Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Täna arutas Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) kurikuulsat Gunnar Okki raportit, mis on juba pikemat aega Eesti akadeemilistes ringkondades kõneaineks. Viimasel ajal on just seda raportit toodud Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli liitumise peamiseks põhjenduseks. Eelmisel nädalal nägi Marju Lauristin raporti TAN-is arutamises lausa suurt ohtu Eesti keele ja kultuuri püsimajäämisele.
Taoliste raportite ja visioonipaberite ärakasutamine konkreetsete organisatsioonide või nende juhtide poolt oma tegevuse õigustamiseks ja õige konteksti loomiseks on inetu trikk, mille kasutamist tuleb siiski tihti ette. Näiteks põhjendas Välisministeeriumi juhtkond paari aasta tagust ja ministeeriumis siiani pingeid tekitavat struktuurireformi OECD riigivalitsemise raporti soovitusega, mida sellisel kujul üldse olemas polnudki.
Okki raport iseenesest kõrgharidusvõrku ümber ei kujunda, selles ei tehta otsuseid, vaid antakse soovitusi. Ka raportit arutanud TAN on siiski kõigest valitsusele ja peaministrile nõu andev kogu. Sealsed otsused saavad pigem näidata üldist suunda lugematute ristuvate institutsionaalsete ja isiklike huvidega Eesti teaduses ja kõrghariduses (viimast ilmekat näidet sellest pole isegi mõtet mainida, see on ilmselge). TAN-i enda reform ei ole pärast mitmeid katseid paljude aastate jooksul õnnestunud, mis siis kogu teadus- ja arendustegevuse süsteemist rääkida. Okki raport ei sisalda ka konkreetset teekaarti, vaid on pigem erinevate intervjueeritavate abiga ja rahvusvahelise kogemuse toel koostatud pikaajaline visioon.
Eesti ülikoolid ei ole rahvusvahelises konkurentsis ja ei haaku ettevõtete vajadustega
Sellele vaatamata tasub tähele panna, mida Okk kirjutab. Tal puuduvad Põhjamaade Investeerimispanga juhatuse liikmena Eestis isiklikud huvid ja ta saab seetõttu välja öelda ja paberile panna asju, millest riigi teadusrahastamisest sõltuvad professorid võivad omavahel vaid sosistada. Raporti sõnum on tegelikult lihtne ja üsna ilmselge – Eesti ülikoolid on liiga väikesed, et tagada rahvusvahelist kvaliteeti ja nende tegevus ei haaku ettevõtluse ja ühiskonna vajadustega. Probleeme süvendab dubleerimine ja väiksusest tulenev ebaefektiivsus.Selle asemel, et kulutada energiat omavahelisele konkureerimisele väheneva Eesti noorsoo pärast, tuleks seljad kokku panna ja pista rinda Läänemere piirkonna ja ka Euroopa parematega. Isegi kõik koos ei oleks Eesti ülikoolid eelarvelt võrreldavad suurte Läänemere ülikoolidega, rääkimata maailma parimatest. Okk näeb lahendust konsolideerimises, Eesti teaduse ja kõrghariduse suuremas avamises rahvusvahelisele konkurentsile ning ülikoolide hindamises selle põhjal, kui edukad on nende lõpetajad ja kuivõrd suudetakse teadustulemusi ettevõtluses realiseerida.Kasuks tuleks põhjalikum analüüs ja arutelu
Muidugi on põhjust ka kritiseerimiseks, nagu ikka. Intervjuude-põhine mõttepaberi vorm ei võimalda alati olla piisavalt veenev ja jätab palju ruumi nii-öelda veendumuste heitluseks. Suuremaid muudatusi ette nägevatest soovitustest tekitavad kõige rohkem küsimusi õppekavade dubleerimise täielik kaotamine ja teadustulemuste erasektorisse siirdamise tsentraliseerimise mõtted. Seda ennekõike just seetõttu, et pigem on Eestis hästi töötanud teistpidised näited.
IT alal on TTÜ ja TÜ ja IT Kolledž suutnud edukalt koostööd teha nii tudengite õpetamisel, Euroopa teadusraha pärast konkureerimisel kui teaduse tegemisel. On tugevad teineteist tasakaalustavad keskused, mis rahvusvaheliselt kõigile osapoolsete kasulikult koos töötavad. Kas Eesti IT oleks nii edukas juhul kui seda õpetataks vaid Tartus või Tallinnas, pole sugugi kindel.
Teadustulemused on suudetud äriks muuta liiga harva, kuid on ka edukaid näiteid. Ja need näited kõnelevad sellest, et ennekõike peavad kokku saama konkreetse valdkonna ettevõtete ja teadlaste huvid. Nii on juhtunud näiteks vähiravis ja teistes meditsiini-, eriti biomeditsiini valdkondades. Kui on olemas huvi, lahenevad ka litsentside ja lepingutega seotud küsimused, kuigi jah, mitmetel Eesti teadlastel on asjad just selles etapis toppama jäänud.
Väiksemaid asju on ka. Eesti ülikoolide ja teadusasutuste sõltumatu rahvusvaheline hindamine tundub lahtisest uksest sisse murdmisena, sest üldiselt Eesti teaduse ja kõrghariduse rahvusvahelise hindamise süsteem töötab. Ehk on kriteeriumid veidi leebed?
Üheski kavas ei saa ega tohigi muidugi kõigega nõustuda, erinevaid seisukohti tuleb arutada. Niisuguseid raporteid koostatakse mujal maailmas väga sageli, ennekõike just arutelu käivitamiseks. Loomulikult tuleb soovituste argumentatsiooni ja olukorra analüüsi tugevdada ja erinevaid alternatiive nii avalikkuses kui poliitikute poolt põhjalikult arutada. Seda saaks juba teha näiteks TAN-i või Riigikogu juhtimisel. Kahjuks nii sisulisi ja kaalukaid ettepanekuid SDE esimehest endine haridus- ja teadusminister, kes Okki raporti koostamise 2014. aasta veebruaris algatas, koalitsioonilepingu muutmise aruteluks välja ei pakkunud. Jääb üle vaid loota, et miinimumpalga tõstmise ja omavalitsustasandite üle kemplemisel jätkub koalitsioonierakondadel energiat ärata raporti toel letargiast vähemalt üks Eesti tuleviku seisukohalt võtmeline poliitikavaldkond.
Juhin tähelepanu asjaolule, et Albert Einstein’i relatiivsusteooriat pole siia maani äris, rakenduslikult, kasutatud, kuid see on abiks olnud keemiatööstusele ja selle kaudu ka ravimitööstusele. Enam-vähem sama saab öelda enam-vähem enamuse puhta matemaatika kohta, kus otsest ärilist rakendust leidub vist vaid statistikale pankade laenu-andmis-algoritmide arendamisel ja partokraatia propaganda-kampaaniate planeerimisel ning matemaatikute peamised kliendid on igasugu loodus-teadlased, insenerid, IT-inimesed. Teisisõnu öeldes, tehnoloogiate vahel leidub sõltuvuste jada, A-vajab-B-vajab-C-vajab-D-vajab-E ja kui siis selle sõltuvuste-jada kaugemate, sügavamate, nurkade “ärilist edu” mõõtma hakata, siis need loomulikult põruvad, kuid ilma sõltuvuste rahuldamiseta ei ole võimalik ka vahetult müüdavaid asju luua.
Edasine arutelu on teemal, et kes on siis see tark Einstein, kes enamikule inimestele arusaamatu-umba-mumba-baastehnoloogia, milleta uudsed ägedad asjad toimida ei saa, arendamiseks raha saab. Näiteks Albert Einstein sai oma Nobeli preemia hõõglambi uurimise eest, mitte relatiivsusteooria eest ning 2013. aastal Nobeli preemia saanud Peter Higgs’ile ütlesid teised tuumafüüsikud CERN’is tema hiljem Nobeli preemia pälvinud teadus-artikli kohta alguses, et see on füüsika-teaduse mõistes ebakvaliteetne jama. Vaid tänu Higgs’i jonnakusele ja ennast salgavale klounina esinemisele jõudis asi selleni, et seal samas CERN’is ehitati just tema töö kohta käiv eksperimentaalseade, mis on üks kalleimaid seal.
https://youtu.be/WAQqbhgwcp0?t=31m57s
Seega FAKT on, et ükski ekspertide nõukogu ei suuda TÕELISI TIPPE tuvastada, sest eksperdid ise ei ole nii targad. Kui seda ei suuda isegi doktorikraadiga tegelased oma enda eriala kohta, siis ei tasu loota, et mingi riiklik nõukogu või erafondi nõukogu seda teha suudab, millest ka minu arvamus, et ainukene šanss tõelistel talentidel mitte raisku minna lasta on jagada raha sõna otseses mõttes juhu-meetodil, kõigile, kes küsivad. Erinevalt kommunistidest arvan 2015_09 seisuga rohe-anarhistina, et maksukoormus peaks põhimõtteliselt olema 0% ning igasugu raha laiali-jagamine saab toimuda vaid vabatahtlikkuse alusel ning Ränioru “spray and pray” riskikapitalistide kasumis olek demonstreerib ka reaalse raha näitel, et selline lähenemine on rahaliselt jätkusuutlik. Näiteks Räniorus võib riskikapitalistidelt raha saada ka jutuga, et me veel ei tea, kuidas antud projekt üldse raha hakkab teenima, aga teeme asja valmis ja siis vaatame. Twitter on üks sellistest projektidest.
Noh, ja, nagu teate, Räni-orus ju üli-halvasti ka ei lähe, eriti võrreldes Euroopaga.
Okk’ile võiks soovitada, et ta võiks võtta 20. sajandi tehnoloogia ja seda džunglis ahvidele maha müüa. Oletan, et ta suure äri-inimesena põrub selles müügis haledalt, sest vajadus asja X järgi saab alguse intellektuaalsusest, kuid ahvidele piisab toidust ja seksist. Allahindlused ka Okk’i selles ei aitaks.
Mu siinse, eelmise, kommentaari jätkuks sobib tegelikult ühe Nobeli majanduspreemia laureaadi, Wassili Leontief’i tsitaat 1985. aastast:
http://youtu.be/7tzb13OuZeQ?t=19m18s
Tänan lugemast/kuulamast/vaatamast. 🙂
Okk’i raporti puhul haaratakse kohe kinni ühendamisest ja teistest ümberjagamise mehhanismidest. Ometigi keskendus minu arvates Okk’i raport sellele, et meie kõrgharidus on vähetootlik.
Tootlikkuse tõstmiseks ei pea asuma kohe rektoraate ümber tõstma vaid ümber tuleks teha üliõpilaste rahastamismeetod. Sellele ju Okk tegelikult rõhuski.
Riik võiks kulutada umbes sama suure rahasumma /osa SKP-st kui praegugi haridusele, kuid rõhuv osa sellest tuleks jagada koolituslepingu alusel üliõpilaste vahel. Ja nii rahastaksid need üliõpilased ise sama raha alusel õppemaksuna ülikoolide teaduskonnad. Loomulikult on siin (taas)tekkivad riskid õppekvaliteedi osas.
Kui see raha jaotada üliõpilastele laenuna, mis makstakse tagasi üliõpilase poolt makstud tulumaksuna lõpetamise järgsetel aastatel. Kui tulumaksu ei maksa Eestis, siis tuleb maksta osamakse sularahas. Kokkuvõttes saab selliselt endiselt võimaldada nö tasuta kõrghariduse ja haridus on endiselt kättesaadav igale elanikkonna kihile. Riik saaks tehtud investeeringu hiljem tagasi (riik sai praegugi selle investeeringu tagasi kuid suurenenud väljaränne on normaalse tootmistsükkli murendanud). Haridusraha ei tohi voolata tasuta välisriikidesse. Üliõpilane omakorda saaks valida ülikoole üle maailma – see suurendaks konkurentsi ülikoolide vahel ja sunniks neid ennast optimeerima. ei mingit sunnismaisust ega liikumispiiranguid – lihtsalt maksa oma valikute eest!
Tähelepanuta ei tohi jätta ka teist Okk’i väidet, et ülikooliteadusel ja ka lõpetajatel on liiga vähe seost ettevõtluse ja ettevõtete vajadustega. Tasuline haridus võiks siin efektiivsust suurendada.