Eesti Karskusliidu esimees Lauri Beekmann kirjutas poliitika.gurusse, miks tema hinnangul ei tasu alkoholipoliitika üle argumenteerides rõhutada Itaalia näidet kui eeskuju Eestile ning miks me peaksime alkoholipoliitikas pigem juhinduma Põhjamaadest.
Kust peaksime alkoholipoliitika kujundamisel eeskuju võtma? Kas vaatame Norra poole, kus alkoholi kättesaadavus on Euroopa madalaimal tasemel või lõuna poole, Itaaliasse, kus sarnase madala tarbimise tasemeni on jõutud justkui teiste mõjutegurite abil? Mõlemate riikide alkoholitarbimise tase elaniku kohta on 6 liitri sees. Meie tarbimisnäitaja on aga lähedal 12-le liitrile (üle 15-aastaste elanike arvestatuses). Seega vaadata võiks tõesti mõlema riigi kogemusele.
Justiitsministeerium avaldas oma kirjas Sotsiaalministeeriumile (milles teatati alkoholipoliitika eelnõu mittekinnitamisest) seisukohta, et Põhjamaad Eestile eeskujuks ei sobi: “Alkoholipoliitika osas ei saa Põhjamaid ja Eestit pidada alkoholipoliitika osas sarnaseks just Põhjamaades valitseva riikliku alkoholimonopoli tõttu. Näiteks on seletuskirjas välja toodud võrdlus alkoholi jaemüügikohtade kohta Eestis, Soomes, Norras ja Rootsis, mis aga ei ole võrreldavad, kuna Eesti on teinud selles valdkonnas teadliku otsuse vaba ettevõtluse kasuks. Üldse on Põhja-Euroopa riigid ühed rangeima alkoholipoliitikaga riigid Euroopas, kuid paraku ei ole see aidanud jõuda taotletavate eesmärkideni. Itaalias aga näiteks, kus on alkoholisektoris vaba ettevõtlus, on alkoholi tarbimine pidevalt vähenenud.”
Ma ei peatu praegu Justiitsministeeriumi subjektiivsel ja selgelt ekslikul hinnangul, mille kohaselt ei ole Põhjamaade alkoholipoliitika eesmärke saavutamas. Keskendun siinkohal siiski vaid nende kahe riigi võrdlusele. Põhjamaad, Norra ehedaimal kujul, järgivad kõige tugevamalt WHO globaalse strateegia soovituslikke meetmeid pannes olulise rõhu hinna tõstmisele, kättesaadavuse piiramisele ja reklaami keelustamisele. Põhjamaad (Island, Norra, Rootsi ja Soome) omavad eritunnusena riigile kuuluvaid jaemüügi monopolikette, mis on märkimisväärselt piiranud alkoholi müügikohtade arvukust. Samas Itaalias ei paista alkoholipoliitilised meetmed üldse nii olulist rolli mängivat. Veini seal ju näiteks üldse ei maksustata. Ja ometi on viimaste aastakümnetega aset leidnud märkimisväärne tarbimise langus. Seega, ilma rangete piiranguteta on jõutud väga positiivse tulemuseni. Miks ei võiks me nende mudelit üle võtta?
Itaalia eksperdid
Itaalia olukorra tutvustamiseks jagan siinjuures ka kolme itaallasest alkoholieksperdi seisukohti ja kommentaare. Tiziana Codenotti on Euroopa Alkoholipoliitika Alliansi Eurocare president. Ennio Palmesino on Euroopa alkoholiga seotud probleemi alase vastastikuse abistamise võrgustiku (European Mutual-Help Network for Alcohol Related Problems) esimees ja professor Emanuele Scafato, European Federation of the Societies on Addiction asepresident.
Itaallased selgitavad üsna ühemõtteliselt, et Itaalias aset leinud arengu taga on järgmised märksõnad: lõunasöögiga kaasaskäiv veinikultuur, globaliseerumine, elutempo tõus ja siiski ka karmistuv alkoholipoliitika.
“40-50 aastat tagasi tähendas vahemeremaine alkoholikultuur seda, et inimesed (peamiselt mehed) jõid igapäevaselt väga suuri koguseid veini. Igal söögikorral, 3-4 klaasi lõuna ajal ja 4-5 klaasi õhtusöögi ajal,” seletab Ennio Palmesino Itaalia traditsioonilist kommet pidada väga pikki söögikordi, mille lahutamatuks koostisosaks oli rohke vein.
“See, mis Itaalias järgnevate aastakümnete jooksul aset leidis, oli globaliseerumine. Elu muutus aina kiiremaks, päev läbi joosti ringi ja lõunapaus muutus lühikeseks ja kiireks. Tüüpiline, aegluubis Itaalia lõuna kadus ja nii kaduski pea imekombel pool igapäevasest alkoholitarbimisest,” räägib Palmesino edasi.
Itaalia alkoholitarbimise langus ongi pea kõik väljendunud just veini osas. Õlu ja viin on nagunii olnud Itaalias üpris väike kõrvalnähtus. “Ärajäänud lõunane alkohol ei ole asendunud õhtuse joomisega, mis lihtsalt ei sobi meie traditsiooni,” rõhutab Palmesino.
Elukorralduse muutusega seoses on märkimisväärselt vähenenud päevane veinitarbimine ja see ei ole asendunud mingi muu alkoholitarvitamisega. See on peamine ja suurim muutus Itaalia alkoholitarvitamises.
Põhjamaine alkoholitarbimise mudel on alati olnud teistsugune. Joodud on pigemini õlut ja viina ning mitte päevase einestamise kontekstis, vaid õhtuti või nädalavahetustel suurtes kogustes ja tihti purjujäämise eesmärgil. Itaalias on joodud teistsugust alkoholi, teistmoodi ja ka teistel eesmärkidel. Loota, et meie olukorda saaks muuta matkides Itaalia vägagi teistsugust näidet paistab seega ebaloogiline. Rõhutada tuleks veel, et Itaalias ei olnud see muutus mingi otsese tegevuse tagajärjeks. Elukorraldus ja -tempo muutus ja sellega seonduvalt muutus ka selle tempoga kaasas käinud alkoholi tarbimine.
Tiziana Codenotti rõhutab ka märkimisväärset sõltuvusravi teenuste kasvu 1980-ndate algusest. “Enne seda ei olnud alkoholiprobleeme omavatel inimestel mitte kuskile minna. Samal ajal alustasid oma tegevust ka kogukondlikud ja perekondadele keskenduvad rühmad (Clubs of Alcoholic in Treatment) ning mitmed teised eneseabi rühmad. Nende rühmade programmide rakendamine tähendast alkoholist loobumist või olulist alkoholi tarbimise langust väga paljude inimeste jaoks,” selgitas Codenotti. Need pereklubid on Itaalias efektiivsed sealse teistsuguse traditsiooni ja pärandi tõttu. Pere olulisus ja erinevate generatsioonide side on selgelt tugevam Itaalias võrreldes Põhjamaadega, kus üksikvanemate osakaal on näiteks märkimisväärselt kõrgem. Eurostati 2008. aasta andmetel olid sellises Euroopa 27 riigi võrdluses Läti ja Eesti esimene ja kolmas ning Itaalia 19 kohal. Me võiksime ju unistada, et ka meie ühiskonnas toimiksid sellised lähenemised, kuid on selge, et me oleme teistsuguses olukorras.
Codenotti ei nõustu ka sellega, justkui alkoholipoliitilised meetmed mingit rolli Itaalias ei mängiks. “Alates 2001. aastast, mil esimene kõikehõlmav alkoholiseadus vastu võeti, on rakendatud mitmeid olulisi poliitilisi meetmeid. Autojuhtide vere alkoholisisalduse lubatud piirmäär langetati 0.5 peale ning professionaalsete ja algajate autojuhtide suhtes on rakendatud “null-tolerantsi” poliitika. Samuti on selle aja sees tõstetud ka alkoholi tarbimise vanuselist eapiiri. Ma olen muidugi teadlik, et meil on nende poliitikate kehtestamisega probleeme, kuid samas on need poliitikad panustanud teadlikkuse tõusule alkoholi tarvitamise kahjudest,” lisas Tiziana Codenotti.
Oluline on ka ära märkida, et kuigi vein ei ole Itaalias maksustatud, on ülejäänud alkohoolsete jookide maksustamine siiski terves Euroopas olnud ainulaadne. 2009. aastal tellis Euroopa Komisjon Rand Europe korporatsioonilt raporti “Alkohoolsete jookide taskukohasus Euroopa Liidus” ning raport jõudis järgnevatele tulemusetele: “Alkohoolsed joogid on muutunud taskukohasemaks kõikides uuritud riikides, peale Itaalia. Ehk viimase 12 aasta jooksul on alkohol muutunud taskukohasemaks pea kõikides Euroopa riikides. Kuues riigis (Leedu, Eesti, Läti, Soome, Slovakkia ja Iirimaa) on alkoholi taskukohasus kasvanud 50% või enam.”
Alkoholikahju Itaalias
Kuigi Itaalia olukord on oluliselt paranenud ei tähenda sealne madal tarbimistase ning keskmiselt kõrgem mõõdukalt alkoholi tarbivate inimeste hulk justkui seal alkoholiprobleeme ei oleks. Professor Scafato ütleb, et liigtarbijaid on Itaalias umbes 8 miljonit inimest. “Vähemalt 400000 mehe alkoholi tarbimine on kahjustav ning samamoodi tarbib alkoholi vähemalt 320000 naist. Kahjustava alkoholitarbimisega inimesed ja alkohoolikud vajavad ravi, et seda kahju progressiooni peatada,” selgitab Scafato.
Omaette probleemina tõuseb Itaalias esile raseduseaegne alkoholi tarvitamine ja sellega kaasnevad sünnikahjustused. 2011. aastal avaldatud Rooma lähistel läbi viidud uurimuse kohaselt esines alkoholi põhjustatud sünnikahjustusi (FASD – Fetal Alcohol Spectrum Disorders) kuni 6.3% lastest. “Need näitajad on oluliselt kõrgemad kui varasemad hinnangud Lääne-Euroopa ja USA elanikkonna puhul,” järeldasid teadlased. Kuna mõõdukas alkoholi tarvitamine on Itaalias nii tavapärane, ei osata näha millise riski see võib kaasa tuua näiteks raseduse kontekstis.
Teistsugused kontekstid
Itaalia näide on äärmiselt huvitav ja ka oluline. Kuid meil ei ole kahjuks sealt praktiliselt mitte midagi õppida. Alkoholi tarbimise definitsioon on Itaalias olnud alati teistsugune. Joodi teistmoodi (lõunamaise pika lõuna kontekstis) ja teistsuguseid jooke (ülekaalukalt kõige rohkem veini). Nagu itaallastest alkoholieksperdid rõhutavad, ei ole alkoholi tarbimine langenud seal kindlasti mitte tänu liberaalsele alkoholipoliitikale. Põhjused on üldise elukorralduse muutumises ja globaliseerumises. Pikk ja ajalooliline lõunasöögi traditsioon on kadunud ja selle asemele ei ole alkoholi tarvitamise osas midagi asemele tulnud. See on Itaalia alkoholilanguse peamiseks põhjuseks.
Meie kontekst on väga sarnane Põhjamaadele (arvestame siia alla ka teisi Baltimaid, Venemaad, Suurbritanniat), kus juuakse olulisel määral purjujäämise eesmärgiga, õhtuti ja nädalavahetustel ning peamisteks jookideks on viin ja õlu.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Autor on minu arvates hästi välja toonud Eesti alkoholi tarbimise kultuuri probleemid. Alkoholi ei tarbita mitte toidu kõrvale maitseelamuse pärast, vaid pigem suurtes kogustes kõrgendatud meelteseisundi saavutamiseks. Lahja alkoholi tarbimise korral on kogused lihtsalt piisavalt suured, et joove saavutada. Tarbimise eesmärk on saavutada joobeseisund, mitte maitse nautimine.
Kuigi Eestis on alkoholi tootmine ja turustamine täielikult erakätes, pean ma õigeks, kui valitsus astub samme alkoholi müügipunktide arvu piiramiseks ja tarbimise vähendamiseks. Pean õigeks nii lahja kui ka kange alkoholi eemaldamist toidupoodide lettidelt. Eluks täiesti mittevajalik toode ei pea olema nii laialdaselt kättesaadav.