Juba mitu järjestikust küsitlust näitavad, et Vabaerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on ületamas valimiskünnist.
Selles ei ole midagi enneolematut – tegelikult oli praegune Riigikogu koosseis erandlik. Kõigil varasematel valimistel on Riigikokku sisenenud mõni uus jõud. Enamasti on nad järgmisteks valimisteks taas Riigikogu ukse taga (Rohelised) või liitunud mõne traditsioonilise poliitjõuga (Res Publica).
Varasemaid uusi tulijaid iseloomustab sageli ka see, et nad on moodustunud mõne olemasoleva poliitilise jõu pinnalt. Eriti oli see nii 1990. aastatel. Aga ka hiljem. Näiteks Rahvaliit 2003. aastal.
Kui uued on Vabaerakond ja EKRE?
Mõlemad on uue jõu kuvandi kinnistanud üsna edukalt, ehkki valdavalt koondavad nende valimisnimekirjad poliitikas kogenuid .
Esiteks, mõlema erakonna juhtfiguurid on Eesti poliitikas juba vanad tegijad. Vabaerakonna juht Andres Herkel on alates 1995. aastast kandideerinud kõikidel valimistel. Ka peaministrikandidaat Artur Talvik kandideeris 2011. aastal Riigikokku Eestimaa Roheliste nimekirjas.
EKRE juhid Mart ja Martin Helme on osalenud poliitikas juba aastaid, kandideerides erinevatel valimistel.
Teiseks, valdavale osale Vabaerakonna ja EKRE kandidaatidest ei ole see esimene kord kandideerida.
Suur osa neist kandideerisid 2013. aastal kohalikel valimistel vastavalt kas EKRE või valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik või valimisliidu Isamaaline Tartu Kodanik ridades (need valimisliidud loeme Vabaerakonna eelkäijateks).
Samas on ligikaudu pool mõlema erakonna nimekirjast varem kandideerinud mõne teise erakonna või mõne kohaliku valimisliidu ridades.
Vabaerakond „rüüstas“ IRL-i
Vabaerakonna kandidaatidest, kes on varem mõnes muus nimekirjas kandideerinud, on kõige suurem osa olnud mõne kohaliku valimisliidu liige (20). Siinkohal ei ole arvestatud Vaba Tallinna Kodanikuga ja Isamaalise Tartu Kodanikuga 2013. aastal. Need on loetud Vabaerakonna ridades kandideerimiseks.
Erakondadest on Vabaerakonna nimekirjas kõige enam muidugi IRL-i endisi kandidaate (17). Mõni üksik neist on ka Isamaaliidu aegadest. Nende vabaerakondlaste, kes on varem mõnes teises nimekirjas kandideerinud, täpsemat jaotumist näete diagrammilt:
3 liiget on varem kandideerinud EKRE ja Reformierakonna ridades, 2 Rahvaliidu, Roheliste, Res Publica ja SDE ridades.
EKRE – Rahvaliidu õigusjärglane
Kuivõrd EKRE on Rahvaliidu õigusjärglane, siis on varem kandideerinutest kõige suurem osa just endised Rahvaliidu liikmed (27). Lisaks on kohalike valimisliitude esindajaid (13) ja taas tõuseb esile IRL (7 endist IRL kandideerijat). Teisi erakondi on juba vähem.
Kandidaadid nõrgemad teiste erakondade omadest
Keskmiselt on Vabaerakonna ja EKRE kandidaatide poliitiline kogemus ikkagi väiksem, kui teistes erakondades. Kandidaatide vähene tuntus on kindlasti nende peamiseks komistuskiviks ka valimispäeval.
Kui vaadata viimaseid valimisi (2013 KOV), siis kõigi uute erakondade kandidaatide mediaanhäälesaak oli oluliselt madalam teiste erakondade kandidaatide omast.
See ei tähenda, et Vabaerakond ja EKRE ei võiks valimiskünnist ületada, kuigi nimekirja liikmete eelnevaid tulemusi vaadates saab see valimiste reaalses olukorras olema keerulisem kui arvamusküsitlustes. Kõikide erakondade kandidaatide häältesaak kõigub sõltuvalt sellest, milline on erakonna populaarsus ja laiem poliitiline konjunktuur. 2015. aasta märtsis võib vana osutuda uueks ja anda sellega Riigikogusse pääsemiseks vajalikud lisahääled.
