Euroopa Komisjoni asepresidendi Andrus Ansipi kabineti juht Juhan Lepassaar kirjutab POLIITIKA.gurus, kuidas Euroopa Komisjon on suurte üle-euroopaliste kriiside lahendamisel taas keskmesse tõusnud.
Artikli juures kasutatud foto kuulub Euroopa Rahvaparteile ja on seda on kasutatud Creative Commons litsentsi alusel. Foto on kõigile kättesaadav siit.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Junckeri kaheksa kuud ja kümme ametit
Jean-Claude Juncker tähistab kohe-kohe kaheksandat kuud Euroopa Komisjoni presidendina. Täna, kui kõikide silmad on Kreekal, võib sellest tähtpäevast rääkimine tunduda ehk pseudoteemana. Samas Euroopat laiemalt vaadates torkab silma Junckeri komisjoni märkimisväärne roll kõikide nende küsimuste lahendamisel, mis täna ja homme Brüsselis kohtuvate EL liidrite ees seisavad: Kreeka kõrval veel rändekriis EL lõunapiiridel, Venemaa vastased sanktsioonid, UK referendum ELi kuulumise küsimuses, siseturu digitaalne taaskäivitamine jne.
See, et komisjon EL päevakorra võtmeküsimustes nii jõuliselt kaasa räägib, ei ole sugugi tavapärane. Veel paari aasta eest räägiti nn “liidu meetodist” kui EL mootorist. Ümberseletatult tähendab see liikmesriikide valitsuste keskset rolli Euroopa tulevikusuuna ja lahenduste väljatöötajana. Veel hiljuti sündisidki uudised edasistest edusammudest või tagasilöökidest teljel Pariis-Berliin. Skeptikud pidasidki kogu “liidu meetodit” lihtsalt “Merkozy” pakendamiseks teistele söödavamasse vormi – legitimeerimaks seda, et suurem osa otsustest sündis kahe liikmesriigi kokkulepete tulemusena. Mitte enam. Junckeri juhtimisel on komisjon teinud come-backi.
- EL poliitilise päevakorra suunamine
Vast kõige olulisem põhjus seisneb selles, et Juncker on esimene Euroopa Komisjoni president, kes võib oma tegevuses viidata valimistel saadud mandaadile. Ta oli parempoolse Euroopa rahvapartei (EPP) avalikult välja käidud presidendikandidaat, kellel oli selge platvorm, konkreetselt sõnastatud eesmärgid ja aktiivne üle-Euroopaline tutvustuskampaania (vt näiteks Postimehes ilmunud arvamuslugu Ukraina kohta 15.02.2014). Kui konservatiivid saavutasid Euroopa parlamendis enamuse, andis see tulemus Junckerile ka selge legitiimsuse oma programmi elluviimiseks. Kandidaadiks esitatuna tõstis ta oma eesmärgid komisjoni tööprogrammi keskmesse ning selle alusel andis Euroopa Parlament talle mandaadi komisjoni moodustamiseks ning kinnitas komisjoni lõpuks ka ametisse.
See üsna arusaadav ja selge protsess – mis on sarnane meie koduste valimistega – on EL tasandil täiesti uudne. Varem nägi asjade kulg välja umbes selline, et komisjoni presidendiks pürgija püüdis kõigepealt veenda liikmesriike end toetama, andes selleks terve rea lubadusi (sh ka lubadusi selles osas, mida ta ei tee, milliseid teemasid tema komisjon ei torgi jne). Saanud kandidaadi staatuse, asus ta läbi rääkima Euroopa Parlamendi poliitiliste gruppidega parlamendi enamuse kindlustamiseks. Kokkulepped valati tulevase komisjoni programmi. Brüsseli žargoonis oli lõpptulemuseks tihti “jõulupuu” ehk olukord, kus kõigile antakse palju “kulinaid” (lubadusi). Ütlematagi selge, et taolisel juhul on raske lubaduste virvarris säilitada selgeid prioriteete, eristada olulist ebaolulisest.
Juncker on olnud lubadustega kitsi ning oma eesmärkides printsipiaalne. See on taganud nii komisjoni peamiste poliitikasuundade selgepiirilisuse (kokku 10 prioriteeti) kui ka selle, et Junckeri juhitud komisjon on julgenud tegeleda ka nende teemadega, mis on olnud liikmesriikidele ebamugavad, kuid millega tegelemine on vajalik Euroopa kui terviku vaatevinklist.
Rändeküsimus on hea näide. Liikmesriikide esialgse lähenemise võis kokku võtta lausega: “Teeme ka edaspidi seda, mida seni nagunii teinud oleme.” Kuna senine poliitika pole Vahemerel toimuvat traagikat palju leevendanud, lahendamisest rääkimata, oli see sisuliselt pea liiva alla peitmine. Komisjon on oma ettepanekutega viinud debati uuele tasandile. Võib olla kvootide vastu või poolt, nõuda vabatahtlikust või kohustuslikkust, kuid vähemalt peavad kõik vastuargumentide esitajad suutma tõestada, et nende ettepanekud viivad meid lahenduskäigule vähemalt sama lähedale või on veelgi tõhusamad kui komisjoni ettepanekud. See on suur samm edasi.
- EL tegevuste parem sihistamine
Komisjoni tegevuse fokusseerimine kümne prioriteedi ümber on kaasa toonud teise suure muudatuse EL toimimises. Uusi seadusandlike algatusi, poliitikaettepanekuid ning muid initsiatiive sünnib nüüd varasemast palju vähem.
See on hea mitmel põhjusel. Esiteks aitab see avalikkusel selgemalt tajuda seda, millised teemad on hetkel EL poliitikapäevakorra keskmes. Millised on need otsused, mis ka tegelikult EL poliitilist ja majanduslikku edu mõjutavad. Kindlasti oleks hea ja õige, kui restoranikülastajad üle terve Euroopa võiksid olla kindlad, et oliiviõli nende laual on alati värske ja mitte rääsunud. Kuid ilmselt ei ole see Euroopa majanduse seisukohast esmajärguline küsimus. Poliitikaalgatuste piiramine eelkõige nendele, mis on vajalikud 10 prioriteedi elluviimiseks ja nende tihedam kvaliteedisõel aitavad vältida seda, et EL päevakord kuhjatakse üle küsimustega, mis on oma loomuselt teisejärgulised, ning mille menetlemine kulutaks asjatult EL-i niigi kasinat poliitilist kapitali.
President Juncker on poliitilise kapitali säästliku ja eesmärgipärase kasutamise toonud üheks komisjoni lipukirjaks. Komisjon peaks selle kohaselt olema ambitsioonikas küsimustes, mis on EL tuleviku jaoks olulised ja kus EL saab ka tegelikult midagi ära teha, ja tagasihoidlik nendes küsimustes, mis on vähemolulised ja millesse EL poolne sekkumine ei annaks tegelikult erilist lisaväärtust. Muu hulgas ka sellest maksiimist tulenevalt otsustas Juncker teha Brüsseli mõistes tavatu sammu ja võtta menetlusest tagasi 80 komisjoni poolt varasemalt esitatud eelnõu. Lisaks poliitilisele kapitalile säästab see ka Brüsseli administratiivset kapitali: kindlasti on mõistlikum, kui siinsed ametnikud keskenduvad Euroopa investeerimiskliima parandamisele ning tööpuuduse vähendamisele ning jätavad värske oliivõli temaatika kellelegi teisele lahendada.
Lisaks on taoline fokuseerimine oluline ka läbirääkimistel Euroopa Parlamendi ja liikmesriikidega. Seni on pahatihti juhtunud, et seadusandjad kärbivad menetluse käigus olulisemate uuenduste ambitsiooni või lisavad muudatusi, mis teevad nende rakendamise keerulisemaks. Sisuliselt on taolise tegevuse eesmärk tihti protektsionismimaiguline ja vaba konkurentsi ning tarbijate valikuvabadust piirav. Kuna seni on algatusi olnud palju, on taolised nihked jäänud tähelepanuta. Või siis on komisjon kärbetega leppinud, lootes vastutasuks mõne teise teema puhul suuremat edasiminekut. Piiratud arvu eelnõude puhul on panused kõrgemad, teemaülene lehmakauplemine raskem ning ka iga üksiku eelnõu kaal suurem.
Ka seadusandluse rakendamisel on märgata suuremat sihistatust. Barroso esimene komisjon võttis oma ametiaja esimese kaheksa kuu jooksul (22.11.2004-22.06.2005) vastu 1561 otsust. Junckeri komisjon on samal perioodil võtnud 934, ehk 40% vähem (Allikas: Pre-Lex andmebaas). Seega on komisjon asunud üle pika aja tegelema enesekontrolliga, hoides senisest paremini ohjes nii kohati ülekäte läinud seadusloome alast hüperaktiivsust kui ka rakendamisalast ülereguleerimist.
Fokuseerimine ja enesedistsipliin on lubanud Junkeri komisjonil kõikidest oma väljakäidud tähtaegadest kinni pidada ning korduvalt neid isegi ennetada, mis mõjub senise Komisjoni praktika kontekstis peaaegu šokeerivalt. Pea kõigi 10 prioriteedi puhul on tänaseks esmased poliitilised sammud juba astutud; komisjoni ühe olulisima prioriteedi, investeerimisplaaniga, tuli Juncker välja vaid kolm nädalat pärast ametisseastumist, üllatades nii ajakirjandust kui ka komisjoni ametnikke.
- Komisjoni struktuuri ajakohastamine
Taolise enesekontrolli kehtestamise tegi võimalikuks kolmas Junckeri poolt sisse viidud muudatus: komisjoni struktuuri uuendamine. Junckeri komisjoni vorm lähtub sisust. 10 prioriteedi elluviimist juhivad asepresidendid, kes ei ole endale saanud mitte mõnede volinike ülesandeid, vaid kellele president on osaliselt usaldanud oma võimu. President ei saa igapäevaselt tegeleda iga üksiku küsimusega, isegi kui prioriteete on “vaid” kümme. Paratamatult on tema tähelepanu keskmes just see teema, mille taganttõukamine või lahendamine on hetkel kõige akuutsemas faasis – olgu selleks siis Kreeka täna või Digitaalne Ühtne Turg ülehomme. Prioriteetide edukas elluviimine eeldab pidevat koordineeritud ja kooskõlastatud tegevust mitmetes eri valdkonnas korraga ning selle tagamine oleks ilma asepresidentideta palju keerulisem. Tõsi, asepresidendi tiitlit on kandnud ka varasemad volinikud, kuid sellega on pigem kaasnenud protokollilised, mitte sisulise juhi kohustused.
Asepresidentide õlul lasub ka kaaskontroll komisjoni algatustegevuse üle. Volinikud peavad oma tegevuse nendega kooskõlastama ning saama komisjoni päevakorda esitatavatele küsimustele asepresidentide eelneva heakskiidu. Lisaks on esimesel asepresidendil, kelleks on hollandlane Frans Timmermans, horisontaalne kohustus tagada parema õigusloome printsiipide rakendamine erinevate valdkondade üleselt.
Erinevalt spekulatsioonidest ei ole kolledži liikmete erinevad rollid nõrgendanud komisjoni kollegiaalset otsustusprotsessi. Pigem vastupidi, kuna asepresidentide najal on poliitikakujundamise kese nihkunud ühe valdkonna nn silotornist välja. Komisjoni otsuseid ja algatusi arutatakse üha enam eelnevalt eri valdkondade vahel ning seega on otsuste kandepind laiem. On samas ka üsna loomulik, et tipp-poliitikutest kolledži liikmed on poliitika väljakujundamise faasis tihti ka erinevatel seisukohtadel, olles erinevate poliitiliste vaadetega ja pärit erinevatest kultuuriruumidest. Neid erinevusi ei maksa siiski ületähtsustada. Kollegiaalselt paika loksutatud poliitilisest joonest kõrvalekaldumist on Junckeri komisjoni puhul olnud tegelikult vähe. Persoonid jäävad samas persoonideks, ning inimloomust ei muuda ka kõige ideaalsem juhtimisstruktuur.
Praegu paistab, et oma kümne prioriteediga on Juncker suutnud selle komisjoni ees seisvaid väljakutseid hästi ette näha – ka Kreeka kriis on ju toimiva majandus- ja rahaliidu proovikivi, mitte eraldiseisev nähtus. Samas vahest veelgi olulisem on see, et kolme eelpoolnimetatud suure muudatusega on Juncker tekitanud komisjonile nii vajaliku poliitilise legitiimsuse, kui ka andnud hoovad tõhusaks toimetamiseks. See võimaldab komisjonil lahendada ka neid küsimusi, mille esilekerkimist ei ole võimalik täna ette näha, aga mis ometi on vaja korda saada, et Euroopa saaks toimida. Kui ta suudab oma meeskonda ka järgmised 52 kuud ühtsel suunal hoida ning ka need kümme lubatud tööd ära teha, läheb see komisjon kindlasti ajalukku – olgu selle oliivõliga siis, kuidas oli.
