusid ja kommentaare on meedias ilmunud juba hulgaliselt ja nende võimendamine on kindlasti Jõksi huvides. NB! Me ei väida kindlasti, et Jõks ise neid levitab. Teistelgi on küllalt põhjust Kaljuranna nõrku kohti rõhutada.
Jõks, võib täna öelda, on presidendivalimiste protsessis juba tugevalt kinnistanud oma brändi kui parteidevastane esivõitleja. Aga tal on jäänud kasutamata võimalus tõusta laiemale platvormile ja tõsta ennast sellest populistlikust liigast, kus juba usinasti tegutsevad Indrek Tarand ja Juku-Kalle Raid ja paljud teised.
MART HELME: Tema puhul on kaks küsimust, mis tema presidendiks saamise šansse väga ei mõjuta. Esiteks, kas ta saab hääled kokku selleks, et kandideerida. Need isikud peavad oma nime avalikult tema toetuseks kirja panema ja see võib osutuda keerulisemaks, kui arvame. Teiseks, kui palju rohkem oma algsete esitajate arvust õnnestub tal hääli saada salajasel hääletusel. Kui vastus esimesele küsimusele on jah ja teise puhul on vahe kõneväärne, on Helme saavutanud oma eesmärgid nendel valimistel.
Presidendiks saamise šanssi pole tal olnud ning ta pole sellega ka ise arvestanud ja see kampaania on olnud selleks, et olla jõuliselt pildis (edukalt!), olla võrdväärne teistega suurparteidega (ka edukalt!), pehmendada partei radikaalset kuvandit, milles andsid siiani tooni Ruuben Kaalepi ja Jaak Madisoni sugused (ka edukas!). Erakonna reiting pole küll protsessi käigus märkimisväärselt paranenud, kuid kindlasti on läbi pideva eetrisoleku saadud juurde usutavust kui potentsiaalne koalitsioonipartner.
Et aga kaks eesmärki (saada esitatud ja saada võimalikult palju hääli I voorus) täita, sobivad Helmele kõik võtted. Keskerakondlastelt saab ta lunida toetushääli rõhudes sellele, et Reps on niikuinii teises voorus (lubades vastu Repsi toetamist II voorus). Rahvuslikumatele valijatele saab mustata Jõksi, väites, et ta ei jõua niikuinii kuhugi ja ei ole piisavalt rahvuslik valik, pealegi on tegemist kooseluseaduse pooldajaga. Kaljuranda saab rünnata tema seoste pärast Reformierakonna ladvikuga ja tema päritolu ja maailmavaate kaudu. Ja nii edasi, iga hääl on Helmele võit
Reformipuhang valitsuses
Valimiskogule võiks innustava tõuke anda valitsus, kes suutis lõppenud nädalal ootamatult paar olulist otsust ära teha. Võib lausa öelda, et valitsust tabas sügishooaja alguses reformipuhang. Ühe nädalaga saadi valitusest Riigikokku taastuvenergia toetuste reform (elektrituru seaduse muudatused), mis oli koalitsioonipartnerite erimeelsuste tõttu mitu kuud oma aega oodanud, ja otsustati põhimõtteliselt kaotada kaitseväelaste, sisejulgeolekutöötajate ja prokuröride eripensionid. Enamus inimesi ärkas nädala keskel hirmuhigi otsa ees, nähes öösel õudusunenägusid, kuidas nad kepi najal 70-aastaselt tööpostile lompavad.
Elektrituru seaduse muutmine on seotud nn taastuvenergia kvoodi ekspordivõimalustega või peenemas keeles siis statistikakaubandusega. Juba kuid tagasi leppis valitsus kokku, et Eesti Energia saab eksporditava energia puhul õiguse põlevkivikateldes puidu põletamiseks. Nüüd läbis see muudatus valitsuse ka ametlikult. Võib öelda, et viimasel hetkel, sest statistikakaubanduse kokkuleppeid on juba tehtud ja ilma õigusliku raamita ähvardavad need lörri minna ja miljonid eurod tuulde lennata. Samas eelnõus olev taastuvenergia toetuste reform on kahtlemata saavutus, ent me muidugi ei tea, milline saab olema selle eelnõu tulevik. Meenutades 2007. aastat, kui valitsuse eelnõu võttis Riigikogus hoopis teise, ettevõtjatele palju soodsama ja tarbijatele kulukama suuna, võime ka seekord oodata väga tugevat huvigruppide võitlust endale soodsamate tingimuste eest.
Eripensionite kaotamine vähendab pensionisüsteemi koormust just tulevikus. Täna makstakse eripensione umbkaudu 20 MEURi väärtuses aastas, aga selliste kohustuste häda on, et ajas paisuvad need kui pärm. Kuidas aastakümne jagu erineva hooga arutatud, kuid tulemuseni mittejõudnud reform seekord põhimõttelise heakskiidu sai? Lihtne vastus on, et olud ehk sihtrühma ootused on muutunud. Kui seni sõdisid sise-, justiits- ja kaitseministeeriumi juhtivametnikud ja poliitikud reformi vastu ja seda proovisid käima tõmmata sotsiaal- ja rahandusministeerium, siis nüüd veavad muutust senised vastased – ehk tippjuhtide tasemel vastaseid enam polegi. On aru saadud, et eripensionid suurendavad tulevikus hüppeliselt kulusid, aga ei aita eriti head tööjõudu saada või kaadri voolavust vähendada. Inimesed tahavad kohe konkurentsivõimelist palka saada ja häid inimesi jääb tööealise elanikkonna vähenedes ja Eestis praktiliselt valitseva tööjõupuuduse tingimustes niikuinii kogu aeg vähemaks. Opositsioon teeb Riigikogus küll kära, aga kui valitsus ei lagune, võib eelnõule ennustada Riigikogus võrdlemisi libedat teekonda.
Üks sarnasus kahel reformil siiski on. Oleme jõudnud aega, kus teeme reforme euroopalikult, nähes ette pika aja muutuse läbiviimiseks ja võtmata kelleltki otseselt midagi ära. Eripensione ei saa enam pärast 2020. aastat ametisse astunud, ehk ka need kes sel aastal Sisekaitseakadeemiasse õppima läksid, saavad ennast veel erilisuse mõttega hellitada. Taastuvenergia toetuste reformiga murdis Juhan Parts hambad seepärast, et tahtis toetusi vähendada ka neil, kes olid need teinud teistel eeldustel ehk kohe ettevõtjate rahakraani pooleldi kinni keerata.
70-aastase pensioniea kartjad võivad aga rahulikud magada. See ettepanek polnud Margus Tsahkna poolt tehtud heakskiitmiseks. Vajadust selle otsuse praegu tegemise järele pole ning ka koalitsioonilepingus pole teemast poolt kriipsugi. Pigem on tegemist ilusa ümmarguse numbriga, mis tõmbab teemale tähelepanu ja survestab koalitsioonipartnerit Reformierakonda samal ajal, kui IRL saab näidata oma reformimeelsust ja valmisolekut suurteks otsusteks. Just selles liinis oli sotsiaalkaitseministri retoorika ettepaneku tutvustamisel. See ei tähenda muidugi, et teema poleks oluline ja pensioniiga ei peaks 70 aastani tõusma. Pensioniiga kergitatakse 65 aastani nii, et iga nn aastakäik meist töötab 3 kuud kauem. Kui sellise tempoga pärast 2026 aastat jätkata, jõutakse 2040. aastaks 71a ja 9 kuuni. Ehk 70 aastat on veidi kohitsetud praeguse iga-aastase tõusu jätk. Ei midagi hullu olukorras, kus 65 aastaga piirdudes langeb mediaanpalga ja mediaanpensioni suhe 30 aastaga 65 %lt 45 %ni.
Ainult aastate pikendamisest muidugi pensionisüsteemi aruteludes ei piisa. Lisaks tervena elatud eluaastatele ja keskmisele elueale peame mõtlema, millist tööd ja kuidas inimesed 25 aasta pärast teevad. Lihttööde puhul on 70 aastane tööiga ulme. Me ei kujuta keegi ette kepi najal tudisevat treialit. Ent kas me tõesti arvame, et 25 aasta pärast teevad seda tööd veel inimesed mitte masinad? Sama on autojuhtide ja paljude teenindussektori töödega. Vajame koos pensionisüsteemi muutmise aruteluga kogu tööturu muutumise arutelu.
Euroopa valimiskogu ei valinud ära
Bratislava kohtumine, mille eesmärgiks oli eelkõige demonstreerida 27 liikmesriigi ühtsust UK lahkumisotsuse valguses, kujunes mõneti rohkem kõneainet pakkuvamaks, kui oodata oli. Järelmid tippkohtumisest on järgmised:
Esiteks: Ühtsust küll on, aga see on habras, kuna ka 27 liikmesriigi vahel on teravaid erimeelsusi, mida vaka all ei hoita. Ühtsusmantrat proovisid koos taguda Merkel ja Hollande, kes esinesid viimasel ajal harvanähtud ühisavaldusega. Kuid mitte kõik kohalviibinud ei jaganud nende entusiasmi. Itaalia peaminister Renzi andis avalikult teada oma pettumusest, mis puudutas EL ambitsioonitust migratsiooniteemal (aga ka mujal). Temale omakorda oponeeris vastasleerist Orban, kes kuulutas otsesõnu EL migratsioonipoliitika läbikukkunuks. Mõlemate kriitika oli tõenäoliselt suunatud oma riikide sisepublikule meeldimiseks, kuna nii Ungaris kui Itaalias toimuvad lähiajal referendumid. Ning tundub, et rahva ülespiitsutamiseks pole midagi paremat, kui rumala Brüsseli ja kohmaka EL-i kirumine või imperialistliku Merkeli materdamine. Huvitaval kombel on see täpselt sama muster, mida 27 riiki (sh ka Itaalia ja Ungari), UK-le Brexiti referendumi järel ette heitsid….
Teiseks: ülemkogu eesistuja Tusk teatas, et Suurbritannia teeb EL-ist lahkumiseks formaalse avalduse (ehk siis algatab nn Artikkel 50 protseduuri) tõenäoliselt järgmise aasta alguses. See avaldus survestab kindlasti UK valitsust ning põhjustas omakorda Visegradi riikide teadaande, et igasugune Brexitile järgnev tulevikulepe UK-ga, võib neilt pälvida veto, juhul kui see peaks lubama UK-le küll sisepääsu siseturule, kuid ette nägema ka olulisi erandeid tööjõu vaba liikumises.
Seega, selleks et 27 liikmega Euroliiga suudaks koos meeskonnana mängida, peab kapten Merkel nende kõigiga veel kõvasti nii koosmängu ja mängustiili lihvima kui ka katsuma hoida riiukuked lahus ja meeskonna sisetülid kontrolli all.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
