Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Meie seekordsed teemad on:
- Põhiteema: Ansipi suusamüts ja Komisjoni ettepanek pagulaste ümberasustamise osas
- Euroopa Komisjoni presidendi Junckeri kõne “Olukorrast Euroopa Liidus”
- Sügisistungjärku alustab Riigikogu. Menüü on aga tühi. Kannatab ka Riigikogu kohviku käive
- Tiit Toomsalu valiti Sotsiaaldemokraatide uueks esimeheks. Ei – tema poliitiline vend Jeremy Corbyn valiti tuumariigi, endise impeeriumi, Ühendkuningriigi põhilise opositsioonipartei ehk leiboristide uueks liidriks
Ansipi pagulaskvoodi suusamüts
“See uus jaotusvõti on kindlasti õiglane ja proportsionaalne, arvestab nii riigi rikkust, rahvaarvu, tööpuudust riigis kui ka varem vastu võetud asüülitaotlusi.”
(Andrus Ansip, Euroopa Komisjoni asepresident)
Faktid: Euroopa Komisjoni uue ettepaneku kohaselt jaotataks pagulased EL liikmesriikide vahel ümber võtme alusel, mis võtab 40% kaaluvihina arvesse elanikkonna suurust, 40% kaaluvihina arvesse SKP suurust, 10% ulatuses arvesse varasemaid varjupaigataotlusi ja 10% ulatuses arvesse töötusmäära. Euroopa Parlament on Komisjoni ettepanekule oma toetuse andnud, liikmesriigid veel mitte. Nimetatud põgenike ümberjaotusvõti oleks kehtestatud Euroopa Liidu määrusena nii praeguse kui ka edasiste põgenike ümberjaotamise kureerimiseks, ettepanek siin: Proposal for a Regulation. Põgenike jaotusvalem on muidugi omaette kunstiteos:
Eesti tipp-poliitikutel on pagulaste aitamise küsimuses selge seisukoha kujundamine tulnud raskelt. Kui möödunud nädalani olid kõik peale EKRE ja IRLi seisukohtadel, mis ei meeldinud konservatiivsematele ega liberaalsematele valijatele, siis eelmise nädala kangelaseks tõusis tinglikult meie mees Havannas, ptüi, Brüsselis – Andrus Ansip ja tema suusamüts. Täpsemalt viis, kuidas Ansip tõmbas oma suusamütsi pähe Euroopa Komisjonis toimunud pagulaskvoodi debatile, mille tulemusena sündis pagulaste jaotuskava sellise ettepanekuna, mis ka Eestile oli meelepärane. Ansip võttis samal ajal ka otseselt sõjapõgenike vastuvotmist toetava seisukoha.
Kuude kaupa on ka Eesti meedia kopeerinud ja kleepinud oma külgedele erinevaid kvoodimetoodikaid ja absoluutarve, mis küll avaldamise hetkel juba valed olnud. Ent õige on see, et erinevad Komisjoni variandid pagulaste jaotuskava valemist Eestit ei soosinud. Nii oleks Komisjoni ühe ettepaneku kohaselt Eesti kvoot oluliselt suurem ainuüksi seetõttu, et valemis oleks suhteliselt suur osakaal (Eesti) töötusel. Kuna see on madal ent ei võta arvesse Eesti tööturu suurust, siis produtseerikski selline mehhanism Eestile suhteliselt suure pagulaste kogunumbri. Mitte ainult Eestile – ka Malta oleks töötusel põhineva kaalu osas saanud endale samasugused konkreetsed numbrid nagu Saksamaa). Komisjoni eelmistele seisukohtadele vastu olnud riikide seisukohast oli hädavajalik saavutada kokkulepe just valemis, mitte vaielda lõplike pagulasnumbrite tasandil, sest iga pagulane, kelle ümberasustamisest Balti riigid, Tšehhi või Ungari (täiesti suvaline loetelu) loobuda tahavad, peavad leidma ju teiste liikmesriikide näol endale uued sponsorid. Ja selliseks debatiks pole näiteks riigil, kelle viimase kümnendi majandusareng on toetunud teiste EL liikmesriikide 1 miljardi euro suurusele antud arenguabile või kelle julgeolek sõltub üks üheselt vastastikusest koostööst tugevamate liitlastega, lihtsalt poliitilist kapitali. Ja siin tuleb mängu Ansip, sest just tema panus oli Komisjoni viimase jaotusvalemi formuleerimisel Eesti seisukohalt oluline, sest ta aitas otseselt “alla” vaielda töötusmäära olulisust ja muuta valem kogu tööjõuturu suurust enam arvestavaks. On selge, et eelmisel nädalal komisjoni poolt välja käidud pagulaste jaotamise ettepanek ei jää viimaseks, nii mõjutab uus jaotusvõti positiivselt ka kõiki järgnevaid otsuseid. Protsessi mõttes tähendas see erinevaid komisjoni koostööformaate ja vastastikust suhtlemist, alates kabinetülemate iganädalasest (nn HEBDO) nõupidamisest lõpetades volinike formaalse ja vähemformaalse omavahelise suhtlemiseni välja. ERR-le antud intervjuus ei eitanud Ansip oma panust, olles küll tagasihoidlik, mis on ka voliniku rolli arvestavalt kohane.
Euroopa Komisjon on liikmesriikidest sõltumatu ja poliitiliselt neutraalne…
ent nagu näeme volinik Ansipi suusamütsi mõjust põgenike ümberasustamise jaotusvõtme kujunemisele, oli tal otseselt ka Eesti poliitilisi seisukohti toetav roll. See näide vahest aitabki mõista Komisjoni tihtipeale keerulist positsiooni ja suhteid teiste Euroopa Liidu institutsioonidega, eeskätt parlamendi ja nõukoguga. Kõik volinikud seisavad moel või teisel ka oma riikide huvide eest. Kui Komisjon oma esimese kvoodiettepanekuga välja tuli, oli Eestis rahulolematust palju. Esiteks oldi pahased oma diplomaatide peale, et oleme end nii üllatada lasknud. Eestist tehti Brüsselisse palju kõnesid – nõudlikul toonil Rue Guimardil tööd tegevatele alalistele diplomaatidele ja koostöösooviga Komisjonis töötavatele eestlastele. Eks võideldi ka eelmise “võtmega” ent komisjonis tulemust eri põhjustel ei tulnud. Muidugi – antud näidet ei tohiks üle dimensioneerida – Ansipi suusamüts oli vaja kvoodiarutelule pähe tõmmata mitte ainult või primaarseltki Eesti huvidest lähtuvalt, vaid ka tervest mõistusest lähtuvalt – töötuse suurust liikmesriikide vahel võrreldes tulekski adekvaatsuse huvides (pidades silmas, et eesmärgiks on leida, kui palju pagulasi peaks liikmesriik vastu võtma) hinnata tööturu suuruse kontekstis. Aga Poliitika.guru jääb enda juurde – nägime, miks on tähtis, et igal EL liikmesriigil on õigus nimetada oma volinik.
Eesti hängib oma pagulasseisukohtadega vales seltskonnas
Täna alustavad siseministrid Junckeri uue automaatse kvoodijaotamissüsteemi arutelu. Eesti valitsuse retoorika on eelmise nädala kriisis küll muutunud, tunnistades pagulaste vastuvotmise paratamatust ja valmistades ühiskonda tasapisi ette palju suuremateks numbriteks kui 200, aga Brüsselisse läheb Pevkur ikka samade seisukohtadega – vabatahtlikkus, riikide otsustusoigus, igal korral uuesti otsustamine. ülemkogu president Tusk on lubanud juhul kui siseministrid kokkuleppele ei joua kutsuda järgmisel nädalal kokku erakorralise ülemkogu. Eks nii ka läheb.
Kui Taavi Rõivas käib Brüsselis, siis on ta seal nõu andvate diplomaatidega ühel meelel, et Eesti ei tohi end pagulasdebatis nurka värvida. Ometi on alalisele põgenike ümberjaotusmehhanismile (ehk siis “kvoodile”) vastuseismine ja vabatahtlikkuse taotlemine just enda nurka värvimine. Margus Tsahkna valmisolek taastada vajadusele “ajutiselt” ka Schengenis piirikontrollid ongi see, millele ka Merkel ja teised juba viitavad, kuigi teistel põhjustel. Tsahkna tahab enda arust karistada neid riike, kes lasevad põgenikel pärast EL sisenemist liikuda vabalt edasi teistesse riikidesse (sisuliselt itaalia peaministri Renzi nn plaan B – kui EL ei suuda üheskoos Itaalia, aga ka Kreeka ja Ungari kaudu saabuvate põgenike probleemi lahendada, siis annab ta neile ajutised Schengeni viisad ja viib kasvõi ise autoga piirile), Merkel aga karistaks pigem liikmesriike selle eest, et need ei osale probleemi lahendamisel ajutise piirikontrolli kehtestamisega ka Schengeni sees.
Kas oleme sadade Süüria sojapõgenike hirmus tõesti valmis loobuma inimeste vabast liikumisest Euroopa Liidu sees ja taastama piiri- ja passikontrolli Soome ja Läti piiridel? Nalja teete?
Olukord ei ole lootusetu. Reformierakonnas on tavapäraselt nii, et valitsuse liikmete kõrval on fraktsioonis ka liberaalid, kellel on luba ja mandaat püüda liberaalse valija segmendile endiselt teha seda poliitikat, mis südametunnistuse järgi õige on. Nii on antud teema juhul Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Kalle Palling see, kes läbi suve on valitsuse konservatiivsemat liini tasakaalustanud (Vt arvamust EPL-is, Postimehes , igapäevased üleskutsed sotsiaalmeedias).
Samuti muudab sotside nägu lahkemaks seikleja Hanso asumine kaitseministriks, kellel on sellest maailmajaost keskmisest palju arenenum käsitlus (seda nii reiside kui läbitud Aasia uuringutele keskendunud magistriprogrammi tõttu Londonis).
Junckeri kõne
Oleme varem poliitika.gurus kirjutanud, et Euroopa Komisjoni presidendi kaalukaim roll Jean-Claude Junckeri ametiaja alguses on olnud EL poliitilise päevakorra kujundamine. Junckeri möödunud nädalal Euroopa Parlamendi ees peetud ja Lissaboni lepingust tulenev aastakõne “Olukorrast Euroopa Liidus” ongi ennekõike just sellele suunatud. Mitte täitevvõimu aruanne rahva mandaadiga seadusandjale oma tööst, vaid poliitiline, prioriteete seadev, moraliseeriv kõne. Kõne põhiliinides polnud küll üllatusi, sest need olid koordineeritud nii Euroopa Parlamendi kahe suure parlamendirühmaga (sotsid ja konservatiivid ehk Euroopa Rahvapartei), peegeldasid ka Brüsseli tugevate mõttekodade (sh ennekõike Komisjoni enda oma) pabereid ja muidugi liikmesriikide põhilisi muresid. Eesti seisukohalt vaadates sisaldas kõne kindlasti rohkem ettepanekuid ühtsest Euroopast kui valitsusele senistest seisukohtadest lähtudes mugav oleks. Seda nii pagulaste kui majandusintegratsiooni osas. Põhiteemadeks olid:
- Pagulaskriis. Juncker kirjeldas tegutsemise moraalset kohustust, Euroopa õpetlikku ajalugu selles osas ning vajadust ühiselt tegutseda, et leevendada piiririikide koormat. Juncker keskendus peamiselt Komisjoni poolt eelnevalt tehtud ettepanekutele nii jaotusvõtme, alalisel ümberasustamisemehhanismi kui ka kavatsustele tugevdada piiri ja rannavalvet.
- Kreeka majanduskriisist väljatoomine, mis keskendus ennekõike iseenda ja Euroopa Komisjoni rolli retrospektiivsele tehnoloogilisele õigustamisele (Euroopa Komisjoni mandaat Kreeka eurotsoonis hoidmise nimel võidelda tuleb tema jaoks EL aluslepingutest, mille järgi on eurotsooni liikmelisus tagasipööramatu).
- 5 EL institutsiooni presidendi (EK presidendt Juncker, EN president Tusk, Eurogrupi “president” Djisselbloem, Euroopa Keskpanga president Draghi, Euroopa Parlamendi president Schulz) raport EL raha- ja majandusliidu lõpuni arendamisest. Raporti põhimeetmeteks on: 1) EL ülene deposiitide tagamine 100 000 euro ulatuses ühe hoiustaja kohta 2) eurotsooni huvide ühine esindamine väljaspool Euroopa Liitu, ühised läbirääkimispositsioonid ja miks mitte, ka ühine esindaja 3) EL liikmesriikide eelarvepoliitika ja kokkulepitud kriteeriumite tegelik seire ja jõustamine 4) õiglasem EL tööturg, kus on tagatud töötajate vaba liikumine ent puudub sotsiaalne dumping – ehk nagu ütleb USAs Donald Trump, et oma lolle ei saadetaks teistele ülalpidada 5) õiglane ja ühtne maksupoliitika sh kõige olulisemana, ettevõte maksab oma tulude pealt maksud riigis, kus need teenitakse
- brittide püsimine Euroopa Liidus. Siin sidus Juncker Komisjoni reformiplaanid kokku brittide ootustega efektiivsemast ja oma kodanike huvidele vastavast Euroopa Liidust
- Ukraina ja Balti riikide turvalisus. Siin polnud Junckeri sõnum sügav, aga Balti riikide mainimine (“live” esitluses küll ka Balkanimaadena, mida ka ise parandas) julgeoleku kontekstis oli siinseile analüütikuile piisav palsam
- Kliimamuutus ja detsembris asetleidev Pariisi kliimakonverents. Võiks vabalt spekuleerida, et 10 aastat tagasi, kui sellist kõnet oleks peetud (ei peetud, kuna kõne formaat sündis 6 aastat tagasi Lissaboni lepingust) oleks kliimakokkuleppe saavutamine olnud pea et kõige olulisem teema, selle kõikehõlmavuse, majandusliku kulu ja poliitilise tähtsuse tõttu. Paraku on aga igapäevaelu selline, et tulekahjude kustutamine hõivas ka Junckeri kõne esimese tunni ja kliimakokkuleppe saavutamise keerulisusele jäid ääremärkused kõne lõpuosas. Kirjutasime eelmise nädala memorandumist sellest, et parasjagu käisid Bonnis kõnelused, kus ligi 200 riigi kliimadiplomaadid arutasid mehhanismi üle, kuidas sel sajandil temperatuuri tõusu hoida 2 kraadi piires ning kuidas seda saavutada. Eesti on tuum-euroopa vaatenurgast taas probleem, sest koos Balti kolleegide ja Poolaga ollakse Pariisi kliimaleppe lepinguliste eelnõude osas täna skeptilistel positsioonidel. Möödunud reedel toimus EL rahandusministrite korraline kohtumine e ECOFIN ja selle päevakorras oli just kliimaleppe finantseerimine, kust oodatakse maailma mõistes jõukamatelt riikidelt selgeid panuseid. Nädalal, mil üks poliitika.guru toimetajaid sai oma korteriühistu juhatuse liikmena kirja Eesti Energialt, kus tolle analüütik rõõmustas ettevõtte plaanide üle alustada põlevkivigaasist bensiini tootmist, arutavad kliimadiplomaadid uut kliimalepet, mille täitmine tähendaks igal juhul aastaks 2040 põlevkivist põletamise teel elektri tootmise lõpetamist, sest sealt tuleb 80% Eesti heitest, mida vähendama tuleb hakata.
Riigikogu alustab sügisistungjärku. Menüü on aga tühi. Kannatab ka Riigikogu kohviku käive
Esmaspäeval, 14. septembril taasalustab poliitikahooaega Riigikogu, mis koguneb esimesele sügisistungile. Paraku on rahvaesindajate menüü esimesel nädalal tühi. Kui esmaspäevane opositsiooni arupärimistele vastamine välja jätta, siis seadusandlikku tööd ennast napib – kolmel ülejäänud suure saali tööpäeval kogunetakse igal korral 15 minutiks, et arutada ühte eelnõud. Kui vaadata ka suhteliselt hõredat koalitsioonilepet (selles osas, mis puudutab keerulisemate seadusandlike teemade ettevõtmist ja kindlasti äratehtavate asjade suhet “analüüsime-kaalume” poliitikameetmetesse), siis on selle Riigikogu liikmetel põhjust mõelda, kuidas nad järgmised 4 aastat oma aega kasutavad nii, et see päris tühja ei jookseks. Aina rohkem saab olema neid RK liikmeid, kelle nime avalikkus ei tea ka pärast 4 aastase perioodi lõppu. Tühjades päevakordades on positiivset aga neile RK liikmetele, kel on endal initsiatiivi, kes on suutelised ise leidma endale teemasid ja otsima lahendusi.
Sügisesele avaistungile autoga tulnud rahvasaadikuid voib lahkudes tabada ebameeldiv üllatus, lahkuda pole voimalik. Täna peaksime nägema mujal Euroopas tihti nähtavat pilti, sest avaistungile annavad valget värvi elukutselised protestijad põllumajandussektorist. Lossi platsile kogunevad traktorite mürinal istungjärku tähistama põllumehed, kes plaanivad samas kurta oma raske elu üle. See tundub olema koordineeritud tegevus oma Lääne-Euroopa partnerorganisatsioonidega, kes Brüsseli tänavail piimaga politseinike ülevalamise ja heinakuhjade põlema süütamisega endale täiendavat abipaketti välja pressisid. Selle nad ka said – nagu ka Juncker oma kõne lõpus välja tõi – 500 miljoni eurone lisatoetus piimatootjaile, kes dereguleeritud piimaturul, mida on löönud ka EL ja Venemaa vastastikused sanktsioonid, hakkama ei tundu saavat.
Või nagu ütleb põllumeeste eestkõnelejaks juba 15 aastat olnud ja niisama kaua nii Toompeal kui Brüsselis piima “maha valamas” käinud Jaan Sõrra, et kui juba targad ametnikud ei osanud ette prognoosida selliseid stsenaariume, mis siis juba põllumehelt oodata…Kui sellisest retoorikast peaks seekord kasu olema, siis pikas perspektiivis ei vääri selline mingit kaastunnet ja endiselt tuleb nentida, et Euroopa Liidus on põllumajandusettevõtja kõige poputatum ja hellitatum, keda kaitstakse maailmaturukonkurentsi eest tollide, tariiifide, fütosanitaarnõuete ja tootmistoetustega. Praktiline on mainida siin kontekstis võibolla seda, et Sõrra on poliitiliselt kogenud, varasemalt Rahvaliidu taustaga tegija (Reiljani valimisringkonna mees, kes 2006. aasta Rahvaliidu aastalõpuballil esines sütitava kõnega, kus Eesti põllumeeste nimel tänas ennekõige Villu Reiljani isiklikult, kuid ka parteid), täna sotsiaaldemokraat. Põllumajandusminister Urmas Kruuse on samast ringkonnast, aga Reformierakonna liige. Sõrra kohta tuleb öelda aga ka seda, et erinevalt oma ametivendadest Brüsselis on ta piima maha valamise koha pealt alati olnud konservatiivne ja sellest pigem hoidunud ja reeglina on meie põllumehed oma väljaastumistel piima hoopis tasuta joomiseks jaganud.
Jama on selles, et erinevalt paljudest Euroopa kolleegidest on Eesti pollumeestel seekord ka päriselt jama majas. Riigi laisa tegevuse tottu tohutud mootmed votnud Aafrika seakatk suretab vaikselt Eesti pollumajanduse ühte tugisammast – sealihatööstust. Pidevat ikaldust kurtvaid pollumehi on aga kerge tabama sama saatus kui poissi kes naljaviluks külas ringi käis ja hunt-hunt karjus. Kui hunt lopuks kohal oli ei teinud tema jutust keegi enam välja.
Briti leiboristide uus liider on 66-aastane kommunist Jeremy Corbyn
Tööpartei uueks liidriks valiti parteimasina vastase platvormiga kõige tugevama valimismasinaga kandidaat – elupõline siseopositsionäär, kvaasikommunist Jeremy Corbyn, kellest vaatamata tema pikaealisele poliitkarjäärile ei teadnud välismaailm mitte midagi. Oma arvamusi on ta seniste aastakümnete jooksul tiražeerinud kommunistlikes häälekandjates ja tema seisukohti on peetud niivõrd ekstreemseteks, et need on hoidnud teda Tööpartei äärealadel. Tema valimist erakonna esimeheks toetas ka laupäeva eel alla 10% partei parlamendifraktsiooni liikmeist.
Ometi on tõesti nii, et Corbyni valimine sai võimalikuks partei enda eliidi süü ja tegematajätmiste tõttu. Corbyni platvorm oli lihtne – need parteiladviku mehed, kes on nõudnud mõõdukat programmi, et Tööpartei valitsusse viia, pole seda suutnud. Corbynit toetas erakonna põhikirja eelmise liidri, Milibandi ajal tehtud muudatus, mis võimaldas vaid 3 naelase tasu eest saada toetajaliikmeks ja hääletada seeläbi ka nüüdsetel sisevalimistel. Partei kõige võimekam tsentraalne ja ülalt-alla juhitud valimismasin on alati olnud ametiühingutel, kes nüüd neile kättemängitud võimaluse vaatamata erakonna parlamendiliikmete ja liidrite tahtele realiseerisid seljavõiduks. Eesti erakondade üldkogude eel tavapraktikaks saanud trikid uute liikmete toomisega kahvatuvad ametiühingute poolt Tööparteis tehtuga, kus massilistes hulkades omandati endale kolme naela eest õigus määrata partei juhiks mees, kelle kampaania on partei täielikult lõhestanud ning ähvardab briti parlamendiopositsiooni tõugata ebaolulisusse ja tabloidlehtede veidrikke ja nende veidraid tegemisi kirjeldavatele külgedele.
Eesti poliitikahuviliste on kindlasti oluline teada, et Corbyn on oma varasemates seisukohtades pidanud UK liikmelisust NATOs veaks, nagu ka Balti riikide integreerimist üleatlantilisse julgeolekuarhitektuuri. Reutersi andmetel hääletas ta 1975. aastal “Ei” ka brittide EL referendumil.
Tööpartei liikmeid ei teinud ettevaatlikuks asjaolu, et konkurenterakondade, ennekõike konservatiivide ja vahest olulisemaltki, liberaaldemokraatide liidrid hoidsid Corbynile pöialt. Sest levinud käsitlus on, et Corbyni valimine ja tema platvorm tõukab Tööpartei Ühendkuningriigi valitsemisest üheks täiendavaks inimpõlveks eemale.
Tõenäoliselt just liberaaldemokraadid, kes vaatamata oma nimele on valijasegmentide mõttes konkurendid just Tööparteile, on käesoleva liidrivahetuse suurteks võitjateks. Liberid, kes on koos tooridega valitsusvastutust kandes kõvasti toetust kaotanud, saaksid nüüd ise liidrit vahetades uue hingamisega minna Tööpartei tsentristlikke valijaid püüdma. Kõik võimalused selleks on olemas.
Cameronile tekitab Corbyni võit tooride poliitilise hegemooniaperioodi alguse kõrval siiski ka peavalu. EL referendumil ÜK sissejäämise kampaania ülesehitamine muutub talle veelgi keerulisemaks. Tagamaks Tööpartei toetust “jah” kampaaniale peab ta tegema järeleandmisi teemadel, mille pärast kogu liidust lahkumise jant lahti läks, näiteks tööaja direktiiv ja töötajate õiguste reguleerimine EL tasandil. See jälle ei meeldi tema enda erakonnakaaslastele. See ongi Corbyni teine risk talle, ilma tugeva opositsioonita pole tugevat välisvaenlast ja piike hakkavad ihuma erinevad tooride-sisesed rühmitused.
