Bridž on kommunikatsioonil ja läbirääkimistel põhinev mäng, kus on võrdselt tähtsad nii strateegia kui taktika. Kahekordne bridži maailmameister, Sharon Osberg on öelnud, et bridž on ka elegantne mäng, kus mänguilul, stiilil on oluline roll.
Sven Sester on mitmekordne Eesti meister paarisbridžis ja on selge, et töö ja pereelu kõrvalt on see enim tema vaba aega röövinud.
Vabal ajal strateegilisi mänge harrastavad inimesed pole tingimata head poliitikud. Kes mängib malet või pokkerit, teab hästi, et mõlemas on üksjagu intellektuaalselt vägagi võimekaid mängijaid, kes on samas sotsiaalselt täiesti düsfunktsionaalsed. Bridzhis aga avalduvad sotsiaalsed puudujäägid kiiresti materiaalsete puudujääkidena, sest bridzh põhineb ennekõike partnerlusel. Võitev partnerlus eeldab paarisbridžis aga usaldust, head kommunikatsiooni ja kannatlikkust.
Sesteri ebaõnnestunud kampaaniavalikud oma poliitikuteekonna alguses (“jõmmikütt”) saadavad teda siiani. Vaevalt et ta seda naudib, ent heas või halvas mõttes on see looritanud ka tema poliitilist tegevust. Pärast Taavi Veskimägi lahkumist erakonnast ja poliitikast on pikaajalisest ettevõtjast Sester kindlasti parim numbrite ja majanduse tundja IRL-i eesliinil. Viimased kaks Riigikogu koosseisu on ta olnud esmalt majanduskomisjonis, seejärel rahanduskomisjoni esimees (2011-14, kui IRL oli koalitisoonis) ja aseesimees (opositsioonis veedetud aastal).
Esimese suurusjärgu poliitikatähtede kõrval on Sester valimistel teinud alati ka suhteliselt tugevad isiklikud kampaaniad. Teisisõnu, ta ei ole pelgalt üleriiklike nimekirjadega poliitikasse upitatud, vaid isikliku häältesaagiga koha välja teeninud, vaatamata oma isiku vähesele spontaansele tuntusele. Tänavu kevadel paisati ta häältelugemisintriigi ka osaliselt seetõttu, et võttis oma valimisringkonnas IRL-i teise numbrina Ladõnskajale järele ja ajutiselt möödagi. Ladõnskaja, tuleb tunnistada, tegi muidugi ääretult kehva tulemuse, ent see ei halvenda Sesteri pingutust.
Vaatamata IRL-i kehvemale kogutulemusele võrreldes 2011. aastaga (toona sai IRL selles ringkonnas 17,4% häältest ehk 12 337 häält ja Sester 1129 häält – ka siis võttis ta end 4. kohalt nimekirjas teiseks, mööda Indrek Raudsest ja Kalev Vapperist) parandas Sester seekord enda kogutulemust ja ka enda osakaalu oma nimekirja häältest (1392 häält 8058 häälest).
Sester tunneb liigagi hästi erakonnapoliitikat ja ka sellel spordialal on ta kindlasti meistrikandidaat. Pikki aastaid oli ta oma koduerakonna siseopositsioonis, ta on osalenud ilmselt lugematutel “kuidas-võimule-tagasi-saada-nõupidamistel” ja jõudumööda tegelenud seal otsustatu elluviimisega. Lõppkokkuvõttes kandis see tegevus vilja. Samas ei ole Sester selles mõttes Äraostmatutele “oma”, vaid ta on positsiooni endale kätte võidelnud. Kui Äraostmatuid koalitsiooniläbirääkimiste juurde valdavalt ei lastud või ei kippunudki nood sinna, siis Sesterit usaldas tänane siseopositsioon siiski piisavalt. Kuid siiski mitte nii palju, et teda konsensuslikult ministrina toetada – vaid kahe enamushäälega edestas Sester erakonna eestseisuses endist Pärnu maavanemat, Andres Metsojat.
“Hea töötav Eesti – see on eelarve teile!”
Eestis ei anna eelarvet Riigikogule üle rahandusminister, vaid peaminister ja kindlasti pole selline pateetika praegusele peaministrile omane. Kuid just nii tahaks ilmselt 2016. aasta riigieelarve kavandit tutvustada rahandusminister Sester, kelle õlgadele on asetatud oma erakonna põhilise valimislubaduse elluviimine – väikesepalgalise tööinimese maksutagastus. Tuleb tunnistada, et koalitsioonileppesse jõudnud nö iga-aastane maksutagastus (absoluutne vaesuspiir-35% brutokuupalgast*töötatud kuude arv, enamasti 12) on oluliselt selgem ja äratuntavam poliitika, kui Juhan Parts poes mune ostmas. USA-s, kus poliitiline veelahe on kõige laiem just maksupoliitika küsimuses, on just sellele väikesepalgalisele tööinimesele suunatud meetme toetus kõige laiem. Erinevad USA mõttekojad peavad selliselt disainitud tulusiirde plussiks just selget töötamise subsideerimist, erinevalt näiteks alampalgast, mis aitab sama sihtgruppi, ent millel on ka töökohtade arvu piirav mõju (tehes töökoha loomise tööandjale kallimaks) ehk see aitab ainult neid vähekindlustatuid, kellel on töö, nende arvelt, kellel pole…
Õigusega tundus läbirääkimiste ajal nii Reformierakonnale kui ilmselt suurele osale Eesti maksusüsteemi asjatundjaist, et IRL-i munadesüsteem oli näiteks tulumaksuvaba miinimumiga võrreldes liiga keeruline meede sarnase eesmärgiga. Occami habemenoa lihtsat testi poleks see läbinud. Sesteri roll on nüüd tõestada vastupidist – et juba muidu vähemärkimisväärse presidendi Gerald Fordi ajal USAs rakendatud maksumeede on efektiivne, soosib töötamist ja, mis oluline, osutub ka populaarseks. Sest mis on IRL-i suurim hirm Reformierakonnaga koos valitsemise osas? Et Reform viib enda poliitikad esimesel aastal ellu ja teised jäävad pika ninaga. Või mis veelgi hullem, ka teiste poliitikad viiakse ellu, ent preemia lisahäälte näol kasseerib taas Reformierakond. Nii nagu väga sageli Eesti poliitikas on juhtunud, viimati lastetoetuse kasvuga.
Nii on täiesti selge, et Reformierakonna poolt valitsusliidu maksupoliitika ankruks toodud 1% sotsiaalmaksualandus, IRLi tööinimese maksutagastus ja iga Eesti erakonna poolt toetatav tulumaksuvaba miinimumi tõus 205 eurole peavad tulema ühes paketis ja juba hiliskevadel, mitte koos eelarvega sügisel. Siin on kaks üksteist täiendavat põhjust – esiteks, napib usaldust (kaudseid ent kõnekaid tõendeid selle kohta on pakkunud juba Ossinovski, Mikser, Lauristin) ja teiseks, tandem Vassiljev-Sester (toona vastavalt rahanduskomisjoni esimees ja aseesimees, nüüd kolleegid ministritena) võtsid vaid kaks kuud tagasi, eelmises Riigikogu koosseisus vastu maksukorralduse seaduse muutmise seaduse, millega kehtestati nõue jätta maksuseaduste muutmise ja jõustumise vahele vähemalt kuus kuud. Nagu ütles eelnõu vastuvõtmise aegu Sester, siis oluline on tagada ettevõtjatele stabiilne maksukeskkond, mis tihti on konkreetsetest määradest olulisemgi ning muudatuste eel need ettevõtjatega läbi rääkida.
Poliitikas on üllatused pea alati halvad
Sedasama 6-kuust etteteatamisaega võib vaadata ühe komponendina varajase eelhoiatuse süsteemis, mida poliitiliste riskide juhtimise maailmas kasutatakse strateegilise üllatuse maandamiseks. Nii hakkas paljude ettevõtjate ja nende nõustajate laual eelhoiatuse punane tuli plinkima, kui koalitsiooniläbirääkimiste ajal ujus välja jutt pakendimaksu kehtestamisest. Seda vaatamata sellele, et näiteks Vabaerakonna laua tagant lahkumise aegu kõlas nende suunas justkui ühe etteheitena, et nood tõid lauale teemasid, mis varasemalt ei olnud valimisprogrammis ja sellisena kokkulepitud läbirääkimispõhimõtete vastane. Pakendimaks sellele kriteeriumile kindlasti samuti ei vastanud. Küll aga vastab pakendimaks kriteeriumile, et on juba aastaid Rahandusministeeriumis arutluse all olnud. Ka möödunud valitsuses pidasid minister Ligi ja minister Pentus-Rosimannuse ametnikud sel teemal dialoogi, ent Keskkonnaministeeriumi vastuseisu tõttu ei saanud sellest asja. Ka nüüd on mõlemad ministrid samast erakonnast, kuid IRList (keskkonnaministriks on Marko Pomerants). Pakendimaks koalitsioonileppesse otsesõnu ei jõudnud, kuigi punktis 18.15 esitatu (“Viime jäätmete ringlussevõtu Euroopa Liidus nõutud tasemeni. /…./ Seame eesmärgiks,et sorteeritud ja liigiti kogutud olmejäätmete äraandmine on oluliselt odavam võrreldes sorteerimata jätmisega”) jätab selle kehtestamiseks võimaluse. Näis, kas rahandusminister Sester, kes mõned kuud tagasi pidas kriitiliseks dialoogi ettevõtjatega ja maksimaalset eelhoiatust, suudab ise vältida strateegilise üllatuse serveerimist.
Üllatused on selle valitsuse juures kahjuks vältimatud. Kui taotluseks on struktuurne tasakaal (kuigi ka Rahandusministeeriumi enda arvestuse järgi on 2016-2017 planeeritud struktuurne defitsiit, mis on Riigieelarve baasseadusega vastuolus. Eelarvetasakaalu põhiseadusesse kirjutada soovinud IRLile peaks see olema iseäranis problemaatiline), siis raha pole ja on selge, et raha leidmises läbirääkimiste ajal kokku ei lepitud. Seda juhul, kui me räägime poliitikatest, mis jäävad kaugemale kui 2016. aasta riigieelarve. Sest just nii kaugele on praegu kokku lepitud.
See lühiajaline vaade on rahanduse kestlikkuse probleem, mille lahendamisega peab Sester tegelema juba mai teisel poolel heakskiidu saava riigi eelarvestrateegia koostamisel. Aprilli alguses kantslerite eelarveseminaril rõhutas Rahandusministeerium, et Haigekassa puudujääk on sisuline ja süvenev, mistõttu ei tohi järgnevatel aastatel tekkivat ülejääki kulutusteks laiali jagada. Eile esitletud Rahandusministeeriumi kevadine majandusprognoos kannab teistsugust sõnumit – ülejääki, mida laiali jagada, ei paista kusagilt. Eelarve nominaalne tasakaal saabub 2016. aasta asemel 2018. aastal, struktuurne eelarvepositioon on 2017 ja 2018 miinuses.
Koalitsoonilepingus väljendub see punktis 8.1: “Jätkame vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja hoiame eelarve struktuurses tasakaalus lõdvendamata kehtivaid eelarvereegleid. Nõuame Euroopa Liidus kokkulepitud eelarvereeglite täitmist ka teistelt riikidelt.” Eesmärgiks seatud struktuurne tasakaal on tegelikkuses eelarve lõdvendamine, sest 2015 eelarve on planeeritud 0.8% struktuurse ülejäägiga. Seda eelarvet kritiseeris IRL Sesteri juhtimisel nii, kuidas jaksas. Eelmise aasta novembris ütles Eesti üheks suurimaks fiskaalkotkaks kehastunud Sester: “Lisaks on murettekitav, et eelarvega süveneb valitsuse võlgu elamine. Olukorras, kus eelarve maht kasvab järgmisel aastal 7 protsenti ehk pool miljardit eurot, on ikka suudetud riigieelarve 100 miljoni euroga miinusesse lasta. Eriti murelikuks teeb mind selles kontekstis Euroopa Komisjoni värske hinnang, mille järgi kujuneb valitsussektori struktuurseks eelarvepuudujäägiks kahel järgneval aastal 0,7 protsenti SKT-st. See on vastuolus uue riigieelarve baasseadusega, mille kohaselt peab eelarve olema struktuurselt tasakaalus või ülejäägis. Need on selged ohu märgid.”
Jah, Euroopa Komisjoni metoodika kohaselt on Eesti eelarve struktuurne tasakaal umbes 1,5% kehvem kui Rahandusministeeriumi hinnang, see tähendab, et tasakaalu säilitamine kohaliku arvestuse järgi tähendab Komisjoni hinnangul ligi 1,5% defitsiiti. Olukord on tänaseks kõvasti hullem sellest, mida Sester opositsioonis olles kritiseeris. Uut riigi eelarvestrateegiat tutvustades on vaja kas radikaalseid kulude piiramine meetmeid või retoorilist uuestisündi.
Nipet-näpet muresid pealekauba
Lisaks koalitsioonipoliitikale vormib ministrite agendasid muidugi majasisene elu ja muu pärand, mis sellega kaasavaraks tuleb. Rahandusministeerium on muidugi Eesti üks võimekamaid, korrektsemaid täitevvõimuasutusi, kus parima keskmise palga toel on majandusseadustele kohaselt kokku tulnud ka keskmisest võimekam seltskond. Koos viimastel aastatel asekantslerite meeskonda lisandunud Dmitri Jegorovi ja Märten Rossiga on Rahandusministeerium teistest tõsiselt eest ära rebinud. Küll aga saab 2016. aasta alguses täis 5-aastane ametiaeg maja juhil – juba aastakümneid Rahandusministeeriumis töötanud praegusel kantsleril Veiko Talil. Tali on nii kõva ja hea ametnik ning poliitiliste ülemustega ka piisavalt korrektne ja taktitundeline, et saab eeldatavasti ise valida, kas jätkab või soovib näiteks rahvusvahelisemat rakendust otsida.
Rahandusministeeriumi agendat mõjutab üksjagu ka Euroopa ühiselu. Õieti, Euroopa poliitilise ühisraha euro saatus ja selle üks alateema, Kreeka maksejõuetus versus likviidsuskriis. Möödunud neljapäeval suutis Kreeka vaevalt tasuda oma IMF-i laenuprogrammi järgse tagasimakse, suurusjärgus pool miljardit eurot. Vähemalt sama palju on vaja IMF-ile maksta ka järgneva kuu jooksul, lisaks refinantseerida seniseid võlakirju ja maksta intresse. 24. aprillil kogunevad Riias eurogrupi rahandusministrid. Ligi kolmandiku tööajast saabki Sester veeta erinevatel EL kohtumistel.
Kui Kreeka ei peaks suutma/tahtma täita oma kohustusi IMF-i ees, käsitleb Kreeka ja Euroopa Finantsstabiilsusfondi vaheline finantsabi leping Kreekat pankrotis olevana. Eesti (sh Sesteri) seisukohast tähendaks see, et meie osa EFSF-i nõudest Kreeka vastu on muutunud lootusetuks (Eesti osaleb EFSFis teoreetilise kogupanusega ca 2 miljardit eurot – EFSFi nõuded programmis osalevate riikide/abisaajate vastu on vastavalt meie proportsionaalsele panusele osaks Eesti välisvõlast).
Muid, võrreldavaid pärandriske Rahandusministeerium Sesterile ilmselt ei too. Euroopa Komisjon on juba mõnda aega küll Eesti vastu läbiviimas rikkumismenetlust (kus Eesti poolel on sisuline kostja just Rahandusministeerium), mis küll nüüdseks on vististi jõudmas otsustavasse faasi ja mõjutab ka eelarve planeerimist. Nimelt on Euroopa Komisjon seisukohal, et Eesti praktika, mille kohaselt tubakatoodete maksumärgi muutumisel ja aktsiisi tõusmisel kehtestatakse 3-kuune ülemineku aeg turu puhastamiseks (st vana maksumärgiga toodete äramüümiseks, misjärel tuleb jäägid jämedakoelisel kombel hävitada), ei ole Euroopa õigusega kooskõlas. Portugali vastu on sarnases kaasuses juba Euroopa Kohtusse jõutud. Eestis on nimelt seda praktikat kasutatud jooksva eelarve-aasta maksutulude paisutamiseks, sest kui ettevõtjad teavad, et näiteks 2019. aastast aktsiis tõuseb 10% ja muutub ka maksumärk, siis tuuakse veel 2018. aasta viimases kvartalis aktsiisiladu vana maksumärgiga kaupa täis, et seda veel 2019. aasta esimesed kolm (lubatud) kuud turustada. Nii ongi Euroopa Komisjon seisukohal, et pärast toote seaduslikku turulelubamist ei ole riigil õigust seda enam takistada.
Üleriigilised peavalud, kus Rahandusministeeriumilt oodatakse Ibuprofeeni
Sotsid surusid koalitsioonilepingusse punkti “4.11. Töötame välja riigiettevõtete omanikupoliitika, mille käigus vaatame üle riigiettevõtete äriplaanid ja senise investeerimistegevuse ning riigiettevõtete juhtide palgapoliitika.” Reformierakond tegi katse ministrite vahelise ülesannete jagamise käigus riigiettevõtete valitsemise riigihaldusminister Aasa portfelli sokutada. Nii siiski ei läinud ja riigiettevõtete omanikupoliitika väljatöötamine ja konkreetsete ettevõtete murede lahendamine ja rõõmudest osa saamine hakkab võtma suure osa Sesteri tööajast.
Estonian Airi saatus saab peatselt selgeks. Kuigi haldusala mõttes on see ennekõike majandusminister Michali peavalu, siis kindlasti oodatakse edasise osas ka Rahandusministeeriumi (riigiabi) spetside sisulist ja palavikulist kaaspanust. Sellel teemal pikemalt ei peatuks – küll aga tahaksime mõne kuu jooksul POLIITIKA.guru toimetusega selle teema juurde naasta.
Eesti Energia osas saavad kõik aru, et elektrit seal toota osatakse, aga sama selge ei ole, kas seal ka põlevkiviõli toota osatakse. Samuti ei tea keegi ega suuda ka jälgida, kui palju ja miks miski maksab, mis on selles valdkonnas üldse hea uudis ja mis halb uudis ja millise kaardi järgi varandust otsitakse ning mis see varandus üldse on. Uuelt nõukogu esimehelt Erkki Raasukeselt oodatakse palju ja uuelt juhatuse esimehelt ei oska pärast nõukogu liikmete poolt lekitatud skeptilisi arvamusi keegi midagi oodata. Terve avalike suhete osakonna in corpore lahkumine ettevõttest ja võib-olla triviaalse tähendusega ent sümptomaatiline kriitika sotsiaalmeedias endiste ja tänaste töötajate poolt demonsteerib minimaalselt seda, et midagi on – vähemalt sisemise kultuuri, motivatsiooni ja toonusega – korrast ära. Aga et IRL-i ja Reformierakonna 2011-2014 valitsuse teoks oli riigiäriühing liigutada Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalast Rahandusministeeriumi valitsemisalasse (ainumõeldavalt, sest MKM seadis koostöös Riigikoguga energeetika valdkonna reegleid, läbi Konkurentsiameti teostas regulaatori rolli ja läbi Eesti Energia aktsiapaki oli samal ajal absurdselt ka suurim turuosaline), on see nüüd ka rahandusminister Sesteri mure.
“Arvestades seda, kellest saab rahandusminister, on erakordselt oluline, et komisjoni esimees oleks pädev ja suudaks rumalused ära hoida.” Nii iseloomustas ametisse astunud rahandusministrit Kaja Kallas. Sesteri trump ongi see, et ta on aastaid lennanud radari all ja teinud sedasorti Riigikogu ja parteipoliitiku tööd, mis avalikke ootusi tema suhtes kõrgeks ei ole ajanud. Foonil on kindlasti Ligi ametiaegadest tekkinud stereotüüp agressiivsest krokodill-ministrist, kes kõiki kogu aeg suuvärgi abil paika püüab panna. Sesteril on võimalik ainult positiivselt üllatada, tema kogemus läbirääkijana, deal-maker’ina, strateegina ja ennekõike väga praktilise inimesena võib aga selles, “kui vaja, siis tuleb minna läbi halli kivi” valitsuses osutuda kõrge kullaprooviga võimekombinatsiooniks. Nii võib ta muidu plahvatusohtliku ja ette madalaid ootusi tekitanud valitsuse püsimise seisukohalt ise trumpässaks kujuneda.
