Enne jaanipäeva saame arvatavasti selgust, kas valitsus läheb edasi Est-For Invest tehasele asukoha leidmiseks ja tehase mõjude väljaselgitamiseks algatatud eriplaneeringuga või pannakse planeering seisma. Vaid aastaga on tehase rajajad jõudnud seisu, kus laialdasest toetusest poliitikute hulgas ja üldisest positiivsest foonist pole midagi järel, täna ei toeta tehase ehitamist praktiliselt enam keegi. Ei ükski poliitiline jõud, rääkimata kohalikest elanikest kohtades, kuhu tehas tulla võiks. Inimketivalmidus on arvatavasti loodud kõikides Tartumaa ja Viljandimaa asulates (just seda piirkonda eriplaneering katab). Nii võibki juhtuda, et valitsus planeeringuga edasi ei lähe ja suur investeerimisprojekt seiskub. Me ei hakka siin kirjutama Eesti metsast ja keskkonnariskidest, kirjutame poliitilisest võitlusest ja sellest, miks oleme seal, kus täna oleme.

Eriplaneering – demokraatia häbiplekk või mõistlik planeerimisinstrument?

Nii nagu ka Rail Balticu puhul, kasutavad vastased iga etappi projekti rajalt maha lükkamiseks, või vähemalt protsessi pidurdamiseks. Eriplaneeringu kehtestamine on tehase puhul pea esimene reaalne ja õiguslik võimalus ehituse peatamiseks, sest varem veel midagi praktilist ei toimunudki. Nii ongi pooldajate ja vastaste aeg ja energia keskendunud hetkel kahele võitlusele. Õiguslik võitlus eriplaneeringu peatamiseks ja meediavõitlus nii eriplaneeringu kui laiemalt projekti kuvandi nimel.

Õiguslikult pole selge, kas vastastel õnnestub eriplaneeringut rajalt välja trügida.

See tähendab, et kohtu otsus võib minna nii ühele kui teisele poole ja vastastel on kindlam appi võtta alternatiivne relv, ehk avalik hukkamõist, mis survestaks valitsust ise eriplaneering lõpetama. Selleks saab lisaks tartlaste hirmude õhutamisele rääkida eriplaneeringust kui instrumendist, mis ei arvesta kuidagi kohalike elanike arvamustega. Päris nii see muidugi pole. Riigi eriplaneering sätestati 2015. aastal planeerimisseaduses ühe planeeringuliigina, millega lahendada suurema territoriaalse mõjuga objektide ehitamist. Selle käigus analüüsiti läbi ka eriplaneeingu ja kohaliku omavalitsuse iseotsustusõiguse vahekord ning seletuskirjas on muuhulgas leitud, et “riigi eriplaneeringuga kavandatavate ehitiste puhul on tegemist ehitistega, mille mõju ulatub mitme kohaliku omavalitsuse ja ka mitme maakonna territooriumile. Kuna sellised ehitised ei ole vajalikud mitte ainult kohaliku kogukonna huvidest lähtuvalt, ei ole nende planeerimisel olemuslikult tegemist kohaliku omavalitsuse planeerimisautonoomiaga”.

Tavaplaneeringu ja eriplaneeringu suur erinevuse seisneb selles, kes lõpuks planeeringu kehtestab, kas teeb seda kohalik omavalitsus või teeb seda keskvalitsus. Küsimus praeguses vaidluses on see, kellele jääb viimane sõna ja just seda viimast sõna tahaks Tartu linnavalitsus endale, ehkki tehase asukohaks ei ole tõenäoliselt Tartu linna territoorium. Kogukonna kaasamise, avalikustamise ja arvamuste kogumise osas tava- ja eriplaneering sisuliselt ei erine, nõuded on võrreldes kohalike omavalitsuse planeeringutega karmimadki, kaasata tuleb rohkem asjast mõjutatud omavalitsusi.

Lõpuni pole muidugi selge, kas Tartu linnaisad oleksid tavaplaneeringu üle õnnelikumad, kui tehas tuleks Tartu “külje alla”, aga siiski Tartumaale, sest siis poleks planeeringu osas sõnaõigus mitte neil, vaid mõnel Tartu-lähedasel vallal. Just see oli ju arendajate Tabivere kohana väljapakkumise mõte, näidata, et nemad ei ole eeldanud, et tehas peaks asuma Tartus. Samas pidi koht jääma Tartu- või Viljandimaa piiresse. Jõgevamaal asuvad kohad, kuhu Tabivere enne haldusreformi kuulus, jäävad eriplaneeringu ulatusest välja ja kogu protsessiga peaks uuesti alustama.

Kas mure Eesti pärast või valimiseelne populism?

Täna ei sünni põhiline vastuseis, vähemalt vastaste eestvõitlejate osas, üldisest vastuseisust tehasele, vaid konkreetsest kohast. Mitmed vastuolevad poliitikud on omavahelistes vestlustes tunnistanud, et üldiselt ei oleks neil tehase vastu midagi, kui see tuleks mitte nende kodukohta ja kuhugi, kus inimesed poleks selle vastu.  Ja oma kodukohta ei taha tehast keegi. Selles on tubli annus valimiseelset populismi ehk kaine kaalutluse asemel on võetud suund selle järgi, kust tuul puhub. Ka paljuräägitud hais kandub muide just sinna, kuhu puhub tuul.

Samas ei saa kohalikke elanikke ja väga ka poliitikuid vastuseisus süüdistada. Kuigi arendajad tegid juba aasta tagasi hoogsalt selgitustööd, ei ole nad suutnud oma case’i eriti veenvalt selgitada ning kohalikke enda poole võita.  Tartu piirkonnas pole neil tegelikult ju ühtegi toetajat, lisaks avalikkusele ja poliitikutele ei toeta neid avalikult ka kohalikud ettevõtjad (ehkki tehase rajajate ehk alginvestorite ridades on ka Tartu ettevõtjaid). Selgeks räägitud pole ka tehase laiem positiivne mõju Eesti majandusele. Paljuski ongi see pikaajaline, aga sellest ja tehase potentsiaalist Eesti biomajanduse arendamisel peaks palju rohkem rääkima.

Kui vaadata Soome kogemust, siis korralik puidukeemiaklaster võib tehasest välja kasvada 50a pärast. Soome suuremate ülikoolide teadusrühmad on koos ettevõtjatega täna jõudmas väga huvitavate, teadmus- ja kapitalimahukate projektideni, mis on puidu-, tselluloosi-, riide- või keemiatööstuse ristpunktis. Kõige suurem tehase potentsiaal ei seisne sellest toodetavas tooraines, vaid selles, mida toorainest edasi saab teha. Est-For plaanib toota ülipuhast tselluloosi, millest annab enam-vähem kõike teha kangast kuni muude kõrgtehnoloogiliste materjalideni. Tootmise kõrvalproduktidena tekivad samuti materjalid, millest saab kaasaegsete tehnoloogiate abiga teha väga kõrge lisandväärtusega biotooteid. Täna Eestis selline võimekus puudub.

See kõik eeldaks ettevõtjate, ülikoolid ja riigi aktiivset koostööd, teadmussiirde tippkeskusi ja palju muud, mis sobiks ideaalselt ülikoolilinna Tartusse. Aga no olgem ausad, seni kuni diskussioon ei keskendu sellele, vaid tuulele, mis puhub Tabiverest just Tartusse, ei ole meil palju lootust, et selle õnnetu investeeringu tegelikest positiivsetest vôi muudest môjudest selge pildi ette saaks.

Tuumavaba Korea poolsaar?

Donald Trumpi ja Kim Jong-un’i eilne kohtumine oli kahtlemata ajalooline. Ent Korea poolsaar on ka aastate pärast väga suure tõenäosusega sama tuumavaba kui ta seni on olnud, . Pärast 1953 aastal lõppenud Korea sõda ja 1980ndatel Nõukogude Liidu abiga käivitatud tuumaprogrammi  sündi oli see kolmas ajalooline läbimurre. Varem on Põhja-Korea kaks korda tuumarelva ja selle arendamise võimekuse hävitamise kohustuse võtnud, 1994. aastal ja 2005. aastal. Need lepped pole pidanud ja ei ole suurt alust arvata, et seekord midagi teisiti oleks, kuigi Kimil ja Trumpil on kohtumise järgselt Trumpi sõnul “suurepärane suhe”.

Itaalia keerasa sadamad lukku

Itaalia uus valitsus noppis sisepoliitilise punkti mitte lubades üle 600 inimesega põgenikelaeva Itaalia sadamatesse (sarnaselt oli Gibraltari lipu all seilanud Aquariust  oma sadamaist tõrjunud Malta). Laev, kus olid ka rasedad naised ja lapsed, randus lõpuks Hispaanias — sest selle uus valitsusjuht, sotsist Sanchez lubas seda. Iga riigi üksikud otsused põgenikelaevade sadamatesse laskmisel ei ole pikas plaanis toimiv poliitika. Seega oli Itaalia valitsuse samm ka sõnum teistele riigijuhtidele, kes rändepoliitikat juuni viimasel nädalal toimuval Ülemkogul arutavad — et teised liikmesriigid peavad koormat Itaaliaga solidaarsemalt jagama. Täna avaldab Euroopa Komisjon ka rändepoliitika rahastamise suurendamise ettepaneku 2021-2027 eelarveperioodil, kuid raha rändeprobleemi ei lahenda. Lahendused on ikkagi EL ühises poliitikas nii EL välispiiridel kui siseturul.

 

Kirjutas: Poliitika.guru