Syriza võimuletulek Kreekas ei olnud kohaliku tähtsusega sündmus. Vasakradikaalide võimetulek kattis suure osa valitsevas eliidis pettunud ja majandusraskustes vaevlevast Lõuna-Euroopast eufoorilise lootusega. Pärast Tsiprase võitu arutati kohvikutes ja kodudes üha hoogsamalt, et riigi tagasi võtmine eliidi käest on võimalik. Loodeti, et majandusmuresid saab lahendada kuidagi teisiti, kui valusaid reforme tehes. Ja järgmine doominokivi võiks nende lootuste kohaselt olla Hispaania.
Podemos on Syriza?
2015. aasta on Hispaanias otsustav valimiste aasta. 22. märtsil toimusid parlamendivalimised Andaluusia regioonis, 24. mail ootavad ees üleriigilised kohalikud valimised ning regionaalsed parlamendivalimised 13-s autonoomses regioonis 17-st, septembris on tulemas regionaalsed valimised Kataloonias ning sügise jooksul peavad toimuma ka kõige tähtsamad valimised – üleriigilised parlamendivalimised.
Olemas on ka Syriza kloon Podemos (Suudame – hisp. k.). Podemos on uus poliitiline jõud, mis on veidi enam kui aastaga tõusnud nullist populaarsuselt esimeseks-teiseks parteiks ning toetusnumbreid vaadates näib Podemose võit esmapilgul võimalik.
Märksõnad, millega Podemost enamasti määratleda püütakse on: vasakpoolne, populistlik, anti-establishment, kapitalismivastane, kasinuspoliitika vastane, mõõdukalt euroskeptiline jne. 36-aastase politoloogialektori Pablo Iglesiase juhitav partei loodi kodanikualgatuse korras ning sotsiaalmeedia abil on liikmeskond plahvatuslikult kasvanud. Tänaseks on Podemosest saanud liikmete arvult teine erakond Hispaanias. Kaks peamist ratsut, millele Podemose populaarsus tugineb, on soov pühkida minema vana 2-parteiline korrumpeerunud poliitiline eliit ning võitlus majanduskriisi mõjul järsult teravnenud majandusliku ebavõrduse vastu.
Majanduskriis ei ole samuti hispaanlasi hellitanud. Inimeste heaolu ja poliitilisi meeleolusid tugevalt mõjutav tööpuudus püsib 23,2%-ga endiselt valusalt kõrgel tasemel, ehkki väike positiivne nihe aastataguselt enam kui 25%-lt on toimunud. Traditsiooniliselt veelgi hullem on noorte tööpuudus, mis ulatus 2015 . a. jaanuaris 50,9%-ni, mis oli siiski üle 3%-i vähem kui aasta varem.
Sarnaselt Kreekaga on Hispaania poliitikat viimased aastakümned domineerinud kaks parteid, sotsiaaldemokraatlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (PSOE) ja konservatiivne Rahvapartei (PP), mis on olnud kordamööda võimul ning riigi ressursse enda kontrolli all hoidnud. Suurel osal elanikkonnast on sellisest kivinenud ning korruptsioonialtist süsteemist kõrini. Kõrvuni korruptsiooniskandaalide mülkas on nii valitsev PP, kui viimased neli aastat riigistasandil opositsioonis olnud PSOE. Transparency International’i korruptsiooni tajumise indeksi kohaselt edestab Hispaania (2014 maailmas 37.) küll selgelt Kreekat (maailmas 69.), kuid Euroopa Liidus kuulub kehvemasse gruppi koos Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidega. Eesti positsioon selles tabelis on 26. ehk Eesti on neist vähem korrumpeerunud.
Kas eelnevast piisab, et tuua sügisel Podemosele otsustav valimisvõit ja ulatada Pablo Iglesiasele valitsusjuhi residentsi, ehk Moncloa palee võtmed? Suure tõenäosusega on vastus ei!
Hispaania ei ole nii tuksis, kui Kreeka
Lihtsustatult võib öelda, et Kreekas keerasid kaks kordamööda valitsenud parteid riigi ja majanduse põhjalikult tuksi ning said selle eest valijatelt õigusega välja teenitud karistuse. Hispaanias on PP ja PSOE teinud palju vigu ja põhjustanud korruptsiooni ja ülbusega laialdase rahulolematuse, kuid majandus ja riigi rahandus pole pooltki nii ummikus.
Kreekaga võrreldavat majanduslanguse kuristikku pole Hispaanial läbida tulnud. Tänaseks on Hispaania majanduslangusest selgelt väljunud ning Hispaania majandus on Kreekaga võrreldes tunduvalt konkurentsivõimelisem. Kuid positiivne makromajanduslik seis ja edasine väljavaade ei jõua veel ilmselt piisavalt kanduda laiade masside sissetulekutesse ja uutesse töökohtadesse, et taastada valitseva konservatiivse PP populaarsus.
Erinevalt Kreekast õnnestus Hispaanial pääseda ka alandavast bailout’ist ja “kurjade kreeditoride troikaorjusest”. Hispaania piirdus mõõduka 41 miljardilise eurotsooni laenuprogrammiga oma pankadele, millest 2014. aastal edukalt väljuti.
Podemos ei ole ainuke uus tulija
PP ja PSOE populaarsus on Podemose areenile astumise järel tugevalt langenud ning alates jaanuarist on Podemos olnud üleriigilistes arvamusküsitlustes kõige populaarsem partei, kuid edu kasvatamine, või isegi säilitamine, saab olema Podemosele väga raske ülesanne. Podemos ei ole nimelt ainuke uus ja värske jõud. 2014. a. lõpus tõusis teise komeedina üleriigilisele poliitareenile Ciudadanos (Kodanikud – hisp. k.). Ciudadanos on Kataloonias 2006. a. loodud partei, mille oluliseks käivitajaks oli vastuseis Kataloonia iseseisvusliikumisele. Ciudadanost püütakse enamasti määratleb tsentristliku jõuna, mis kombineerib liberaalseid ja sotsiaaldemokraatlike vaateid. Ciudadanos pakub uut ja korruptsioonivaba alternatiivi vanadele võimuparteidele ning oluliselt liberaalsemat ja euroopameelsemat alternatiivi vasakradikaalsele Podemosele.
Sarnaselt Podemosega on Ciudadanose eesotsas noor ja karismaatiline liider, 35-aastane jurist Albert Rivera. Ciudadanos osales asutamise järel kasvava eduga Kataloonia regionaalsetel valimistel, kuid üleriigiliselt saavutati märgatavat edu alles Euroopa Parlamendi valimistel 2014. a. Eurovalimistel jäädi küll veel oma 3% häälte ja 3 mandaadiga 8% hääli korjanud Podemose varju. Viimased kolm kuud on aga Ciudadanose katapulteerinud ülehispaanialise poliitika kõige kõrgemasse mängu. Märtsi alguse küsitlused andsid Ciudadanosele juba 18,4% toetust, mis asetas nad samasse liidergruppi Podemose, PP ja PSOE-ga. Niivõrd järsud jõnksud valijate meelsuses kinnitavad, et tüdimus senise 2-parteilise süsteemiga on tõesti suur ja muutuseihalust on palju. Kui Podemos on kõige enam toetajaid röövinud sotsiaaldemokraatlikult PSOE-lt ning ka kommunistlikult Vasakliidult (IU), siis Ciudadanos nopib toetajaid kõige enam PP-lt, kuid ka PSOE-lt. Lausa terminaalselt kipub Ciudadanose tõus mõjuma aga Baskimaalt alguse saanud parteile Ühendus, Progress ja Demokraatia (UPyD). UPyD näol on tegemist Ciudadanosele sarnase parteiga, mis loodi Baskimaal 2007. a. eesmärgiga seista vastu baski natsionalismile ja toetada Hispaania ühtsust. UPyD saavutas üleriigilises poliitikas varem edu, kui Ciudadanos, kuid nende edu on kuhtumas.
Andaluusia valimised
Uue poliitilise maastiku esimeseks tõsiseks testiks olid 22. märtsil toimunud parlamendivalimised Andaluusia regioonis. Andaluusia on suurima rahvaarvuga autonoomne regioon, kus on traditsiooniliselt võimuohje hoidnud PSOE. Sotsialistid said esimese valimiskaotuse Andaluusias alles eelmistel valimistel 2012. a., kui jäädi alla PP-le, mis oli 2011 pühkinud PSOE minema ka üleriigiliselt võimupositsioonilt. Hoolimata kaotusest PP-le jäi PSOE Andaluusias siiski endiselt võimule, sest sõlmis koalitsiooni Vasakliidu (IU) ja Roheliste ühendusega. Kuid Podemose tõus ning riigi kõrgeim tööpuudus (34%) tekitasid viljaka pinnase ennustusteks, et PSOE võim murtakse ja 2-parteiline süsteem hakkab murenema just Andaluusiast. Radikaalsed ennustused siiski ei täitunud ja 2-parteiline süsteem pidas vastu.
PSOE kaotas küll 7% häältest, kuid saavutas siiski 35,4%-ga kindla võidu ja säilitas oma 47 kohta 109-kohalises esinduskogus. Valimiste üheks suuremaks kaotajaks võib pidada PP-d, mis kogus 26,7% häältest, ehk üle 30%-i vähem, kui eelmisel korral. Samas suutis PP siiski jätta 14,8% kogunud Podemose kindlalt selja taha. Podemose tulemus oli uue tulija kohta korralik, kuid tulihingelistele toetajatele siiski pettumus, sest vanadele parteidele jäädi selgelt alla. Esimest korda Andaluusia valimistel osalenud Ciudadanos kogus 9,2% häältest ja võib debüüdiga rahule jääda. Napilt pääses parlamenti Vasakliidu ja Roheliste ühendus. Täielikult põrus aga UPyD, mis loobus viimasel hetkel ühisest nimekirjast Ciudadanosega ning jäi parlamendist välja.
Mis saab edasi?
Täiesti selge on ainult see, et nii huvitav ja lahtine pole Hispaania poliitiline olukord olnud juba Franco režiimi lõpust saadik. Oluliselt selgemaks saab pilt mai lõpus, kui toimuvad ülehispaanialised kohalikud valimised ning paljud regionaalsed valimised. Siis pannakse uued parteid tõeliselt proovile ja jõujooned parlamendivalimisteks saavad testitud.
Syriza eduga võrreldavat ülekaalukat võitu Podemos tõenäoliselt ei saa. Nad on Hispaania valijate enamuse jaoks ilmselt liiga vasakradikaalsed. Riske sisaldab ka Podemose jõuline toetus Syrizale Kreeka valimiste ajal. Syriza esimesed valitsemiskuud on näidanud, et võlad ja majanduskriis ei kao iseenesest, valijate pettumus on kerge tekkima ning juba lähikuudel ei pruugi Syriza olla enam edukas ja positiivne eeskuju. Võib kindel olla, et Mariano Rajoy PP valitsus ei jäta kasutamata ühtki võimalust Syriza elu raskeks teha, et seada Podemose toetajatele silme ette halb eeskuju. Syriza venesõbralikkus ja asjaolu, et Tsiprase valitsuses pole olulistel positsioonidel ühtegi naist, on pannud Podemose juba Syriza suhtes veidi ebamugavasse olukorda. Mitmete Podemose liidrite tihe seotus ja tugev toetus Venezuela chavistlikule režiimile ja ideoloogiale ei ole samuti asjaolu, mis mõõdukamate vaadetega hispaanlastele ülemäära südamelähedane oleks. Tänane Venezuela ei ole enam kuigi hea rollieeskuju. Kõige olulisem pidur Podemose toetuse kasvule on siiski Ciudadanose, kui mõõdukama alternatiivi tõus.
Üsna tõenäoline on, et enne üldvalimisi liitub Ciudadanos UPyD-iga, kuid mitte enam võrdsetel alustel, nagu seni on räägitud. Samuti on võimalik Podemose tihedam koostöö või liit IU ehk Vasakliiduga, sest Podemose tõus on IU toetusbaasi tugevalt üle võtnud. Podemose ja Ciudadanose tõus mõjub halvasti ka Kataloonia ja Baskimaa rahvuslikele parteidele.
Üldvalimiste järel on usutav, et isegi kui Podemos suudab võita, siis ei saavuta nad absoluutset enamust ja neil tuleb jääda opositsiooni, sest peale veelgi vasakpoolsema IU ei kiirusta nendega keegi koostööd tegema. Kaalukeele roll kipub jääma Ciudadanosele, kellega võiks põhimõtteliselt koostööd teha nii PP kui PSOE. Oodata on Hispaania jaoks väga harjumatut koalitsioonivalitsust, kuid erinevalt Kreekast Hispaania doominoklots ei lange.
