Välisminister ja poliitiline bad judgment

Järgnev postitus on autori vastukaja ja täiendus POLIITIKA.guru artiklile: http://www.poliitika.guru/meie-ministrid-pentus-rosimannus-ja-tuhi-koht

Poliitikud konstitutsioonilistes demokraatiates on definitsiooni kohaselt aruandekohuslased avalikkuse ees. Avalikkus eesti keeles annab edasi yhe olulise aspekti anglo-latinismist “public”. Teine oluline tähendusvarjund, mis meie keeles kaldub varjule jääma, on see, mis märgib tunnetatud yhtekuulumist. Siit avanevad kaks mõõdet poliitiku aruandekohusluses. Esimene rõhutab avalikkuse olulisust. Avalik aruandlus avab ukse debatile, kriitikale, alternatiividele, ratsionaalsele valikule – teisisõnu nn avalikule mõistusele (public reason). Teine aspekt, yhiskonna yhtekuuluvuse tunnetus sõnas “avalikkus,” defineerib poliitiku vastutuse yhise heaolu (common weal) eest. Kokkuvõtvalt: poliitik peab avalikult aru andma oma adekvaatsusest.

Aruandva poliitiku mõõtu võtab demokraatlik avalikkus kahes laias “jaos,” milleks on veendumused ja teadmised. Veendumused tähistavad poliitiku suhteid väärtustega, sellega, mida ta peab tähtsaks ja kalliks. Eesti vabadus, demokraatlik riigikord, õigusriik jne kuuluvad eesti poliitiku konstitutsiooniliselt ette kirjutatud väärtuste hulka. Veendumusi võib muidugi olla teisigi: solidaarsus, rahvuslus, turuvabadused jms. Teadmised on kokkuvõtlikult asjatundlikkus.  Veendumuste ja teadmiste vahendaja roll on vaadetel – suunatud esmajoones veendumustelt teadmistele, panevad vaated paika selle, mis on poliitiku arvates võimalik ja vajalik poliitikas – ehk vastavad kysimusele “Mida tuleb teha?”.

Avalikkus hindab poliitikuid alati teatud litsentsiga, kuna demokraatlik mandaat sisaldab andmise hetkel vältimatult teatava määramatuse. Olud muutuvad – mõnikord ulatuses, mis sunnib poliitiku kannapealt kujundama uusi vaateid, seda võimalik, et väga tähtsates kysimustes. See toob veendumuste, teadmiste ja vaadete kõrvale veel yhe väga olulise hinnangufaktori. Inglise keeles kutsutakse seda “judgment,” eesti keeles hea vaste puudub ja ymberytleminegi on keeruline, kuna seda nähet meie poliitiline kultuur märkimisväärselt ei väärtusta. Pakun siin töödefinitsiooniks “otsustusvõime kvaliteedi”. Anglo-ameerika poliitilises kultuuris on “good judgment” – kvaliteetne otsustusvõime – poliitiku kalleim vara.

Tänased poliitikud on demokraatliku parteisysteemi iseärasuste tõttu enamjaolt generalistid. Seda siiski mugandustega, mida Eestiski vaikivalt tunnistatakse. Oleks raske kui mitte võimatu ette kujutada justiitsministrit, kel puudub juridiline haridus. Põllumajandusministril on veidi lihtsam – ja muutus lihtsamaks maaeluministril. Generalismi ja asjatundlikkuse vahelise piiri jooksmise yle võib vaielda. Seda vaidlust on peetud Eestiski, aga kunagi pole see kysimus end väljendanud reljeefsemalt kui tänase välisministri isikus. Seda vaieldamatult õigustatult, arvestades valitsuse enese ohuhinnanguga: “terav julgeolekuolukord” on toiminud argumendina väga erineval tasandil. Peale peaministri ja presidendi on välisminister tähtsuselt kolmas isik, kel on otsene kokkupuude julgeolekuvaldkonna otsustega. Võiks öelda, et tema puutumus on titulaarne, kantud ametinimetusest enesest.

On kiretu fakt, et Keit Pentus-Rosimannusel (KPR) puudusid ametisse astumisel avalikult tuvastatavad välispoliitilised vaated ja teadmised. Kaitseminister Sven Mikser osutas lakooniliselt selle asjaolule tviitides, et uue välisministri vaadete kohta ei ole võimalik midagi öelda. KPRi toetajad on viidanud pretsedentidele: ka Kristiina Ojuland ja Urmas Paet ei olnud alguses välispoliitilised koryfeed. Kui mõlemal oli ministriks saamise hetkel tuvastatav välispoliitiline track record. Mõlemad pidid kyll ametisse kasvama ja sama võimalus on KPRil – kuid seda julgeolekuolukorras, mida valitsus ja peaminister teistes kontekstides kasutavad risti vastupidise argumendina, apelleerides mujal kindlakäelisusele ja kompetentsile.

Meie esimene võimalus tutvuda välisministri vaadetega saabus Lennart Meri konverentsil, kus KPR esines kaasettekandega esimese õhtu dineel. Kõne kohta võib suure tõenäosusega öelda, et selle autoriks polnud nimetud nõunikud või ametnikud. Selleks on see tekst liiga toores ja vahetu, kandes ilmselt kiirustamise märke, kuna KPRil õnnestus Lennart Meri konverentsi agendasse saada viimasel minutil. Tema – või kellegi võrdselt välispoliitikakauge – autorlusele viitab kõige pealiskaudsem tekstianalyys. On võimatu ette kujutada kedagi konventsionaalses välispoliitikas orienteeruvat kasutamas väljendit “murder the international order” (rahvusvahelise korra mõrvamine). Selliseid näiteid on ysna mitu (kuni parmenidesliku lauseni “Yes, there is chaos and interconnectivity around us and uniting us” — mis ilmselt tähendab “Kaos ja kõikide asjade seotus on igal pool ja samad meie kõigi jaoks.”). Huvitav on ISISe nimetamine USA kôrgemates ringkondades (ja Prantsusmaal) eelistatud originaalterminiga “Daesh.”

Aga avaliku kriitika vaatepunktist huvitavam on kõne sisu. Selle tees on truism. Asjakohase Wikipedia artikli algusega kattuvalt sisse juhatatud Nassim Talebilt laenatud terminoloogiaga ytles välisminister, et korra jaoks on korratus vajalik ja tugevdav väljakutse. Kord on “anti-fragile” — kõik peavad lihtsalt olema ylesannete kõrgusel ja kõik saab korda. Pangem tähele, Lennart Meri konverentsi deviis sel aastal oli “The limits of order” (korra piirid) ja Talebi raamatu alapeakiri on “Things that gain from disorder” (asjad, millel tuleb kasuks korratus). KPR jôuab siin väga lähedal môttele, et Venemaa agressioon on maailmakorrale tegelikult kasulik, seda tugevdades.

Sellele tautoloogilisele mõttekäigule sekundeerib abstraktsem käsitlus, mille objektiks ja tõukepunktiks on “Professor” Alex Prichard (tegelikult kyll “Lecturer“), laiemalt tundmatu briti rahvusvaheliste suhete teoreetik, kelle töödele varem pole ilmselt sellisel tasemel viidatud. Prichardi uurimisala fookuseks on anarhismi kui poliitilise filosoofia rakendusväärtus rahvusvaheliste suhete teoorias. Tema programmiline järeldus: anarhistlik lähenemine rahvusvaheliste suhete teoorias avab ukse käsitlustele, milles ainsad tegelased pole enam välisministeeriumid ja riigi- ja valitsusjuhid, vaid lai valik organisatsioone ja liikumisi, mille tegevusel on rahvusvaheline mõju. “Anarhia” ei ole probleem, millest tuleb lahti saada, vaid (1) realistlik asjade seisu kirjeldus (“sotsiaalne ontoloogia”) ja (2) Proudhoni eeskujul retsept suurema vabaduse ja autonoomia võimaldamiseks kõikvõimalike organiseerunud yksustele rahvusvahelises elus, millest riigid on vaid yks alaliik. Näited, mida Prichard “anarhia” positiivsete ilmingutena mainib, on muide “otse-aktsioonid neoliberalismi” liialduste vastu, protestid Trident-tyypi tuumaallveelaevade vastu jms.

KPR, väites, et on Prichardi esseest inspiratsiooni saanud, rebib kontekstist välja mõned autori analyysi osad jõudes järeldusele, et anarhia on korra vastand, mille tingimustes riigid teevad seda, mida jõud lubab. “Kas rahvusvahelise julgeolekusysteemi arhitektuur on nii tõsiselt vigastatud, et selle asendab anarhia systeem?” kysib KPR. Ning vastab: “Loodetavasti mitte. Ma isegi väidaks — kindlasti mitte.”

Me võiksime kysida, miks ei tervita KPR koos Talebiga anarhiat kui antifragiilse systeemi edasist tugevdajat? Aga sel poleks erilist mõtet. KPR, kas ta on Prichardi teksti läbi lugenud või mitte, on ta briti akadeemiku analyysist kapitaalselt valesti aru saanud.

Olulisem meie tänastes oludes on KPRi analyysi empiiriline, operatsiooniline sisu, selle nö policy content. Kui ohtlik on Venemaa, millised on prognoosid ja mida Eesti soovitab rahvusvahelise korra kindlustamiseks ette võtta? KPRi analyys ei ole sellisteks poliitikavalikuteks tõlgitav. Vaateid ei ilmne temalt selle kõnes ka yheski muus kontekstis. Kõne tees, korrates ylalöeldut, on refräänne: kõik saab korda, tehkem vaid, mis vaja.

Kõige hävitavam järeldus puudutab välisministri poliitilist judgment’i. Võib öelda, et ta tegi tagasipööramatu vea juba seda ametit vastu võttes, teades, et tema kompetentsist ei piisa. Selle otsuse taga olid ilmselgelt muud kaalutlused kui kaine analyys, millest KPR järeldas, et on ise võimalikest alternatiividest (Arto Aas või kasvõi Mati Raidma — ja ärgem rääkigem siin Silver Meikarist) parim välisminister Eestile. See, et ta iseseisev asja- ja olukorravaldamine pole möödunud kuue kuuga paranenud, ei olegi tegelikult oluline. Nagu ka see, et TH Ilves on nyyd sisuliselt president välisministri ylesannetes. Oluline, et mitte öelda määrav, oleks klassikalises demokraatlikus poliitilises kultuuris ilmselge ja kõigile nähaolev: KPRi judgment, otsustusvõime kvaliteet, on kehv. Tähtsaid valikuid ei tohiks talle tulevikus usaldada ei valijad, partei ega riik.