Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

KÕIK SÕLTUB TOOBALIST JA LAASIST

Täna algatavad meie luureandmetel 40 saadikut Riigikogus Kooseluseaduse rakendusseaduse. 40 häält on sama palju, kui Kooseluseadus kogus pooldajaid 12 kuud tagasi, kui see Riigikogus 38 vastuhääle kiuste vastu võeti – 650 SE hääletustulemus 9. oktoobril 2015. Seda on 11 vähem kui põhiseaduslikke seadusi muutva eelnõu vastuvõtmiseks on vaja ( ehk 51).

Nüüd aga vaja juurde leida 11 vaprat, ühiskonnale ja inimestevahelistele suhetele avatult vaatavat Riigikogu liiget. Rakendusseadust on vaja Kooseluseaduse praktiliseks jõustamiseks. Kevadel, kui toimusid koalitsiooniläbirääkimised, siis mõistagi oli see teema laua peal, ent leppesse see ei jõudnud. Kooseluseaduse rakendamine polnud praktilisuse huvides Reformierakonna ega sotside jaoks nii oluline teema, et lasta sel IRLi vastuseisu tõttu koalitsiooni loomisele takistuseks saada.

Kui seda võib mõista, siis IRLi käitumine valitsuses on aga võrdlemisi pretsedenditu. Olukorras, kus Riigikogu oli Kooseluseaduse vastu võtnud ja valitsus pidanuks seadusandja tahte jõustamiseks esitama ligi 100 rakendusakti ühendava rakendusseaduse, siis justiitsminister Reinsalu polnud seda nõus tegema. IRLi fraktsiooni esimees Priit Sibul kommenteeris seda kevadel nii, et kuivõrd Kooseluseaduse rakendamisest pole koalitsioonileppes sõnagi, siis on selle eelnõu väljatöötamine Riigikogu liikmete ülesanne. Seda on ülejäänud ühiskonnal ja huvigruppidel edaspidi hea teada – kui valitsus pakub tulevikus välja mõne makse tõstva, õigusi piirava või muul moel ebameeldiva algatuse, siis küllap saame paluda IRLil seda blokeerida sama loogika alusel – kuna koalitsioonileppes pole selles kohta sõnagi, siis “no go”.

Kooseluseaduse menetlemist möödunud aastal kureerinud Riigikogu liikmete tegevusloogika oli lihtne – vähe kära, palju villa. Lõpuks tekkis küll siiski ka üksjagu kära, mistõttu suur osa sotsidest on tänase päevani kindel, et osa valimistulemusest läks just Kooseluseaduse nahka. Tegelikkuses on see küll punane heeringas – sotsidel on alati reitingust kehvem valimistulemus, sest neil on kaunis kohutavad kampaaniad. Kooseluseadusest võitis kindlasti EKRE (ja seda mitte kindlasti SDE ega suuresti ka mitte Reformierakonna arvelt), kõikide ülejäänute osas on Kooseluseaduse otsene mõju ülimalt spekulatiivne võimalus mugavalt ära unustada oma muud probleemid.

Vähese kära ehk vähese avaliku arutelu soovimine ei ole tegelikult tark strateegia. Esiteks tuleks poliitikas oma valijasegmentide peale mõeldes hoida pikk siht silme ees. Kui sa vastaseid kogud nagunii, siis poliitika ja häälte kestlikkus sõltub rohkem hoopis sind eelistavatest segmentidest. Antud juhul räägime nii sotside kui Reformierakonna liberaalsetest valijatest. Teiseks tuleb silmas pidada, et ilma debatita eelnõude Riigikogust läbi ratsutamine polegi demokraatlikus ja avatud ühiskonnas normaalne ning see ajab vihale ka sinu suhtes neutraalseid valijaid. Kolmandaks, pikas perspektiivis tasub valija political leadershipi või siis poliitilise juhtimisvastutuse võtmise eest. Juhid, kes kriisiolukordades võtavad vägede koondamise ja motiveerimise enda peale, omandavad edasise poliitilise karjääri käigus tühja-tähja suhtes tefloni hülgavad omadused ja pisike saast ei jää lihtsalt  külge lihtsalt. Kriisides tekivadki poliitilised dinosaurused.

Kust leitakse 51 häält? Poliitika.guru oraaklid esitavad sellise prognoosi:

Kooseluseaduse möödunud sügisel toimunud vastuvõtmise aegu Riigikogust olnud 101 saadikust on uues koosseisus 44, tervelt 57 on vahetunud! Nendest 44st hääletas poolt 18, vastu 17.

Vajadusel saadakse Reformierakonnast kõik 30 häält kätte. Kuigi eelnõule ei kirjuta alla ilmselt möödunud korral vastu olnud Deniss Boroditš, Igor Gräzin, Kalle Laanet ega Aivar Sõerd, samuti ka hääletamast loobunud Terje Trei, siis on alust arvata, et kriitilisel hetkel on võimalik nende häältega arvestada – kui on vaja. Nad ei pruugi küll eelnõule alla kirjutada, aga usume, et kui Vabariik vajab, siis on ka nende hääled olemas suhteliselt sarnase retoorika raames nagu Madis Millingu oma. Pro forma annab Reformierakond ilmselt hääletamise vabaks, ent kulisside taga piitsutatakse hääli kokku, nagu see sellistel puhkudel parlamentides ikka käib. Seega on Reformierakonnast olemas 25 häält, kuhu saab väga pingelise seisu korral ehk 5 juurde.

Sotse on uues parlamendis 15. Sotsiaalsetes küsimustes täna konkurentsitult kõige progressiivsem ja liberaalsem erakond ja seda kuni Riigikogu esimees Eiki Nestorini välja, annab vajadusel kõik 15 häält ka rakendusseaduse toetuseks. Ilmselt ainus erakond, kes otsustab eelnõu toetamise fraktsioonina. Vastuhääli polnud ka möödunud sügisel, vaid Kalvi Kõva oli hääletuse ajal nö “kohvikus” ja ei hääletanud.

IRLi fraktsiooni tugevust mõõdame selles Riigikogus 14 liikmega. Möödunud aastal ei saanud Kooseluseadus sealt ühtegi poolthäält ja tänasest parlamendifraktsioonist jättis vaid Mihkelson hääletamata. Poliitikaguru luureinfo on, et Tsahkna-Sibul-Vaher annavad fraktsiooni hääletuse vabaks. Usume, et vastuhäälte arv võrreldes möödunud aastaga pisut kahaneb ja võimalik, et hea reformierakondlaste ja sotside veenmise tulemusena on ehk võimalik ka IRLi fraktsioonist leida paar-kolm poolthäält (Mihkelson, Nutt ja vahest ka Raivo Aeg näiteks). Konservatiivne hinnang oleks, et siit võib tulla rakendusseadusele 2 poolthäält.

Kui 10. oktoobril võttis Vabaerakond vastu oma enesemääratluse manifesti “Vaba on olla parem” ja liigitas ennast igati kaasaegse paremtsentristliku Euroopa erakonnana, siis praktikas me ei tea veel, mida see tähendab. Manifestis iga inimese individuaalset vabadust ja väärikust rõhutav erakonna esimees Andres Herkel hääletas möödunud aastal Kooseluseadusele vastu. Manifesti järgi otsustades peaks aga kõik 8 rahvameelse eduerakonna liiget rakendusseaduse poolt hääletama, aga nii siiski ei lähe. Hääletus antakse seal ilmselt vabaks, loota võib mõnda poolthäält ning fraktsiooni enamus, Euroopa mõistes kristlikest demokraatidest koosnev sotsiaalkonservatiivne tiib, hääletab ilmselt vastu. Kokku leiab siit heal juhul 3 poolthäält.

Noh ja siis on meil Riigikogus veel 7 “tõrvikut”, kelle igat ettevõtmist Vene telekanalid isuga ahmivad. Need 7 on kuni 2019. aastani vastu kõigele, sealhulgas eriti muidugi kooseluseaduse rakendusseadusele.

Seega on Kooseluseaduse rakendusseadusel olemas meie arvutuste järgi 45 (+5) häält. See tähendab, et eelnõu saatuse otsustavad keskerakondlased.

Keskerakonnal on kohti kokku 27 ning eelmisel nädalal Savisaare vastu kandideerimisest teatanud erakonna tänane aseesimees Kadri Simson oli möödunud aastal lausa üks kooseluseaduse algatajatest. Kas ta nüüd uues olukorras julgeb sama rolli võtta või annab Kadri hääle seekord eelnõu toetuseks Jüri? Selge on vaid see, et kui Simson on esimehekandidaat ja eelnõu vastuvõtmine sõltub tema häälest, siis seda ei tule. 12 kuud tagasi sai Kooseluseadus Keskerakonna fraktsioonist lisaks Simsonile veel 2 poolthäält – Lauri Laasi ja Priit Toobal. Seega sõltub Kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmine ehk seaduse praktiline jõustumine ennekõike viimaste häältest.

Kui me jätame kõrvale Toobali üleloomulikud pingutused Viljandi tanklate kasumi heaks, siis on Laasi ja Toobal on teatavasti kahes kohtuasjas kriminaalkorras süüdi mõistetud – nn Onksioni afääris (eraviisiline jälitamine, sõnumisaladuse rikkumine, teadmata päritoluga sularaha vastuvõtmiseks vastavate orderite võltsimine jms) – kuid Riigikohus võttis nende kassatsioonikaebused menetlusse, mis algab kirjalikult 21. oktoobril. Kuigi vajadusel võib Riigikohus oma menetlusele lisaaja võtmiseks seda ka kuu võrra pikendada, siis võib täiesti vabalt juhtuda, et kooseluseaduse rakendusseaduse menetlemise ajal asub Riigikohus seisukohale, et alamad kohtuastmed vigu pole teinud ja meeste süüdimõistmised jõustuvad ning Riigikogust tuleb lahkuda. Otsustavad 2 häält rakendusseadusele jäävad sel juhul puudu. Tänase seisu järgi arvutades pakume siiski, et Keskerakonna fraktsioonist võiks ehk tulla rakendusseadusele 3 häält.

Lihtne arvutus näitab, et vaid südametunnistuse häältega arvestades peaks kooseluseaduse rakendusseaduse poolt leidma umbes kuu aja pärast toimuval 3. lugemisel umbes 47 häält. Kui aga Reformierakond end kokku võtab ja sarnaselt sotsidega kogu ühise jõu eelnõule taha paiskab, ületame 51 hääle piiri vaid 1-2 häälega. Selge on see, et nende häälte kokkuajamine ja kooshoidmine on suur töö ning sellega tegelevad “piitsad” peavad ilmselt kõvasti kauplema (eestindus angloameerikas parlamentarismis käibel olevast sõnast “whip”, kes vastutab häälte kokkuajamise ja distsipliini eest). Seni veavad protsessi Reformierakonna poolelt Yoko Alender, Heidy Purga ja Imre Sooäär ja sotside poolelt Riigikogu esimees Eiki Nestor, Sven Mikser ja Mihkel Raud.

EUROOPA ÜLLATUS: ÜLEMKOGU TEGI OTSUSEID

Viimase 6 kuu jooksul 4. korda  EL Ülemkogule kogunenud valitsusjuhid tegid praktilisi samme pagulaskriisi leevendamiseks, fookus oli 23.09 Ülemkogu kokkulepete elluviimisel, kuid suurteks teemadeks oli suhted Türgiga ja EL ühtne piirivalve.

Toimunud ülemkogu plusspoolele võib kanda astutud sammud ja tehtud otsused välispiiri kontrolli tugevdamiseks. Ambitsioonikaim on kindlasti kava ehitada järk-järgult üles EL ühtne piirihaldus. Mida see täpselt tähendab, selgub ilmselt alles siis, kui Euroopa Komisjon (ehk juba aasta lõpus) konkreetsed ettepanekud lauale paneb. Junckeril ambitsiooni jagub ja võib oletada, et komisjoni ettepanek saab olema laiahaardeline. Lühiajalises plaanis leppisid liidrid kokku, et liikmesriigid suurendavad oma rahalisi panuseid, sh Euroopa Varjupaiga Tugiametisse ja Frontexisse.

Nende ja teiste EL ametkondade ühistegevuse tulemusena rajatakse  suurimat pagulasvoogu teenindavatesse Itaaliasse ja Kreekasse nn hotspotid, mille ülesanne on saabuvad pagulased tuvastada ja nende isikud tuvastada, võtta sõrmejäljed jmt ning saada neilt terviklik ülevaade sellest, kust, kuidas ja miks on põgenetud. Pagulased, kes asuvad varjupaigataotlejaiks, aidatakse vastavate tugimeeskondade abil läbi vajaliku bürokraatliku protseduuri. Hotspotid astuvad ka esimesed sammud nende pagulaste osas, kes tegelikult kaitset ei vaja ja kelle puhul tuleb alustada väljasaatmisprotseduure. Itaalia hotspotid asuvad hetkel põhilistes pagulasi vastuvõtvais sadamates – nendeks on Pozzalo, Porto Empedocle ja Trapani Sitsiaalias ning Lampedusa sadam samanimelisel saarel. Lisaks avatakse enne aasta lõppu hotspotid ka Augustas ja Tarantos. Kreeka põhiline hotspot on Piraeuse sadamas, kuhu suunatakse kõik erinevatel Kreeka saartel ja maismaal maabunud varjupaigataotlejad.

Olulisim Ülemkogu otsus oli siiski EL-Türgi jäässe pandud liitumisläbirääkimiste kiire ülessulatamine liidrite poolt ning tinglik kokkulepe, kus Euroopa Liit annab Türgile miljardeid eurosid ning kiirendab Türgi kodanike endi viisataotluste menetlemist. Türgi omalt poolt hakkab tegema ELga koostööd nende miljonite Süüria põgenike osas, kes ennekõike Türki on pagenud, ent kelle sotsiaalsed ja sanitaarsed tingimused seal on kaunis armetud. Nende pagulaste eest hoolitsemise maksab edaspidi suures osas kinni Euroopa maksumaksja. Äkki lõkkele puhutud koostööküünal EL ja Türgi vahel pole ka päris tõrgeteta sujunud. Kui alles kuu eest olid suhted lähiajaloo madalseisus, sest Türgi katsed piirata nii oma kodanike kui meedia vabadusi, samuti rahuläbirääkimiste umbejooksmine kurdidega ja vägivaldsete kokkupõrgete taastumine kurdi iseseisvusvõitlejatega ei mõjunud Türgi president Ergodani mainele Euroopas hästi. Nüüd on karm Süüria konflikt andnud Türgile ja Euroopale võimaluse oma suhteid praktilisel tasandil taaselustada. Kui siia lisada Türgi plaane Süüriaga oluliselt häirima hakanud Venemaa tegevus (kes koordineerib enda ettevõtmisi ka Iraaniga), siis on Türgil põhjust oma liitlas- ja partnerlussuhete üle järele mõelda küll. Eks näeme millist mõju avaldab liidrite poolt “uue hoo sisepuhumine” Türgi-EL suhetele Euroopa Komisjonile, mis peaks üsna pea avaldama iga-aastased kandidaatriikide eduraportid.

MÜSTILINE NABALA

Eesti poliitikute seas valitseb üksmeel, et eelmise valitsuse otsus Nabalast üleminevat Rail Balticu trassivarianti (nö otsetrass, mille rajamine oleks 70-90 miljonit eurot odavam kui tänane soosik) üldse mitte käsitleda ega selle võimalikke keskkonnamõjusid hinnata, oli enam seotud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse kindla tahtega, kui Keskkonnaministeeriumi enda ametkondliku veendumusega. Samas oli Pentus-Rosimannus tervikuna profileerinud end majandushuvide ja looduskeskkonna konfliktides keskkonnakaitsjate poolele. Nüüd on IRL rahandusminister Sesteri isikus asunud positsioonile, et kuni 90 miljoni euro tuuldelaskmine  pole otstarbekas olukorras, kus aina enam ja enam ujub ka keskkonnakaitsjate juurest välja seisukohti, et tegelikult pole seal Nabalas midagi suurt kaitsta vaja ja et detailne keskkonnamõjude uurimine seda ka ka kinnitaks. Selge on see, et Rail Baltic on selline infrastruktuuriprojekt, mis vajab kindlakäelist riigipoolset planeerimist ja tuge ning kiireid otsuseid. Rail Baltic Estonia juht Indrek Orav näeb niigi igapäevaselt vaeva juba nii Läti ja Leedu poolelt projektile etteveerevate takistuste eemaldamisega, ning pole tarvis, et Eesti ise siin mäkra mängib. Mida iganes valitsus otsustab, tehku seda kiiresti.

Kirjutas: Poliitika.guru