(Artikli juures kasutatud avafoto: ERR/Hanna Samoson)
“Esmakordselt valivad inimesed /…/ riigis kedagi ise presidendiks, olemata mõjutatud poliitilistest parteidest.”
Nii kommenteeris presidendivalimisi Jeemeni siseministeeriumi töötaja Mohammad El-Rowdy 4 aastat tagasi, kui jeemeni rahval oli võimalus riigipea määramisest osa võtta. Just määramisest, sest valida oli võimalik vaid ühte kandidaati. Jeemeni jaoks oli ühe kandidaadiga presidendivalimine tegelikult samm edasi, sest võimalus ise kellegi poolt vabalt hääl anda oli seal seni defitsiitne kodanikuteenus.
Ka Eesti presidendivalimistel on täna vaid üks kandidaat. Arvamused selles osas kas see on krahh või demokraatia võit lähevad kardinaalselt lahku.
Ühe kandidaadiga valimisi saab võtta kui sammu tagasi. Ei, Eesti pole Jeemen ja on igati demokraatlik riik. Ent Eesti Riigikogu koguneb, et määrata ametisse president, kellele pole konkurenti, kelle määramiseks vajalik häälte koalitsioon klopsiti kokku protseduuris, mida seadusandja pole ei üheski oma aktis, sammus või suulisteski tähelepanekutes kunagi ette kujutanud. Riigikogu ja parlamendis esindatud erakonnad, kes loodavad selle piinlikuks muutunud teema – Eestile presidendi valimise – oma sülest ära saada, astuvad suure sammu Eesti poliitika usaldusväärsuse vähendamise suunas, mitte vastupidi, nagu Vanematekogu (kogu, kel on olnud ületamatuid raskusi Riigikogu maine kaitsmisel läbi aastate ja mis on alati alla jäänud neile jõududele, kes on hüvitiste, pitsade vm teemadel Riigikogu usaldusväärsusega mängida tahtnud) esindajad ajakirjanduse vahendusel Eesti rahvale on püünud seletada.
Ent saab ka väita, et just selline protseduur ongi olnud Põhiseaduse koostajate tahe. Niiöelda Läti mudel, kus kandidaat (varasem kirurg, hambaarst või teadlane) võib selguda samal hommikul ja õhtuks juba president olla. Vanematekogu kokkulepe on praktiliselt ainus viis konsensuslikku kandidaati leida ja kandidaadi leidmise protsessi kirja panemine ei ole kuidagi otstarbekas ning pigem vääraks kokkuleppimise võimaluse. Probleem hetkel on vaid selles, et kokkulepet ei sündinud esimestes Riigikogu voorudes vaid rahvas viidi kandidaatide, meedia ja poliitikute koostöös presidendivalimise ekstaasi, ühisesse pettekujutelma, et valitakse Eesti isa või ema ja kõikide probleemide lahendajat. Lõpuks uskus seda lisaks rahvale ka meedia ise ja ei saa välistada, et ka mõned kandidaadid. Ka üks kandidaat pole probleem, sest ainult enda kandidaate üles seades ei saaks president kunagi valitud. Otsida tulebki kandidaati, kellel on vähemalt 68 häält, see jätabki ruumi vaid ühe opositsioonikandidaadi üleseadmiseks, kellel poleks mingit reaalset võimalust valituks saada. Viimane näide sellest on Tarandi ülesseadmine Keskerakonna poolt 2011. aastal. Toimus 1 debatt ja algusest peale oli selge, et Ilves jätkab.
Mõned asjad on siiski enam-vähem selged.
- Enamus Riigikogu liikmetest polnud Kaljulaidi konsensukandidaadina väljakäimise hetkeks temaga kunagi isiklikult kohtunud. Küsimusele, kas Kaljulaidil oleks koos olnud 68 häält ka juhul kui esmalt oleksid toimunud kõikide fraktsioonidega kohtumised ja alles siis oleks Vanematekogu kogunenud otsust tegema, ei saa me vastust kunagi. Pärast kohtumist allkirja mitteandmine ei olnud enam arvestatav valik, sest Kaljulaid oli juba konsensuskandidaadina välja käidud ja sealt taganemine oleks Riigikogu mainele andnud järjekordse hoobi.
- On ka selge, et testimata, proovimata presidendi ametisse määramine pole tehtud vigade heastamine, vaid viimane kehv, ent kahjuks paratamatu ning hädavajalik samm teel, mille Eesti poliitika ette võttis kevadel, lastes kandidaadid omapäi riigi peale laiali. Kandidaadid investeerisid ja kogusid poliitilist kapitali, tõstsid ootusi erisuguste muutuste esilekutsumiseks presidendi institutsioonis ja ühiskonnas laiemalt ning erakonnad osutusid täiesti suutmatuteks selle kogutud kapitali konverteerimisel poliitilises valimisprotsessis positiivseks tulemiks.
- Põhiseadust ja selle kommenteeritud väljaannet koos lugedes tekib ühemõtteline pilt – Eesti seadusandjal ja põhiseaduse referendumil heakskiitnud rahval on presidendi osas väga selge ootus – selleks on Eesti rahvast ühendav, põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustav ja riigivõimu stabiilsust garanteeriv roll. Täna ametisse valitaval presidendil peaaegu, et puudub nende ülesannete elluviimiseks legitiimsus ja laiapindne mandaat (muuseas, tuleb tunnistada, et ka konkureerivatel valimistel, ent Riigikogu poolt valitud presidendil pole just teab mis tugev mandaat seadusandja ja parlamendierakondade enda tasakaalustamiseks – see nõuab oskuslikku nöörilkõndimist, kui oled ametis selle sama Riigikogu enamuse armust).
- Presidendi ametisse valimiseni jõudmine 6. voorus on häbiplekk. Meie austus Kersti Kaljulaidile, kes julges selle hoomamatu ülesande vastu võtta – usalduse taastamine presidendi institutsiooni ja presidendi valimiste suhtes. Arvata on, et usaldust ei saa taastada ilma valimisprotseduuri muutusi algatamata. Rahva ootused ja tänane protsess on selleks liiga jämedalt lõhki kasvanud.
Muuseas – stsenaariumile, et presidenti ära ei valita, me palju auru ei raiska, selle tõenäolised tulemid oleksid rasked: selle valitsuse lõpp, Taavi Rõivase lõpp peaministrina, aga paratamatult ka Ossinovski ja Tsahkna usaldusväärsuse langus, järjekordne EKREt toetav impulss, pikem segaduste ja ebastabiilsuse periood, uute poliitiliste jõudude esiletõus.
KERSTI KALJULAIU ILMAVAATELINE PORTREE
Eelnevad läbikukkumised ja jantlik protsess ei tähenda muidugi seda, et Kersti Kaljulaid ei oleks hea presidendikandidaat ja et temast ei võiks saada head presidenti. Teiste poolt eelnevalt tehtud vead ei vähenda tema väärtust. Meedia on leidnud, et Kaljulaidi suurimaks probleemiks on tema vähene tuntus.
Milline siis on tema maailmavaade? Ta määratleb end enesekindla ja eetilise, väljapoole vaatava konservatiivse rahvuslasena (vastandudes ebakindla ja sissetõmbunud rahvuslasele, ent ka globaliseerunud maailmakodaniku kontseptsioonile. Laari teise valitsuse ajal Isamaa programmiloome eest vastutavana määratles ta valitud kursi neoliberalismi ja sotsiaaldemokraatia vahele). Kas see kompott (kui ta määratleks end liberaalina, kes peab Eestis kõige olulisemaks eesti rahva ja siinse keele ning kultuuri säilimist, oleks see siis väga erinev?) on katse kõigile meeldida või annab meile mingisuguse kompassi, et aru saada, kuidas käituks erinevates olukordades president Kaljulaid? Kas president Kaljulaid sekkuks mingil moel totrasse ERMi eksponaaditülisse? Kaljulaid ise andis neile inimestele, kes muretsevad, et nad uut presidenti piisavalt ei tunne, soovituse lugeda tema poolt kirjutatut. Võtsime tema soovitust tõsiselt ja lugesime läbi viimase 18 aasta Kaljulaidi intervjuud, arvamuslood ja tema tsitaate sisaldanud uudised. Selle käigus tekkis terviklik pilt inimesest, kes võib täna saada valituks Eesti presidendiks. Teeme lugejatele kokkuvõtte – mida oma esimese teadustöö rästaste pesitsusökoloogiast kirjutanud, ent kogu elu õppinud inimene avaliku elu olulistest küsimustest arvab? Vajadusel saavad seda kokkuvõtet spikrina kasutada ka valimiskasti juurde tõttavad Riigikogu liikmed.
Kaljulaid usub, et seadus peaks reguleerima ainult hädavajalikku, keskenduma peaks nõrgemate kaitsele, keelama peaks ainult teisi kahjustavat käitumist ja tavasid, kombeid ja kultuuri ei peaks seadusesse kirjutama, kui need toimivad ilma – vastupidi, seadus peab kaitsma arvamuste, tavade paljusust.
Ta ise nimetab end eetilise rahvusriigi vaimsuse kandjaks. See on tema visiooni kandvaid termineid – eetiline rahvusriik. Poliitilises filosoofias on tegemist tundmatu mõistega, ent julgelt teda tõlgendades ning edaspidise valguses tundub, et Kaljulaid on pigem nn põhiseaduslik vabariiklane – tema konservatiivsus seisneb selles, et riigi roll on aheldatud baasdokumenti, kus on selle eesmärk ning selle teenimiseks sätestatud õigused, kohustused lõplikult jaotatud. Et riigi eksistentsi aluseks ei saa olla muud kui kestmise jätkumine ning Eesti kontekstis tähendab see eesti keele ja kultuuri prevalentsi. Ent teisalt on selline vaade inimeste põhiõiguste kaitsele orienteeritud – õiguseid ei saa vähendada, vaid ainult avardada. Euroopa vaimus usub Kaljulaid ka subsidiaarsusesse ehk sellesse, et otsuseid tuleb langetada ja (ise/oma)valitsemist teostada tasandil, kus see on kõige õigem ja efektiivsem.
KEEL, KULTUUR, KODAKONDSUS
Kaljulaid rõhutab eesti keele õppimise ja eesti keeles suhtlemise tähtsust, usub ilmselt keelepõhisesse kodakondsusesse ja integratsiooni (Eesti kodakondsuspoliitika vormelite keeles mõtlejaile – enne keel, siis meel – ja siis kodakondsus; sellele vastanduvad need vähesed, kes ei pea niiöelda soraval tasemel keeleoskust kodakondsuse omandamise eeltingimuseks. Sellist kodakondsuspoliitikat on soovinud Keskerakond ja tänaste nõuete leevendamist ka sotsid, kuigi minister Indrek Saare avang möödunud suvel selleks ka jäi)
Eesti keele osas on Kaljulaid 10 aastat tagasi väljatoonud huvitava nüansi – kui eestlased mõistavad eesti keeles luuletamise, kirjutamise ja Postimehe väljaandmise olulist, siis tehnikaerialad energeetikast laevaehituseni on Eestis venekeelsed. On see ka täna nii? Eesti rahva humanitaariaarmastus ja vähene tehnikaspetsialistide hinnatus on bioloogist ja reaalharidust hindavale Kaljulaidile fundamentaalne probleem.
TERVISHOID JA SOTSIAALKAITSE
Kaljulaid usub solidaarsesse (eesti kontekstis lihtsam mõista sõna “tasuta”) tervishoidu ja üldharidusse kõigile, mis sisaldab ka solidaarset sporti ja huvialaringe.
Pensionipoliitika osas usub Kaljulaid tõenäoliselt, et pensioniea tõstmine on samm õiges suunas. Varem on ta öelnud, et pensioniiga pole privileeg, vaid pigem piirang – selle mõju on tihti mittesoovitav ja seisneb selles, et tööjõulisi ja -võimelisi inimesi sunnitakse poolvägisi tööjõuturult välja. Ta on väitnud, et tuleks võidelda võimalikult kõrge pensioniea pärast (Poliitika.guru toimetus – küllap seotuna eluea tõusuga).
Solidaarse tervishoiu osas on ta nõudnud selgust – et riigil oleks selge ja arusaadav ning õiglane poliitika, kelle ravikulud on solidaarselt kindlustatud, kelle pealt tasub riik ravikindlustusmaksu ise ja kui suur osa maksumaksja makstud ravikindlustusmaksust läheb ülalpeetavate kindlustamiseks – riiki, kes ei peta oma maksumaksjaid, ei peta Kaljulaidi arvates ka maksumaksja.
Sotsiaaltoetuste osas on Kaljulaid selgelt solidaarsuse vastu ja nn testivate toetuste poolt – tema maksiim, enne tuleb aidata nõrgemaid ning toetused on neile, kes ise hakkama ei saa ja teistele on ettenähtud vabadused, väljendab just seda põhimõtet.
OMAVALITSUSED JA HALDUSREFORM
Haldusreformi, õigemini Eesti omavalitsuskorralduse osas usub Kaljulaid, et omavalitsusi tuleb usaldada ning neile pädevust juurde anda. Ka tänaste vaidluste osas usub ta, et näiteks koolivõrgu arendamise vastutus peaks ka edaspidi 100% olema omavalitsuse rida.
Ta usub, et “kogu otsustamispädevus kohaliku teenuse üle, olgu see põhiharidus, sotsiaalteenus või midagi muud, tuleb anda kohalikule tasemele koos suurema otsustusõigusega. Sinnamaani välja, et vald võiks väljastada sotsiaaltoetusi raha asemel toiduna.”
HARIDUS JA TEADUS
Nagu varem sai viidatud, usub Kaljulaid solidaarsesse üldharidusse, ent ühtluskooli toetajaks teda pidada ei saa. Ta usub erakoolide võimesse täiendada solidaarset munitsipaalharidust ja tundub ettevaatlikult toetavat erinevuste, erisuste, kallakute, erinevate koolipidamislahenduste rolli – ta toetab huvitavat kooli.
Samas, nagu haldusreformi ja omavalitsuste rollist rääkides on ilmnenud, näeb Kaljulaid üldharidust ikka ja ennekõike kohaliku omavalitsuse õiguse ja vastutusena. Ta peab vajalikuks, et üldhariduseks vajaliku koolivõrgu arendamine oleks just omavalitsuse käes koos selleks vajalike teiste õiguste ja ressursiga. Ta toetab ka omavalitsuste õigust “punuda koolivõrk munitsipaalkooli asemel erakooli ümber, kui ta seda soovib.” See on selges vastuolus nende Eesti poliitikutega, kes on ammu kaotanud lootuse, et omavalitsused suudaksid koolivõrgu arendamisel suurt pilti silmas pidada, üleskutsed põhi- ja gümnaasiumihariduse “riigistamisele” on tihedamaks muutunud, viimati näiteks Rein Lang.
Samas usub Kaljulaid vajadusse kindlakäelisemalt juhtida Eesti kõrghariduspoliitikat – on teravalt kritiseerinud Eesti kõrghariduse kaootilist killustumist, sellest tekkinud sisulisi kvaliteediprobleeme, vähest rahvusvahelist konkurentsivõimet, irratsionaalset erialade pakkumist ja vastuolusid ühiskonna ja majanduse nõudlusega täna ning homme. Ta on ette heitnud, et Eesti on EL rahastuse toel ehitanud autonoomset süsteemi, mis doonorite toeta eksisteerida ei suuda (järgnevat pole ta ise öelnud, aga sama kehtib 100% Eesti tervishoiukorralduses EL struktuurivahenditest rahastatud betooniprojektide osas ja küllap on just struktuurivahendite täielikult ebapädev kasutamine loonud metsikuid turumoonutusi ja illusioone ka mujal). Kõrghariduses usub Kaljulaid fookustesse, dubleerimise lõpetamisse ja rahvusteadustele piiratud erandite tegemisse (vastandina tänasele, kus käsitöökunsti kolmes kõrgkoolis õppida saab)
Kaljulaid usub avalike ülesannete üleandmisesse erasektorile ja kodanikuühiskonnale, kus see on vähegi võimalik. Alates vallavalitsuste funktsioonide osalisel andmisel külaseltsidele, aga ka erahariduse tugevat toetamist, kui see pakub avalikule teenusele juurde.
EUROOPA JA VÄLISPOLIITIKA
Kaljulaid usub (sarnaselt Ilvesele), et Eesti peab Euroopas kuuluma Põhjamaade blokki – nii väärtuste kui ka sellest tulenevalt käitumisjoone järgi. Usub, et senisest, kus me oma väärtuspõhist kuulumist Euroopasse oleme ennekõike selgitanud sõnade abil, ei piisa – et ka meie poliitiline käitumine ühise laua taga peab olema selline, et meid ei peetaks imelikuks Ida-Euroopaks.
Viimane puudutab ka pagulaspoliitikat. Kaljulaid on Rõivase valitsusele etteheitnud vähest pagulastega tegelemist ja selle serveerimist “võiduna”. Kaljulaid usub, et Eesti valitsus ise külvas võõraviha seemneid, kui kuude kaupa rääkis, et peamine eesmärk on põgenikunumber võimalikult madalaks suruda. Kaljulaid usub, et riigile, kust on lahkunud 60 000 majanduspõgenikku, ei sobi retoorika, et 150 saabuvat pagulast on võit. Kaljulaid vastandub mõtlemisele, et Eesti kestmise aluseks on Vene impeeriumi äärealadel virelev suletud rahvuspark.
Suurt julgeolekohtu näeb Kaljulaid Eestile idast (ja mitte näiteks pagulastest, nagu ta ise on neid kõrvutanud).
Kui Euroopa Liitu puutuv ning trans-Atlantilise liitlassuhete selge toetamine välja arvata, siis globaalses välis- ja julgeolekupoliitikas (Lähis-Ida, Hiina tõus jne) on Kaljulaidi teadaolevad seisukohad võrdlemisi õhukesed. Samas: kuna Eesti välis- ja julgepoliitika põhikaanon koosnebki NATOst ja EList, siis võib Kaljulaidu pidada heas mõttes dogmaatikuks. Venesõbralikke heietusi ei maksa temalt oodata.
MAJANDUS, KASV JA MAKSUD
On öelnud, et ei usu riiklikku investeerimispangandusse (minister Oviir on siin tulnud välja uute avangutega, lisaks tekkisid ootuspärased probleemid juhtimisega Arengufondis).
Kaljulaid tundub uskuvat säästmisesse (ja investeerimisse) ning on nii avalike aruannete kui sõprade sõnul läbi elu selles osas isiklikku eeskuju näidanud.
Eelarvepoliitika osas on ta pistrik ja kasinuspoliitika pooldaja. Usub, et ülemäärase eelarvedefitsiidi puhul aitab vaid maksutõus ja kulude, sealhulgas sotsiaalsete garantiide kahandamine. Samas ei ole see radikaalne – kriiside ajal usub ta, et kuigi jooksvad kulud peavad olema tasakaalustatud, võib investeeringute ulatuses minna defitsiiti – muidugi Maastrichti kriteeriumite (3% SKPst) raames. Eesti valitud poliitika maailma finantskriisi haripunktis on ta heaks kiitnud ja kasutanud ka ansiplikku retoorikat – “Eesti elab läbi oma ajaloo jõukaimat majanduskriisi”, samuti ennustas ta kriisi põhjas edu toonastele valitsusliikmetele Reformierakonnale ja IRL-le just täna rahulikule, mitte-paanitsevale kasinuspoliitikale.
Majanduskasvu toetamisel usub jäägitult hariduse ja teaduse kaudu pikaajalise kasvu taotlemisse, erinevalt otse- ja eksporditoetustest ettevõtetele.
On arvanud, et ettevõtete tulumaksu võiks mingis osas taastada, ent võimaldades (allapoole diferentseeritud) erisusi või mahaarvestusi innovatsiooni, töökohtade loomise või ekspordisuutlikkuse alusel. Usub, et Eesti ettevõtete maksupoliitika toetab ainult neid, kellel on suur masinate ja seadmete soetamise kulu ja ei tee midagi nende ettevõtete heaks, kellel on kogukuludes suur tööjõukulude osakaal (sisuliselt räägib ta sellest, et tuleks kaaluda palgamaksude langetamist, nt osaliselt perioodiliste kasumimaksude taaskehtestamise arvelt). Samuti tundub ta pigem toetavat teatud tüüpi varamakse, mis soosiks jõukust tagasi majandusse pöördumast, selmet kallite varade otsas “istuda”. Usub õigustatud maksueranditesse, kui need tõendipõhiselt toovad kaasa ühiskondlikult soositud käitumist. On olnud astmelise tulumaksu vastu.
KOKKUVÕTE
Vaid mõned kuud tagasi kaalus IRL teda Allar Jõksi ja Helir-Valdor Seederi kõrval oma presidendikandidaadiks, sellest kirjutasime ka oma 22. nädala memorandumis. Toona ei tahtnud ta ise oma nime kandidaatide nimekirjas näha ja tegi selle ka meile selgeks, et tema kandidaat ei olnud. Oli see tema enda ettenägelikkus või IRLi valepanus, ent partei kandidaati temast toona tõesti ka ei saanud.
Ta oleks küll igati sobinud, sest oma ilmavaatelt on ta selgelt paremtsentristlik konservatiiv, nagu ta end ka ise on eneseteadlikult määratlenud. Nii selgete seisukohtadega presidenti ei ole Eestil ilmselt ka olnud. Mistõttu pole põhjust imestada, et arvestatav osa Eesti arvamusliidreist on aastaid lootnud Kaljulaidi näha just täitevvõimu tasandi poliitikas või avaliku sektori juhtimises. Ent teisalt on Kaljulaid näidanud, et ta otsustab teadusliku teadmise põhiselt, mis ei kapselda teda dogmaatilistesse seisukohtadesse.
“Bioloogi kohta oli ta täiesti tubli,” ütles Kaljulaidi kohta teda Tartu Ülikooli avatud ülikoolis juhendanud Eesti poliitika hirmus mees Janno Reiljan, kui andis oma parima, et värskelt Iru Elektrijaama direktoriks määratud Kaljulaidi jalgealust varjamatu sarkasmiga õõnestada. See ei läinud tal siiski korda. Kaljulaidi ametisse määramised on jätkunud ja platookarjääriga pole ta rahuldunud, või ei ole lubanud seda elu. Vähemalt Eesti jaoks on nüüdne ametisse määramine aga kõige olulisem ja lisaks väljakujunenud seisukohtadele, mis tal on kahtlemata olemas, peab uus president tegudes demonstreerima tundlikkust ja empaatiat, mida temalt oodatakse. Töökus, sihikindlus, intellekt ei ole talle piire seadnud.
Orbani pagulaskvootide põhjalaskmise referendum kukkus Ungaris läbi
Viktor Orban on olnud tuline EL pagulaskvootide vastu võitleja pagulaskriisi puhkemisest alates ja on seda kriisi oma populaarsuse tõstmiseks seni edukalt ära kasutanud. EL pagulaste ümbejaotamise skeemi referendumile panek oli tema jaoks järjekordne populistlik samm teema ülevalhoidmiseks ja oma EL partnerite ebamugavasse olukorda panemisel. Referendumi küsimus “Kas soovite, et Euroopa Liidul oleks õigus paigutada mitte-kodanikke Ungarisse isegi ilma rahvusparlamendi nõusolekuta?” isegi ei püüdnud jätta muljet, et ka pagulasskeemi toetamine oleks valik. Ja nii näitasidki rahvahääletuse eelsed arvamusküsitlused, et 80% vastanutest on pagulaste kvoodisüsteemi vastu. Nii oluline see küsimus siiski polnud, et tulla referendumipäeval oma arvamust avaldama. Rahvahääletuse õnnestumiseks oleks olnud vaja 50% osalust, millest jäädi esialgsetel andmetel kaugele (hääletamas käis 45% valimisõiguslikest kodanikest).
Laiemalt on Ungari ja Visegradi neliku liidrite EL vastasus ja järjest suurem Putini-sõbralikkus (viimane muidugi kolme riigi puhul, sest Kaczynski usub endiselt, et Volodja lasi koos Tuskiga tema venna lennuki alla) muidugi probleem, mis lõhub EL ühtsust, muudab otsuste tegemise keerulisemaks ja on lõppkokkuvõttes esmajoones kasulik teadagi kellele.
Gruusia parlamendivalimised toovad koalitsioonivalitsuse
Laupäeval, 8. oktoobril, toimuvate Gruusia parlamendivalimiste peamine uudis on suure uudise puudumine. Me kõik mäletame veel 2003. aasta rooside revolutsiooni, mis tõi võimaluse Mikheil Saakashvili ja 2012. aasta valimisi, mis ta suure pauguga võimult viisid. Bidzina Ivanishvili Gruusia Unistus, kes alustas oma valitsemisaega Saakashvili erakonna Ühtne Rahvuslik Liikumine tippjuhtide ja endiste ministrite arreteerimistega, on tänaseks arvamusküsitluste järgi napilt suurima toetusega erakond. Aga üksi edasi valitseda pole neil võimalik, sest nende toetust on samas suurusjärgus nii Ühtse Rahvusliku Liikumise kui endise ooperilaulja poolt loodud uue erakonnaga Riik Rahva Jaoks. Kindlal parlamendikursil liigub ka 2014. aastal Gruusia Unistusest (mis oli ka tegelikult 6 erakonna valimisliit) eraldunud Irakli Alasania Vabad Demokraadid. Üldse ennustatakse parlamendikohta kuuele erakonnale, kandideerib neid üle 30. 4 aasta tagused tulised vastased enam suurel areenil ei ole. Saakashvili oli sunnitud Gruusia poliitikast lahkuma ja teeb tegusid Odessa kubernerina. Ivanishvili oli peaminister vaid ühe aasta ja taandus siis kulussidetaguseks niiditõmbajaks. Gruusiale oleks parim, kui nii jääkski ja pärast valimisi saadakse toimiv koalitsioonivalitsus.
Artikli avafoto: ERR/Hanna Samoson
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
