Rahva tervis on tähtis, aga presidendi oma mitte
Milline saab olema president Trumpi mõju Ameerika käekäigule põlvkonna pärast, on võibolla minu tütarde tunnistada. Ühtteist on tema eeskujul Ühendriikide poliitikas muutunud siiski juba täna. Vähim neist tuleneb osaliselt sellest, et kandidaat Trump ei olnud 2016. aastal nõus avaldama oma terviseandmeid, mis ei olnud päris ennekuulmatu – sajand enne teda varjas nii Woodrow Wilson asjaolu, et insuldi tõttu oli üks tema kehapool halvatud. 2020. aastal on kandidaat Bernie Sanders, kes elas valimiskampaania käigus üle südameinfarkti, koos ülejäänud demokraatidest ja valdavalt küllalt kõrges eas kandidaatidega samuti loobunud oma terviseandmeid avaldamast.
Infarkt, mida ta alguses lausa varjas, pole Sandersi kampaaniale küll halba teinud. Viimati võitis ta Joe Bideni ja Pete Buttigiegi ees eelvalimised Nevadas (teised kandidaadid delegaatide saamiseks vajalikku 15% künnist ei ületanud), mis on pop-kultuuri kaudu kõigi võimaluste maale kaasa elava poliitikahuvilise jaoks tuntud osariigina, kus on maailma kasiinopealinn Las Vegas või kus on võimalik väga kiiresti ka suhteliselt suvalistel inimestel, sealhulgas eestlastelgi (neid leiab minu sõpradega hulgast), saada abiellumiseks vajalik litsents ja samal päeval võib enamuses hotellidest ja kasiinodest selle tseremoonia seaduslikult ka läbi viia – nii juba aastast 1931.
Immigrandid teenindavad meie unistusi
Nevada on Ameerika poliitilises žargoonis swing-state – osariik, mis liigub demokraatide ja vabariiklaste vahel käest kätte. Viimase 40 aasta jooksul on see presidendivalimistel näinud nii Reagani kui mõlema Bushi võitu kui ka Obama ning Bill ja Hillary Clintoni võite. Sama aja jooksul on osariigi elanikkond põhjalikult muutunud – elanikkond on kolmekordistunud ja kiiresti kasvavat kasiino-, hotelli-, turismi- ja ehitusmajandust on võimaldanud immigratsioon. Latiino-elanikkonna osakaal (see tähendab suurusjärgus 2/3 Mehhikost pärit immigrante ja 1/3 ülejäänud Ladina- ja Lõuna-Ameerikast pärit immigrante ja nende järeltulijaid) on Nevadas kasvanud 1990ndast aastast alates 10% elanikkonnast ligi 30% elanikkonnale. See peegeldab sarnast kiiret kasvu mitmel pool mujal Ameerikas ning iseäranis Californias, Texases, Floridas, New Yorki ja Illinois (tuntud suurlinna Chicago kodu-osariigina) osariikides. Latiinode osakaal kogu Ameerika. Selle kümnendi kasvu allikas pole aga enam immigratsioon – nii on rändesaldo Mehhikoga lausa negatiivseks pöördunud – vaid USA-siseste sündide arv. USAs elab 60 miljonit latiinot, kellest umbes 32 miljonit saavad sel sügisel presidenti valida ja Pew Research uuringufirma prognoosi[1] järgi moodustavad nad seetõttu suurima hääletava vähemusgrupi.
Latiino elanikkond elab suurlinnades ja keskmisest vaesem ja vähemharitud ning kuna oluline osa neist esimese põlve immigrandid, on keeleoskus ja poliitiline haritus ka ülejäänud gruppidest olulisest kehvem. Nad töötavad paljuski Vegase meelelahutustööstuse lihtsamatel ametikohtadel ja osad kuuluvad ka sealsetesse ametiühingutesse. Vaatamata sellele on latiinod nende endi hinnangul kannatanud kroonilise alatähelepanu käes – kuna nende valimisaktiivsus on kõikidest teistest traditsiooniliselt väiksem olnud, on nende häälte saamiseks tihti peale vähem pingutatud. 2016. aastal pidi Hillary Clinton sellele tõdemusele reaalset lõivu maksma – latiinode oodatust kehvem valimisaktiivsus ei võimaldanud demokraatidel oma loomulikust eelisest kasu saada – nimelt eelistavad latiinodest 2/3 stabiilselt demokraate ja nii ka Nevadas.
Vanaonu Bernie
2020 valimiskampaanias on latiinod andnud Sandersile hüüdnimeks Tío Bernie („onu Bernie“) – nii kehastab ta neile natuke armsat, vahel ka tusast vanaonu, kes siiski alati just nende eest väljas on. Kultuuris, kus pere- ja kogukond on eriti olulised, töötab see fraas hästi. Kuna latiinod on objektiivselt suurtest valijarühmadest majanduslikult kõige kehvemal järjel on nad Tío Bernie sõnumite suhtes vastuvõtlikumad – Pew Researchi andmetel soovib 71% neist riigi suuremat rolli probleemide lahendamisel; demokraatidest latiinode seas enamgi veel – 82%. Miinimumpalga tõstmisele on toetust latiinode seas sõltumata parteilisest eelistusest 79% ja igast 10st latiinost seitse toetab Sandersi keskset lubadust viia riigi kulul ravikindlustus (ligipääs tervishoiuteenustele) kõikide kodanikele. Kuid Bernie edu latiinode seas ei tule ainult sobilikust sõnumiseadest, vaid ka latiinokogukondadele keskendunud tegevustest. Nii on näiteks läbimõeldud kampaaniast noortele mõeldud vutiturniirid, mida Sandersi kampaania korraldab ja kus tema kõneisikud (kogukondlikud või üleriigilise tähtsusega poliitikastaarid) kõnelemas käivad. Aga ei tasu ka üle mõelda – poliitikas, nagu elus ikka, on mõned seosed väga lihtsad ja lineaarsed. Nagu ütleb Lõuna-Karoliina ülikooli avaliku poliitika professor Roberto Suro – „Juba mõnda aega on inimesed arvanud, et latiino häälte saamiseks tuleb neile tähelepanu pöörata ja näidata üles järjepidevat huvi. Kui see diagnoos tõele vastab, siis tundub, et Sanders on selle ülesande lahendanud.“
Kas see tõesti pole siis kõigile selge? Mitte alati. Väheminformeeritud valijagruppide tähelepanu ja toetuse saamiseks on tihti poliitikud võistelnud selle nime, kes pälvib nende organisatsioonide ja isikute toetuseks, kelle eeskujul eeldatavasti valijad oma valiku teevad. Nevadas on demokraatide jaoks alati tähtis olnud Culinary Union nimeline ametiühing, mis koondab endast valdavalt immigrantidest kasiinode, hotellide ja restoranide köögitöötajaid, koristajaid, aga ka koduabilisi ja teisi. Sandersi ja Elizabeth Warreni kampaaniad on ametiühingule olnud vastumeelsed, sest nende riikliku ravikindlustuse plaan seab löögi alla ametiühingute läbiräägitud ravikindlustuslepingud tööandjatega, mis kohati võivad olla väga atraktiivsed – töötavatele inimestele. Ametiühing ei olnud valmis sel korral ühtegi kandidaati ametlikult toetama, küll aga levitas lendlehti ja muud infot mõlema kandidaadi vastu. Warren jäigi Nevadas alles neljandaks, aga just ametühinguliikmetest latiinode toel tegi Sanders seal puhta töö, sest need ei pidanud ühingubosside soovitusi sel korral millekski ja lävepakuküsitluste[2] järgi sai Sanders kuue kandidaadi konkurentsis lausa 50% nende häältest. Nii ehitab Tío Bernie samm sammult endale laiemat valijakoalitsiooni – 19-29aastaste valgete noorte ja väga progressiivsete valijate kõrvale on nüüd lisandunud ka noorte ja keskealiste latiinode vähemusgrupp. Kuigi ka siin on veel üksjagu ebaselgust õhus – kui afroameeriklaste identiteet on ühtsem ja poliitiline käitumine julgemini kirjeldatav, siis latiinode seas on kirevust rohkem – nii näiteks on Florida latiinod ennekõike Kuuba-päritolu ja nende valimiskäitumine latiinode keskmisest konservatiivsem.
Kui Sandersi teekond demokraatide presidendikandidaadiks saamiseks on järjekordse takistuse ületanud (kuigi see pole veel kaugeltki kindel), siis novembri valimisi silmas pidades jääb veel üles üks oluline küsimus. Latiinod on ajalooliselt kuni 20% väiksema valimisaktiivsusega kui valged ameeriklased või afroameeriklased. USA ülipolariseerunud poliitikas on üleriigiliste valimiste tulemused kinni väikestest marginaalidest võtmetähtsusega osariikides – nii on inimeste veenmise kõrval oluline, kuidas nad valimispäeval kasti juurde saada.
[1] Pew Research Centeri faktileht latiinode vähemusgrupi kohta https://www.pewresearch.org/fact-tank/2019/10/14/facts-for-national-hispanic-heritage-month/
[2] Lävepakuküsitluse viis läbi Edison Media Research, tellijaks oli rida USA meediaorganisatsioone
