Arutasime täna toimetuses omavahel Iraani teemadel. Kuni saame erakorralise podcasti valmis tehtud, siis seniks siin mõned mõtteainet andvad nupud, mille eesmärk on tähelepanu pidevast ja segadust tekitavast uudisvoost tuua fookus tagasi strateegilisele vaatele. Seda seekord ennekõike geopoliitilisest vaatest — Euroopa väheste valikute juurde peame naasma eraldi.
- Mis on juurprobleem, suurim küsimus? Selleks on Iraani tuumaprogramm ja vajadus see peatada (USA järjepidev poliitika kõigi presidentide ajal on olnud, et Iraan ei tohi saada tuumarelva MITTE MINGI hinna eest). Teiseks loeb USA regionaalsete liitlaste julgeolek (ennekõike Iisrael, siis saudid, Pärsia lahe äärsed riigid ja Jordaania). Peaks Iraan saama tuumarelva, tõuseks ta regionaalseks hegemooniks ning see oleks vastuolus USA strateegilise doktriiniga.
- Kuni Obama administratsioonini ei olnud USA valmis Iraaniga tuumaprogrammi lõpetamise osas läbirääkimisi pidama (isegi neid simuleerima), sest Iraan ei täitnud ÜRO julgeolekunõukogu (JN) varasemaid resolutsioone ega nõudmisi programm läbirääkimiste nimel seisata. Seda nad aga ei teinud — selline oli nii ÜRO julgeolekunõukogu, IAEA (Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur) kui ka luureasutuste ühine järeldus.
- 2009. aastal möönis Iraan ka ise ühe USA luureraporti väljatulemise valguses, et tegelikult olid nad Obama ajal alustatud läbirääkimiste ajal püha linna Qomi lähedal mägedes salaja jätkanud oma tuumarelvaprogrammi.
- Nädal pärast seda vahelejäämist lepiti ÜRO 5 alalise JN liikme + Saksamaa (ehk P5 + 1 formaat) ja Iraani vahel kokku rikastatud uraani vahetamises, et Iraan ise rikastamisega ei tegeleks (mis võimaldaks ka pommi jaoks vajalikku kõrge rikastusastmega uraani tootmist). Selgus, et Iraan siiski jätkas rikastamist.
- Paralleelselt kasvas ÜRO JN/EL/USA sanktsioonide pakett, mis karistas Iraani seniste resolutsioonide mittetäitmise ja katsus heidutada Iraani pommiprogrammi arendamast. IAEA (2012) raporteeris jooksvalt, et Iraan jätkas uraani rikastamiseks vajalike tsentrifuugide lisamist ja uraani rikastamist.
- Samal ajal nii Iisrael kui USA tõmbasid maha oma “punaseid jooni”, Iisrael kõige konkreetsemalt (2012) — kui Iraan saab kokku 250 kg enam kui 20% rikastusastmega uraani, siis ründab Iisrael Iraani.
- 2013 sai Iraani presidendiks Hassan Rouhani (pärast kahte Mahmoud Ahmadinejadi küllalt hullumeelset ametiaega, neist teise võitis ta pettusesüüdistuste ja mitmeid kuid kestnud koduste meeleavalduste kiuste). Iraani läbirääkimispositsioon muutus pehmemaks ja konstruktiivsemaks. Obama-Rouhani telefonikõne oli esimene nii kõrgetasemeline kontakt pärast 1979. aastat. 2014. aastal lepiti P5+1 ja Iraani vahel kokku tehniline tegevuskava, nn eellepe, mille vastastikune elluviimine (P5+1 andis Iraanile tagasi osa Lääne pankades külmutatud raha ja Iraan lahjendas/eksportis oma uraani) pidi looma usaldust.
- 14.07.2015 teatasid P5+1 ja Iraan tuumaleppeni jõudmisest. USAs Kongressi Esindajatekojas ega Senatis leppel toetust polnud (läbirääkimiste käigus oli see kogu aeg selge). USAs on PS järgi presidendil volitused sõlmida lepe ka ilma Kongressita.
- USA 47 vabariiklasest senaatorit Tom Cottoni eestvõttel saatsid Iraani parlamendile kirja, et lepe pole legitiimne, USA Kongress seda ei toeta ja järgmine president võib selliselt leppelt lihtsalt allkirja tagasi võtta.
- Miks vabariiklased ja osa demokraate (Kongressi hääletusel ka 25 demokraati ja senati protseduurilistel hääletutsel ka 10 demokraati) ei toetanud sõlmitud lepet: sest Iraan sai de facto jätkata teatud ettevalmistusi tuumarelva ehitamiseks isegi lepingut täielikult täites. Iraan sai jätkata tsentrifuugitehnoloogia arendamist, arendada ja testida kandesüsteeme ja ei pidanud oma senise tuumaprogrammi kohta mingeid kinnitusi/avaldusi tegema. Suur osa sanktsioone lõpetati või lõdventati neid oluliselt, kuigi nende kehtestamise põhjuseks oli olnud rida erinevaid rikkumisi paljudest valdkondadest, mitte ainult tuumarelva arendusega seonduvalt
- Iraani külmutatud vahendid (100 mrd dollarit USA pankades) vabastati, kuigi tuumatehnoloogia arengut puudutavate sätete rakendamise kohustused polnud igavesed, vaid vältasid vaid 6–13 aastat leppe sõlmimisest. Pärast lepet jätkas Iraan ka ballistiliste rakettide katsetamist — tegevus, mis oli vastuolus ÜRO JN resolutsioonidega, mis seda tegevust keelasid. Tuumalepe ise kandesüsteeme ja vastava tehnoloogia arendamist ei piira. Kandidaat Donald Trump lubaski vabariiklaste seas väga ebapopulaarsest tuumaleppest väljuda, kui valituks osutub.
- Vabariiklaste seisukoht on, et tuumalepe ei vähenda tõenäosust, et Iraan tuumarelva lõpuks saab. Ainus heidutus, mis nende arvates kindlalt mõjuks, oleks maksimaalne sanktsiooni-surve, koos usutava riskiga, et järgneda võib sõjaline rünne (maavägedega ehk nn boots on the ground). Tegelikku isu või valmisolekut sellise heidutusprofiili usutavaks püstipanemiseks USA administratsioonis ega Kongressis pole. Seega jäävad üle ainult sanktsioonid, mis hammustavad küll valusasti — Iraani majandus kahanes 2019. aastal Maailmapanga prognoosi järgi 9,5% — aga sellest ei piisa.
- Ehkki EL nendega kaasa ei läinud, on USA sanktsioonid valusad. EL proovis isegi USA sanktsioonidest Iraanile sündivat kahju suuremate kaubamahtudega kompenseerida, et tuumalepet elus hoida, kuid USA tegi selle sisuliselt võimatuks. Kuna USA turg ja dollar on Euroopa ettevõtetele alati olulisemad kui Iraan, siis USA turu kaotamise ja USA karistuse kartuses faktiliselt keegi Iraaniga äri ei tee.
- Iraan on 2018. aasta maikuus määratud sanktsioonidest alates võtnud kasutusele asümmeetrilise vastustrateegia — USA ja selle liitlaste ründamine ilma vahetult oma kodanikke ja ametnikke/sõjaväelasi selleks kasutamata, kasutatakse kolmandate riikide paramilitaarseid rühmitusi ja terrorivõrgustikke. Eesmärk oli kiirendada USA lahkumist regioonist, muutes niigi ebapopulaarse seal viibimise poliitiliselt talumatuks. Ja teine eesmärk oli sama, mis Trumpil — pääseda läbirääkimislaua taha, et vabaneda hingematvaist sanktsioonidest. Iraani vastustrateegia peamiseks elluviijaks oli ekstraterritoriaalsete (st Iraanist väljaspool ja seega ebaseaduslike) sõjaliste operatsioonidega tegelev Quds Force (Quds=Jeruusalemm) ja selle väeüksuse komandör — Qassem Soleimani.
- Üha kasvava intensiivsusega rünnati USAle olulisi objekte: 2019. aastal tulistati alla USA droon, rünnati USA ja selle liitlaste sõjaväelasi, saudide naftarafineerimistehaseid, rünnati ja võeti üle naftatankereid. Detsembris ründasid Iraani toetatud Iraagi šiiitlikud paramilitaarsed rühmitused sõjaväebaase, mis tõid kaasa ka ohvreid – hukkus ka üks USA lepinguline tsivilist ja haavata sai mitu sõjaväelast.
- Ühes rünnatud baasidest olid ka USA juhitud ja ISISe vastase tahtekoaltsiooni Operation Inherent Resolve sõjaväelasi, sh eestlased, kes seal Iraagi maaväelaste instruktoritena tegutsevad. Ameeriklased otsisid juba toona taga konkreetselt nimetatud Iraani välikomandöre, koos pearahadega nende tabamiseni viiva teabe eest.
- Mis on oluline — kõigi nende intsidentide puhul hoidsid ameeriklased end maksimaalselt tagasi ja ei eskaleerinud konflikti sõjaliselt, ei teinud ühtki kättemaksuoperatsiooni. Meeldejäävaim oli intsident allalastud drooniga, kus Trump teatas, et andis käsu vastulöögiks, aga siis loobus viimasel sekundil.
- USA saatkonna (territooriumi ja kodanike) ründamine Iraani toetatud ja koordineeritud rühmituste poolt näitas, et USA-l pole enam regioonis Iraani vastu heidutust, sh senise passiivsuse tõttu, mida Iraan ilmselgelt pidas nõrkuseks. Heidutus oli vaja taastada ja saatkonna ründamise eest veenvalt vastata. Selles kontekstis sündiski otsus tappa välikomandör Soleimani.
- USA diplomaatia/kommunikatsioon (Pentagon ja alguses ka president, vähemalt seni, kuni ta päris oma mõtteid hakkas avaldama) on suunatud teesile, et rakendasime sõjalist jõudu selleks, et Iraani heidutada ja soovime olukorda de-eskaleerida.
- Iraani tänane sõjaline vastus, mis oli hillitsetud ja kus dekonfliktimiskanalite kaudu anti puudutatud osapooltele enne rünnakuist teada, et vältida suurt mõju, viitab võimalusele, et heidutus juba töötab, st on avanenud aken diplomaatiaks.
- USA sammu mõju on, et iga järgmise heidutava diplomaatilise sammu usutavus on kõrgem. Obamal pärast Süüria “punaseid jooni” (2013. aasta Assadi gaasirünnakule reageerimata jätmine, kuna pöördus selleks volituse saamiseks Kongressi poole ning toona vabariiklaste kontrolli all olnud Kongress ei andnud sekkumiseks volitust) see usutavus regioonis täielikult puudus, mis tingis ka pehme ja järeleandliku läbirääkimisstrateegia Iraaniga, mis omakorda välistas koduse toetuse.
- Aga tuleb möönda, et see on väga optimistlik olukorra lugemine. Kõrvale tuleb panna ka muud faktid — 2011 USA vägede Iraagist lahkumise järel on see riik pöördumatult Iraani mõjusfääri liikunud, kuigi mitte kõigile, sh isegi kõigile šiiitidele Iraagis see ei istu, rääkimata sunniiitidest. Sellest ka möödunud kuu meeleavaldused Baghdadis Iraani liigse sekkumise vastu Iraagi siseasjadesse.
- Kuid kordame üle: kõige olulisem teema on siiski Iraani tuumaprogramm ja mis sellest saab. See on USA (ja Iisraeli jt USA regiooni liitlaste jaoks) jaoks paksult punane joon. Iraan teab seda väga hästi.
- Obama/Kerry leppe pluss oli, et see lükkas Iraani tuumarelvaprogrammi lõpliku lõpetamise eest makstava hinna edasi tulevikku (kriitikute arvates sinna hetke, kus seda enam ei ole võimalik maksta). Trump tõi selle hetke taas lähiperspektiivi. Kas ta — ja meie — oleme selleks valmis?
- Kas maksimaalse surve (ehk ennekõike sanktsioonid) avaldamine ilma sõjalise jõu kasutamise usutava ohuta saab ideoloogilist vastast heidutada? See on tee, mille Trump oli seni Põhja-Korea ja Iraaniga valinud, soovides vältida verehinna maksmist.
- Mõlemal juhul oli seni pigem tulemuseks null. Kuigi 81 miljoni elanikuga Iraani juhtkonnaprobleemid olid majanduse kollapsi tõttu juba päris suured, tuues sajad tuhanded inimesed tulid veel novembris valitsuse vastu tänavaile. Meeleavaldused suruti maha ca 1500 surma hinnaga.
- Iraani tuumaleppe kriitikud USAs heitsid administratsioonile selle sõlmimisel ette, et see on loobunud sisuliselt USA mõjuvõimust Lähis-Idas. USA liitlassuhted sealkandis nõrgenesidki oluliselt Obama Lähis-Ida detente-poliitika tõttu, Trump on neid oluliselt taastanud (Iisraeli, saudide ja Laheriikide suunal).
- Ent see ei muuda asjaolu, et Iraak, mida täna ajutise peaministrina juhib Iraani-meelne šiiidist Adel Abdul-Mahdi), langeb Iraani mõju alla nii või teisiti (see oli massimõrvarist sunniit Saddami ja tema pere ainus kasulik funktsioon, tasakaalustada Iraani). Samuti on Süürias Assad võimul suuresti tänu Iraanile.
- Novembris ilmus New York Timesis suure andmelekke tulemusel kokkuvõte Iraani luure ettekannetest (nende tõepärasus on minu teada seni kinnitamata), mis rääkisid sama — Iraani luure hullab Iraagis nagu oma kodus, ostes igapäevaselt infot ameeriklaste tegevusest nii safrani, pistaatsiapähklite kui Iraani sanatooriumite tuusikute eest.
- Lisaks on Iraaniga tegelemine ajal, kui USA uus riigikaitsestrateegia sedastab suurima väljakutsena suurjõudude konkurentsi (ennekõike Hiina, kuid ka Venemaaga), ebameeldiv hälve vajalikust trajektoorist.
- Eraldi juhiksin tähelepanu osadele (sh Eesti) poliitikavaatlejatele, kes näevad USA ja Venemaa tegevuse vahel moraalset ekvivalentsi (“kui mõistame hukka venelaste salamõrvad Euroopas, siis kuidas me ei mõista hukka …” ja “Ameerika on omavolitsemisega Lähis-Ida **** keeranud”).
- ABC seega uuesti: Quds väeüksus, mis on Islami Revolutsioonilise Kaardiväe ekstraterritoriaalseid sõjalisi operatsiooni läbiviiv üksus ja mille komandör Soleimani oli, on terroristlik organisatsioon, mis koordineeris rünnakuid USA ja selle liitlaste vastu kolmandates riikides. Pole kaitseministeeriumi või luureametkonda Lääne-Euroopas, kes seda ei arvaks.
- USA poliitiline otsus anda roheline tuli Soleimani vastaseks operatsiooniks oli laiem kui vaid enesekaitse — selles mõttes, et nii väärtusliku sihtmärgi tabamine toob kaasa tagajärjed ehk seab USA huvid vähemalt lühiajaliselt hoopis suuremasse ohtu. Aga USA õigustab oma otsust täna rahvusvahelise õiguse pinnalt ja sellest ka see “enesekaitse” põhjendus Soleimani tapmisele, mis on ÜRO harta järgi väheseid kasutuskõlblikke õigustusi. Just rahvusvahelise õiguse raames tegutsemist rõhutatakse, mitte selle väliselt, nagu ka professor Lauri Mälksoo möönab.
- Sedasama enesekaitse õigustust (ÜRO harta artikkel 51) kasutas ka Iraan täna varahommikul Iraagi pinnal asuvaid sõjaväebaase rünnates.
- Aga mu arust eksis Mälksoo ERRs, kui ütles, et nii avarat tõlgendust enesekaitsest kasutab ainult USA. Väga suur hulk liitlasi kaitseb oma õigust rünnata mitteriiklikke tegutsejaid kolmandate riikide pinnal ilma nende riikide loata, kui need ise ei suuda/ei taha takistada terroriste.
- Lawfare’ blogis on sellest hea ülevaade ja otsesõnu toetavad sellist tõlgendust oma seadustes või konkreetsetes juhtumist ka UK, Saksamaa, Holland, Tšehhi, Kanada jpt. Muidugi ka Venemaa (ja Türgi, Iisrael).
- USA süülisus tänase Lähis-Ida olukorra kujunemise osas on veelgi piiritletum. Kuni Külma Sõjani oli USA Lähis-Idas võrdlemisi heas kirjas, valikuliselt küll. Nende kolonialismi-vastasus ja rahvaste enesemääratlusõiguse toetamine alates Woodrow Wilsoni ametiajast I maailmasõja paiku andis elulootuse paljudele, keda britid, prantslased või venelased suveräänsusväärseteks ei pidanud. Iraan iseäranis on ennekõike brittide ja venelaste jagada olnud ja 20. sajandi alguses hinnati seal ameeriklasi veel väga kõrgelt.
- II maailmasõja järel mõjutas USA Lähis-Ida kalkulatsioone lisaks energiakandjatele (britid olid Iraanis kõigepealt selleks, et turvata oma India valdusi ja nafta leidmise järel ka seetõttu – British Petroleum kasvaski suuresti sealt välja) Nõukogude Liidu ohjeldamise vajadus.
- Seda tehti kahele sambale toetudes – Saudi Araabia ja Iraani monarhia, keda toetati. Sel hetkel hakkas pöörduma ka seni pigem neutraalseks või lausa positiivseks peetud USA kuvand, sest strateegilise eesmärgi (Nõukogu Liidu tagasihoidmine) nimel tehti taktikaliselt asju, mida muidu ei teeks. Aga see on juba eraldi essee teema ja siis on juba hea võtta juurde Laos, Vietnam ja Pakistan…
- Venemaa tänase tegevuse ja USA vahele moraalse võrdusmärgi kujutamine on selgelt märk segadusse sattumisest nii ajaloo kui tänapäeva küsimustes. Venelaste roll Iraani verevalamistes nii kasakate, relvatarnete ja muu hea-parema näol on sajandipikkune ning erinevalt USAst, kellel on vägagi praktiliste rahvuslike huvide sees olnud alati suurema või ka aeg-ajalt väiksema tähtsusega idealistlikud (naiivsedki! kui tahta kritiseerida) huvid, mis on kantud USA põhiseaduse preambuli vaimu ülekandmisest rahvusvahelistesse suhetesse) pole venelastell kunagi olnud ühtegi kalkulatsiooni, mis aitaks kellelgi paremini elada.
- Nii et keda geopoliitika ja strateegilise vaate puhul huvitab ennekõike Soleimani tapmise otsuse juriidika, siis tuleb vastata küsimusele, kas ta oli riiklik või mitte-riiklik tegutseja.
- Iga järgmine päev võib tuua sündmusi, mis muudavad julgeolekukalkulatsioone ja võivad põrmustada ka siintoodud ülevaate või järeldused. Selline ongi paljude muutujatega julgeolekumaailma iseloom.
Üks pärit ekspert, kes tavaliselt pihta paneb, kirjutab järgnevat:
The surprising, unintended consequence of Suleimani’s assassination is that it is bringing Gulf countries closer to Iran, creating the best chance for peace in the region.
Eventually, Iran and the US will return to the negotiating table, though we are less sure if this happens before or after the presidential election. The strategic American rationale for the 2015 Iran nuclear deal has not changed.
Laheriikide ja Iraani lähenemine saab toimuda USA eemaldumisel Lähis-Idast ja Iraani tingimustel. Iraan on 80m elanikuga riik, mis on lähedal tuumajõuks saamisele ning mis suudaks USA lahkumisel kontrollida Hormuzi väina, millest laevatatakse läbi 50% maailma veeteed pidi veetavast naftast. Laheriigid on ilma USA sõjalise kohaloluta rahutingimuste võtjad, mitte iseseisvad läbirääkijad, nende iseseisev läbirääkimisjõud on marginaalne.
Loomulikult on tuumaleppe sõlmimimine endiselt ka USA huvides. Meenutame, et 2015 USA allkirjastas leppe, aga Kongress seda välislepinguks ei ratifitseerinud ja see oli selge kogu läbirääkimisprotsessi kestel ja seda ettekujutuse tõttu, et lepe ei garanteeri midagi, annab Iraanile raha tagasi, sõjalisi objekte etteteatamata külastada ei saa, ei takista paralleelselt ballistiliste kanderakettide jätkuvat ja kiiret edasiarendust ning katsetusi ja tegelikult ei arvesta üldse seda, et Iraanil on sanktsioonid ka mitmete teiste teemadega. Elu näitaski, et tuumaleppe sõlmimine v õ i s küll ajutiselt panna pausile tuumarelva enda aktiivse arendamisprogrammi, aga kõik muu jätkus samas tempos – kanderaketid, terrorirühmituste spondeerimine ja nende tegevuste aktiivne koordineerimine Bulgaariast Jeemenini.