Mis oleks pidanud juhtuma 2011, juhtus nüüd, 4 aastat hiljem.
2011. aastal olid kõik tingimused loodud, et uued tulijad sujuvalt Riigikokku maanduksid. Masu mõju tundsid veel kõik. Hästi olid meeles euro nimel tehtud valusad kärped. Julgeid ideid erakondadel polnud. Indrek Tarand oli just kõik “vanad” parteid eurovalimistel korralikult läbi tuuseldanud.
Oleks siis tehtud uus ja “puhas” erakond, oleks see kindlasti Riigikokku saanud. Rahvas vajas tõsiseltvõetavat alternatiivi senistele parteidele. Seda näitab kõige paremini “raisku läinud” häälte suur hulk ja enneolematu üksikkandidaatide tung parlamenti.
Uue erakonna asemel sündis aga veider moodustis – roheliste ja nn “vabatmeeste” nimekiri, kes kandideerisid Erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas. Erakonna toetusprotsent oli künnise alla kukkunud, tooni andsid sisetülid. Nimekirjale lisasid särtsu ja sissesaamislootust “vabatmehed”. Erakonnaga neil mingit sidet ei olnud, aga tegu oli inimestega, keda ühendas … suur soov Riigikokku kandideerida.
Nende seas oli mitmeid tuntud nägusid erinevatelt elualadelt. Nimekiri pandi kokku tõmbluku-meetodil: roheliste tegelased vaheldusid “vabatmeestega” üle ühe. Just need tuntud erakonnavälised “vabatmehed” tõid nimekirjale arvestataval hulgal hääli.
2015. aasta valimiste üks suurimaid võitjaid Vabaerakond on roheliste “vabatmeeste” avantüüri kordamine, vältides samas mitmeid nende vigu.
Esiteks, kõik toimus uue, sisetülidest ja Riigikogus olemisest räsimata erakonna nime all.
Teiseks, protsessi juhtisid suure poliitilise kogemusega isikud. Siin kirjutasime sellest, et tervelt 70% Vabaerakonna kandidaatidest oli varem kandideerinud kas Riigikogu või kohalikel valimistel, neist ligi 50% mõne teise erakonna nimekirjas. Olulisem on aga see, et Vabaerakonna loomist juhtis grupp, kellel oli Isamaaliidust-IRL-ist tipptasemel poliitilise juhtimise kogemus (Andres Herkel, Andres Ammas, Külliki Kübarsepp).
Kolmandaks, erakonda kaasati tuntud kultuuritegelasi arukamalt, kui 2011.aastal rohelised seda tegid. Nad pandi julgelt ringkonnanimekirjades esikohale, et kõik valijad leiaksid tuntud nime. Samas üleriigilises nimekirjas välditi tõmbluku-meetodit, et tagada erakonna juhtliikmetele kompensatsioonimandaadiga Riigikokku saamine (Külliki Kübarsepp, Jüri Adams).
Ehk siis häälekogumise koorem jäeti poliitikavälistele staaridele, just nagu rohelised olid üritanud 4 aasta eest. Isamaa-taustaga poliitikutest tegid tõeliselt hea tulemuse vaid Andres Herkel ja Andres Ammas, teised jäid tunduvalt nõgemaks.
Paljud neist kultuuritegelastest jäid sisuliselt “vabatmeheks” ehk pole erakonnaga seotud rohkem, kui vaid kandideerisid selle nimekirjas. Mitmed ei liitunud erakonnaga ega kavatse seda ka pärast Riigikokku saamist teha.
See aitas neil isiklikult hoida vabade ja parteipoliitikast puutumata inimeste oreooli, kuid erakonnale on see parlamenditöös suur probleem. Vabaerakond ei ole teiste parteide jaoks usaldusväärne, kuna ei kontrolli suure tõenäosusega oma parlamendifraktsiooni. Keeruline on teha napi enamusega koalitsiooni, kus Vabaerakond on üheks osapooleks (näiteks Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Vabaerakonna koalitsiooni, millel oleks 53 häält), sest otsustaval hetkel võib sellel hääli puudu jääda.
Veel ühe osapoole kaasamine koalitsiooni tähendab aga vähem ministrikohti ja mõjuvõimu ka Vabaerakonnale. Roheliste 2011. aasta saatust õnnestus neil vältida. Praegu terendab hoopis oht korrata roheliste 2007. aasta kogemust – osaleda koalitsiooniläbirääkimistel, aga lõpuks siiski võimult kõrvale jääda. Lihtsalt 4 partei koalitsioonis ei pruugi pakutu (programm ja ministrikohad) ootustele vastata. Seda enam, et meedia serveerib ka iga mõistlikku kompromissi kindlalt kaotusena.
Kui vähe on seda, mis Vabaerakonna kokku seob, kirjutas Eesti Ekspress siin. Kas Isamaa-taustaga juhtgrupp suudab uusi “vabatmehi” lühikese keti otsas hoida, sellest sõltub Vabaerakonna edu või ebaedu.
Vähemalt korraks on neil õnnestunud olla oluliseks ventiiliks senises poliitikas pettunud valijate jaoks. Ilma poliitilise eelistuseta kodanike arv on stabiilselt olnud vahemikus 30-40%, langedes valimiskampaaniate käigus pisut madalamale. Seekord on see aga viimase 8 aasta madalaim (veebruaris 2015 vaid 15%) ja seda suuresti just tänu Vabaerakonna ja EKRE tulekule.
Res Publica ja Isamaa sisekonfliktist on väljakasvanud parlamendierakond, mis on liikmete ja otsustajate taustalt on just ennekõike põhimõtteliseks ohuks IRL-ile. Lisaks Vabaerakonnale endale teenib nende edu ka Reformierakonna huve, kellele IRLi positsiooni nõrgendamine ühiste valijate tõttu on olnud Res Publicaga liitumisest loobumise (Kallas+Parts) järel oluline. See on suuresti ka õnnestunud. Lisaks võib ennetavalt öelda, et Eesti poliitika vasakpöörde ootuses veedetud viimased aastad on koos Vabaerakonna ja EKREga teinud parlamendi hoopis konservatiivsemaks.
Teine aspekt.
Kokkuvõtlikult öelda, et Vabaerakonna lipukiri oli sel korral – Vali uus poliitika!. Et see ei mõjuks aga pelgalt kohatu viitena 2003. aastal sarnase lipukirjaga edu saavutanud erakonnale, siis tuleb öelda, et Vabaerakonna juhtliikmed ei ole siiski ideoloogiliselt ja programmiliselt tabula rasa, mida konjunktuurselt nüüd sisustama hakataks, vaid laias laastus traditsioonilisse kristlik-demokraatlikku ja paremtsentrislikku Euroopa poliitika peavoolu ankurdatud. See, et üksikküsimustes pole väljakujunenud ja settinud seisukohti, on muidugi probleem ja võib lõpuks saada ka takistuseks valitsusse pääsemisel, kui erakond ei näita partneritele olulistes küsimustes üles üksmeelseid seisukohti.
Selle erakonna kõige suurem küsimus on aga see – kes on Artur Talvik ja mida ta tahab teha? 😀
Ma võin nii mõnegi väitega selles jutus nõustuda, aga kindlasti mitte sellega: “Erakonnaga neil mingit sidet ei olnud, aga tegu oli inimestega, keda ühendas … suur soov Riigikokku kandideerida.” Sellisele mastaapsele üldistusele võiks ikka toeks olla ka mõned alusandmed. Kinnitan siinkohal veelkord, et mul oli nii mõndagi ühist rohelistega juba ammu enne selle erakonna sündi ja see on avalike allikate abil kümnete tekstide järgi kindlaks tehtav, samas kui puudus vähimgi iha “kandideerida” või olla erakonna liige.
Üldisemalt kumab sllest artiklist aga vastu üpris leninlik, ma ütleks, arusaam erakonnast/parteist. Mis imeasi saab olla organisatsioon, mille probleemid on iseseisvad ja midagi muud kui selle organisatsiooni liikmete probleemid? Väide, et erakond peab “kontrollima oma fraktsiooni või liikmeid” on põhiseadusliku vabamandaadi printsiibiga põhimõttelises vastuolus ja seega kui mitte kuritahtlik, siis veidi veider ikka.
Tänud mitte nõustumast. Kasutame võimalust lahti seletada.
Kindlasti on nende ca 60 „vabatmehe“ seas ka neid, kellel oli rohelistega selge side ja hea põhjus just nende ridades kandideerida. See pole peamine – peamine on sõnum, mida vabatmehed ja rohelised valijale andsid. Seda vaadates ei ole “mastaapne üldistus”, et vabatmehi ühendas rohelistega soov Riigikokku kandideerida, laest võetud.
Roheliste kampaania oli üles ehitatud sellele, et nende nimekirjas saab valida sõltumatuid kandidaate. Ideoloogia ja ühine programm ei olnud oluline, kui välja arvata seisukoht, et oleme erakondade vastu. Tarandi-Talviku algatatud vabatmeeste valimisreklaami sõnum oli “Valige meid Riigikokku!“ https://www.youtube.com/user/vabatmehed
Edukaim vabatmees Eerik-Niiles Kross eitas selgelt „mingi konkreetse kollektiivse seisukoha olemasolu“. Ka Artur Talvik eitas maailmavaatelist seost, mis vabamehi ühendab: „Ühendab protest!“ (http://bit.ly/1Cc1KMC). Kogu vabatmeeste projekti nimetati „sõidukiks“ neile, kes tahavad Riigikokku kandideerida, aga ei taha siduda ennast ühegi erakonnaga.
Marek Strandberg ja Kaarel Tarand kirjutasid ajalehes Keskus 13. detsembril 2010: „Ideaalis peaks olema nii, et kui vabal kodanikul tekib mõte ja soov osaleda aktiivselt riigi poliitilises elus, peaks tal selleks piiranguteta võimalused olema. /…/ Rohelised tahavad luua formaalse struktuuri toel kandideerimise võimalust inimestele, kes mitmesugustel põhjustel ei pea võimalikuks praegustest erakondadest ühessegi liikmena kuuluda, kuid kes nii soovidelt kui ka võimetelt sobivad artikli alguses sõnastatud ideaali realiseerima. Kutsudes inimesi mitte häältepüüdjateks, vaid pakkudes parteiliste piiranguteta teed parlamenti neile, keda seal hädasti vaja oleks just arvamuste kirevuse suurendamiseks.“
Kõikide vabatmeeste kandideerimise soovi me tõesti ei kontrollinud, aga tõdeme, et ilma soovita või vastu tahtmist Riigikokku kandideerimine tundub samuti veidi veider. Paljud neist vabatmeestest on enne või hiljem kandideerinud kas Riigikokku või kohalikku volikokku mõne teise nimekirja või partei ridades.
Loomulikult on Riigikogu saadik oma otsustes vaba ja sõltumatu. Tuletame siiski meelde pärast roheliste ja vabatmeeste parlamendist välja jäämist Liia Hänni poolt öeldut: „Üksikkandidaatidele ja vabameestele aga tasuks soovitada suurest egost vabanemist ja koondumist poliitiliseks jõuks või olemasolevate erakondade tugevdamist nendega ühinemise teel. Pole midagi parata, poliitika on kollektiivne tegevus, kus soologa kaugele ei jõua.“ (http://bit.ly/1FhOyow)
Nii ongi. Erakondadel on vaja Riigikogus partnereid ja kooslus, kus igaüks hääletab nii, nagu heaks arvab, ei ole partner, kellega koos saab poliitikat ellu viia – hääli jääb lihtsalt puudu. Üksinda poliitikas kaugele ei jõua.
Ehk just sellepärast on Artur Talvik juba öelnud, et kuigi iga Vabaerakonna liige on oma otsustes vaba, on juba kokku lepitud, et koalitsioonilepingusse jõudvates punktides hääletatakse kokkuleppe järgi. Niisugune otsus on hädavajalik ja tehti enne, kui oli selge, mis üldse koalitsioonileppesse jõuab.