Tänapäeva maailmas on laenamine valitsustele tavapärane, nö uus normaalsus. Nii teeb ka Eesti, olles suurima protsentuaalse võlakoormuse kasvuga riik Euroopa Liidus. Tõsi, väga madalalt algtasemelt. Kuid on suur vahe, milleks ja ka kuidas laenata. Praegust Eesti laenamist iseloomustab:

  • Investeeringud praktiliselt ei kasva, väike kasv tuleb vaid ELi raha arvelt.
  • Eesti ei võitle ka otseselt kriisiga.
  • Eesti laenab peamiselt selleks, et tõsta tuimalt püsikulusid.
  • Sellega tekitame suure struktuurse probleemi tulevikuks, mida ei saa lahendada ilma kärpimise, või uute maksudeta. 
  • Me ei kasuta väga soodsaid ELi pikaajalisi laene. Laename ise, ka hea intressiga. Aga kaotame siiski raha ja võtame pikaajalisi intressiriske, mis ELi laenudega oleks paremini maandatud.
  1. Eesti majandusel läheb Euroopa võrdluses hästi, aga võtame nii palju laenu, et Eesti struktuurne defitsiit saab 2021 olema Euroopa Liidu suurim. (Struktuurne eelarve arvestus tähendab lihtsustatult seda, et headel aegadel kulutatakse vähem ja halbadel aegadel rohkem, et eelarve oleks nö vastutsükliline. Struktuurne defitsiit tähendab seda, et kulutatakse rohkem, kui majanduse potentsiaalne kasv eeldaks.) Tänases Covidi maailmas on sel ja järgmisel aastal laenamine vältimatu. Seda teevad kõik, sest kulud suurenevad (ennekõike viirusega võitlemine tervishoius ning tööturu- ja sotsiaaltoetused) ja tulud vähenevad. Jüri Ratas viitab õigesti naaberriikide suures defitsiidis eelarvetele. Euroopa Komisjon pikendas eelarvereeglite mitterakendamist ka 2021. aastale. Nominaalne defitsiit ongi mõistetav, kuid see peaks vastama majanduse vajadustele ning keskenduma kriisi mõjude leevendamisele. Kas see nii on, seda näitab struktuurne defitsiit ning see on Eestil 2021. aastal Euroopa Liidu riikidest suurim. See näitab, et majandus on prognooside kohaselt taastunud, kuid Eesti jätkab sügavas puudujäägis, mis ulatub 2 miljardi euroni.
  1. 2021. aasta 2 miljardilisest puudujäägist läheb otseselt kriisi mõjude leevendamiseks vaid ligikaudu 300 miljonit eurot. Laenama ei pea nii palju kui jaksame ja kõigeks. Esmajoones vajavad rahastamisallikaid kriisi ajal tööle hakkavad automaatsed stabilisaatorid (suuremad kulutused tööturumeetmetele ja sotsiaaltoetustele). Katmist vajavad pensionikassa ja haigekassa augud, mis tekivad sotsiaalmaksu väiksemast laekumisest. Vaja on toetada enim pihta saanud ettevõtteid. Ent need kulud on 2021. aasta riigieelarves väikesed. Kui 2020. aasta lisaeelarve 1,1 miljardit saab kogumahus teatud mööndustega kriisimeetmeteks arvestada, siis 2021. aasta eelarves on otseselt kriisiga seotud kulutusi alla 300 miljoni euro. Nende kulude alla saab lugeda automaatsed stabilisaatorid ehk töötukassa ja haigekassa miinuse, kulude kompenseerimise kohalikele omavalitsustele ja maksukulud ehk erinevad uued maksusoodustused. See tähendab, et 2021. aasta eelarve 10%-lisest kulude kasvust vaid ligikaudu viiendik läheb otseselt kriisiga võitlemisele. Ülejäänu kasv on püsikulu, mis kasvatab kulutaset pikas plaanis. Kui töötukassa reserv tööturu olukorra taastudes taastub samuti (ning seda pole valitsus hetkel ka riigieelarvest otse täiendavalt finantseerinud), siis haigekassa miinus kaetakse teistest allikast ja tervishoiu rahastamise probleem on ka pikas plaanis struktuurne – sotsiaalmaksu kasvav laekumine ei kata kasvanud tulusid.

Haigekassa ja Töötukassa tasakaal

Allikas: Riigieelarve 2020 ja 2021 eelnõu seletuskirjad

  1. Investeeringud kasvavad vähe ja vaid euroraha toel. Laenuraha lisainvesteeringutesse ei jõua. Ja siis on muidugi senise kulutaseme säilitamine teistes valdkondades ja nö majanduse stimuleerimine ehk lisainvesteeringud. See on juba veidi hallim ala, sest kahtlemata pole kõikide kulude säilitamine vajalik ja iga investeering ei aita kaasa võrdsel määral majandust elavdada. Investeeringute trendi vaadates saab teha kaks järeldust. Esiteks, investeeringud ei kasva võrreldes 2019 ja 2020 aastaga märkimisväärselt. Teiseks, nende kasv on otseselt seotud EL vahendite kasvuga ja jutt, et laenuraha suunatakse investeeringutesse ei vasta tõele. Valdav osa kasvust on seotud EL raha suurenemisega.

Eesti avaliku sektori investeeringud

Allikas: 2021 riigieelarve eelnõu seletuskiri

  1. Kriisi ajal kulude struktuuri muutmata tekib Eestil pikaajaline ja süvenev eelarveprobleem. Kulusid kärpimata või makse tõstmata on Eesti laenukoormus 15 aasta pärast 100% SKPst. Täpselt sama kulustruktuuriga eelarvega kriisi ajal edasi purjetades tekib struktuurne ja põhimõtteline probleem, kus kulud jäävadki tuludest suuremaks ja juhul kui makse ei soovita tõsta, siis tuleb laenu igal aastal juurde võtta. Veelgi suurem on see probleem, kui kulusid valimiseelses tuhinas tõstetakse. Ja veel suurem on jama pärast, kui laenu tõstel tõstetakse pikaajalisi püsikulusid nagu pensionid ja vanematoetused. Nii ei saa valitsuse 2022-2024 kuluprognoosi väga tõsiselt võtta. Juhul kui me kulusid tulevikus ei kärbi või makse ei tõsta, siis jõuab Eesti laenukoormus 60%ni SKPst 2030 aastaks ja peaaegu 100%ni SKPst 2040. aastaks.

Eesti võla kasv

Eeldused: Rahandusministeeriumi pikaajaline majandusprognoos, SKP suhtes kulude taset ei kärbita ja makse ei tõsteta

  1. Laenu teenindamise kulu on hetkel väike, kuid varasemad kogemused näitavad, et nii see ei jää. Võib ju öelda, et mis siis, “teed ja majad jäävad ju meile alles” ja “laenu võtta on täna väga soodne”. Suure laenuga tekib kaks probleemi. Esiteks, laenu teenindamise kulu. 2020 ja 2021 kulud laenude teenindamisele soodsate intresside tõttu imeväikesed, 14,5 ja 13,3 MEURi. Kuid paljud Eesti laenud ja võlakirjad on lühiajalised ja neid tuleb pidevalt refinantseerida uusi laene võttes. Intressid ei jää alatiseks nii madalaks. Euroala keskmine intressimäär viimase 10 aasta jooksul on olnud üle 3%i ja meie lapsed peavad meie võetud laenude eest maksma arvatavasti palju rohkem. Kui võtta eelduseks, et intressimäärad tõusevad järgmise 15 aastaga eelmise 10 aasta keskmisele tasemele kasvavad Eesti intressi teenindamise maksed 2040. aastaks 1.6 miljardi euroni. See on ligikaudu 15% tänasest eelarvemahust. Kui intressimäärad tõusevad 100 baaspunkti võrra, on intresside lisakulu 2040. aastaks üle 500 miljoni euro.

Intressikulude kasvu prognoos

Allikas: riigieelarve 2021 seletuskiri. Prognoos eeldusel, et intressimäärad jõuavad 15 aastaga eelmise 10 aasta keskmise tasemeni ehk 3%ni.

  1. Eesti ei kasuta EL ühiseid laene, millega tagaks madala intressi järgmiseks kümneks aastaks ja hoiaks kokku hinnanguliselt 9 miljonit eurot. Kindlust võiksid anda Euroopa Liidu pikaajaliste laenude madalad intressid, kuid seni on Eesti otsustanud ELi laene mitte kasutada, kaotades sellega raha. Eesti poolt võetud laenud on soodsad, kuid mitte nii soodsad kui Euroopa Komisjoni poolt võetud laenud, mida liikmesriikidele edasi laenatakse. Eriti kui tegemist on nn sotsiaalsete võlakirjade või roheliste võlakirjadega. Hiljuti andis komisjoni tööturu olukorra parandamise rahastu TERA rahastamiseks välja sotsiaalsed võlakirjad. Need märgiti tublisti üle ja 10-aastase võlakirja tootluseks kujunes  -0.238%, 20 aastase tootluseks  0.131%. Kui Eesti oleks 2020. a. juunis välja antud 1,5 miljardi euro võlakirjaemissiooni mahust 350 miljonit eurot (mida ligikaudu Eesti TERA-st saaks) hoopis ELilt laenanud, siis oleksime  säästnud 10 aasta jooksul laenukulu 1,67 miljonit eurot.  Nüüd maksame selle summa võrra rohkem intresse. Kui seda näidet laiendada kogu taasterahastu mahule, mida Eesti saaks Euroopa Komisjoni kaudu laenata (maksimaalselt 1.9 miljardit eurot), siis jättes ELi laenu kasutamata maksame 10-aastase laenu puhul intresse tagasi 9 miljonit eurot rohkem. See polegi nii väike raha.
  1. Eesti laenab ennast kinni suunates laenuraha püsikuludeks ja võttes praegu ja tulevikus ära võimaluse teha suuremaid investeeringuid, mis majandusele raha tagasi toovad. Ühel hetkel tuleb hakata tagasi maksma ka laenu põhiosa. Nii põhiosa tagasimaksed kui intresside teenindamine saavad tulla vaid suurema maksulaekumise või teiste kulude arvelt. Isegi kui meil läheb tulevikus hästi ja majandus kasvab, ei saa me teha uusi kulusid, sest need on juba ette ära tehtud ja me ei saa lisatulu eest midagi uut, sest raha on juba ette ära kulutatud. Ja mitte nendesse valdkondadesse, mis Eesti konkurentsivõime ja heaolu uuele tasemel viib.
Kirjutas: Poliitika.guru