Idufirmad – planetaarse majanduse sabasuled

Eestist globaalsetele turgudele pürgivate idufirmade esile kerimine on üleilmastumisega paratamatult kaasnev nähtus. See ei ole Eesti jaoks kokkuvõttes sugugi halb aga ma väidan, et idufirmad ei peaks olema globaalse majanduse mõttes äärealadel toimetava ning samal ajal koduselt armsaks jääda sooviva väikeriigi majanduspoliitiline eesmärk omaette. Eesti majanduspoliitika ei peaks pöörama liigset tähelepanu „born global“  ambitsiooniga idufirmade edendamisele ning toon selleks kolm põhjust:

Esiteks, idufirmad ei aita liialt vähese majandusliku mõju ja pealinnakesksuse tõttu (vähe maksutulu, kasumit, töökohtasid) Eesti ühiskonda tervikuna välja nn „keskmise sissetuleku lõksust“. Teiseks, edu korral toimub „hollowing out“ (Richard K. Lester, MIT) ja  globaalsed majanduslikud tuumik-piirkonnad (nagu Silicon Valley, London jne) imevad ääremaade idufirmad (ja neid eestvedavad tipptegijad) endasse, pidurdades sellega Eestis lokaalselt sidusa ja paindliku majandusliku ökosüsteemi (lokaalse innovatsioonisüsteemi) väljaarenemist (mis peaks olema Eesti majanduspoliitiline prioriteet). Kolmandaks, iduettevõtted ei ole tegelikult innovaatilisemad kui suurkorporatsioonid.

Muidugi on idufirmad väga toredad – n.ö. moodsa majanduse eesliini markeerivad sabasuled. Ühiskonnad, kellel neid jagub võivad end õnnitleda; nad on suutnud veenda globaalset riskikapitali oma võimekuses uudsete äriideedega tehnoloogiliste lahenduste abil kodusest tagahoovist otse globaalsele kiirteele ronida ning võivad end julgelt kogu planeedi jõukust ja selle jagunemist arvestades võitjate koosseisu kuuluvateks arvestada. Praktikas hindavad aga inimesed oma majanduslikku heaolu selle järgi palju nad saavad endale oma palga eest lubada võrreldes naabritega. Üleaedsetega oma ostujõudu võrreldes tasub tähele panna, et meie regioonis ei ole Eestist keskmise ostujõu (AIC) poolest jätkuvalt ees mitte ainult Soome ja Rootsi, vaid ka madala kulubaasi eelist kasutavad tööstusriigid Leedu ja Poola. Idufirmadel on küll oma positiivne roll Eesti kuvandi edendamise mõttes ja mõju üksikute inimeste jõukuse kasvule, kuid ühiskonnana tervikuna meist jõukamatele järelejõudmiseks idufirmadest ei piisa.

Asi on selles, et Eesti kontekstis on idufirmade puhul tegemist liiga väikest ülevoolu-efekti (uued ettevõtted, töökohad, investeeringud) võimaldava nišialaga, mis ei avalda isegi võimalike suurte  edulugude puhul Eesti majandusele tervikuna olulist mõju. Iduettevõtete osakaal tööhõivest alla 0,5 %, maksud riigikassasse sümboolne paarkümmend miljonit aastas, puudub statistikas märgatav mõju kohaliku kapitali formatsioonile jne. Võrdluseks: näiteks kasvõi puidusektor toob Eestile sisse üle   m i l j a r d i euro aastas ja annab tööd kümnetele tuhandetele inimestele (mh ka pealinnast väljaspool). Puidusektori tootlikkuse tõus näiteks Soome või Rootsi tasemele võimaldaks kümnetele tuhandetele eesti inimestele (ka Tallinnast väljaspool) samasugust palka nagu teenivad praegu mõni tuhat Eesti iduettevõtete töötajat (keskmiselt ca 2500-3000 EUR/ kuus). Võtkem näiteks Võrumaal tegutsev ca 150 töötajaga moodne saeveski Toftan, kes suudab saematerjali eksportijana juba praegu maksta kahekordset maakonna keskmist palka. Mõelgem, mis võimalused oleks kohalikel elanikel veelgi oma elujärge parandada kui sellised ettevõtted väärtusahelas innovaatilisemate toodete suunas edasi liiguvad.

On ka teine oluline põhjus, millepärast ei peaks Eesti riik liiga innukalt idufirmadega tegelema. Mõelgem veidi, millistes linnades veedavad Eesti edukate idufirmade tipptegijad suure osa oma tööajast? Mis keeles nad ärialaselt suhtlevad? Kellele annavad edasi suure osa oma ideedest, töötundidest ja teadmistepagasist?  Need ei ole eesti linnad, see ei ole eesti keel, need ei ole lõviosas eesti inimesed ega eestis tegutsevad teised ettevõtted. TransferWise jpt edukate Eesti idufirmade „Born Global“ strateegia puhul järgneb globaalsele turule sisenemisele või ettevõtte edasimüügile vältimatult varem või hiljem ettevõtte tipp-tegijate ja tehnoloogiliselt uudse tuumik-kompetentsi liikumine suurtele turgudele ja rahvusvahelistesse arenduskeskustesse. Selline ettevõtete väljaränne ehk „hollowing out“ viib kokkuvõttes Eesti ühiskonna veelgi kiirema majandusliku enklaavistumise (puudulik koostöö ettevõtete vahel) ja regionaalse polariseerumiseni. Kui aga kohalikud ettevõtted proovivad suurendada innovatiivsust, sidudes ennast samal ajal koostöö kaudu ka rohkem teiste kohalike firmadega, riigiga ja kõrgkoolidega, tekib süneriga, mis annab kohalikule majandusarengule hoogu.

Eesti majandusliku edenemise tegelikuks kitsaskohaks on võrreldes meie põhjanaabritega jätkuvalt kordades madalam töötleva tööstuse tootlikkus (põhimõtteliselt on tegemist madalala sissetuleku lõksu probleemiga). Tootlikkust on aga eestisuguse väikeriigi puhul võimalik märkimisväärselt tõsta eelkõige uudsete töötleva tööstuse toodete arenduse ja ekspordiga. Seetõttu on Eesti majanduses hädavajalik saavutada innovatsioonil põhinev skaleeritavus tööstuslikes ettevõtetes. Eesti on piisavalt väike, et ennast keskmise sissetuleku lõksust (vt middle income trap) välja eksportida.

Kolmandaks. Iduettevõtted ei ole innovaatilisemad kui suured tööstusettevõtted. Eestis levib millegipärast  arvamus justkui oleks innovatsioon eelkõige iduettevõtete pärusmaa. Uuringud näitavad, et enamus igapäevaselt kasulikku innovatsiooni sünnib hoopis suurettevõtetes, kas majasiseselt või siis nende hallatavates (ja riikide innovatsioonisüsteemi kaudu toetatavates) koostöövõrgustikes.

Suurettevõtete vaatevinklist on idufirmad oma olemuselt tehnoloogiaprojektid, millesarnaseid käivitatakse ja viiakse innovatsiooni agenda all ellu igapäevaselt, globaalselt ja tuhandete  kaupa. Kuna lõviosa Eesti ettevõtlusest on väikeettevõtted ja meil on vähe suuri tööstusettevõtted (ja nende arenduskeskusi), siis napib Eesti ärikultuuris teadmisi innovaatilisest ettevõtlusest suurte tööstusettevõtete vaatevinklist. Selle tulemusena seostataksegi innovatsiooni Eestis pigem väikeste iduettevõtetega (samal ajal kui konkurentsitult kõige tublim teadus- ja arendustegevusele kulutaja on Eestis hoopis riiklik tööstushiiglane – Eesti Energia).

Ka minul on palju häid sõpru iduettevõtjate seas, kellele ma soovin ainult edu. Tegemist on inimestega, kelle riskijulgus, sarm, ettevõtlikkus ning vahel harva ka per aspera kasumisse jõudmine on mu meelest imetlusväärsed. Vaadates aga iduettevõtluse fenomenile Eesti majandusarengu problemaatika kui terviku vaatepunktist peab nentima, et vaid iduettevõtetele keskendumine Eestis keskmise sissetuleku lõksust välja ei vea.

Minu meelest võiks iduettevõtteid toetada pigem ettevõtlusega alustamise propageerimise kontekstis (nagu näiteks telesaade „Ajujaht“ jms). Või siis eelkõige Eesti lokaalseid probleeme arvestades: premeerides nende  iduettevõtete äriideid, mis haakuvad näiteks IT rakendamisega  avalike teenuste arendamisel, vananeva ühiskonna probleemidega tegelemisel, uuenduslike  lahendustega/ materjalidega Eesti keskkonnasõbralikumaks muutumisel, „rohelisema“ elamumajanduse edendamisel jne.