MEMORANDUM: ROBIN HOODI (KÄTTE)MAKSUVALITSUS (NÄDAL 47)

Sel nädalal astub Jüri Ratase juhtimisel ametisse uus valitsus. Asjaosalised ise nimetavad valitsusvahetust tõeliselt pöördeliseks sündmuseks, mis muudab Eesti poliitikat ja annab riigi arengule uue ja õigema suuna. Fakt on see, et Stenbocki maja suurpuhastuse käigus lendab koos pesuveega välja 11 aastat valitsust juhtinud Reformierakond ja valitsusmopi saab pidulikult pihku ligi 10 aastat opositsioonis istunud Keskerakond. See on seismilise ulatusega muutus Eesti staatiliseks kiskunud partei- ja koalitsioonimaastikul, mille mõjud võivad ulatuda aastate taha. Aga mida sisuliselt uut, lisaks „orav vs ninasarvik“ poliitpöörduksele, toob endaga kaasa uus koalitsioonilepe ja millest kõneleb uue valitsuse portfellide jaotus?

Raadio 2 saates Olukorrast riigis nimetas Vilja Kiisler sündivat kättemaksukoalitsiooniks. See on kahes mõttes täpne. Esiteks on seda siduv niit kätte maksta Reformierakonnale ja teiseks on valitsuse märgiline samm maksta rohkem raha kätte peaaegu kõigile palgasaajatele. Moodsa ajastu Robin Hoodidena püütakse puudustkannatajatele rohkelt raha jagada ilma seda toimetulijatelt võtmata, vähemalt sõnades. Milliseks kujuneb tegelikkus, näitab aeg ja sisseantavad eelnõud.

Uus ja vana

Hoolimata suuri muutusi kuulutavast trummipõrinast on sisupoliitikates uue koalitsiooni programm laias plaanis sarnane lahkuva valitsuse programmiga. Erilise intensiivsusega tõttas uus võimuliit kinnitama välismaa pressis kahtluse alla seatud senise välis- ja julgeolekupoliitika jätkumist. Vastav peatükk troonib ka uhkelt valitsusprogrammi alguses. See on muidugi valdkond, kus deklareeritud eesmärkide samaksjäämisegi korral sõltub kõik teema sisulisest tähtsustamisest ja tegelikest pingutustest. Kui vaadata kabineti portfellide jaotust, võib siiski öelda, et siin on tehtud maksimaalne, et antud olukorras järjepidevust tagada. Siiski, kui eelmises valitsuses veeti julgeoleku- ja välisteemasid sageli peaministri tasemel, siis see enam nii ei ole.

Olulise järjepidevuse märgina on lubatud mitte lasta täiesti põhja ka senist haldusreformi ning jätkata riigireformiga. Samal ajal on kuulda olnud vastuolulisi signaale sellest, kas väikevaldade liitumine hakkab ka edaspidi olema vältimatu. Just see on peamine mootor, mis on üle Eesti pea sajaporotsendiliselt liitumisläbirääkimisteni viinud. Majanduse, investeeringu ja maksude peatüki 22st punktist 10 on eelmise valitsuse poolt käivitatud muudatuste jätkamine. Käsipidurit ei tõmmata ka eelmise valitsuse plaanidele hakata mittestrageelisi riigiettevõtteid erastama ja börsile viima. Energeetika- ja keskkonnapoliitikas jätkatakse samamoodi kui varem, sama lugu on siseturvalisuse valdkonnas ja ka kultuuris-spordis, kus revolutsooni tegemine olekski muidugi keeruline. Ka valdkondades, kus revolutsioon oleks olnud võimalik ja ilmselt ka vajalik – integratsiooni- ja kodakondsuspoliitikas – jäävad põhialused samaks.

Põhimõttelisi kursimuutusi on kolm: maksukoormuse ümberjaotamine, suurem tähelepanu regionaalpoliitikale ja veendumus, et riik peab tarbijate valikuid hoogsalt suunama.  Kõige suurem kursimuutus on toimumas maksude valdkonnas – nii koormuse kui eesmärkide osas. Pärast pikka pausi ei ole maksud enam peamiselt valitsuse fiskaalinstrument, vaid selgelt ka ideoloogilised poliitikakujundamise vahend, millega püütakse mõjutada vaesemate ühiskonnagruppide toimetulekut ja jõuliselt suunata erinevate sihtgruppide käitumist. Maksumuudatused värskes koalitsioonileppes näitavad, et valitsusse on jõudnud kaks poliitilist jõudu, mille instinkt on liikuda majanduses suurema riigi rolli suunas. Valitsus võtab senisest rohkem robinhoodiliku ümberjaotava rolli, ehkki valitsuspartnerid ise rõhutavad, et ühtlasi on tegu ka väga ettevõtjasõbraliku programmiga.

Ümberjaotav maksukoalitsioon

Kõige suurem ja märgilisem maksumuudatus on tulumaksuvaba miinimumi reform, ehk sisuliselt ikkagi mitmeastmelise tulumaksu sisseseadmine. Tulumaksureformi plaan on tegijate seisukohalt üpris nutikalt õnnestunud. Tegemist ei ole klassikalise astmelise mudeliga, milles madalapalgalised oluliselt võidavad ja kõrge sissetulekuga inimesed järsult kaotavad. Praeguse plaani puhul on suurimaks kaotajaks keskklass (seda 1200-2100 eurost palka teenivad inimesed kahtlemata on, kes hakkavad maksma iga üle 1200 euro teenitud euro pealt 31,1% tulumaksu kuni 2100 euroni). Keskklass kaotab tulumaksuvaba miinimumi järk-järgulisest vähenemisest, aga eeldatavalt suure portsu ka ühisdeklaratsioonide keelamisest (võimuliit pole summat välja öelnud, ent summa peab olema märkimisväärne, sest muidu ei klapi numbrid Exceli-vaba valitsuse Excelis kokku), eluasemeintressidele kulunud raha maksuvabastuse olematuks vähendamisest, hoiuseintresside kaotamisest, gaasiaktsiisist ja pangalõivu paratamtust hinnasiirdest. Madalama sissetulekuga kiht võidab oluliselt – kui muudatuste detailid on selged, näeme, kas keskklassil on põhjust uut süsteemi veriselt kritiseerida. Igal juhul on selline lahendus riigieelarve jaoks kallis, kõrgema sissetulekuga palgatöötajate pisut suurem maksustamine ei kompenseeri tulumaksuvaba miinimumi hoogsa tõstmise kulusid. Valitsusprogrammi Exceli väitel on tulumaksuvaba miinimumi lisakoormus eelarvele keskeltäbi 130 miljonit aastas. Kuidas see täpselt arvutatud on ehk kuidas muudatus detailides üles ehitatud on, saame veel näha. Tasub tähele panna, et umbes samasse suurusjärku hinnati kulu maksuvaba miinumi tõusust eelarvele ka 2015. aasta koalitsioonilepet tehes, mil kavas oli maksuvaba miinimumi tõsta 154 eurolt 205 eurole ehk vaid umbes 50 euro võrra. Nüüd on kavas umbes sama aastase lisakogukuluga tulumaksuvaba miinimumi tõsta tervelt 330 euro võrra (hetkel on see 170€). Kuidas täpselt muudatust kavandatakse, peab näitama aeg.

Varamakse (maa ja kinnisvara näiteks) ilmselt IRLi vastuseisu tõttu endiselt ei puudutatud, ehkki just neil oleks eeldatavalt kõige suurem majandust elavdav mõju.

Ühiskonna jaoks tervikuna on väiksepalgaliste inimeste sissetuleku suurendamine positiivne samm. Palgavaesus ei ole Eestis sõnakõlks, vaid päris probleem. Tulumaksureformil on ka potentsiaali meelitada aktiivsele tööturule tagasi pikaajalisi töötuid ja heitunuid, kes seni eelistasid madala palganumbriga töötamisele mittetöötamist. Mündil on muidugi ka teine külg ning arvestama peab mitme kõrvalmõjuga. Tulumaksureform soodustab madalate palkade maksmist ja pikendab odaval tööjõul põhinevate ärimudelite jätkumist. Suurem tulumaksuvaba miinimum ergutab ka sisetarbimist ning suurendab riigieelarve sõltuvust tarbimismaksudest, mis omakorda on majanduse tsüklilisusega seotud veel vahetumalt ja tihedamalt kui tööjõumaksud, mis reageerivad majanduse jahenemisele või tõusule aeglasemalt. Kogu maksusüsteem muutub ka keerulisemaks ja raskemini hallatavaks nii riigi kui ettevõtete jaoks ning mida keerulisem on maksusüsteem, seda enam võidavad sellest ettevõtted, kelle jaoks maksukonsultandid on kättesaadavamad.

Limonaadimaks, automaks ja lahja alkoholi aktsiisi järsk tõstmine on kõik sammud, mille peamine deklaratiivne eesmärk on mõjutada inimeste käitumist. Kõigi nende sammude puhul on aga reaalne oht, et inimeste käitumise nügimine soovitud suunas ei õnnestu ning eeskätt täidavad need maksumuudatused sekundaarset eesmärki ehk katavad hulga lahkeid lubadusi jaganud koalitsiooni kuluvajadusi. Kui limonaadimaksu puhul ei saa hinnatõus olema piisavalt suur, siis see inimeste tarbimisharjumusi ei muuda, küll aga täidab see riigi rahakotti. Samuti võivad tootjad ja kaupmehed püüda maksukulu absorbeerida ja lõpphinda edasi mitte kanda. Suhkruga jookidele magustamisele on olemas ka suur hulk alternatiivseid magusaineid, mille mõju tervisele ei pruugi olla sugugi soodsam suhkrust ning mis kõige olulisem – nagu värskelt Tervise Arengu Instituudi poolt tutvustatud Eesti rahva toitumisuuring näitab, siis magusa tarbimisest annavad karastusjoogid Eestis vaid paar protsenti. Seega on garanteeritud, et selle poliitika mõju vöökoha laiusele on olematu. Eesti ei ole siin kuidagi erandlik – Euroopas on tavaks, et karastusjookide osa tarbitud kogukaloritest on madal ühekohaline protsent. Kui tahta fiskaalpoliitika läbi vöökohta piirata, tuleks tõsta kõikide oluliste magusaportsjonite hinda nii, et see mõjuks kättesaadavusele tõsiselt ja moel, mis ei võimaldaks odavamat asenduskaupa osta. Nagu Tervise Arengu Instituudi jooniselt näha, siis tervise seisukohalt oleks pidanud maksustama kõigepealt magusad pagaritooted, seejärel otsesed maiustused (suhkur, mesi, kompvekid, šokolaad), siis magusad piimatooted (jogurtid, kohupiimad) ning alles seejärel karastusjoogid. Seega ei ole väga tõsiseltvõetav väide, et antud maksumuudatuse eesmärk on midagi muud, kui täita riigieelarvet. Alkoholi liigtarbimine on Eestis probleem ning  oleme varem kirjutanud, et peamine tarbimist mõjutav instrument on kättesaadavus, mille puhul  hind on üks oluline muutuja. Seetõttu on loogiline, et alkoholi hind tõuseb koos sissetulekute kasvuga. Seekordse lahja alkoholi aktsiisitõusuga muutub riigi senine aktsiisipoliitika eelistada lahjemaid jooke kangele alkoholile – aga see on sotside järjepidev poliitika olnud ja koalitsioonipartnerid tulid siin sellega kaasa. Tagajärjeks võib olla osa publiku suundumine õllelt ja veinilt tagasi kangema kraami manustamisele. Ja uue valitsusprogrammi kontekstis on tegemist vaieldamatult väga olulise katteallikaga – lahja alkoholi aktsiisitõus on üks kõige suuremaid plaanitavaid lisatulu allikaid. Möödunud aasta valitsusdebattidest teame, et terviseminister Ossinovski on võitlust õllega võtnud – kui mitte lausa isiklikult, siis väga tõsiselt.

Autodele registreerimistasu kehtestamise avalikult välja öeldud eesmärk on suunata inimesi soetama väiksema võimsusega ja seega keskkonnasõbralikumaid masinaid. Ka selle plaani juures on mitmeid küsitavusi. Kuna nö automaks ei ole piisavalt suur, siis selle osakaal uute autode hinnast pole piisav, et reaalselt tarbimisotsuseid mõjutada vähemalt uute autode osas. Järelikult on uute autode puhul tegu eelarvetäitega. Valusamalt lööb  see uus maks kasutatud ehk odavamate autode ostjaid, kes peavad auto hinnale lisama proportsionaalselt suurema esmaregistreerimiskulu. Samuti ei arvesta maks seni teadaoleva põhjal auto keskkonnasõbralikkust – kas elektrimootor või hübriidajam võiks olla soodustatud?

Pangalõiv on ilmselt üks ootamatumaid, kuna sellest pole ühegi seni koalitsioonis osaleva erakonna programmis silpigi olnud. Selle kohta on ka täna kõige vähem teada. Pangalõivul on uue koalitsiooni arvates moraalne õigustus – solidaarsusmaks sealt võtmiseks, kust võtta saab. Kas see on Sesteri ja IRLi poliitika või leidsid selle sotsid oma Rootsi sõsarate käest, kus pagulaste poolt surve alla seatud sotsiaalhoolekandesüsteemi rahastamiseks samuti pangamakse tõstetakse, selgub lähiajal. Kindlasti on see halb üllatus viimase viie aasta jooksul Eestis ainsa eduka aktsiate avaliku enampakkumise ja börsil noteerimise läbiviinud LHV Panga aktsionäridele. Mõneti on see sobiv illustratsioon plaanile, mis tervikuna lõpetab Eestis kõikide ettevõtete ühetaolise kohtlemise ja lisab toidu- ja joogitööstuse ning pangad tubaka, alkoholi ja hasartmängudega samasse ritta.

Ettevõtjasõbralik koalitsioon?

Kõigi nende maksumuudatuste taustal reklaamib uus koalitsioon end ka erakordselt ettevõtjasõbralikuna. Ettevõtjate rõõmuks jäetakse ära majutusettevõtete käibemaksutõus 2017 ja diisliaktsiisi tõus aastast 2018.  Üheks peamiseks ettevõtlust puudutavaks maksumuudatuseks on juriidilistele isikutele regulaarselt jaotatavate dividendide pealt makstava  tulumaksu langetamine 20%-lt 14%-le. Tuleb tähele panna, et füüsilistele isikutele tehtavate dividendimaksete maksumäär ei muutu ehk valdava osa ettevõtjate jaoks ei muutu midagi. See samm motiveerib omanikke  ettevõtlustulu Eestis jaotama ja reinvesteerimise asemel raha ettevõtetest välja võtma – teistesse ettevõtetesse. Võidavadki need osaühingud, kes igal aastal ettevõtetest, sealhulgas börsiettevõtetest regulaarselt dividenditulu saavad. Tarbimisse see raha otseselt enamasti ei jõua, mistõttu võib eeldada, et selle idee ongi ennekõike julgustada suuri Eestis tegutsevaid äriühinguid aktsionäridele ja osanikele kasumit jaotama, selmet raha lihtsalt arvel hoida – sest investeerida on Eestis võimalik vähe, mida ka vähenenud siseinvesteeringud ka näitavad.

Koalitsioon planeerib samas selle muudatusega dividendidelt märkimisväärselt suuremat tulu kui seni. Tegu on ühe suurema eelarve lisatuluallikaga, millest laekuva lisatulu prognoos on väga julge. Koalitsiooni kalkulatsioone nägemata tekib tunne, nagu arvestaksid need, et ettevõtted on lausa sunnitud kasumit jaotama… Lihtsamas keeles tähendab see, et nii suures mahus lisatulu on võimalik teenida ilmselt siis, kui ühel või teisel kujul taastatakse ettevõtte tulumaks, mida loodav koalitsioon on siiski eitanud.

Osadele tööstustele tõotab uus koalitsioon ka muresid – nii kaotavad tulevast valitsusest need tööstused, kes on suured gaasitarbijad – siin lubatakse suurt aktsiisitõusu, mis suure hinnasisendina kindlasti osade käekäiku mõjutab.

Positiivne on, et uus koalitsioon ei tõmba hädapidurit eelmises koalitsioonis küpsenud plaanidele strateegiliselt mitteoluliste riigiettevõtete erastamiseks (Eesti Teed ja EVR Cargo) ning mitmete firmade vähemusosaluste börsile viimiseks: AS Tallinna Sadam (kuni 30% aktsiatest); AS Eesti Energia taastuvenergia ettevõte Enefit Taastuvenergia (kuni 49%). Tallinna Sadama eraldi börsileviimine tähendab ühtlasi aga seda, et kriips on peale tõmmatud transiidivaldkonna riigi äriühingute konsolideerimise plaanile, millele eelmises valitsuses just Ossinovski ja sotsiaaldemokraadid vastu seisid.

Maksumuudatuste kõrval on üks märgilisemaid samme riiklike investeeringute oluline suurendamine, mis suunatakse taristusse, konverentsikeskusse, KOVide elamufondi, lairiba interneti jaotusvõrku ning ka kaitsevaldkonda. Selle kõige eelduseks on aga mahukas laenuplaan, mis ei ole mõistlik kavatsus samaaegselt ELi vahendite kasutamise tipp-perioodiga. Mõõdukas laenamine pikaajaliselt kasulike investeeringute teostamiseks on adekvaatne tegevus, kuid mõistlikum oleks jätta laenuraha-võimendus pigem eurorahade poolest vaesemasse perioodi.

2017. aasta eelarves on investeeringute maht 474 miljonit eurot ja see maht arvestades EL vahendite kasutamist järgnevatel aastatel pigem kasvab, võrreldes 2016. aastaga oli kasv näiteks 36 miljonit eurot. Nii lisaks valitsuse 100 miljoni aastamahuga laenuprogramm investeeringute mahule umbes viiendiku ja juhul kui investeeringud on pigem siseturule suunatud (elamuehitus, teed) ei omaks suurt mõju Eesti pikaajalisele konkurentsivõimele, vaid turgutaks just Eesti ehitusettevõtteid – see on meede, mida riigid kasutavad suure töötuse perioodidel, sest ehitusprogrammid aitavad seda leevendada. Madala töötusega Eesti ei vaja mitte niivõrd betoonipoliitikat, mida on valitsused “edukalt” juba kümmekond aastat ajanud, vaid nutikamaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, kõrgharidusse. Suured betooniprogrammid (nagu näeme seniste haiglainvesteeringutega ja kardetavasti näeme eelmise valitsuse ajal algatatud kogu riigi polikliinikutega katmise programmist) toovad kaasa pikaajaliselt kallid ülalpidamiskulud, mida kiiresti väheneva “klientuuriga” turul on raske õigustada. Teisalt ei vaidle keegi sellega, et vähemalt näiteks põhimaanteed peaksid olema korras ja turvalised. EL vahendite kasutamise kõrgajal enda lubatud defitsiidipiirini kinnilaenamine võib EL toe vähenemisel kujuneda ületamatuks probleemiks.

Mure tasakaalu pärast

Tulumaksureformi kõrval on uuel koalitsioonil plaanis veel mitmeid kulukaid samme, mis panevad eelarve tugeva surve alla. Suured rahasüstid lähevad haridusse, ehk õpetajate palgatõus 120%ni keskmisest palgast ja lasteaiaõpetajate palgatõus. Oluline lisaraha suunatakse ka sotsiaalsfääri omastehooldusse (Kui Juhan Parts läheb Kontrollikotta, tuleb Riigikogusse tema asemel Omastehooldajate Liidu juht Tiina Kangro) ning lasterikaste perede toetuseks. Suurendatakse omavalitsuste tulubaasi ja põllumehed saavad kauaigatsetud top-upi jne. Enamjaolt on tegu põhjendatud ja mõneski sektoris kauaoodatud kulutustega, kuid tänane koalitsiooni valitsusprogrammi eelarvemuudatuste Excel ei anna veel lõpuni veenvat vastust, et kõigi nende kulude katteks on tulud olemas. Lahendamatu ülesanne ei tohiks see aga olla, sest 2017. aasta eelarves kasvavad kulud 650 miljonit, sellest täiendavaid vahendeid on 263 miljonit (ülejäänud juba varem fikseeritud kulud). See summa on võrreldav uue koalitsiooni poolt planeeritud kulude kasvuga (237 miljonit 2018, 270 miljonit 2019 ja 264 miljonit 2020). 2017. aasta kuludele lükatakse otsa 48 miljonit st 0,25% SKPst.

Paslik on siin meenutada tulevase peaministrit Jüri Ratase hiljutisi sõnu, kes teatas, et nemad vaatavad valitsusprogrammis eelarvetasakaalu nelja-aastases perspektiivis. Kas tasakaalu saavutamine jääb pärast 2019. aasta valimisi järgmise valitsuse hooleks? Ent suhtume uude valitsusse siiski täna toetavalt ja jääme enne kritiseerimist ootama nende plaani eelarve tasakaalus hoidmiseks – vähemalt siis nelja-aastases riigieelarve planeerimise tsüklis. Kui aga tundub, et siin tehakse sikku, siis võib öelda, et tegemist on klassikalise valimiseelarvega – kulud teeme meie, tulud leiavad juba järgmised.

Koalitsiooni plaanid tõotavad populaarsust – Reformil põhjust muretseda…

Väiksema sissetulekuga inimesi aitav tulumaksureform, õpetajate ja lasteaiaõpetajate palgatõus, täiendavad sotsiaalkulud, põllumajanduse rahasüstid ja muud helded kuluplaanid – need on kõik valijate laiade masside silmis populaarsed sammud. Kui uus valitsus suudab hoiduda suurtest sisepingetest, kui majanduslik väliskeskkond ei halvene järsult ning valitsus suudab  vältida suurt eelarveauku enne 2019. a. valimisi, siis on Reformierakonnal põhjust tõsiselt muretseda. Järgmised valimised ei pruugi sugugi kujuneda Reformi võidukaks marsiks tagasi Stenbocki majja, sest Keskerakonna väljavaated on nüüd sisemise koostöö püsimise korral muutunud äkitselt kaunis headeks.

Uue valitsuse koosseis

5-5-5 ministrikohtade jaotus on mõistlik valik. Nii ei jää muljet, et valitsuses on suuremad ja väiksemad vennakesed ning Ratas ja Keskerakond saab näidata ennast suuremeelsema ja demokraatlikumana, kui seda oli eelmise valitsuse juhtpartei Reformierakond. Kõik osalised said ka kaalukaid ja olulisi ministrikohti ning ühegi erakonna puhul ei saa väita, et nende kaukasse kukkusid ainult kergekaalulised portfellid.

Märgiline on asjaolu, et kasvanud on venekeelse taustaga ministrite hulk valitsuses. Keskerakonna lisandumine koalitsiooni on rahvuslikus mõttes seega märgatav. Esmakordselt on meil kabinetis kolm vene emakeelega ministrit.

IRL võtab ministrikandidaatide nimetamiseks partneritest enam aega ning nimed selguvad esmaspäeva jooksul. Enda kätte saadi muuhulgas kaitseministri portfell, mis lubab jätkata retoorikat, et IRL seisab endiselt vankumatult Eesti julgeoleku eest ning kaitseb ka edaspidi kangelaslikult Eestit Vene ohu eest, vajadusel ka valitsuse sees.  Ka justiitsministeeriumi hoidmine võimaldab jätkata nii võitlust korruptsiooniga kui ka ellu viia minister Reinsalu plaane karmistada karistusi raskete isikuvastaste kuritegude eest.

Keskerakonnalgi on põhjust ministrikohtade valikuga rahul olla. Ühtegi Ühtse Venemaa koostööleppe ja Savisaare kriminaalasjade tõttu toksilist portfelli (välis, kaitse, sise, justiits) Keskerakonna viisikule ei sattunud või ei antud ja see on ka Ratasele mugavam variant.

Keskerakonna puhul oli valitsuskõneluste ajal üheks suureks küsimuseks nende isikkoosseisu ministrimaterjali nappus. Ratas pani R-S-R juhtkolmiku näol välja tugevaima jõu, mis neil võtta on. Sõltumatuid tehnokraate valitsusse kutsuma ei hakatud. Mihhail Korbi nimega spekuleeriti juba päevi ja tegu on avalikkusele küll veel vähetuntud, ent Riigikogu majanduskomisjoni aseesimehe ja igati tõsiseltvõetava poliitikuga. Tõsi, värske maaeluminister on küll noor ja poliitikas kogenematu (ta on sündinud 1986. aastal Kohtla-Järvel nagu üks teinegi tuntud “noorpoliitik” ja võimupöörde peaarhitekte Jevgeni Ossinovski), tal on olnud teadaolevalt hiljuti finantsraskusi, kuid keegi ei saa väita, et tal puuduksid praktilised kogemused põllumajanduse valdkonnas. Ühtlasi on Repinski ministriks määramine väike präänik Savisaare-Toomi leeri lepitamiseks, kuna Repinski on poliitikasse toodud just Yana Toomi poolt ning ta toetas Toomi ka erakonna juhivalimistel kahe nädala eest. Märgiline on Repinski eelistamine Mihhail Kõlvartile, kelle staatus erakonnas ja valija silmis on kindlasti kõrgem. Ilmselt kõneleb see sellest, et Kõlvartit hoiti Tallinna ja järgmisel aastal toimuvate kohalike valimiste jaoks.

Sotsidel  läheb uude valtsusse äraproovitud kaardivägi ning neid tuleb õnnitleda vähemalt ühe õnnestunud presonaliotsuse puhul. Täpsemalt otsuse eest senist ettevõtlusministrit Liisa Oviiri uude valitsusse mitte kaasata. Minister Oviiri innukas reisimine ja EASi nõukogu kallutamine põhjendamatult drakooniliseks otsuseks juhatuse esimehe Hanno Tombergi suhtes on paraku ainsad märksõnad, mis ettevõtlusministri tegevusest pikemaks ajaks meelde jäävad. Sellise mainesabaga ministri kõrvale jätmine on sotside kuvandile kindlasti kasuks. Mõnevõrra üllatav on SDE esimehe Ossinovski jätkamine tervise- ja tööministrina, sest keerlesid jutud, et „pehmost ja keeruliste valdkondadega“ sotsiaalministeeriumist soovivad kõvema portfelli ligi pääseda nii Tsahkna kui Ossinovski. Tundub, et Ossinovski sotsiaalministeeriumi alaväärseks paigaks ei pea ning jätkab  ministritööd just nimelt seal. See on ministrile tunnustuseks – see on raske ministeerium, kus pikaajalisi ja keerulisi väljakutseid on palju – alates Haigekassa eelarvepositsiooni tasakaalustamisest, lõpetades haiglate võrgustumise, tervishoiukorralduse kaasajastamise ja muidugi rahvatervise valdkonnaga, kus Ossinovski on suurelt inimeste käitumise mõjutamise ette võtnud ja järgmiste valimiste paiku passib ehk vaadata, kas midagi on ka juhtunud. Uue valitsusega õnnestus küll tervishoiu liberaliseerimisest loobuda (eelmises koalitsioonis oli plaanis näiteks patsiendi vaba liikumise piloteerimine), kuigi see oli ka IRLil valimisprogrammi teema, ent selle teema läbirääkimistes pole neist seni sotsidele vastast olnud.

Korraliku panuse eest kaitseministrina sai senine minister Hannes  Hanso vaevatasuks veel viimase reisi Ameerikasse, et veenda Eesti sealseid sõpru, et me siiski pole ootamatult muutunud Peterburi Moskva-sõbralikuks eeslinnriigiks. Välisteemade kadumise pärast sotsid siiski muretsema ei pea. Kaitseministri asemel saadi välisministri portfell. Väga keerulises rahvusahelise olukorra tingimustes ning  EL eesistumise eel on Sven Mikser sellele kohale üks kindlamaid valikuid.

Reformierakonna järel on kogu valitsusloome protsessi suurim luuser Vabaerakond, mis jäi juba teist koalitsiooniloomet järjest valitsuse ukse taha. Nördimust ja tusatuju uue kolmikliidu taolise otsuse puhul tagasi ei hoitud. Vabaerakonna juhtliikmete sõnul kaaperdas uus võimuliit nende poolt välja käidud olulisi teemasid ja märksõnu ning täitis need mingi muu sisuga, ehk “omastas ja marginaliseeris” Vabaerakonna teemasid ja soovis neid valitsusse “puudliteks”. Järelikult on Jüri Ratas oma fraktsioonikaaslaste häältes piisavalt kindel, et nii Vabaerakonna veelgi kontrollimatumat seltskonda võimule pääsemiseks koalitsiooni kaasata pole vaja. Probleemiks on see ennekõike IRLile, kes tahtis Vabaerakonda valitsusse tugevat vasakpoolset kooslust tasakaalustama. Nüüd on aga opositsioonis kolm parempoolset parteid ja kõik vasakpoolsed valitsuses – see seab võitluses paremtsentrislikuma valija pärast just IRLi suure surve alla ja eksimisruumi on vähe. IRL peab tõestama igal sammul, et nende nägu mitte ainult ei säili, vaid nende valija uuest valitsusest ka võidab. Kõik võimalused selleks on vähemalt 2017. aasta ja 2019. aasta valimistsüklite vaates olemas – edasine sõltub meeskonnast.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit