Poliitilisest olukorrast

Ratase valitsus ei suuda olulistes küsimustes opositsiooni toeta otsuseid teha. Riigieelarve menetlemisel toetutakse erikokkulepetega osadele aknaalustele (kes lasid tõenäoliselt teadlikult õhku opositsiooni katsed muuta eelarves katuserahadega seonduvaid punkte) ja hiljuti erakondi vahetanud saadikutele. ÜRO rändelepegi loodetakse avaldusena suurest saalist läbi saada Reformierakonna toel ja valitsuse otsuseta. Mitmes komisjonis menetletakse eelnõud lausa opositsioonisaadikute juhtimisel, sest alternatiivi pole, erinevatel põhjustel (Ratase meeskonnal on iseäranis rahanduskomisjoni puhul järgmise riigikogu koosseisu puhul silmas pidada, et komisjoni esimees ei saa olla inimene, kes praktiliselt ei tunne suure osa komisjoni päevakorra vastu sisulist huvi ega ole suuteline koalitsiooni jaoks kriitilisigi teemasid sisuliselt juhtima. Kindlasti Keskerakond selle vea märtsis parandab.).

Teisalt tuleb öelda, et see pole kellelegi üllatus ja küsimus pole tingimata Ratases. Kui Reinsalu, Sester, Sibul ja teised usaldasid Isamaa juhtimise Tsahkna asemel Seederile, siis jäi too parlamenti, selmet valitsusse minna. Kevadel taandus valitsusest rahvasaadikute sekka ka sotside liider Ossinovski. Põhjused olid erakondade juhtidel vormilt erinevad, sisult sarnased – Seeder avastas end parteiliidrina koalitsioonileppest (maksutõusud ennekõike), millesse ta ei uskunud ja Ossinovski hindas, et osalt selsamal põhjusel (uuenenud Isamaa tõrksus viia ellu Ossinovski-Tsahkna koostöövaimus sõlmitud lepet) on valitsuse sisuline koostöövõime olulistes küsimustes kadunud, sisulist motivatsiooni Superministeeriumis tööd teeselda pole ja mõistlikum oleks valmistada ette erakonda valimisteks.

Iseasi, kuidas mehed parlamendis valimiste ettevalmistamisega hakkama on saanud – seda näeme lõplikult küll alles märtsis. Seeder on vedanud Isamaas pensioni II samba reformimise teemat, mida toetavad Kristjan Järvani ja Indrek Neivelti kriitika ja mida vastustavad avalikus ruumis aktiivselt RE, SDE, Eesti Pank, mõistagi fondihaldurid, Praxis ja rida muid eksperte ja analüütikuid. Et Isamaa sotsiaalkaitseminister Kaia Iva ja rahandusminister Toomas Tõniste ei ole pidanud võimalikuks Seederi radikaalsemaid variante II samba kaotamisest või oluliselt muutmisest avalikult toetada, räägib usu puudusest selle ettepaneku sisusse või vähesest reaalselt poliitilisest koostööst erakonna sees, ühise planeerimise ja elluviimise kultuuri puudumisest (teisisõnu – juhtimise puudumisest – sest see on Riigikogus istumise probleem, valitsusliikmed jäävad kaugeks). Teisalt tuleb möönda, et pension ja säästud on sisuline teema ja Seeder väärib tunnustust katse eest seda arutada. Paraku tuleb öelda, et valijas see seni usku Isamaasse pole kasvatanud – inimene kuuleb, et Isamaa tahab nende II samba ära võtta ja seda juttu, kui sammast (mistahes tootlikkusega) pole, siis säästab inimene ise rohkem, ei usu hetkel mitte keegi.

Ossinovskil pole parlamendis palju paremini läinud. Selget teemat, mida pärast 2015 ettevõetud väärtuskonflikti avatud versus suletud ühiskond, pole tekkinud. Meie prognoosid sotside soovist naasta rohkem klassikalisema palgasaajad versus kapitalistid vastanduse juurde ei ole päris ootuspäraselt veel realiseerunud. Enamus sotsidest ministreid heitleb ennekõike ametkondlike väljakutsetega ja katsub nendest maksimumi võtta (küllap nii sisulises mõttes kui poliitiliselt). Parlamendikomisjone juhtivad sotsid nagu Vakra ja Kütt on samuti väga tiheda päevakorra otsas. Sotsiaalkomisjonis (juhib Helmen Kütt) ootavad vastuvõtmist:minister Kaia Iva pensionireform, mis muudab I sammast vähem sõltuvaks individuaalsest panusest, taasavab II samba uutele liitujatele jm; küsimus sellest, mis saab apteekide omandipiirangust; valitsusest pole veel saabunudki juba kevadest saadik oodatud uus rahvatervise seadus, üle Euroopa Liidu uue aasta maist jõustub uus digitaalne tubakatoodete jälgimissüsteemi alusregulatsioon tubakaseaduses  – aga valimisteni jäänud tööpäevade arv sulab kiiresti. Keskkonnakomisjon aga peaks 18 haruliidu vastuseisu kiuste liikuma edasi jäätmeseadusega, mille vastuvõtmata jätmise korral terendavad Euroopa Liidu sanktsioonid, sest Eesti edusammud olmeprügi taaskasutusse võtmises on ebapiisavad. Eelnõus väljakäidud regulatsioonid aga tähendavad ennekõike täiendavaid materiaalseid kohustusi ettevõtjatele, aga ka majapidamistele (pakendite liigiti kogumine) ja valimiste eel on poliitikud tõrksad selliseid uusi koormisi valijatele seadma. Ossinovski õnnestumiste hulka tuleb aga lugeda personaliotsused – uued ministrid (sotsiaalminister Riina Sikkut, ettevõtlusminister Rene Tammist, eeldatav siseminister Katri Raik) on tõsiseltvõetavad inimesed, kes on kõik reaalsed, sisulised ja kogemustega ning esimese kahe puhul on selge, et ka poliitikuamet neile istub. Ent kogu foon on hetkel sotside jaoks strateegiliste valearvestuste tõttu niivõrd kehv, et on küsimus, kuidas uute inimeste potentsiaali realiseerimine valimisheitluses õnnestub. Väljavaade pole esialgu hea.

Riigieelarve seadus on tavaliselt iga valitsuse trumpäss. See on võimalus kogu eelnõu menetluse ajal saata ühiskonnale signaale valdkondade kaupa kõikidest poliitikatest ja infraprojektidest, mida valitsus koos Eesti rahva hüvanguks ära teeb. Sel nädalal läbis eelarve juba teise lugemise ja mida ei ole, on eelarvepropaganda – ka meie toimetuse liikmed, kes ebatervislikult hingavad ja ahmivad poliitikaelu, ei osanud spontaanselt nimetada ühtegi valitsuse kommunikatsioonisõnumit, millega see end eelarve raames kaitseks. Rahandusministeeriumi kodulehel on 2019. aasta eelarve all kirjas, et prioriteedid on rahvaarv, julgeolek ja majanduskasv… Avades eelarvest rääkiva ametkondliku slaidiesitluse, leiab sealt kõike muud kui läbimõeldud kommunikatsioonisõnumeid valitsuse töö tõhususest – nii ehib Justiitsministeeriumi slaidi, et suurimad projektid on 500 000 euro eest eestikeelse õigushariduse edendamine ja 500 000 euro eest endistele vangidele majutus- ja tugiteenuste pakkumine. Siinne pole eelarvekriitika, vaid illustreerib teesi, et koalitsioonipartnerite pingutused valitsuse ühiseid poliitilisi õnnestumisi valimiste eel inimestele selgitada on puudulikud. Selle põhjuseks omakorda pole puudulikud teadmised poliitilistest kampaaniatest, vaid poliitiline isutus, koostöövaimu ja poliitilise koordinatsiooni puudumine ning väliste tegurite poolt oma soovitud agendale pealesunnitud päevakord.

Olukorda on keerulisemaks teinud ka tavapärane valimiste-eelne pinge – saadikud, kes avastavad end valimisnimekirjade koostamise protsessis varasemast vähemsoodsast seisust, vahetavad nahka ja tõmbavad peale uued värvid. Küllap on olnud ka ilmavaatelisi parteivahetusi (eeldame, et muutunud ei ole mitte saadiku ilmavaade, vaid partei on muutunud selliseks, kus ennast enam ära ei tunne – ka see on teatud juhtudel täiesti usutav, kuigi mitte liiga tihti) ja kuni valimisnimekirjade kinnitamiseni (nimekirju saab valimiskomisjonile esitada 4.12-17.01) võib veel muudatusi toimuda.

Niisiis, talvine üleminekute aken hakkab sulguma, kuid aset võib leida veel tehinguid – seni oleme näinud Peeter Ernitsa siirdumist Keskerakonnast EKREsse, Monika Haukanõmme siirdumist Vabaerakonnast SDEsse, Imre Sooääre ja Andrei Korobeiniku siirdumist Reformierakonnast Keskerakonda, Marko Mihkelsoni siirdumist Isamaast Reformierakonda, Artur Talviku siirdumist Vabaerakonnast Elurikkuse Erakonda. Tehingute täpsed tingimused on konfidentsiaalsed, mis osaliselt selguvad valimisnimekirjade avalikustamisega. Vabade agentidena mõtlevad uuest klubist või elukutse vahetamisest veel endine Keskerakonna saadik Olga Ivanova, endine SDE minister ja saadik Urve Palo ning endine Isamaa fraktsiooni saadik Tiina Kangro. Palo on lubanud poliitikast lahkuda ent tema viimaste nädalate aktiivsus lubab spekuleerida, et huvitava pakkumise korral pole miski võimatu.

ÜRO Rändelepe

  1. Õiguskantsler Ülle Madise ja akadeemiku ning rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo mõlemad on seisukohal, et ÜRO globaalse ränderaamistiku eelnõu ei ole rahvusvaheline leping ega ole õiguslikult Eestile siduv ega too vahetuid õiguslikke järelmeid. Eesti ei pea muutma oma seaduseid, et kellelegi meeldida, peale omaenda valijate. ÜRO Peaassamblee resolutsioonid ei ole siduvad.
  2. Iga poliitikaga tegelev inimene muidugi teab, et poliitilistel avaldustel, mistahes formaadis, on oma iva, mõte ja iseseisev elu. See hõlmab ka ÜRO resolutsioone. Vastupidisele positsioonile asuda tähendaks, et ÜRO Peaassamblee soovituslikel resolutsioonidel pole ü l d s e m i t t e m i n g i t mõtet. Aga see on ju totrus. Isegi USAs, mille kohtud üldiselt pole ÜRO PA resolutsioone rahvusvahelist õigust loovate normidena käsitlenud, on olnud kaasuseid, kus resolutsioone arvestatakse õigust illustreerivate tõenditena. Riigid ja riikide koalitsioonid kasutavad ÜRO resolutsioone teatud idealiseeritud rahvusvaheliste õigusprintsiipide edendamiseks, teiste survestamiseks, tähelepanu konsolideerimiseks ja nii edasi. Täpselt sama moodi on tähendus ka ministri poolt öösel voodis telefonist toksitud pressiteatel – mis sest, et see pole kellegi jaoks siduv. Aga valitsusi võib nii kukutada küll ja sõdu alustada ka.
  3. Mälksoo tänaseid sõnu kasutades, saab eelnevat silmas pidades Eesti “sellega (st rändeleppe raamistikuga. toim. märkus) oma muid olulisi geopoliitilisi huve arvestades liituda, lisades sinna valitsuse või parlamendi selge seisukohavõtu, et juriidilisi kohustusi (näiteks võimalust seda dokumenti riigisisestes kohtutes argumendina kasutada) rändekompakti heakskiitmisega Eestile ei kaasne”.

Võimuränking

Oleme seekordsesse võimuränkingusse kaasanud nii Kantar Emori kui Turu-uuringute reitingud. Miks? Põhiliselt seepärast, et juba mitmeid aastaid erinevad need paaris olulises momendis üksteisest, millel on omakorda selged metoodilised põhjused. Emori küsitlused põhinevad suures osas veebipaneelidel ja väiksemas osa juhuvalimil ja Turu-uuringute reitingud juhuvalimil, kus küsitleja käib reaalselt valimid läbi. Tulemused erinevad – veebipaneelide suure osakaaluga metoodika näitab kõrgemalt Reformierakonna reitingut, aga kohati ka EKRE oma ning madalamalt Keskerakonna oma kui küsitleja ning juhuvalimiga metoodika. Ent probleemid sellega ei piirdu – küsimus on selles, et valimistel ei osale juhuvalija, vaid teatud ühiskondliku aktiivsusega valija – nii näiteks osaleb vene keelt emakeelena  kõnelev valija väiksema tõenäosusega valimistel ja neid erinevusi on veel. Seetõttu on Emori metoodika olnud viimastes valimistsüklites valimistulemuse prognoosimisel täpsem. Me ei tea, kas Emor või Turu-uuringute metoodikad üldse püüdlevad selle poole, et oma valimistruktuuris erinevate gruppide kaalusid modifitseerida lähtuvalt soovist simuleerida reaalset valimissituatsiooni. Küsimus ongi, mida me teada tahame – milline on erakondade potentsiaal või tõenäoline valimistulemus. Meie ebateaduslik lähenemine on seetõttu järgmine – näitame mõlemat reitingut ja näitame nende keskmist.

Naljanurk

Erakondade registrisse kanti uus partei nimega Rahva Tahe, milleks vajalik liikmeskond leiti läbi mobiiltelefonide loosimise. Partei programm on asutajate sõnul “sõbralik-konservatiivne”, lähemal tutvumisel on tegu Isamaa ja EKRE programmi lühida kontsentraadiga. Selguse eest 5 punkti!  Samal päeval kanti registrisse ka Elurikkuse Erakond, aga naljakal kombel jäi see Eesti parteimaastiku ajalooline hetk  mobiiltelefone loosiva partei varju.

 

Kaanefoto auto on Priit Simson, Delfi

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit

Kirjutas: Poliitika.guru