Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Veel noore poliitiku Pevkuri 2009. aastal, majanduskriisi haripunktis, sotsiaalministrina töötuse teemal antud esimene intervjuu ei kuulunud kõige õnnestunumate hulka. Sellest peegeldus olukorras, kus tööpuudus oli ka edukate ja tavalistes oludes hästi hakkama saavate inimeste mure, noore liberaali maailmapilt, mis oli varjutatud väheste kogemustega. Arusaadav, nii kiiret poliitilist karjääri ei oodanud ta arvatavasti ka ise. Pärast karjääri Nõmme linnaosavanemana Maret Maripuu asendusliikmena Riigikokku pääsenud Pevkurit ähvardas pärast Maripuu ministrikohalt tagasiastumist hoopis töötuks jäämine. Läks teisiti, Pevkurist sai minister, kuigi konkurents sellele kohale oli tihe. Pärast esimest valestarti oli minister paar kuud eetrist maas, viis ennast teemadega kurssi ja suutis edaspidi keerulises sotsiaalministri ametis jamasid vältida. Täna on 2009. aastast alates minister olnud Pevkur koos Jürgen Ligiga valitsuse staažikamaid liikmeid, olles 2011. aasta valimiste järel justiitsministri ja hiljem sise- ja regionaalministri ametis. Ka valija on Pevkurit armastanud.
Vaatamata Reformierakonna tihedale sisekonkurentsile ministrikohtade pärast ei tekkinud pärast valimisi kahtlust, et Pevkur ministrina jätkab. Koos Keit Pentus-Rosimannusega olid nad ainsad, kes eelmisest valitsusest sama ametikoha säilitasid. Samale kohale jäi ka Sven Mikser aga temale oli see pigem pettumus, sest sotsid sihtisid välisministri kohta.
Mees, kellest ei saa kunagi peaministrit
Kuidas on Pevkur nii kaua ministriametis püsinud? Tal on olemas populaarsele poliitikule olulised omadused. Ta on hea suhtleja ja meediale lihtsasti ligipääsetav, sotsiaalministrina tegi suure osa kommunikatsiooniosakonna tööst ise. Lisaks tekkis tal ministrina hea klapp kommunikatsiooniosakonnas töötanud endise ajakirjanikuga, kelle nimi oli Tiina Ansip. Tiina oli praktiline, ärategija-tüüpi, kellega nad klappisid. Varemalt said ministeeriumis avalikud suhted ja poliitiline juhtimine kokku harva.
Lihtsa ja meeldiva inimesena oskab valija teda omaks pidada ja temaga samastuda. Samas on ta ministrina olnud üliettevaatlik. Poliitikuna reageerib Pevkur teemadele, mitte ei kujunda ise poliitilist päevakorda. Hea näide avaliku arvamuse surfaja tüüpi poliitikust, keda on iseloomustanud Postimehe artiklis Ott Lumi.
Alalhoidliku stiili peamiseks eesmärgiks on jamade ärahoidmine, mida on tihtipeale võimalik saavutada pausi väljapidamise ja enda isikliku mittesidumisega probleemse teemaga. Pevkur lähtub põhimõttest, et ametnike tasemel on igal teemal oma vastutaja ja tema probleemidesse ei sekku. Nii juhtus eelmisel aastal kui Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher rääkis Pealtnägija saates, et PPA-l pole vahendeid kõikide asjade uurimiseks. Paljud nägid vajadust ministeeriumi sekkumiseks, Pevkur jättis vastutuse Vaherile, pidas pausi välja ja suurt teemat ei tekkinud. Samamoodi suutis Pevkur sotsiaalministrina ilma plekita välja tulla suurest arstide streigist ja palganõudmistest mängides selle arstide ja haiglate vaheliste läbirääkimiste teemaks. Selles osas on ta õppinud Ansipilt, kes ta ministriks tõi, ka pikaaegne peaminister vältis teemade nn isiklikult vedada võtmist. Probleemiderohkes siseministeeriumis võib see osutuda heaks pikaajalisuse retseptiks.
Selle stiili ebameeldiv kõrvaltoime on, et probleemid jäävad sageli lahenduseta. Nii leidis Pevkur Sisekaitseakadeemia Migratsiooniuuringute Keskuse konkursita Tallinna Ülikooli ümbertõstmises hea põhjenduse kantsler Leif Kalevi lahkumiseks. Tuumprobleem, keskus viidi Tallinna Ülikooli kus töötab Kalevi abikaasa ja hakkab töötama ka Kalev ise, jäi lahendamata. Pevkur on üldse vältinud ka ebamugavaid personaliotsuseid. Kalevi lahkumist soovis Pevkur juba varem kuid ei tahtnud seda sammu enne valimisi ette võtta. Samamoodi jättis ta tegemata vajaliku kantsleri vahetuse Sotsiaalministeeriumis. Justiitsministeeriumis toimusid suured personalimuudatused pärast teda Andres Anvelti ajal.
Alalhoidlik ja riske vältiv stiil on Pevkurile taganud pika ministrikarjääri, aga see on ka põhjus, miks Pevkur ei pruugi saa kunagi peaministriks. Kuigi, ta oli sellele pärast Siim Kallase lahkumist ja Urmas Paeti pakkumisest loobumist Ansipi järgmise soosikuna väga lähedal. Liidriks kerkimiseks tuleb riskida, vahel kõigega. Just sellest jäi Pevkuril puudu. Pevkur kindlasti teadis, et ta ei ole nn Joala klubi soosik, mis tähendas, et hääli võis puudu jääda. Eesmärgi saavutamiseks oleks pidanud kõik mängu panema.
Piir ja pagulased
Pagulaste teemal ei ole Pevkur oma rollist kõrvale kaldunud: madal profiil, ettevaatlikud jutupunktide põhised seisukohad ning pikk ootus, kuidas teema areneb ja mida arvavad teised liikmesriigid ja Eesti ametnikud. Pärast esimesi rabedusi (või hoopis ilmavaatelist otsekohesust?) intervjuu andmisel on Pevkur üldse üliharva avalikkuses improviseerinud. Mõned vähestest kordadest pole ka hästi lõppenud, näiteks varasemalt selgesti ettevalmistamata Charlie Hebdo mõrvade põhjuse kommentaar. See oli rängem ja ilmavaateliselt ka Reformierakonna teatud tüüpi valijate jaoks suurem viga. Tsitaat, millel oli potentsiaali lõppeda tagasiastumisega, kui meedia oleks selle eesmärgiks võtnud.
Pagulaste vastuvõtmise tuliseimate debattide keskpunktis, 25. mail, kui minister ja ministeerium kindlameelselt põgenike teemal vaikisid, kinkis PPA juht Elmar Vaher Pevkurile hoopis pidulikult piiriposti. Eesti-Vene piir ongi Pevkuri peamine, võib öelda isegi ainus poliitiline prioriteet siseministrina, tema enda Vabadussammas. Pevkur võitles piirile riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel välja 70 miljonit eurot (20 miljonit 2016. aastal) ja edusammudest piiri väljaehitamisel saame tulevikus meediast kindlasti regulaarselt lugeda. Kui mitte iga planeeritud 760 piiriposti kohta eraldi, siis igast vähegi suuremast edusammust kindlasti, näiteks sellest, kuidas erinevates valdades ikkagi edeneb metsalõikus.
Piir on poliittehnoloogiliselt ja kommunikatsiooni seisukohalt hea valik. Aed on tavaliselt esimene asi, mida ehitama hakatakse kui immigrantidega jama majas on. See on võimas sümbol ja tekitab inimestes kindlustunnet. Vähe on neid, kes ütlevad, et piir ei ole prioriteet. Eston Kohveri juhtumi aastatepikkune kerimine meedias, mis kindlasti juhtub, ainult kinnitab piiriga tegelemise vajadust. Võimsad müürid on ehitanud nii Iisrael kui USA. Tarasid on ka Euroopas juba kaks, Bulgaarias ja Kreekas, mõlemal juhul küll immigrantide, mitte nö otsese julgeolekuohu tõttu ehitatud. Eesti piir ületab nende ehitiste maksumust kordades, Bulgaaria piir maksis 9,6 miljonit ja Kreeka oma 7,6 miljonit eurot. Muidugi ei saa neid kulutusi otseseid võrrelda, Eesti piirile ei ehitata aeda vaid tehnoloogilist valvesüsteemi, mis ongi kallis ja kindlasti tänapäeva maailmas ka õige ja parem lahendus.
Aga 70 miljonit on nende kulutustega võrreldes ikkagi suur raha, ja on suur raha ka Siseministeeriumi eelarves. Raha ei tule küll otseselt kellegi arvelt, aga teistel on lisaraha saada oluliselt raskem, sest piir on prioriteet. Uue prioriteetse kulutuse esilekerkimine valitsemisalas, kus pidevalt tundub olevat raha puudu, tekitab pingeid. Tekitas juba siis, kui minister tõttas kindlustunde loomiseks enne valimisi piirivalvuritele kiiruga soetatud Waltheri püstoleid üle andma olukorras, kus kordoniülemaid oli just jõuliselt koondatud. Valitsemisala siseste pingete mahavõtmine on Pevkuri üks peamisi ülesandeid, siin sobib tasakaalukas ja alalhoidlik lähenemine nagu rusikas silmaauku.
Sisejulgeoleku valdkonda on viimastel aastatel kindlasti reformitud rohkem kui ühtegi teist valdkonda. Selles Eesti Päevalehes ilmunud Külli Taro artiklis on joonisel haldusalade kaupa toodud muutused töötajaskonnas, kus on näha, et Siseministeeriumi haldusalas on kärpekäärid olnud teravad. Lisaks PPA loomisele on suured reformid tehtud ja teenuste võrku koomale tõmmatud ka Päästeametis. Viimane PPA reform viidi uue juhi Vaheri poolt läbi alles eelmisel aastal. Inimeste arvu ja ülalpidamist vajavaid hooneid on koomale tõmmatud, et tagada allesjäävatele parem palk. See kõik pole tulnud lihtsalt, samas on tööjõu voolavus jätkuvalt suur ja häid inimesi on raske leida. Miks rahapuudus siiski kummitab, pole Eestit teiste EL riikidega võrreldes lõpuni selge. Eesti sisejulgeoleku kulutused on suhtena SKP-st üle Euroopa Liidu keskmise. Suhtena eelarvest oleme kulutuste suuruselt seitsmendal kohal.
Pideval tunnetuslikul rahapuudusel on vähemalt kolm võimalikku seletust. Eesti on hõredalt asustatud ja rahvaarvu kohta geograafiliselt suur riik. See muudab Päästeameti, aga ka politsei töö paljude teiste riikidega võrreldes keeruliseks. Paljud Euroopa Liidu riigid kasutavad Eestist märkimisväärselt rohkem vabatahtlikke. Ka Eesti on selles suunas liikunud, aga vabatahtlikud ei asenda lõpuni palgalisi päästjaid ja politseinike ja ka teenuse tase on erinev. Ja ehk kõige olulisem, sama hoogsalt kui sisejulgeoleku valdkond on end reforminud, on langenud ka valdkonna rahastamine nii SKP-st kui eelarvest. Kui 2008. aastal moodustasid sisejulgeoleku kulutused rekordilised 2,7% SKP-st, siis 2013. aastal langes kulutuste tase alla 2% piiri, 1,9%ni. See on viimase 10 aasta madalaim kulutuste tase SKP-st. Sisejulgeoleku kulutused on vähenenud ka teiste valdkondadega võrreldes, 2013. aastal olid need esmakordselt 10 aasta jooksul väiksemad kui 5% eelarvest. Rekordaastal 5 aastat varem kulutas Eesti sisejulgeolekule lausa 6,7% eelarvest. See oli tol ajal napilt Bulgaaria ja Slovakkia järel EL-i kolmas tulemus.
Ukraina sündmused, mis on viinud poliitikute tähelepanu kaitse-eelarve suurendamisele, annavad Pevkurile head argumendid sisejulgeoleku rahastamist jälle tasapisi suuremaks võidelda. On ju ilmselge, et julgeolekuasutuste valmisolek on sama tähtis kui sõjaväe võimekus. Nagu näitab Ukraina õppetund, võtavad esimese hoobi vastu just sisejulgeolekuasutused.
Pagulaste teema eest ei pääse Pevkur muidugi kuhugi. Sellega tuleb tal tegeleda kogu ministriksoleku aja. Eile kujundas valitsus lõpuks seisukohad, mida tal järgmisel nädalal EL ministrite nõukogus kaitsta tuleb. Edaspidi ei saa ta rambivalgust vältida. Eesti seisukohad on tasakaalukad, ei paista teiste riikide hulgas silma erilise tagurlikkuse ega loomulikult ka poliitika suunajana. Kindla peale minek. Aga pagulaste debatt on alles alguses ja päriselt jõuab see Eestisse alles koos saabuvate pagulastega. Arutelu ei oleks nii hüsteeriline, kui Eesti oleks olnud valmis pagulasi juba varem vabatahtlikult vastu võtma, meil oleks siis kogemus. Teema oli üleval juba eelmisel aastal, aga valimiste eel ei tahetud selliseid otsuseid teha. Meie huvide Brüsselis esindamisest ja siseministri jaoks isegi olulisem on olla pagulaste vastuvõtmiseks hästi valmis. See on ka kõige nõrgem koht Eesti seisukohtades ja ükski riik pole selleks õieti valmis ning valmisolek sõltub teema prioriteetsusest – tähelepanust ja rahast. Kui piir ehitada valmis 10% odavamalt ja see raha investeerida Eesti võimekuste tõstmisesse, oleks meie valmisolek sõjapõgenike vastuvõtmiseks tänasest üsna teistsugune. Me ei palu Pevkuril võtta pagulaste teemal kõrget avalikku profiili, vaid kainet ja praktilist mõtlemist, seda, millega ta ise silma soovib paista – ja investeerida vaikselt ent sihikindlalt meie tahtest sõltumata kasvava pagulasvoo vastuvõtmiseks vajalikku valmisolekusse.
