Ajal, mil aastalõpp läheneb ning kristlik ja ilmalik maailm on mattunud jõuluootusesse, on Süüria kodusõda jõudnud oma seni veriseimate hetkedeni.
Assad, Venemaa ja Iraan on Süürias võitnud
Eelmisel neljapäeval algas Süüria opositsiooniliste jõudude kontrolli all olevas Aleppos lõpuks tsiviilelanike evakuatsioon. Või olgem täpsed, Assad on Venemaa ja Iraani toel opositsioonijõud, ning nendega koos ka pea kogu mässuliste käes olnud Ida-Aleppo ja suure osa tsiviilelanikkonnast lihtsalt pudruks pommitanud. Evakuatsioonist räägiti juba päevi ja nädalaid, kuid evakueeritud on tänaseks vaid mõned tuhanded tsiviilisikud ja mässulised. Rünnak Aleppole linna tagasivõitmiseks algas juba 2012, kuid ei olnud ilma Venemaa massiivse sõjaliste toeta kuigi edukas. Rünnakud kogusid hoogu selle aasta juulis, kui Assadi toetajatel õnnestus Ida-Aleppo sisse piirata ning alates novembrist käivitasid valitsusväed kiire lõppmängu, mis tähendas koos mässulise opositsiooniga ka sisuliselt linna hävitamist. Ent evakuatsioon ei huvitanud Assadi enne kui eesmärk oli täidetud, ükskõik mis hinnaga. Aleppos kasutati sarnast taktikat, mida venelased kasutasid Tšetšeenias – piiramine, näljutamine ja kõigi ja kõige puruks pommitamine. Aleppo rünnakutes on tänaseks surnud kümned tuhanded inimesed sh tsiviilelanikud, naised ja lapsed. Täpseid tsiviilkaotuste numbreid ei tea täna arvatavasti keegi. Veebilehel I am Syria tuuakse päevade kaupa välja nö tõendatud tsiviilelanike tapmised valitsusvägede poolt, ka need igapäevased numbrid küündivad sadadesse.
Kogu selle õuduse taustal tahaksime meenutada ka Eesti sõjapõgenike vastaste üht peamist vastuargumenti – miks need täies elujõus mehed siia ronivad, jäägu Süüriasse (või mingu tagasi) ja võidelgu oma maa eest! Tõsiselt? Ehk siis minge tagasi kindlasse surma. Süüria opositsioonijõududel ei olnud Aleppos Venemaa ja Iraani poolt massiivselt toetatud valitsusvägede vastu mingit võimalust. Eriti arvestades seda, kui killustunud on kogu Süüria mässuliste leer. Ja muidugi ei ole lahing Aleppo pärast veel päris läbi, nädalavahetusel evakuatsioon peatus, kuid pühapäeva õhtul oli lootustandvaid märke selle jätkumisest.
Erinevatel andmetel on Ida-Aleppo mässuliste piirkonnas veel kuni 50 000 tsiviilisikut ja mässulist, kuigi väga raske on ette kujutada, kus ja kuidas nad seal elavad ja vastu peavad. Loodetavasti toob see nädal evakuatsiooni jätkumise, sest selge on, et Assad on Aleppos võitnud. Seda muidugi mitte üksi, Iraani toetus ning Venemaa otsene sõjaline toetus tõid opositsioonijõudude peamise tugipunkti taas valitsusvägede kätte. Tänaseks ei hoia Assadi režiimi püsti mitte niivõrd Süüria ametlikud valitsusväed, vaid Iraani poolt välja õpetatud Süüria paramilitaarsed grupeeringud, Liibanoni Hezbollah võitlejad, Iraagist pärit šiia rühmitused ja loomulikult Vene õhuvägi.
Meenutagem, et Venemaa sisenes Süüria konflikti retoorikaga võidelda terrorismi ja ISISe vastu. Mõju kasvades sellest retoorikast tasapisi loobuti ja tänaseks seda isegi ei meenutata. Sõjaga ISISe vastu ei ole Aleppo rünnakutel mingit pistmist, nüüdseks võrdsustab Venemaa oma retoorikas kõiki mässulisi endise al-Nusra Rindega, ehk Moskva jaoks on vajadusel iga mässuline al-Qaida terrorist. ISIS on samal ajal kuid kestnud taandumise järel hoopis territooriume tagasi võitnud, näiteks vallutati Assadilt tagasi ajalooline Palmyra linn, mille vabastamist ISISe käest tähistati 9 kuud tagasi Moskvast kohale lennutatud uhke puhkpilliorkestriga. Samal ajal on nad märgatavalt territooriumi kaotanud põhjas kurdidele ning paistab et nüüd taas ka Türgi toetatud vägedele.
USA ja EL mõju Süürias on imepisike
Opositsioonijõudude peamisel toetajal USAl ja Euroopa Liidul ei ole jäänud Aleppo rünnakute ajal muud teha, kui pealt vaadata ja sündmuste käiku hukka mõista. EL liidrid kiitsid neljapäevasel Ülemkogul heaks järeldused, mis just seda teevad – kutsuvad üles konflikti lõpetama ning lubama ÜROl tsiviilelanikke aidata. Kaugemale ELi, mis püüdleb diplomaatilise kokkuleppe teel lahenduse poole, käed täna enam ei ulata. Venemaa lihtsalt ei pea ELi selles protsessis oluliseks. Nii jääb Euroopale eeldatavalt humanitaarkatastroofi leevendamise ja Süüria ülesehitamise (kunagi kauges tulevikus) roll ehk siis Assadi tegude tagajärgede kinnimaksmine.
Ka USA on Venemaa poolt taandatud kõrvalisse rolli. ÜRO egiidi all toimuvad Genfi läbirääkimised on ammu hangunud ja mingeid tulemusi seal saavutatud ei ole. Nendel läbirääkimistel oli ameeriklastel suur roll. Venemaa on loonud paralleelse protsessi (seda eeldatavalt just USAst möödaminemiseks), kus relvarahu üle räägitakse läbi Assadi, Iraani ja Türgiga, kes vahendab ka opositsioonijõududega suhtlemist. Kas sel või järgmisel nädalal peaks Venemaa plaanide järgi toimuma selle formaadi kohtumine Kasahstanis. Kuigi opositsioon tahaks läbirääkimisi jätkata ÜRO formaadis (sest neil on vähemalt retooriliselt tugev USA toetus ning ÜRO formaadis löövad ameeriklased kaasa) ei jää neil puruks pommitatuna arvatavasti muud üle kui uute tingimustega nõustuda. Nii on ameeriklastele jäänud Venemaa tegevust kõrvalt vaatav roll. Tõsi, võitlust ISISega nad Süürias tasapisi jätkavad, ent see on hetkel teisejärguline. Ka Türgi jaoks ei ole opositsioonijõud ja ISIS peamine, neile teevad muret kurdid, kes on samuti selles suures segaduses suutnud enda poolt kontrollitud aladel territooriumi juurde võita.
EL ja USA jaoks oli Süüria kriisi võtmehetk äpardunud katse lennukeelutsooni kehtestamiseks 2013. aasta suvel. Siis hoidsid nad veel kriisis jämedat otsa ning Venemaa tegeles küll hoogsalt ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonide vetostamisega, kuid polnud aktiivset rolli võtnud. 2013. aastal kasutas Assad mässuliste ja tsiviilelanike vastu keemiarelva, kuigi aasta varem oli Obama just keemiarelva kasutamist nimetanud punaseks jooneks, mille ületamise korral on USA valmis kasutama Süürias sõjalist jõudu.
Cameron korraldas lennukeelutsooni kehtestamisele toetuse saamiseks hääletuse parlamendis. Tulemus 285 vastu ja 272 poolt oli segu poliitilisest vastuseisust ja lihtsalt kehvast ettevalmistustest. Kui Cameron oleks rohkem süvenenud, oleks hääletuse läbimineku piiri peal olek juba varem selge olnud ning need puuduolevad 13 häält oleks leitud (osa saadikuid istus hääletuse ajal väidetavalt pubis või tegeles parlamendihoones muude ebaoluliste asjadega).
Cameron oli sõjalise sekkumise eestvedaja ning oli selle vajalikkuses veennud ka Obamat, kes on kõige muu kui diplomaatilise lahenduse osas Süürias alati skeptiline olnud. Brittide hääletuse läbikukkumine andis Obamale suurepärase võimaluse pidurit tõmmata ning ameeriklaste parlamendiarutelu ei toimunudki, kuigi ka see oleks toimumisel suure tõenäosusega läbi kukkunud – vastuseis oli kõva nii vabariiklaste kui ka demokraatide seas, liiatigi oleks Iraani sõjalise liitlase Assadi vastu minek tähendanud ka Iraani tuumaleppe läbirääkimiste kindlat nurjumist, mis Obama-Kerry administratsioonile oli geostrateegiliselt olulisem.
Selleks hetkest oli nii Assadile kui venelastele selge, et lääs ei ole valmis Süürias Assadi vastu sõjaliselt sekkuma ning neil on lubatud palju rohkem, kui oli varem arvata. Kaks aastat hiljem, septembris 2015, olid Vene väed Assadi valitsuse kutsel Süürias kohal ning mängulaud pöördus lõplikult. USA ja EL sõjalist suutlikkust omavate riikide jaoks tähendaks ainuüksi lennukeelutsooni kehtestamine otsese sõjalise konflikti ohu kasvu Venemaaga – mistõttu on sellise sekkumise vastu ka need Eesti planeerijad, kes kardaksid Süüria õhuruumis tehtud vigade eest tasakaaluefekte meie õhuruumis. Ometi oli lennukeelutsooni kehtestamise poolt oma presidendikampaania vältel kandidaat Hillary Clinton. Trump aga oli vastu.
Süüria tulevik
Loomulikult ei ole sõda Süürias veel läbi. Opositsioonijõud on loovutanud Aleppo aga neil on veel palju toetuspunkte nii maapiirkondades kui linnades. Põhja-Süürias on mässuliste suurim tugiala Idlibi provints koos samanimelise provintsipealinnaga. Kui Assad otsustab ka Türgiga piirnevas Idlibi provintsis kasutada samasugust põletatud maa taktikat, saame näha samasugust õudust ning ka suurt põgenike voolu ümberkaudsetesse riikidesse, mis suurendab märgatavalt pagulassurvet ka Euroopa Liidule. Ent Süüria konfliktis on tohutu hulk osapooli ja huvisid ning see kõik avaldab rahvusvahelisele poliitikale ka laiemat mõju.
Allikas: Tõnis Leht, ISIS ja Süüria lõputu sõda. Konfliktiosalised seisuga november 2015.
Nagu varem öeldud, siis ELi “rõõmuks” jääb suur osa humanitaarkatastroofi kulude likvideerimisest kinni maksta.
Palju küsimärke on üleval USA uue administratsiooni jaoks. Trump on öelnud, et tema jaoks on kurjuse kehastus ISIS ja nendega tuleb võidelda. Mida see tähendab suhtumises opositsioonijõududesse ja Assadi, ei ole veel selge, aga mõõdukatele mässulistele see tõenäoliselt head ei tähenda. Trumpi Taiwani riigipea Tsai Ing-wen’I kõne vastuvõtmine ning selles kinnitamine, et ta pole Ameerika ühe Hiina poliitikas enam kindel, tekitab rohkem segadust kui annab aimu uue presidendi rahvusvaheliste suhete strateegiast. Küllap ei oleTrumpi eesmärk Taiwani iseseisvus, vaid käik USA ja Hiina mängulaual. Samuti ei ole selge, kuidas mõjutavad poliitikat Trumpi värbamised, näiteks David Friedmani nimetamine USA saadikuks Iisraeli. Paljude ekspertide arvates on Netanyahu Friedmaniga võrreldes, kes on kogunud raha juudiasunduste rajamise toetuseks palestiinlaste territooriumile, täielik pehmo.
Nii Süüria kui Iisraeli kontekstis on tähtsad ameeriklaste suhted saudide ja teiste selle piirkonna liitlastega. Kui USA ainsaks tugipunktiks Lähis-Idas jääb Iisrael, näeme me tulevikus seal hoopis teistsugust, Iraani ja Venemaa poolt kontrollitud, piirkonda.
Venemaa ja Iraan ei pea midagi muutma. Eeldatavalt jätkavadki nad Assadi hävitustöö edasist toetamist, seni kuni opositsioonijõud on pildilt täiesti kadunud. Ent samal ajal tuleb arvestada nii ISISe kui kurdidega. Ameerika jätkab vähemalt teatud ressurssidega ISISe vastast võitlust ning Venemaa valik on, kas selles lüüakse kaasa, vähemalt retooriliselt. See retoorika oleks kasulik nii venelastele, kes saavad ennast näidata läänele kasulikuna, kui ameeriklastele, kes saavad Venemaal lasta näida olulise liitlasena terrorismivastases võitluses.
Ja siis on veel muidugi Assad. Tema positsioon on võrreldes araabia kevade ja Süüria kodusõja algusega palju kindlam. Ei ole mingit põhjust, miks peaks ta lähiaastatel oma kohast loobuma. Kui just Iraan ja Venemaa ei lepi kokku, et neile oleks Damaskuses mugavam keegi teine kui Assad.Tänaseni on Assad suutnud ellu jääda ikkagi ainult tänu väga tugevale välisele toetusele. Alates 2013-2014 on Assadi elus hoidnud Hezbollah ja Iraan ning alates 2015 sügisest ka Venemaa. Väiksemad vastupandukolded jäävad ilmselt aastateks, sõdima jäävad radikaalsemad mässulised ning konfliktikatel jääb veel pikalt podisema, aga laias plaanis, kui jätkub tänane Moskva ja Teherani toetus, siis Assad kodusõja arvatavasti võidab. Teine küsimus on, milline on Süüria, mida ta hakkab valitsema. Inimesi ja terveid maju ei tundu selle koletu verevalamise lõpuks palju alles jäävat.
Riigikogu võtab vastu 2017. aasta eelarve
Tavaliselt on Riigikogu liikmed jõulueelseks nädalaks kenasti tööga ühele poole saanud ning võivad rahulikult pühadeks valmistuda. Seekord on asjad teisiti. Täna, ja eeldatavalt ka homme, toimuvad Riigikogu erakorralised istungid, et võtta vastu uue valitsuse maksupaketti sisaldav kobareelnõu ja 2017. aasta eelarve. Erakorraliste istungiteni jõuti Reformierakonna venitamistaktika ja korraldatud öösistungi tõttu. Oli ju selge, et ööistungi tulemusel midagi ei muutu, küll aga saab opositsioon nüüd teemat nädala võrra pikemalt, praktiliselt pühadeni, üleval hoida.
Ööistungid ei lõppenud küll seetõttu, et sisulised põhjused venitamiseks oleksid kadunud (põhimõtteliselt oleks ööistungid saanud jätkuda kogu nädalavahetusel, kuid Reform otsustas vastu reede hommikut vaheaegade võtmisest loobuda), vaid pigem seetõttu, et käimas on tuline Reformierakonna esimehe valimiste kampaania ning pühade-eelne nädalavahetus on kampaania tegemiseks ülimagus aeg. Nii nägimegi Kristel Michalit laupäeval Nõmme piirkonna jõululõunal ja Michalit ning Pevkurit koos Reformierakonna eakatega kohtumas. Tähtsamad asjad ikka kõigepealt.
See, kas maksupakett jääb Eesti poliitilistesse aruteludesse veel kauemaks, on opositsioonierakondade kätes. Juba on Reformierakond palunud presidendil seadust mitte välja kuulutada, ent võimalikke samme on veel. Pärast seaduse vastuvõtmist on oma seisukoha lubanud kujundada ka õiguskantsler Ülle Madise ning põhimõtteliselt on võimalik sotsiaalmaksu langetamise ärajätmisega vaid 2 nädalase etteteatamisega ka kohtusse minna, sest maksumuudatuste 6-kuulise etteteatamise aeg sai eelmise koalitsiooni poolt seadusesse sisse kirjutatud.
Demokraatia sisekaemus Poolas
Kujutage ette olukorda, kus Riigikogu saalis tipsutanud Madis Millingule peale sattunud ajakirjanik oleks võimuladvikut sedavõrd vihastanud, et ajakirjanike pääs Toompea lossi oleks seadusega keelatud. Selle peale oleks Reformierakond, Vabaerakond ja EKRE blokeerinud homme hommikul istungisaali sissepääsud ja takistanud sellega istungi algust ja riigieelarve vastuvõtmist. Spiiker Nestor oleks teinud otsuse (ise saali pääsemata ja istungit avamata) viia istung üle Riigikogu tagahoovi, kus koalitsioon oleks kogunenud ja kätt tõstes eelarve vastu võtnud. See, mida Eestis on raske ette kujutada, on Poolas muutunud reaalsuseks, sest just nii on juhtunud. Ajakirjanike parlamendikeeld ja eelarve selline vastuvõtmine on toonud kaasa suured protestid ja meeleavaldused. Ei ole selge, kui kaua rahvuspopulistlikul Seaduse ja Õigluse parteil lubatakse poola rahva poolt demokraatia sisemuses mürginooltega sorkida ja millal katel lõplikult kaane pealt lööb. Pühapäeval ajas politsei rahumeelse meeleavalduse jõuga laiali, see ainult teravdab rahva ja valitsuse vastasseisu. Protestid jätkuvad ka sel nädalal.
(www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
“Tõsiselt? Ehk siis minge tagasi kindlasse surma”
Jah, tõsiselt!
Seal on kiviviske kaugusel palju jõukaid riike (Saudi Araabia, Iisrael), kes soovi korral saaks vastu võtta “sõjapõgenikke”. Kuid selles ju ongi konks, kas pole? Importides “sõjapõgenikke” ja nende väärtushinnanguid muunduvad ka nimetatud riigid peagi läbikukkunud riikideks. Ainsad, kes sellest aru ei saa, on meie läbiseedimata kristlust põdevad intellektuaalid-ent-siiski-idioodid.
Mati, need ümberkaudsed riigid ongi vastu võtnud miljoneid põgenikke. Eriti Türgi, Jordaania, Liibanon. Ühel hetkel lihtsalt humaansed vastuvõtuvõimalused ammenduvad. Üldiset inimeste väga tõenäolisesse surma saatmine ei ole siiski inimlik.
Mattunud jõuluootusse, mitte meie, meil on Peetruse asemel oma riigikalju. Süüria aga on lausa ürgkristlik oma Damaskuse teega.
Ning kulla gurud, kui te pilgu ajas tagasi pöörate, sõjakaarte vaatate, siis te näete, et Assad pole linna rünnanud ega vallutanud. Selle linna ajalooline, jõukam ja tihedamini asustatud osa (üle miljoni elaniku) on olnud mässuliste poolt ümber piiratud. Seega linna mitte ei vallutatud, vaid lõpetati tema piiramine. Linn vabastati.
Ja see kurtmine, kui ülekohtune on põgenikke mitte vastu võtta – äkki lihtsalt ei toetaks sõda ja mässu. Kes ikka niiväga tahaks Vahemere äärest Läänemere kaldale kolida?
Muidu asjalikku lugemist, ikka MoonOfAlabamalt:
“Syria Roundup: East-Aleppo Siege Nears Its End”, http://www.moonofalabama.org/2016/12/syria-roundup-east-aleppo-siege-nears-its-end.html
“Sabotage Of East-Aleppo Evacuation Is Part Of A Plan”, http://www.moonofalabama.org/2016/12/delays-in-east-aleppo-evacuation-are-part-of-a-plan.html
Linnast endast ja sealsetest elanikest ei jäänud küll “vabastamise” käigus midagi järele seekord … Üldiselt on muidugi igasugune mitterahumeelne võimuvahetus tugevalt taunitav. Ei ole Assad demokraatlikult valitud ja ei hakanud ka kohe relvastatud ülestõus vaid otsisti teisi, rahumeelsemaid lahendusi, aga loomulikult Assadile need ei sobinud. Et ei jääks valet muljet, me ei kaitse kuidagi opositsioonijõude kellest enamus on tänaseks radikaalsed islamistid. Analüüsime, et täna otsustavad asju Süürias Venemaa ja Iraan ning seda tsiviilelanike elu hinnaga. Ütleme ju ka seda, et Assad, kes paar aastat tagasi tundus olevat peaaegu kaotanud on tänased vene ja Iraani toel peaaegu võitnud. Nothing else.
Kahtlane, kas Assad ikka kasutas keemiarelva. Kas see pole järjekordne ameeriklaste väljamõeldud põhjus, et omi käike õigustada…
See on rahvusvaheliste organisatsioonide poolt kinnitatud fakt mis oli tegelikult ameeriklastele väga ebamugav ja Obama plaanidesse kuidagi ei sobinud. Obama pole kunagi soovinud Süürias sõjaliselt sekkuda ja kuigi ta oli teinud keemiarelva kasutamisest oma punase joones astus ta sellest üle ja ei sekkunudki. Seega neid samme mida USA saaks keemiarelva kasutamisega õigustada nagu polegi. Pigem andis see hetk Assadile ja tema peamistele liitlastele Venemaale ja Iraanilr kindluse, et USAd pole vaja selles konfliktis väga peljata.
Miks peab sellise jamaga netti risustama ja inimeste agea kulutama? Artikli autorile tuleb justkui uudisena, et sõjas saavad inimesed surma ja see on võitlus territooriumin ning ressursside pärast. Vägemalt pakub autor välja lahenduse – mässulised peavad viivitamatult sõjategevusest loobuma, et minimeerida ohvrite arvu (viide: “Süüria opositsioonijõududel ei olnud Aleppos Venemaa ja Iraani poolt massiivselt toetatud valitsusvägede vastu mingit võimalust.”).