“41 häält jäi puudu – kui seda oleks ette teadnud, siis tegelikult leiaks väga palju variante, kuidas neid saada.” See Rannar Vassiljevi lause päev pärast valimisi on omane kogu sotside valimiskampaaniale. Valimistel käib võitlus iga hääle pärast. Sotsid muutusid pärast valitsusse minemist liiga mugavaks, liiga enesekindlaks, liiga ümaraks ja pehmeks. Ühte põhjust kesisel tulemusel ei ole. Kuigi “variante oli palju“, jäi igalt poolt veidi puudu. Kaks möödalasku väärivad teravamat tähelepanu.
Püüd meeldida kõigile viis valijaid
Kas keegi oskab öelda, mis oli sotside kampaania kandev sõnum? Tammsaare oli sots! Who cares? Valimisvõidu toob vastandumine, konflikt on see, mis toob valija välja. Sotsiaaldemokraadid püüdsid pigem öelda, et oleme ikka sõbrad edasi.
Suure mitte-eestlaste osakaaluga ringkondades edu ei tulnud. Katse kasvatada nii eestlasest kui venelastest valijate hulka ei toonud tänases julgeolekukeskkonnas edu. Jevgeni Ossinovski juhtimisel panustati Ida-Virumaale, nii kampaanias kui valitsuses olles. Haridus- ja teadusministri häältesaak kasvas küll 1200 hääle võrra, aga kogu nimekiri võttis Ida-Virus vaid 285 häält rohkem. 2011. aastal kandideerides oli Ossinovski vaid lootustandev noorpoliitik, tema nelja aasta tööd Ida-Viru valijaga arvesse võttes ei olnud see oodatud tulemus. Kohalikel valimistel on valijaskonna koosseis erinev, kuid siiski on kõnekas, et võrreldes viimaste kohalike valimistega said just sotsid Ida-Virumaal kõige kehvema tulemuse, kaotades ligi kaks kolmandikku saadud häältest (13852 häälelt 2013. aastal 4935 hääleni seekord).
Tallinnas, kus mitte-eestlaste osakaal on samuti suur, ei võidetud samuti toetust juurde – absoluutnumbrites saadi kogu Tallinnas lisaks 127 häält. Saadud häälte osakaalult oli Tallinna teine piirkond jätkuvalt sotside kõige nõrgem üle Eesti.
Hääli kaotati nii Vabaerakonnale kui EKRE-le. Valitsusse minek võttis sotsiaaldemokraatidelt võimaluse näidata ennast uue muutusi sooviva jõuna ja püüda protestihääli. Need läksid pigem Vabaerakonnale, ennekõike Harju- ja Raplamaal ning Tartus, kus kandideerisid Artur Talvik ja Krista Aru. Need olid Vabaerakonna jaoks piirkonnad, kus tehti üle Eesti tugevaimad tulemused, saades SDE ja IRLiga võrreldaval hulgal hääli.
Vabaerakonnaga liitunud kultuuriinimesed ja intellektuaalid on sotside tavavalijale väga meelepärane valik. Uuringud näitavad, et just sotside valijad on oma eelistuses kõige ebakindlamad, kõige altimad parteid vahetama. Kuna otsest põhjust ja suurt eesmärki seekord sotse valida polnud, oli neil lihtne liikuda seekord Vabaerakonna taha.
EKRE “teene” on rahvaliitlaste ajastu lõppemine sotsides. Pärast 2011. aasta valimisi kurtsid paljud sotsid, et rahvaliitlased on erakonna „üle võtnud“. Kardeti sotside näo kadumist ja,olgem ausad, nende ja Rahvaliidu kultuur ja valijaskond olidki väga erinevad. Samas andsid rahvaliitlased sotsiaaldemokraatidele selge lisandväärtuse, nad oli süsteemsed ja tegid maapiirkondades valijaga palju tööd.
Uues Riigikogus jääb sotside nimekirja kaks endist rahvaliitlast – Jaanus Marrandi ja Helmen Kütt, viimast paljud valijad Rahvaliiduga ei seostagi. Nemad olid ka ainsad, kes oma häältesaaki kasvatasid. Valdavalt maapiirkondades kandideerinud rahvaliitlased hävisid, väga suure tõenäosusega selle tõttu, et nende valija, kellega nad olid aastaid tööd teinud, ei toeta kooseluseadust.
Mäng nimekirjaga ei õigustanud
SDE oli nimekirja kokkupanemisel kõige “uuenduslikum“ ja julgem. Piirkondade esinumbrid paigutati nimekirja lõppu, esinumbreid vahetati palju piirkondade vahel. Need muutused ei õigustanud ennast ja tõid kaasa kandidaatide suured häältekaotused ning sotside kehva tulemuse piirkonnas. Just nendes piirkondades, kus populaarsed esinumbrid vahetusid, olid SDE tulemused 2011. aastaga võrreldes kõige kehvemad.
Läänemaal jäi piirkonna esikolmik küll samaks, aga kaotas kokku 1500 häält. Puudu jäid Kajar Lemberi hääled (2011. aastal 1363). Nüüd, Tartus kandideerides, sai Lember 191 häält.
Lääne-Virumaal oli sotside kaotus suurim. Kaotati protsentuaalselt kõige rohkem valijaid ja teiselt kohalt langeti neljandaks. Rannar Vassiljev sai küll 212 häält rohkem kui eelmistel valimistel, aga ringkonnamandaadist jäi napilt puudu. Eelmiste valimiste heast tulemusest jäid puudu 2011. aasta esinumbri Indrek Saare 3931 häält. Nüüd Pärnumaal kandideerides sai Saar 1944 häält.
Järva- ja Viljandimaal jäid esinumbrid Helmen Kütt ja Jaanus Marrandi oma isikliku häältesaagiga plussi. See oli ainus piirkond, kus SDE 2011. aastal valimised võitis, seekord saadi teine tulemus. Kadus eelmiste valimiste piirkonna esinumbri Sven Mikseri 7431 häält. Nüüd Harju- ja Raplamaal erakonna esimehena kandideerides Mikser põrus, saades 4969 häält.
Tartus toodi Europarlamenti lahkunud Marju Lauristini asendama Mihkel Raud. Loodeti väga kõva tulemust, mõned valimiseelsed küsitlused näitasid Tartus koguni SDE võitu. Raud kogus Lauristinist 192 häält rohkem, aga nimekiri kaotas tublisti hääli. Näiteks Heljo Pikhof sai 1228 häält vähem kui 2011. aastal.
Uued tulijad tugevdasid küll erakonna niigi tugevat sotsiaalset ja intellektuaalset kuvandit, aga kõnetasid üksnes sotside põhivalijat. Kandideerima veendi hulk kohalikel valimistel Tartus Vabakunna ja Tallinnas Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas kandideerinuid, kuid ka nemad kuuluvad sotside kandidaatide mainstreami. Tuntud tegijaid, majandus või julgeolekueksperte, kes oleks suurendanud sotside usutavust nende valimiste võtmevaldkondades, ei lisandunud. Mitmed uued tulijad paigutati nimekirja tippu, mis jättis esikümne hõredaks.
Selle liigutuse tõttu jääb Riigikogust välja erakonnale kahtlemata vajalik ja tänaseks arvestatava majandus- ja rahandusvaldkonna kogemusega Rannar Vassiljev, kes piirkonna esinumbrina ringkonnamandaati võtta ei suutnud. Urve Palo peab õnne tänama, et ta nendel valimistel piirkonna esinumber polnud. Harju- ja Raplamaal Mikseri järel kandideerides kaotas ta eelmiste valimistega võrreldes 3847 häält ja pääses 2082 häälega Riigikokku kompensatsioonimandaadiga.
Nelja erakonna koalitsioonis, kui see peaks sündima, ei saa sotsid palju ministrikohti, ehk 3, maksimaalselt 4. Vassiljev on uue ministrina teatud mõttes sotsiaaldemokraatide sundvalik. Padari ja Mikseri häältesaaki arvestades peab Palo seekord arvatavasti leppima Riigikogu liikme kohaga.
Sotsiaaldemokraatidel on, mille üle enne järgmisi valimisi järele mõelda.
