“Välisminister on tühi koht”. “Keit Pentus-Rosimannusel puudub igasugune kokkupuude välispoliitiliste küsimustega”. “Praegusega võrreldavat peataolekut Eesti välispoliitika ajalugu ei mäletagi”. Need laused on iseloomulik osa avalikust “debatist” Eesti välispoliitika üle.
Pentus-Rosimannuse positsioon ei ole hetkel kadestamisväärne. Kindlasti on ta üks kõige suurema kriitikatulva all töötanud ja nüüd taasalustanud minister. Kriitikute väitel napib Pentus-Rosimannusel välispoliitilist kogemust, visiooni, karismat, aktiivsust ja võimet ennast kehtestada. Seda olukorras, kus Ukraina kriis ohustab meie julgeolekut, Euroopa Liit on killustunud ja sisetülides, Vene mõju paljudes riikides suureneb, Välisministeeriumit on räsinud esmalt majanduskriis, seejärel struktuurireform ja ees ootab Eesti suurim rahvusvaheline proovikivi – Euroopa Liidu eesistumine.
Tõsiasi on see, et Pentus-Rosimannus on ametis olnud napid 5 kuud ning varasem välispoliitiline kogemus oli tal ahtake. Praegust välisministrit ei saa võrrelda karismaatiliste maailmakodanikega nagu Lennart Meri või Toomas Hendrik Ilves. Kuid tuletagem meelde, et ligi 10 aastat välisministri toolil püsinud Urmas Paet oli alguses samuti rabe ning särav karismaatik pole ta kunagi olnud. Kui lubame emotsionaalse ja poliitiliselt motiveeritud kriitikatule suitsul hetkeks hajuda, siis jääb vägisi mulje, et välisministri pihta avatud kahurituli on avansilise iseloomuga ehk sel pole pistmist ministrina tehtuga. Tõsi, seni pole ka palju tehtud, mis muudaks kriitika alusetuks.
Välisministri esimene suur väljakutse ongi tõestada, et kriitikud eksivad. Tema eeldusteks on poliitiline kapital ja kuulumine Reformierakonna absoluutsesse ladvikusse ja keskkonnaministri kogemus. Selles ametis näitas ta ennast muuhulgas ka hea läbirääkija ja meeskonna loojana.
Poliitikas sündinud
Keit Pentus-Rosimannus on ülikogenud poliitik, kes on olnud Reformierakonna tuumikus reaalse otsustajana juba aastaid. Võib öelda, et ta on kogu oma täiskasvanuelu elanud Eesti poliitika tipus ja seda väga tugeva poliitilise mandaadiga. 2007. ja 2011. aastal sai ta Riigikogu valimistel isikumandaadi. Tänavu jäi sellest kõige napimalt puudu. Autorollo-skandaal tegi oma töö ja viis välisministrilt paar-kolm tuhat häält. Ligi 6000 häält on samas ikkagi väga korralik tulemus, valitsuse liikmetest said rohkem hääli vaid erakonnakaaslased Taavi Rõivas, Jürgen Ligi ja napilt ka Urmas Kruuse.
Edukas keskkonnaminister
Keskkonnaministeerium ei ole muidugi koht, kus poliitiku välispoliitiline täht särama lööb. Pole lihtsalt piisavalt teemasid, aga samas ei saa ka öelda, et keskkonnaminister tegeleb ainult põtrade ja aas-käokingadega. Pentus-Rosimannus oli esimene minister, kes välissuhtusele palju tähelepanu pööras ja saavutas sellega ka reaalseid tulemusi. Üks teemakohane lause viidatud Raimo Poomi artiklist: “Eesti diplomaadid Brüsselis tunnistasid juba peagi pärast Pentuse valitsusse ilmumist, et ta paistab teiste seast vägagi silma nii keskkonnaministrite kohtumistest sisulise osavõtmisega – mis tähendab endale teemade selgeks tegemist – kui ka sellega, et seadis kiiresti sisse tihedad isiklikud suhted enda valdkonna volinike ja teiste liikmesriikide ministritega.” Eesti huvide edukas kaitsmine kütusekvaliteedi direktiivi vastuvõtmisel põhines suures osas just konstruktiivsel panustamisel muudes küsimustes, aga ka Pentus-Rosimannuse isiklikul klapil kliimavolinik Connie Hedegaardiga, kellel õhku saastava ja ennast õigustava Eesti suhtes seni mingit sümpaatiat ei olnud.
Meeskonnamängija
Keit Pentus-Rosimannus suutis Keskkonnaministeeriumi ka oluliselt paremini tööle panna ja sõlmida kompromissid palju kirgi tekitanud küsimustes nagu näiteks Jahiseadus. Tema ajal olid rahul nii ametnikud, sest inimeste arvamustega arvestati palju rohkem. Samuti arvestati valitsuses rohkem ministeeriumi seisukohtadega ja see on inimestele oluline. Rahul olid ka huvigrupid, sest ta oli ligipääsetav.
Selle stiili võttis Pentus-Rosimannus kaasa ka välisministeeriumisse. Majja, mis on täis suuri egosid, kes pärast Paeti-Streimanni mõne aasta eest läbi viidud ja ühe juhtimistasandi kaotanud struktuurireformi enda jaoks piisavalt väärikatele kohtadele enam ära ei mahu. Süsteemis, kus peamiseks kõigile korda minevaks teemaks on ametikohtadele määramised, on suur probleem, kui majja tagasi tulev suursaadik peab jätkama lauaülemana.
Hiljuti tekitas Välisministeeriumis palju elevust kantsleri poolt laiali saadetud ametnike eetikakoodeksi kaaskiri, mis lisas rõhutatult, et koodeks on inimkeskne. See on suhtumine, mida paljude ametnike arvates ministeeriumis sugugi ei ole. Keskkonnaministeeriumis lõi Pentus-Rosimannus uue õhkkonna kantsleri vahetamisega. Kuna Välisministeeriumi ametisolev kantsler suundub sügisel suursaadikuks, on see võimalus tal ka Välisministeeriumis. Kantsleri isik ongi tema esimene suur personalivalik, millest oleneb palju. Välisministeeriumi kantsleri töö ei ole meelakkumine ja kogemus on näidanud, et sinna tulekski valida inimene, kes seda kohta väga ei ihalda. Mitmed potentsiaalsed favoriidid tuleks selle põhimõtte järgi välistada.
Välisministeeriumi pikaajalise staažiga raskekahurvägi igatseb tagasi aegu, kus hinnati töötajaid, kellel oli oma arvamus, mille igal võimalusel väljendamine oli soositud või lausa kohustuslik. Paeti väljavahetamine on selles osas mõningaid nihkeid kaasa toonud. Teiseks Pentus-Rosimannuse proovikiviks ongi parema õhustiku loomine. Esimesed märgid sellest on näha, sest tema juhtimisstiil on avatum ja kollegiaalsem. Ministri väiksem kogemus tähendab paratamatult, et ta toetub rohkem ametnikele, aga see tähendab ka parimate spetsialistide varasemast suuremat kaasatust. Paeti üheksa aastat ministritoolil olid viinud olukorrani, kus tihti tujukale ministrile oli keeruline sisulist nõu anda – see nõu oli tal enda arvates juba olemas.
Kolmas teema, mida Pentus-Rosimannus on asunud lahendama, on Eesti välispoliitiline esindamine. Välisministri ja presidendi suhted on tema ajal järsult paranenud. Meedia tähelepanu on fokuseerinud väidetele, et Paeti ja Ansipi lahkumise järel pole Ilvesele enam võrdväärset vastast ning keegi ei suuda presidendi soleerimist enam pidurdada. Avalikkuses on Ilvese ja Paeti kehvadest suhetest vähe juttu olnud. Nende vastastikune antipaatia oli Eesti välispoliitikale tõsiseks piduriks, seisukohtade ühtsust polnud, koordinatsioon välismisinisteeriumi ja presidendi vahel oli kehv. Ilves ei kaasanud välisministrit riigivisiitidele ning Islandi väljakult vastati samaga. Pentus-Rosimannuse ajal on ministeeriumi ja Kadrioru suhted tundmatuseni muutunud. Destruktiivset konkurentsi ja vastastikust kaigaste kodaratesse loopimist enam ei toimu, tekkinud on sisuline koostöö. Ilves on käinud välisministeeriumis nõupidamistel, mida varem ei juhtunud. Kas see tähendab, et presidendil isiklikult on välispoliitika sisus senisest jämedam ots? Võib-olla. Või tähendab see, et Välisministeerium tervikuna osaleb senisest enam Eesti välispoliitika vormimisel? Kahtlemata.
Eeldustelt tegudele
Need on eeldused, et välispoliitikat senisest süsteemsemalt kujundada. Aga millist välispoliitikat? Selleks tuleb vaadata koalitsioonilepingut … ja nentida, et üsna tavalist ja ambitsioonivaba. Koalitsioonilepingu ümaruses puuduvad tegelikult nurgad, kust aimuks uut suunda või mingit selget fookust. Loomulikult, lõppude lõpuks loob välispoliitika agenda ennast ise ja välispoliitika eesmärke ongi keeruline leppesse kirja panna. Koalitsioon võib kokku leppida, mida tahab, aga kui Kreml jätkab Ukrainas senist suunda, mida ta kindlasti teeb, läheb sinna ka meie Välisministeeriumi põhiaur. Seda õigusega, kuna meie välispoliitika lähiaja olulisim küsimus peaks olema – kuidas tagada see, et Venemaa Eestit ei ohustaks ja kui ohustab, et siis liitlased meid aitaks.
Väikese riigina on meie häda piiratud ressursid, vähe raha ja vähe inimesi. Sellepärast tuleb tulemuste saavutamiseks tegevusi fokuseerida. Näiteks konsulaaresinduste võrku arendades, mis on välisministri ees seisev strateegiline küsimus. Otsused sulgeda saatkonnad Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikides (Bulgaarias ja Ungaris) on põhjustanud palju ministeeriumisiseseid vastuolusid. Otsused avada majandusarengu seisukohast olulistes kohtades (Ida- ja Kagu-Aasia) uusi saatkondi ja minek uutesse regioonidesse (Aafrika ja Lõuna-Ameerika) võtavad ressursse Euroopa saatkondadelt ja näitavad, et teravat fookust pole. Kas Keit Pentus-Rosimannuse juhtimisel see leitakse või jätkub senine killustumine?
Isegi kui peamine eesmärk paika pannakse, põhjustab uusi vastuolusid järgmine küsimus – mil moel seda saavutada. Kas lüüa igal võimalusel retoorilist sõjatrummi, nagu kipub olema president Ilvese eelistus või proovida oma eesmärke saavutada teiste ja natuke varjatumate vahenditega. Mitte kõik Eesti välisteenistuses pole rahul sellega, et presidendi suund praegu selgelt tooni annab.
Keit Pentus-Rosimannuse esimene praktiline proovikivi Ukraina suunal on Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonide pikendamisel Euroopa ühtsuse hoidmine, mis ei ole sugugi lihtne ülesanne. Sanktsioonide pikendamine eeldab kõigi liikmesriikide konsensust. Vahetult pärast Minsk II relvarahu sõlmimist ja selle tingimuste selge rikkumise taustal toimunud välisministrite arutelul lükati sanktsioonide pikendamise otsus edasi juunisse. See näitab, et konsensuse saavutamine on keeruline väljakutse. Lootust siiski on, sest Brüsseli läbirääkimistelaua taga on Kreeka, Ungari, Küprose ja mõningate teiste riikide esindajad seni olnud taltsama loomuga kui koduste kaamerate vaateväljas. Halbadest suhetest teiste Euroopa Liidu liikmetega on ka neil riikidel kaotada palju enam, kui võita ebamäärasest sõprusest Putiniga.
“Hiilgav” eesistumine
Koalitsioonileppe punkt 7.4 nägi vahetult enne allakirjutamist välja nii: “Valmistame nii korralduslikult kui ka sisuliselt hästi ette Eesti eesistumise Euroopa Liidus 2018. aastal ja tagab selle läbi viimise hiilgavalt.“ See jõuline kriips liialt ambitsioonika lubaduse tiibade kärpimiseks on juba saanud valitsusläbirääkimiste klassikaks ja võtnud sisse koha Eesti poliitilise folkloori kullafondi ooteruumis. Kuid ka pärast mahakriipsutamist on tegu ühe kõige nõudlikuma eesmärgiga Keit Pentus-Rosimannuse agendas. Tegu on Eesti riigi ühe suurima kondiprooviga pärast taasiseseisvumist, mille edukas läbimine annab võimaluse ennast suurte tähtedega välisministrite nimistusse kirjutada. Võimalik välisministri ja peaministri varjujätmine oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks Euroopa Liidu asjade ministri kohta uues valitsuses ei loodud.
Välisministri võimalused ja vastutus on eesistumise puhul tegelikult piiratumad, kui võiks arvata. Ettevalmistuste eest vastutab Riigikantselei ning välisministeeriumis on valdav suhtumine, et enamuse eesistumise prioriteete peavad tegelikult niikuinii ellu viima teised ministrid. Seega jääb Pentus-Rosimannusele eesistumise ettevalmistuste raames välisministeeriumi enda tugevdamine ning Eesti Alalise Esinduse võimekuse tõstmine. Välisministeerium peab Eesti eesistumise ajal vedama 30 EL-i töögrupi tööd. See tähendab, et kindlasti on vaja leida 90 inimest, kes oleks võimelised neid töögruppe juhtima, nende tööd korraldama ja läbirääkimisi eest vedama. Tugevate diplomaatide vähesus teeb sellest Eestis paraja pähkli.
Sisulised eesmärgid
Meeskonna ettevalmistamisest olulisem on muidugi eesistumise prioriteetide elluviimine ja laiema Euroopa pildi toomine Eesti poliitikute ja ametnikeni. Siim Kallas kirjutas sellest, et Eestile oleks vaja kahe kanali välisministrit, kes viiks Eesti sõnumi jõuliselt väljapoole ja kes samaaegselt suudaks mõjutada riigi sisepoliitikat, tuues rahvusvahelisi teemasid sisepoliitikasse. Keit Pentus-Rosimannusel on viimaseks head eeldused. Paet viimastel aastatel Reformierakonna peamiste otsustajate hulka ei kuulunud. Selle otsuse tegi ta suures osas ise, olles kõikide suuremate sisepoliitiliste jamade ja probleemide ajal “lähetuses” ja saates erinevatest maailma paikadest positiivseid pressiteateid. Kui oled rasketel aegadel pidevalt ära, kaugened paratamatult. Keit Pentus-Rosimannus on aga Reformierakonna pikaajalise tuuma, niinimetatud “Joala klubi” liige. Kui varem oli Joala klubi suures osas tagatoas ja toetas tipp-poliitikuid, siis nüüd on see tuumik poliitika eesliinil, valdavalt valitsuses, aga ka Riigikogu komisjone juhtimas.
Tõdegem, et seni on see teine kanal olnud küll avatud, aga siiski tühi. Välispoliitika globaalsed ja Euroopa probleemid ei ole Eesti sisepoliitikasse veel jõudnud. Suur osa Euroopast on täiesti ükskõikne meie julgeolekumurede küsimuses, neil on hoopis teised nende jaoks väga olulised teemad (nt põgeniketulva ohjeldamine Lõuna-Euroopas). Just nende mõistmine ja selgitamine Eesti avalikkusele, Euroopa vaate toomine meie poliitikasse on välisministri põhiroll eesistumise eel ja käigus.
Koalitsioonileping sätib paika ka Eesti eesistumise prioriteedid. Neljast teemast kahe eest vastutab välisminister – Euroopa Liidu senisest ühtsem välispoliitika ja teine on Idapartnerluse tugevdamine.
Esimene ehk EL-i ühtsem välispoliitika on paraku võimatu missioon. Liikmesriikide eriarvamused on niivõrd suured, et mingist ühtsemast joonest, mis ka Eestile kasulik oleks, võib vaid unistada.
Idapartnerluse osas teostab Euroopa Komisjon just praegu ELi naabruspoliitika ülevaatamist. Vastavale konsultatsioonipaberile oodatakse liikmesriikide kommentaare juuni lõpuks. 21.-22. mail toimub Riias ka suur tippkohtumine idapartnerluse elustamiseks. Läti välisminister ongi seda nõnda nimetanud: “idapartnerluse ellujäämise tippkohtumine”. Häda on selles, et Eesti vaade idapartnerlusele keskendub riikidele arenguabi pakkumisele ja jõudumööda majanduslikule toetamisele. Ukraina, Gruusia ja Moldova tegelikuks abistamiseks tuleb idapartnerlus sisulisemalt lahti mõtestada. Näiteks küsimustele, kas jätkata kuue riigiga või keskenduda kolmele; mis on idapartnerluse vahepeatus ja finiš; mida on Euroopa Liidul veel võimalik teha partnerriikide majanduskeskkonna läänelikumaks muutmiseks ja korruptsooni vähendamiseks – neile kõigile tuleb leida sisulised vastused ja pakendada lahendused nii, et need ka teistele Euroopa Liidu riikidele vastuvõetavad oleksid. Selge on, et ka selles teemas tuleb meil Euroopas rühkida vastumäge. Samas EL-i tavapärast tegutsemiskiirust arvestades võiks naabruspoliitika uuendamine jõuda otsustavasse faasi just Eesti eesistumise ajaks.
Teised algatused
Koalitsioonileppes on kirjas ka paar uljamat mõtet nagu näiteks ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikmeskoha püüdmine (punkt 7.17) ja vaatlejastaatuse saavutamine Arktika Nõukogus (punkt 7.19). Iseenesest huvitavad uued suunad, aga kas Välisministeeriumil jätkub ka ressurssi nende sisuga täitmiseks? ÜRO julgeolekunõukogu koha pärast tuleb konkureerida Rumeeniaga, kelle välispoliitiline haare ületab Eesti oma paljukordselt. Arktika Nõukogu on väljakutse ennekõike Eesti eelarvele.
Mõju nõrgenemine
Suur tükk Eesti välispoliitika sisulistest väljakutsetest liikus Keit Pentus-Rosimannuse portfellist välja Urve Palo juhtimise alla. Just väliskaubandus- ja majandusdiplomaatia on valdkond, kus saaks senisest tunduvalt paremini ja ambitsioonikamalt. Anne Sullingu üks tõhus piimapulbrikahuripauk Jaapani suunal on hea eeskuju, aga tegelikult peaks ministeerium andma selles valdkonnas pidevat turmtuld paljudes suundades. Urmas Paeti see teema isiklikult ei köitnud ja oht on, et ka Urve Palo prioriteedid on mujal. Oma esimestest intervjuudes on ta ikka ja jälle esile tõstnud riiklikult toetatud üüripindu ja ettevõtluse edendamist maapiirkondades. On selge, et need prioriteedid ei jäta aega väliskaubandusele piisavalt keskenduda.
Väliskaubanduse minek ettevõtlusministri haldusalasse tähendab, et Keit Pentus-Rosimannusel on veel vähem hoobasid, kui oli Urmas Paetil. Tema peamine väljakutse on täita Eesti välispoliitika suurim tühi koht. Ja see tühi koht pole mitte välisministri isiku koha peal, vaid seal, kus peaks olema Eesti välispoliitilise tegevuse fookuspunkt ja selge tegevusplaan selleni jõudmiseks. Kui see tühi koht saab täidetud ja ei takerduta liialt passiivsesse koalitsioonileppesse, võib Keit Pentus-Rosimannusest saada igati edukas välisminister.
