Nagu halb telesari, mis läheneb oma 8-ndale hooajale, käib kusagil kaugel Süürias lõppematu sõda. Tõsielusarja reitingud on pärast ISISe hävitamist (tegelikult tükeldamist ja kõrbesse surumist — tegevuse otsingul relvastatud islamiste on endiselt tuhandeid) kõvasti kukkunud. Kaua sa ikka jõuad jälgida konflikti, mis pole enam justkui akuutne ja mida rohkem ära lahendada polegi meie võimuses. Nagu Jeemen, Iraak või Afganistan. Keetmine aeglasel tulel. Lähis-Idas, muutusteta.

Viimastel nädalatel on mitu erandlikumat arengut Süüria lõputust sõjast siiski esile kerkinud. Türgi pealetung kurdide kontrolli all olevale Efrini enklaavile, väidetav sadade vene palgasõdurite hukkumine USA rünnakutes Deir ez-Zoris, uued arengud Ida-Ghouta hiiglaslikus humanitaarkatastroofis, Iisraeli lennuki allalaskmine ning režiimi toetajate ühepoolsed rahuläbirääkimised Sotšis.

Lõppu sõjal ei paista — endiselt püüab liiga palju võitlejaid väljast sisse voolavate relvade toel status quo’st võitu välja peksta, või vähemalt võideldes ellu jääda — ent sõja nägu on sel aasta selgelt teistsugune. Sõda on järjest rohkem väliste jõudude omavaheline mõõduvõtt ning erinevate kohalike grupeeringute rolliks on üha enam olla lihtsalt tööriist välisjõudude käes.

Süüria võimuränking

Järk Võimukandja Staatus Väljavaated
1 Venemaa Mission Accomplished. Assad on nähtavaks tulevikuks kindlalt pukis. Peab veel aastaid investeerima, et oma vasalli eluspüsimist toetada.
2 Assadi valitsus Sõltub oma välissponsoritest — Venemaast ja Iraanist, ei kontrolli ega hakkagi nähtavas tulevikus suurt osa oma riigist kontrollima. Kogub jõudu, saab suursponsoriteta mässuliste alad järgnevatel kuudel ja aastatel enda kätte. Türgi ja USA vasallide alasid Assadi Süüria lähimatel aastatel tagasi ei saa.
3 Türgi On suutnud oma piiri ääres Põhja-Süürias Al-Babi ja Jarabuluse ümber sisuliselt Türgi riigi pikenduse rajada. Kurdide Efrini enklaav on ära puhverdanud, eluga võib rahul olla. Ülejäänud kurdi alade  osas vaja lihtsalt oodata, et mida USA edasi teeb. Lootus on, et USA toetus kurdidele ei kesta kaua. Aega on. Kasvõi sajandeid.
4 Iraan Mission Accomplished. Nii Iraagis, Süürias kui Liibanonis on tugev šiia partnerite-vasallide võim sisse seatud. Kui USA ja Iisraeli liiga närvi ei aja, siis võib oma šiia impeeriumi üle uhkust tunda. Esialgu tulu asemel küll pigem majanduslik kuluprojekt.
5 Kurdid (SDF) Koostöö USA-ga on kuhjaga ära tasunud. Lisaks oma kodukandile kontrollivad tohutuid araabia linna- ja hõimualasid, nafta- ja gaasivälju ning naudivad maailma võimsamat protektsiooni. Esmatähtis on end USA jaoks olulisena hoida. Isegi araabia alade äraandmiseks hetkel põhjust ei paista — kuniks hõimud naftarahaga ära ostetud on. Hiljem siiski märgatav sõltuvus valitsuse (ja selle sponsorite) ning Türgi pikast mänguplaanist.
6 USA ISIS on Süüria-Iraagi pealkirjadest eemaldatud, rohkemat ei osata täpselt tahtagi. Ehitab tulevikuootuses sõjaväebaase kurdide kontrollitavasse Rojavesse, lähimal ajal minema ei kavatse minna. Kui oleks vaid selge plaan, küll siis oleks ka väljavaated. Pikaajaline kurdide sõjaline toetamine pole siiski kivisse raiutud. On ennegi oma liitlasi Süürias hüljanud.
7 Iisrael Seni olukord rahuldav, kulud on suudetud kontrolli all ja piir kinni hoida. Erinevalt naaber Liibanonist pole Süüria möll Iisraeli oluliselt nakatanud. Risk Iraaniga Süürias suuremasse konflikti sattuda püsib.
8 FSA ja muud mõõdukamad mässulised Pulber, va Türgi liitlased Demokraatlikku Süüriat — ega üldse terviklikku Süüriat — eetrisse pole lähikümnendeil ilmselt oodata.
9 ISIS Viimased selgepiirilised enklaavid kaovad, kuid jõud ja rahakott  on neil endiselt suur ilma keskse juhtimise ja  kaardil territooriumi hoidmatagi. Süüria ja Iraagi kõrval aktiivsed Siinais. Back to the roots. Terror ootab külvamist ning erinevaid ISISe taaskehastusi näeme piirkonnas tuelvikus kindlasti veel.
10 Teised islamistid Meeletult killustunud plejaad erinevaid jõude ja nende tekkivaid ja lagunevaid liite viimastes mässuliste kontrollitavates Süüria piirkondades. Surutakse pulbriks ja põranda alla. Radikaalsematel al-Qaedast inspireeritud elementidel väljavaade alati ISISe kõrval terrorit teha.
11 Rahvas Lõhki Äkki ülejärgmine põlvkond?

Vene-USA relvastatud konflikt

2018. aasta veebruaris sattusid Vene ja USA väed Ida-Süüria kõrbes Khashami nafta- ja gaasiväljade läheduses otsesesse relvastatud konflikti — suurimasse alates külmast sõjast. USA õhulöökides pealetungivatele vägedele hukkus kümneid (kinnitamata allikate väitel sadu) venelasi ja nende Süüria valitsusele lojaalseid liitlasi. Vene regulaarvägede asemel osalesid avantüüris hämarad Wagneri eraarmee võitlejad — ametlikult hukka saanud inimesi ei eksisteerinudki.

Katastroofilise sõjakäigu kohta on info katkendlik — USA ei soovi eputada hukkunud venelastega ning Vene valitsus ei soovi eravägede olemasolu kommenteerida. Nii on ähmaseks jäänud info nii sõjakäigu põhjuste kui ka kulgemise kohta.

Üldlevinud narratiivi kohaselt läksid venelased Khashami naftavälju jõuga SDFi (Syrian Democratic Forces — Süüria kurdide enamusega relvaüksuste katusorganisatsioon) käest üle võtma. SDF on USA olulisim liitlane Süüria konfliktis — üks väheseid jõude, mida võib hea tahtmise korral kirjeldada omadussõnadega nagu ilmalikud, mõõdukad ja stabiilsed (või siis Türgi seisukohalt vaadates hoopis Türgi kurdide kommunistliku terroriorganisatsiooni PKK de facto käepikendusena) — ning nende vägedega on tihtilugu kaasas ka USA enda militaarspetsialistid. USA ja SDFi koostööl on olnud üks selge põhieesmärk — ISISe hävitamine — ning keeruliste kohalike suhete rägastikus on sel koostööl õnnestunud teistest konfliktidest seni suuresti hoiduda. Intensiivsed õhulöögid Assadi lojalistide pihta näitasid, et USA on valmis SDFi eest vähemalt lähiperspektiivis seisma ka väljaspool ISISe operatsioone. Seda sõnumit ei saanud kätte mitte ainult Assad ja venelased — vaid ka Türgi.

Türgi vallutusretk

Jaanuari lõpul alustas Türgi armee koos kodustatud FSA (Free Syrian Army, araabia mässajate katusorganisatsioon) võitlejatega pealetungi kurdide valitsuse all olevale Efrini enklaavile Loode-Süürias, Türgi piiri ääres. Türgi taasteravnenud tähelepanu Süüria suunal on kantud uuenenud soovist lülitada tasa oma lõunapiiril paiknev kurdide enamusega, de facto iseseisev Rojave föderatsioon.

Türgi valitsuse hinnangul moodustavad Rojave armee (SDF) põhiosa sisuliselt needsamad kurdi PKK relvavennad, kellega Türgi omaenda territooriumil aastakümneid verist sõda on pidanud. SDF on tõepoolest sisuliselt USA toetuse saamiseks vajalik fassaad Süüria kurdide suurimarelvarühmitusele YPG, mis on Türgis tegutseva PKKga väga lähedane. Kurdide iseseisvus ja enesemääramine toidab selle teooria kohaselt ainult täiendavat ebastabiilsust ja terroriohtu Türgis, kus kurdi mässajad saaksid naaberriigist nii innustust kui ka relvastust ja rahastust oma iseseisvuspüüdlustele. Türgi soov oma territoriaalset terviklikkust kaitsta sisaldab niisiis juba eos ka piiritaguste kurdide kontrolli all hoidmist. Kui nende koduvabariik Süüria seda ise teha ei suuda, siis on Türgi lahkelt valmis kurdide mahasurumise enda peale võtma.

Vaevaliselt alanud  Efrini avantüür on tänaseks päädinud Türgi ja FSA kontrolli all oleva puhvri loomisega Türgi ja Efrini enklaavi vahele vastu Türgi piiri. Edasi püüab Türgi jõudude tasakaalu Efrinis selliselt muuta, et piirkonna kontroll oleks araablaste, mitte kurdide käes. Araabia FSA mässulistel on ka piisavalt põhjust Türgit kurdide vastu aidata. 2016, kui Assad ja Venemaa pommitasid betoonipuruks mässuliste käes olnud Aleppo, kasutas kurdi YPG võimalust ja haaras FSA mässuliste käest Efrini lähikonnas suuri alasid enda kontrolli alla.

Veebruari lõpus sisenesid piirkonda kurdide heakskiidul Süüria lojalistid, eesmärgiga Türgi ja FSA edasitung maha suruda. See areng on Türgi ja tema liitlaste edasiliikumist vähemalt esialgu ka tõepoolest aeglustanud. Nominaalselt on Efrin osa Rojavest, ent teisalt on alliansid siin Süüria sõjale iseloomulikult mitmetahulised — samal ajal kui Deir ez-Zoris on Süüria valitsusmeelsed väed Rojavele lojaalse SDFiga vaenujalal, siis Efrinis on Süüria valitsusväed kurdide olulisim liitlane. Assadi ja tema liitlaste appi kutsumine on kurdide jaoks küll sarnane saatana tõrjumisega peltsebuli abil. Assadi abi hinnaks võib kujuneda Türgi kontrolli alt pääsevate Efrini osade andmine Damaskuse otsese võimu alla. Sama saatus on juba sisuliselt tabanud Aleppo linnas YPG käes olnud kurdide linnaosa.

Türgi mängib Süürias pikka mängu. Korraga nad täit jõudu seal omale sobiva korra loomiseks käiku pole siiani lasknud. Paistab, et neile piisab hetkel ka aeglasel tulel praadivast korralagedusest, peaasi, et kurdid ei muutuks liiga tugevaks. Venelastega sama saatust — USAga sõbralikku sõtta sattuda — Erdogan ei soovi ja nii piirdub Türgi aeglane invasioon esialgu vaid Efrini enklaaviga (lisaks juba varem ISISelt vallutatud Jarabuluse ja al-Babi aladele). USA värske signaal, et nad kaitsevad oma põhilist liitlast Süürias — SDFi — ja neid koha peal assisteerivaid USA “konsultante” täie jõuga, ei jäänud Erdoganile märkamatuks.

Aega on — Türgi ja tema huvid ei kao ju Süüria Põhja-piirilt kuhugi — nagu ka strateegiline partnerlus USAga läbi NATO. USA taktikalised liitlased aga tulevad ja lähevad. Millalgi võib Rojave USA soosingust välja ununeda, nii nagu on juhtunud araabia FSA gruppidega Põhja- ja Lõuna-Süürias. Seniks lõigatakse salaamit viilhaaval.

Tähelepanuta ei tasu jätta ka Efrini võimalikku mõju Euroopa poliitilisele kliimale. Sisuliselt oli see viimane sõjast suuresti puutumata piirkond Süürias, kus leidis lisaks kohalikele varju ka arvukalt Süüria sisepõgenikke. Efrini enklaavi elanike arv on hinnanguliselt poole miljonit inimest, kellest Türgi avantüüri käigus märgatav osa Türgi — ja seejärel Euroopa — suunas liikvele võidakse loksutada.

Ida-Ghouta piiramine

Süüria pealinna Damaskuse külje all paikneva Ghouta piirkonna idapoolsed linnad ja külad on kodusõja algusest saati suuresti mässuliste kontrolli all püsinud. Valitsus on pidanud sõda üle terve Süüria ja nii pole neil olnud lihtsalt jõudu seda rahvarohket piirkonda korralikult ette võtta. Ka keemiarünnakud, blokaad, näljutamine ja kaugelt pommitamine pole valitsusele pöördelist edu toonud. Alates sügisest on surve Ida-Ghoutale koostöös Vene õhujõududega intensiivistunud — ISISe mahasurumine vabastas selle tarbeks võitlejaid — ning veebruaris algas järjekordne tõsisem katse kaitseliin põrmuks pommitada, barrikaadidest läbi tungida ja piirkond vallutada.

200-400 tuhat inimest — just nii umbkaudsed suudavad olla erinevad hinnangud — ja neist omakorda kuni pooled lapsed — on sõjakoldes lõksus ja näljas ning hukkuvad intsnsiivsetes rünnakutes sadade kaupa. Lisaks keemiarelvade kasutamisele saavad Süüria ja Vene väed sõjakuriteo-hõngulisi etteheiteid ka süstemaatilise haiglate ja koolide pommitamise eest. Islamistide ülekaaluga mässajad, kes piirkonda kontrollivad, kasutavad neidsamu tsiviilelanikke inimkilpidena — sõjakuriteokahtlused samade inimeste kallal niisiis konflikti mõlemal osapoolel.

ÜRO ja lääneriikide valitsused avaldavad oma Vene partneritele üha uuesti sügavat muret toimuva pärast ja paluvad leida võimalusi tsiviilisikute säästmiseks. Suurtele inimkannatustele vaatamata pole valitsus suutnud Ghoutas siiski veel oluliselt edasi tungida, kuid nüüdseks on selge, et näeme seal toimumas Aleppo number kahte. Pole suurt põhjust kahelda, et 3-6 kuu, võibolla ka aasta jooksul on Ghouta pulbriks tehtud ja Assadi kontrolli alla langevale Ida-Ghoutale järgnevad ilmselt ka teised suuremad mässuliste viimased enklaavid — lõunas Jordaania piiri ääres (vaikival kokkuleppel Jordaania ja USAga) ja põhjas Idlibis (eeldab kokkulepet Türgiga, mis on võimalik, kui kurdide probleem Efrinis on lahendatud).

25ndal veebruaril võttis ÜRO julgeolekunõukogu (sh Venemaa) vastu resolutsiooni 30-päevasest relvarahust üle terve Süüria, põhieesmärgiga leevendada inimkannatusi just Ida-Ghoutas. Sümboolselt sadas järjekordne pommirahe valitsuse lennukitelt Ghouta linnadele kõigest mõni minut pärast resolutsiooni vastuvõtmist. Kui vaherahu muus osas rahulik saab olema, siis on oodata nii abisaadetiste jõudmist purustatud linnadesse kui ka põgenikevoolu neist välja. Geograafilistel põhjustel on Ghouta põgenike massiline jõudmine Euroopasse ebatõenäoline, pigem valgutakse laiali Süüria ja selle naabrite piires.

Idlibi lõppmäng

Detsembrist veebruarini rullis Assad mässuliste käest ära suured tükid Idlibi provintsi ümbruskonnast. Praegu on allesjäänud aladel käimas aga pisut vähem radikaalsete islami mässuliste pealetung HTSi ehk siis endise Nusra Rinde ehk Al-Qaeda sõprade vastu. Kõik see tundub kõrgemalt vaadates natuke mõttetu — kuna pärast Ghouta langemist võtab trio Assad-Iraan-Venemaa  järgmise või ülejärgmise suurema sihtmärgina ette Idlibi. Tegelikult omab vähemalt Idlibis tegutsevate gruppide jaoks tähtsust küll, kas valitsusega räägid Assadile alistumistingimuste läbi sina või su vastased — alternatiiviks on läbirääkimiste ajaks juba hauas lebada.

Aega ju veel on. Assad on tegelikult endiselt nõrk ja ei torma peale enne, kui mässulised omavahel ise verest tühjemaks on jooksnud. Täpselt pole selge ka see, mitmenda laiuskraadini Türgi seal piirkonnas oma mõjuala planeerinud on, sellest sõltub, kui suurel maa-alal saavad Türgi poolt kodustatud mässulised oma eksistentsi jätkata.

Iisrael vs Iraan-Assad

Iisrael on seni püüdnud hoida ennast Süüria konfliktist parajas kauguses — piirdutud on regulaarsete, kuid suhteliselt diskreetsete õhurünnakutega Süürias asuvate sihtmärkide vastu, mille puhul kahtlustatakse Liibanoni Hezbollah relvastamist Iraani poolt. 10. veebruaril jäi aga väga vähe puudu, et Iisrael oleks imetud sügavamale Süüria konflikti.

Iisraeli õhuruumi sisenes Süüriast väidetav Iraani droon, mille Iisrael alla tulistas ning saatis drooni stardikohaks olnud Süüria õhubaasi pommitama oma lennukid. Süüria õhutõrjel õnnestus selle käigus üks Iisraeli lennuk alla tulistada — mis on juba iseeneses harukordne saavutus. Järgnes massiivne Israeli rünnakulaine Süüria õhutõrjesüsteemide vastu. Konflikti edasise eskaleerimise peatas Putini kõne Netanyahule, et olukorda rahustada.

Intsident näitab kui õhukesel jääl kõnnib Iisrael püüdes Iraani mõju oma piiridel kontrolli all hoida. Suurema konflikti risk Iisraeli ning Iraani ja tema toetatavate jõudude vahel hõljub õhus.

Sotši rahumonoloog

Suure sõjapidamise vahele leidis ka jaanuaris aset üks hingetõmbehetk — Sotšis peeti Süüria Rahvusliku Dialoogi Kongressi, eesmärgiga lepitada lojaliste ja mässajaid ning leppida ellujäänute vahel kokku Süüria tulevik, alustades uuest konstitutsioonist. Huvitaval kombel olid kohal pea ainult lojalistid ja lepitajad — vähesed kohale tulla plaaninud opositsiooniesindajad protestisid üritusel kasutatavate valitsuse lippude vastu lennujaamast lahkumisest keeldumisega. Laiemalt peab opositsioon Venemaa korraldatud rahumonolooge aga farsiks ja nõuavad kokkuleppe otsimist ÜRO egiidi all.

Kas tegemist on siiski farsiga, seda näitab aeg. Jah, opositsioon ei olnud kaasatud ning on kodumaal pilbasteks pommitatud niikuinii. Sotši üritus oli Süüria tugevaimate välismõjutajate (va USA) kokkulepe — Türgi, Iraan ja Venemaa püüavad opositsiooni kiuste Süüria tuleviku ära otsustada ja mõjuvõimu ära jagada.

Järgmise sammuna püütakse põhiseaduse koostamiseks saada kokku asutav kogu — ja sinna plaanitakse vähemalt nominaalselt luua kohad ka osale opositsioonist.

Mida soovib Süürias saavutada Trumpi Ameerika — see pole veel selge. Ilma kurdide, ameeriklaste ja veel elus oleva opositsioonita on Süürias püsiva rahuni jõudmine ebatõenäoline.

Kirjutas: Poliitika.guru