Eelmise nädala reedel kukkus kell PM May’le. Michel Barnier ütles pressikonverentsil välja karmi tõe — pole võimalik lõpmatult laveerida hard-Brexit’i või soft-Brexiti vahel. Kui valikut ei tee May, teeb selle EL tema eest. Kuid see on pika sabaga jutt, millest saame veel mitu korda kirjutada. Seni kuni May hämab, kulgeb aeg halastamatult hard-Brexiti suunas.

Palju varem saab aeg otsa Saksa sotsidele, kelle õnnistust ootab taas-sündinud GroKo. Süda ja mõistus tirivad neid eri suundades — süda tahaks minna opositsiooni, eemale pilastuslikust suhtest CDUga. Mõistus ütleb, et kui öelda ‘Nein’, võivad erakorraliste valimiste tulemusena sotsid langeda Bundestagi kolmandaks erakonnaks. Tahapoole paremäärmuslasi. O nein! Es kann nicht sein! Nii sai Schulzi aeg ministrina otsa juba enne kui see alatagi jõudis.

Ajast on maha jäänud EL liidrite klubi — ülemkogu. 2014 õnnestus Euroopa parteidel neilt võim käest rebida ja üle nende peade Juncker komisjoni presidendina Euroopale maha müüa. Pea neli aastat hiljem pole liidritel midagi paremat asemele pakkuda, mistõttu tundub, et pretsedent muutub tavaks. Juba ootavad oma aega uued spitzenkandidaadid. Ülemkogu jääb nende esiletõusu jõuetult pealt vaatama, sest  aega tagasi keerata teatavasti ei saa. Va peeglitaguses maailmas.Või suveajast talveajale üle minnes.

I  GROKO: mida see Eestile tähendab?

Saksa uus-vana koalitsiooni (GroKO — Grosse Koalitzion) lennuvõime sõltub 460000 sotsi toetusest. Nende paari nädala pärast vormuv sisehääletuse tulemus ei jäta mõjutamata ei Euroopat ega Eestit.  

Valitsus-stabiilsus Berliinis oleks Eestile hea — kui kodu korras, jätkub Merkelil aega ka teistele asjadele, sh EL-ile ja väikesele liitlas-riigile. Hoiame seega GroKole pöialt. Kuid mida GroKo detailsemad kokkulepped ja võimujaotus Eestile tähendavad?

Sots välisminni, venelastel pidu? Ei pruugi, kuigi SPD on kahtlemata pehmem kui CDU/CSU. Elu läheb edasi ja paratamatult saabub surve ‘normaliseerida’ venega suhted. Samas on EL vene sanktsioonid n-ö chefsache — ehk Merkeli otsus.

Sots rahaminni, kreeklaste võlad korstnasse? Vaevalt. Saksa maksumaksja ei neelaks alla, vahet pole, kes on rahandusminister. Prantsusmaa juba jõudis hoiatada, et ei nõustu võlgade kohustusliku restruktureerimisega raskustesse sattunud riikides.

Halb on plaanitud kaitsekulutuste tõusu ümbersuunamine arengukoostöösse. Abiga võib sõdu vältida, kuid puhkenud konfliktis loevad varustus ja võimekus. NATO kohustust Saksa ei täida (1,2%). Võrdlus: Macron annab armeele 300 mlrd lisaks.

GroKo valmisolek rohkem panustada EL eelarvesse on hea. Siin siiski mitu aga:

(1) see ei tähenda tingimata suuremaid rahavooge Eestile. Korvamaks Brexitist tekkivat auku (-12%), tuleb kõigil rohkem maksta. Pole samas kindel, et suudetakse korvata kogu auk: ka suuremate maksetega võib eelarve jääda tänasest pisemaks.

(2) raha tahab Saksamaa suunata pigem suurtesse ülepiirilistesse taristu- ja teadusprojektidesse kui et küla-kiikedele, rattateedele ühtekuuluvusriikides.

(3) Sakslased tahavad samuti siduda väljamaksed tingimustega, sh EL väärtuste järgimsega. Õigusriigile vilistamine a la Poola või Ungari tähendab vähem EL raha.

NB! Euroopa Komisjon tuleb kolmapäeval välja oma arutelupaberiga tulevase EL eelarve kohta. Ilmselt loeb Juncker GroKO EL eelarvet puudutavat lõiku hoolikalt. Eeldada võib, et Komisjon suurima leivaisa soovidele risti vastupidi ei lähe.

Sisserändele seatud piirarv ei vähenda Saksa toetust EL põgenike-kvootidele, küll aga toob kaasa suurema surve tegeleda tõsisemalt EL välispiiri ühise kaitsmisega — Eestile tervitatav areng.

Uus koalitsioon soovib ka ettevaatlikult edasi minna euroala reformidega sh mõttega luua EL rahandusministri ametikoht. Kuid see uks ei püsi kaua lahti. Eesti seisukohad selle kohta on valitsuses sellel neljapäeval.

GroKO VÕITJAD / KAOTAJAD SAKSAMAAL

++ Merkel. Konteksti arvestades suutis kübarast jänese välja tõmmata. Sügisel tundus, et kõik läheb allamäge: kesine valimistulemus, liberitelt sai korvi. Nüüd on ta Saksamaa päästja kes “tiris riigi kuristiku servalt tagasi”. Neljanda ametiajaga tõuseb Adenaueri ja Kohli kõrvale.

+- SPD: sai koalitsiooniläbirääkimistel kõik mis tahtis, kuid poliitilises sisekriisis oht jääda ikkagi võitjana kaotajaks. Vaja kiiresti taastada usaldus ja võidud korralikult välja mängida. Lisaks surve olla valitsuses käremeelne. Ehk teha Ossinovskit.

–Schulz: lubas, et SPD ei lähe koalitsiooni. Läheb. Lubas, et ei lähe ise Merkeli valitsusse. Tahtis ikka minna. Mulje, et tüüpiline karjerist, kes müüb vaated ameti eest. Reedel teatas, et ei lähe ministriks ning kaotas ka SPD juhi koha. Tulevik tume.

— CDU. Sai kõige suurema laksu, kuna pidi loovutama SPD-le olulisi ministrikohti, olles samas valimised võitnud erakonnaks. Partei rahulolematus paneb piirid ka Merkeli manööverdamisruumile koalitsioonis.

II  SPITZENKANDIDAT: hea või halb?

Euroopa Komisjon, mis esitab kolmapäeval liikmesriikidele paberi järgmise eelarve nn suurtest küsimustest, paneb samas lauale ka mõtted Eurooa Komisjoni (EK)  suuruse, EK presidendi ja europarlamendi (EP) valimistest.

Ratas arutab neid küsimusi koos teiste valitsusjuhtidega järgmisel nädalal Brüsselis. Peateema spitzenkandidat. EK liikmete arvu muutus vajaks riikide konsensuslikke kokkuleppeid ning ülepiirilised nimekirjad EP ja riikide enamuse toetust (seda pole).

Meenutagem: Juncker sai komisjoni presidendiks tänu sellele, et europarlamendi rahvapartei fraktsioon valis ta enne valimisi oma EK presidendi (tipu)kandidaadiks — spitzenkandidat. Kui rahvapartei koguski 2014 a valimistel suurima kohtade arvu…

…siis nõudsid kõik EP fraktsioonid (sh ka sotsid ja liberaalid) ülemkogult rahvalt “mandaadi” saanud Junckeri nimetamist, ähvardades ükskõik millise teise kandidaadi tagasi lükata. Juncker (erinevalt nt Ansipist) EP valimistel ise küll ei kandideerinud.

… selline kahvlisse panek oli seni isekeskis diilitanud EL liidritele harjumatu. Merkel põtkis alguses vastu, kuid pärast turmtuld saksa meedias andis alla. Cameron jäigi vastu, kuid enamus rullis tast üle. Kas pretsedent tuleks muuta tavaks?

Miks see hea on? Keda see soosib?

  1. Kaude saab igaüks läbi valimiste presidendi valikut mõjutada. Annad hääle sotsidele Eestis, toetad nende katusorganisatsiooni kandidaati EK juhina.
  2. Euroopa avalikkus saab võimaluse juba aegsasti kandidaatidega tutvuda, meedia nende senise tegevuse läbi kammida ja seega peaks kõigile olema teada, kes nad tegelikult on. Nn “musti hobuseid” jääb vähemaks. Hea.
  3. Selline süsteem soosib Euroopa suuri erakondi, ennekõike rahvaparteid (EPP — parempoolsed konservatiivid), vähem sotse. Pudinad (liberaalid, rohelised jne) võivad üldjuhul suud puhtaks pühkida.

Miks see halb on? Keda see kahjustab?

  1. Kriitikud väidavad, et tegelikult koondub otsutamine veelgi väiksema kamba kätte. Riigijuhid esindavad kogu elanikkonda. EPP delegaadid tont teab keda. Demokraatia võidaks siis, kui Euroopa parteid viiksid läbi avatud eelvalimised.
  2. Väikeriikide struktuurne mõju väheneb. Ülemkogus on vähemalt teoorias iga riigi kaal võrdne. Eesti erakondade mõju Euroopa parteides tagasihoidlik.
  3. Konsensuskandidaadi asemel tekivad enamuskandidaadid.

EI KEERA AEGA EDASI EGA TAGASI! Europarlament proovib sellel nädalal vaagida kas mitte paluda lõpetada kella-keeramine Euroopas. Ehk võiks see hoopis olla iga riigi enda otsus? Austraalias, mis on geograafiliselt enam vähem sama suur kui EL kokku, on 5 ajavööndit, sh mõned osariigid kasutavad suveaega, teised mitte. Ei sega kedagi…

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit