Läinud nädalal teatas Vabaerakond, et neile senisel kujul koalitsiooniläbirääkimistest aitab. Nädalavahetus tõi selles osas ka leevendust – nad jäetigi kõrvale. See tähendab, et üritus teha 4 osapoolega nn suurt koalitsiooni kukkus läbi. Ühtlasi tähendab see, et kõige tõenäolisem on vana hea kolmikliidu uus tulemine. Valijad tahtsid küll muutust, aga said kõige rohkem Eestit juhtinud koalitsioonivariandi.
Kolm peamist põhjust, miks see nii läks:
–alustati tühjalt lehelt. See tähendab, et ei olnud ka selget arusaama, kuhu välja jõuda.
–protsess oli kohmakas ja aeglane. 5 esindajat igast erakonnast alati laua taga, nn 5+5+5+5 mudel ei töötanud
–partnereid oli liiga palju. 4 erakonna koalitsioon pole Eestis kunagi õnnestunud, kuigi seda on mitmel korral üritatud.
Eestis saab juba rääkida koalitsiooniläbirääkimiste tavast. Viimastel kordadel on koalitsioonilepe kokku saanud nii, et valitsust moodustav erakond (loe: Rain Rosimannus, kes vabatahtlikult ja heameelega võttis selle raske ülesande alati enda õlgadele) paneb oma projekti lauale ja läbirääkimised seisnevad selles, et iga tulevane koalitsioonipartner paneb sinna mingeid endale olulisi punkte juurde (Rosimannus on istunud ka nendel läbirääkimistel kohal, kuid tagareas, enam mitte nii prominentse ülesandepüstitusega).
Nii alustas Reformierakond ka sel korral, aga sellega ei olnud partnerid nõus. Sotsid olid need, kelle algatusel algas pikaleveninud ja esmalt Vabaerakonnal ning siis ka sotsidel endil kopsu üle maksa ajanud probleemide “kaardistamine”. Sven Mikser ütles selle kohta särava mõttetera: “Kõnelustega ei olda mitte tupikus, vaid pigem on need hangunud”.
Eesti koalitsioonid
Samas ei ole ajakulu kuigi oluline näitaja. Alates 1999. aasta märtsist on Eestis olnud 7 koalitsiooni. Neist 4 on moodustatud valimiste järel, 3 vahepeal.
Kui vaadata kõiki pärast taasisesesvumist Eestit juhtinud koalitsioone, siis Kolmikliit (Reformierakond, IRL/Isamaaliit, SDE/Mõõdukad) on kõige staažikam valitsuskoosseis. Suure tõenäosusega hakkab see tulp nüüd teistel eest ära kasvama.
Riigikogu avaistung kui koalitsiooni kokkusaamise tähtaeg
Valimiste järgsetel koalitsiooniläbirääkimistel oleme näinud väga erinevaid kombinatsioone. 1999. aastal oli koalitsioon kokku lepitud ammu enne valimisi (nn. Ühinenud Opositsioon). See tähendas, et koalitsiooniläbirääkimised kolme osapoole vahel võtsid aega ainult 6 päeva. Hilisemad on kõik kestnud kauem, 3-4 nädalat.
Päevade lugemist hägustab läbirääkimiste algusfaasi nimetamine konsultatsioonideks, samas ei ole kulutatud aeg sugugi oluline näitaja. Mõnel korral on leppe põhijooned olnud kiirelt paigas, aga lepinguni on jõutud alles vahetult enne uue Riigikogu esimest kogunemist ja Riigikogu juhatuse valimist. See ongi peamine tärmin, mida silmas pidada tasub. Enne seda tahavad läbirääkijad üldjuhul kokkuleppele jõuda, vähemalt põhiküsimustes ja kohtade jaotuses.
Varasemate koalitsioonide õppetunnid
Läbirääkimiste protsessid on olnud väga erinevad. Üldiselt on läbirääkimised läinud pidevalt põhjalikumaks ja koalitsioonileping detailsemaks. Siin on suur vahe, kas tegu on valimistejärgse koalitsioonileppega, mis tehakse neljaks aastaks või valimistevahelisega, mis klopsitakse kokku aastaks-paariks.
1999 – lepingud konkreetsemaks
1999. aastal oli koalitsiooniläbirääkimiste protsess kõige lihtsam ja efektiivsem. Koalitsiooni koosseis oli, nagu öeldud, ette teada. Läbi rääkisid 2-liikmelised delegatsioonid (kohtade jaotamisega tegelesid teised). Lepingu aluseks valiti halastusest Mõõdukate kui kolmikliidu kõige nõrgema osapoole vastu nende valitsemiskava.
Leping oli tänases mõistes üldsõnaline, vaid mõni üksik eesmärk oli seotud konkreetse ajalise plaaniga. Kuivõrd dramaatiline oli Reformierakonna põhilubaduse, ettevõtete tulumaksu kaotamise sidumine kindla kuupäevaga, kirjeldas hästi Kalle Muuli oma raamatus “Kodanike riik”. Sellest ajast ei taha ükski kogenud partei, et nende põhilubadus oleks lihtsalt “lepingus sees”. Kindlasti peab olema ka kehtimahakkamise kuupäev.
2003 – laiapõhjaline koalitsioon ei tööta
2003. aastal moodustas valitsuse Res Publica. Nende uus poliitika pidi väljenduma ka selles, et koalitsioonilepet tehti teistmoodi. Aluseks ei võetud kellegi olemasolevat plaani, vaid hakati tühja koha pealt peale, meenutades kõige enam ehk seekordset sotside ettepanekul aset leidnud algust. Arutelu käis varasemast tunduvalt suuremates gruppides, asjaga kaasnesid suured sõnad ja “trummipõrin”.
Samas ei üritatud isegi Res Publica eestvedamisel kõiki asju läbi rääkida suures 5-liikmeliste delegatsioonide koosseisus, kuivõrd see on ääretult ebaefektiivne. Kiiresti moodustati teemade kaupa väiksemad töörühmad, kuhu kaasati ka väliseid eksperte. See valdkondlike töögruppide mudel on eeskujuks sellele, mis läbirääkimistel täna toimub.
Olulisem õppetund läbirääkimiste tehnikast oli aga see, et tegelikult määrab koalitsioonipartnerite valik selle, kuidas koalitsioonil hakkab minema ja kui valitsemisvõimeline see on. Parts ja Äraostmatud oleks võinud teha maailmavaatelise koalitsiooni (Rahvaliidu asemel Isamaaliit), aga sooviti teha laiema kandepinnaga ja suuremat nn “Koosmeele koalitsiooni”. Parts soovis tegelikult kaasata ka neljandat jõudu (Isamaaliit), aga sellele olid Rahvaliit ja Reformierakond vastu.
Paraku aeg näitas, et koalitsioon küll oli, aga koosmeelt ei olnud. Kiiresti avaldusid Res Publica ja Rahvaliidu vahel pinged, mida Reformierakond enda huvides ära kasutas. Siit tuleb ka otsene paralleel tänastesse läbirääkimistesse – maailmavaateliselt ja töökultuurilt erinevate partneritega on koalitsioon vähem teovõimeline. Eriti, kui neid partnereid on rohkem kui hädasti vaja. See seletab, miks tänastele läbirääkijatele oli turvalisem edasi minna ilma Vabaerakonnata.
Vahepeal, 2005. aastal sündis uus koalitsioon, kus juhtohjad haaras Reformierakond eesotsas Andrus Ansipiga. Res Publica asendati Keskerakonnaga, nii et maailmavaateliselt läks koalitsioon veelgi laiemaks. Samas tehti siin kokkulepe: igaüks teeb oma valdkondades just seda, mida ise tahab ja teise partei või ministeeriumi tegemistesse ei sekkuta. Teisiti poleks seda koalitsiooni saanud ilmselt koos hoida.
2007 – ministrikohad on valupunkt
2007. aastal oli palju ühist tänavu toimunuga. Esiteks moodustas valitsuse esimest korda võitnud Reformierakond. Teiseks olid koalitsiooni põhiosalised samad, mis täna. Kolmandaks kaasati läbirääkimistele uus ja värske jõud Riigikogus – Rohelised – kes enne finišisse jõudmist siiski minema saadeti. Erinevalt Vabaerakonnast, kes ei teadnud, kas tahab valitsusse või mitte, oli roheliste läbirääkijate soov kindlam ja neile oli väljajäämine valus. Samas olid nende nõudmised oma kitsas valdkonnas ja üldjuhul oma iseloomult väga materiaalsed. Raha taha ei jäänud 2007. aastal aga mitte miski, seega olidki rohelised kaasatud päris läbirääkimiste lõpuni.
Komistuskiviks sai ministrikohtade jagamine. Alati on sellega käinud kaasas retoorika, et “kohad” ei ole olulised ja need tulevad jutuks kõige lõpuks ja need ei määra koalitsiooni koostöös suurt midagi. Samas on just see saanud paaril viimasel korral kriitiliseks küsimuseks. 2007. aastal katkestati läbirääkimised viimasel hetkel, kuna ministrikohtades ei suudetud kokku leppida. IRL nõudis välisministri kohta Mart Laarile, Ansip ei lasknud teda aga üldse valitsusse ning Riigikokku ta lõpuks jäigi.
Rohelised nõudsid endale 2 olulist ministriportfelli, mida Ansip 6 parlamendikohaga parteile ei andnud. Samuti ei toetanud nende erakond ühtselt nende enda osalusel valminud koalitsioonilepingut, mis oli ohu märgiks ja tegi nende väljajätmise mugavamaks valikuks.
Samas ei hakatud nende seisukohti enam valmis koalitsioonilepingust välja rookima ja nii said mitmed rohelistele olulised asjad tehtud ilma nendeta. Sama strateegiat saaks koalitsioon kasutada ka Vabaerakonnaga, pannes ühepoolselt koalitsioonileppesse mõned osad nende demokraatiapaketist ja küsides vastutasuks toetust enda riigireformi plaanidele. Arvata võib, et välja jääb erakondade rahastamise kahandamine, mida keegi koalitsioonis ei toeta ja mille ärajäämist tõhusamat organisatsiooni ehitav Vabaerakond ise ka lähiaastatel kindlasti naudib.
2011 – vähem osapooli on parem
2011. aastal oli valitsuse tegemine juba lihtsam. Esiteks oli see esimene kord, kus kahel koalitsioonipartneril olid hääled koos, teiseks olid nad pikalt koos valitsuses olnud ja tegevusplaan selge.
Sellegipoolest tuli läbirääkimistesse ka väga suur takerdumine, loomulikult jällegi ministrikohtade küsimuses. Reformierakond tahtis eelmise, lagunenud kolmikliidu ajast (meenutuseks: sotsid lahkusid majanduskriisi harjal ja Ansip juhtis edasi vähemusvalitsust) pärit ministrikohtade jaotuse ümber mängida. Teravamaks tüliküsimuseks oli, et Reformierakond tahtis teiste seas ka majandusministri kohta Juhan Partsilt ära võtta ja asendada selle mõne muu portfelliga. IRL ei olnud aga sellega nõus, kui nemad ei saa välis- ja rahandusministri portfelli. Kokkuleppele ei saadud ja nii jäigi varasem kohtade jaotus ning uus valitsus ei tundunud kellelegi värskena. Ilmselt määras see ka selle koalitsiooni saatuse.
Need vaidlused on sel korral kõik veel ees ning pole põhjust arvata, et need lihtsamalt lähevad.
Koalitsioon on taas suurem, maailmavaateliselt laiem – see kõik tähendab, et kellelgi ei ole mugav valitseda ja oma programmi teostada. Eriti tunneb oma positsiooni nõrgenemist ilmselt valimiste ülekaalukas võitja Reformierakond. Lihtsalt 6 parteiga Riigikoguga ongi püsivate kokkulepete tegemine palju keerulisem, sest kõigil on alternatiive. Vältimatud muutused Keskerakonna juhtimises lisavad kindlasti variante veelgi juurde.
Valitseda ja olulisi reforme kokku leppida on seekord oluliselt raskem. Rohkem erakondi tähendab seda, et ühisosa on vähem. Tahet silma paista ja igas olukorras populaarsuspunkte korjata on aga palju rohkem, mis ka valitsemist just lihtsamaks ei tee.
Vabaerakonna võimalus
Seega võib julgelt arvata, et järgmiste valimisteni uus koalitsioon vastu ei pea. Ikka on keegi, kes langevatest reitingutest ja paarist skandaalist heitununa hakkab alternatiive proovima. Ja see on Vabaerakonna tegelik võimalus.
Vabaerakonnale on väljajäämine kasulik. Sellepärast ei olnud neil ka selget tahet valitsusse minna. See näib ju naeruväärne – erakond, mis ei taha valitsusse. Muuta tahame, aga võimu ei taha – sellist loogikat ei andestaks valijad ühelegi päris erakonnale. Asi ongi selles, et Vabaerakond ei ole veel päris erakond. Nad maadlesid tähtaja viimase päevani 500 liikme kokkusaamisega, mida on erakonna registreerimiseks vaja. See tähendab, et sinna ridadesse võeti inimesi üsna valimatult. Viimase minutini ja meeleheitlikult otsiti kandidaate ka oma valimisnimekirja. Erakonnal puudub seetõttu igasugune sisemine ühtsus. Ka juhtidel puudub ettekujutus, mida see see seltskond sisuliselt soovib.
Nende kaardid olid algusest peale selle peal, et ilmselt on neile algul kasulikum oma organisatsiooni üles ehitada ja olla jaol siis, kui tuleb esimene valitsuskriis. See tähendab, et Reformierakonnal on alternatiiv nii sotsidele kui IRL-le ja ajalugu näitab, et selline võimalus kasutamata ei jää. Sellisel hetkel on ilmselt lihtsam ka sisse suruda oma peamine poliittoode – erakondade rahastamise vähendamine.
Ainult mõned üksikud läbirääkimiste tuumikus olevad vabaerakondlased tundsid juba “mere kutset” ehk tajusid terendavaid ministriportfelle ja sellega kaasnevaid võimalusi midagigi ära teha. Valdav osa tuumikust oli kõhklev ja see ei ennustanud võimalikule nelja partei koalitsioonile head.
Elevust vähe
Kõigile osapooltele on selge, et valitsemine ja oma eesmärkide saavutamine on järgmise nelja aasta jooksul raskem. Laua taga on jõud, kes on Eestit aastaid juba valitsenud. Võib-olla sellepärast ongi seekordsed koalitsiooniläbirääkimised üsna tuimad ja kiretud. Keegi ei kibele võimule, silm ei sära. Vana demokraatia häda – valitsemine ja koalitsiooniläbirääkimised on business as usual.
Ilmselt tuleb ka koalitsioon selline kiretu, aeglane ja vähedünaamiline. Osalised sulguvad ennekõike endasse. Nagu kolm tigu.
