Madis Vainomaa on vabakutseline inimõiguste ekspert ja inimsmugeldamise vastu võitleja, kes elab ja töötab aastast 2001 Balkanimaades. Balkani riigid jäävad Eesti poliitikavaatlejate tähelepanu alt reeglina kõrvale, ehkki seal toimuv mõjutab tugevalt Euroopa tulevikuväljavaateid ja stabiilsust. Sealsetest arengutest ja külmutatud vastasseisudest Madis Vainomaa tänases Poliitika.guru pikemas loos kirjutabki.
Balk
ani Euroopa Liidu suunal liikumise vaksalis kõik justkui töötaks. Kioskid on lahti, saab värskeid ajalehti, suitsu ja võileibu. Käib vilgas sebimine, tabloodele ilmub pidevalt uut infot. Mida pole, on rongid. Viimane läks 2013.a. suvel ja korjas peale Horvaatia, millest sai pärast Sloveeniat (liitus EL-iga 2004) teine endise Jugoslaavia koosseisu kuulunud EL-i liikmesriik. Ilmselt ka viimane.
Vahepeale on jäänud Venemaa ja Serbia vahel slaavi vendluse projekti järjest silmatorkavam arendamine, kõige hiljutisem teema on läbi endise Jugoslaavia riikide Euroopa suunas liikuma läinud põgenikelaine. See on lisaks paljude naaberriikide suhete teravnemisele toonud kaasa ka järjest suurema hirmu radikaalse islami ja terrorismi Euroopasse sisseimbumise pärast.
Kiire mäluvärskendus
Endises Jugoslaavias (Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi moodustasid tänapäeva Bosnia-Hertsegoviina, Horvaatia, Kosovo, Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Sloveenia) kogunenud etnilised ja poliitilised pinged päädisid iseseisvuse väljakuulutamisega Sloveenias, Makedoonias, Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaatias ning viimases kahes ka 1991-95 väldanud veriste sõdadega.
„Allesjäänud“ Serbia ja Montenegro moodustasid Jugoslaavia Liitvabariigi. 1999.a. järgnes Serbia jõustruktuuride osalusel konflikt toona Serbia koosseisus olnud autonoomses Kosovos serblaste ja Serbiast iseseisvumist soovinud Kosovo albaanlaste vahel. See konflikt viis pea kolm kuud kestnud pommitamiseni NATO poolt ja lõppes Jugoslaavia võimustruktuuride väljatõmbamisega ning ÜRO tsiviiladministratsiooni kehtestamisega Kosovos. Serbia ja Montenegro moodustasid 2003.a. liitriigi. Viimane pidas vastu vaid kolm aastat kuni Montenegro iseseisvusreferendumini 2006. a, mis napi häälteenamusega viis liitriigist lahkulöömiseni. Kaks aastat hiljem kuulutas iseseisvuse välja Kosovo. Sellega oli ka endise Jugoslaavia lagunemine lõppenud.
Kotijooks Brüsselisse
Kõik praegu väljaspool EL-i olevad endise Jugoslaavia kunagised liikmesriigid – Bosnia-Hertsegoviina, Kosovo, Makedoonia (ametliku nimega – endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariik), Montenegro ja Serbia – on EL-iga liitumise seadnud oma välispoliitiliseks sihiks ja on EU-ga dialoogi alustanud. Seejuures ei moodusta nad mitte ühtset ja ühises tempos tööd tegevat gruppi. Tinglikult võib eristada kolme gruppi, kus igaüks Brüsseli etteantud distantsil omas tempos rühib, oma tõusude ja mõõnadega. Vahel ka koha peal.
Teistest ilmselgelt ees on Montenegro, olles tänase seisuga avanud juba 22 liitumiskõneluste peatükki, kusjuures kaks neist on juba ka suletud. Lisaks on Montenegrol värskelt taskus ka kutse NATO-ga liitumiseks. Pärast endise peaministrile mõrvale 2003.a. järgnenud dekaadipikkust paigaltammumist, viletsat starti ja loidu algust, on Serbia viimase paari aastaga teinud võimsa spurdi. Kandidaatriigi staatus saadi 2012.a. ja liitumiskõnelused avati 2013.a. juunis, aga siiski jõudis Serbia alles kuu aega tagasi kahe liitumiskõneluste peatüki (peatükid 32 ja 35) avamiseni.
Võib öelda, et suurim ebameeldivalt üllataja on Makedoonia, kes pärast kandidaatriigi saamise staatust juba 2005.a. ning Euroopa Komisjonilt liitusmiskõneluste alustamiseks soovituse saamist 2009.a. on sisepoliitilisest olukorrast tingitud suutmatusest põhimõtteliselt paigal tammunud.
Nii Bosnia-Hertsegoviina kui Kosovo on hetkel potentsiaalsed kandidaatriigid. Mõlemad on üsna spetsiifilised juhtumid eelkõige selle tõttu, et mõlemad on pikka aega pärast nende territooriumidel toimunud sõdu olnud erinevas vormis rahvusvahelise tsiviiladministratsiooni all. Lihtsustades – kui kohalikud võimud pole suutnud vajalikku seadust vastu võtta või tühistada kehtestatud standarditega vastulolus olevaid seadusi ning otsuseid, vallandada kahtlase taustaga ametnikke, jne, on seda teinud nimetatud rahvusvaheline administratsioon. Bosnia puhul on Brüssel muutnud oma senist veenmise ja karistamise poliitikat ning ilmselgelt mitte soovides riskida Bosnia isoleerumisega kaasnevate ohtudega, viimasele sisuliselt kinkinud stabilisatsiooni- ja assotsiatsoonileppe, mis jõustus 2015.a. juunis.
Rivi lõpus sörgib Kosovo – viimane neljast riigist, kellega EL stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonileppe sõlmis (2015. oktoobris). Nagu siiani, peab Kosovo jätkumalt arvestama Serbia tugeva vastuseisuga ja seda mitte ainult EL-i suunal. Serbia teeb jõulist diplomaatiaakrobaatikat takistamaks Kosovo liikmelisust kõikvõimalikes organisatsioonides – jalgpallist (UEFA, FIFA) kultuuripärandini (UNESCO).
Külmutatud ja uued konfliktid ning muud ebastabiilsusfaktorid
Montenegro
Neljast riigist on vaid Montenegro (tänu oma suhteliselt homogeensele etnilisele struktuurile) vaba vahetult pea kohal rippuvast konfliktiohust. Pisikese mere- ja mägiriigi suurim väljakutse ning oht tuleneb eelkõige riigiinstitutsioonide suutlikkusest riigihaldusega tõhusalt tegeleda, seejuures eelkõige toime tulla korruptsiooni ja viimasele tiibu andva organiseeritud kuritegevusega. Näib, et Montegros on selles osas saabunud oluline periood – möödunud aasta augustis arvukate kõrgelt positsioneeritud isikute korruptsioonisüüdistusega vahistamisele järgnes detsembris endise Serbia ja Montenegro Liitriigi presidendi arreteerimine.
Serbia ja Kosovo
Serbial on siiani raske oma minevikuga silmitsi seista, arvestades kunagiste Serbia riiklike ja parariiklike jõustruktuuride tegevust Bosnia ja Horvaatia sõdade ajal ning Kosovo konfliktis, mida tänaseni arutavad nii Haagis 1993 loodud Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal kui ka asjaosaliste riikide endi kohtud ning milleteemalist dialoogi veavad üle kivide ja kändude asjaosaliste riikide vabakonnad. Siiski – Miloševići kukutamisega 2000.a. oktoobris alanud (aeglased ja tihtipeale samm edasi, kaks tagasi stiilis) muutused on teinud Serbiast riigi, mille tunnuseks ei ole enam relvadega vehkimine ega pompöösne retoorika.
Jah, Kosovo on tänaseni tundlik teema, kuid piltlikult öeldes Serbia enam Kosovo pärast kuuli rauda ei tõmba. Serbia praegune peaminister Aleksandar Vučić on võimuletulekust alates 2012.a. pressinud jõulist ja pragmaatilist Kosovoga suhete normaliseerimise poliitikat printsiibil nii palju, kui vaja, nii vähe, kui võimalik. Belgradi moto on siiani, et nad ei tunnista kunagi Kosovo iseseisvumist, kuid samas, arvestades Kosovos elavate serblastest vähemuse huve, on valmis igapäevaste küsimuste lahendamiseks. Lisaks praktilistele probleemidele nagu näiteks Serbia-Kosovo administratiivjoone (mida Kosovo poolt omakorda riigipiirina koheldakse) ületamise, mootorsõidukite numbrimärkide, katastrite jms lahenduste leidmiseks Kosovo võimudega Brüsseli vahendusel dialoogi pidamisele, on see samm-sammult viinud Belgradi poolt Kosovo serblaste paralleelstruktuuride mahitamise minimaliseerimiseni.
Ja kuigi morniilmeline Serbia president korrutab „Kosovo on Serbia“ mantrat igal võimalusel – olgu see siis välisriigi suursaadiku akrediteerimistseremoonia või kohtumine välisajakirjanikega – on peaministri tüüritud pragmaatiline lähenemine esmakordselt viinud Serbia väga konkreetse sammu edasi Euroopa suunal. Möödunud detsembris avas Serbia liitumiskõneluste 32. ja 35. peatükid, millest viimane on eriti oluline (hõlmab endas Kosovoga suhete normaliseerimist).
Endised vabadusvõitlejad
Üheks piiriülest mõju omavaks võimalikuks ebastabiilsusfaktoriks on Kosovos, Serbias ja Makedoonias paar kümnendit tagasi tegutsenud etniliste albaanlaste paramilitaarsed moodustised. Tänaseks on nii Kosovo konflikti vältel viimase Serbiast iseseisvumise eest võidelnud paramilitaarne Kosovo Vabastusarmee, Lõuna-Serbia kolmes Kosovoga piirnevas valdavalt etniliste albaanlastega asustatud vallas 1999-2001 tegutsenud Preševo, Bujanovaci ja Medvedja Vabastusarmee ning 2001.a. talvel-suvel Makedoonia võimudega sissisõda pidanud Rahvuslik Vabastusarmee ametlikult laiali saadetud. Endised võitlejad on amnesteeritud või peavoolu institutsioonidesse lülitatud. Aeg-ajalt aset leidvad intsidendid aga viitavad sellele, et mitte kõik kunagised sissid pole asjade sellise käiguga rahul.
Näiteks 2007.a. veebruaris Kosovo pealinnas Prištinas kolm ÜRO tsiviiladministratsiooni sõidukit hävitanud pommiplahvatuse eest võttis vastutuse just Kosovo Vabastusarmee. Serbia ja Kosovo vahelist administratiivjoont Serbia poolt kontrollival Serbia sandarmeerial on aeg-ajalt relvastatud kontakte. 2009.a. juulis rünnati sandarmeeriapatrulli miiniheitjast. 2012.a. mais rünnati Bujanovaci linnas olevat politseipunkti automaatrelvadest, mille eest võttis vastutuse end Albaania Vabastusliikumiseks nimetav rühmitus.
Viimane tõsisem intsident toimus aga möödunud aasta kevadel Makedoonias, kus ülalmainitud Rahvusliku Vabastusarmee tundemärke kandev kuni 40-liikmeline relvastatud grupp ründas aprillis Kosovo piiri lähedal olevat Makedoonia politseipunkti. Makedoonia julgeolekujõudude korraldatud politseioperatsioon mais kulmineerus verise tulevahetusega Kumanovo linnakeses, mille käigus sai surma kaheksa julgeolekutöötajat ning 14 nn. terroristi. Ilmekas on, et osad Makedoonia võimude poolt terroristideks tembeldatud olid pärit Kosovost ning nende seal toimunud matustel osalesid endise Kosovo Vabastusarmee liikmed oma kunagistes sissimundrites. Kahtlemata mitte just regionaalset sõprust soodustav nüanss.
Välismaale võitlema suundujad
Teine murettekitav faktor on regioonist valdavalt Islamiriigi eest sõdima minejad. Hetkel on Bosnia-Hertsegoviinast Iraaki ja Süüriasse sõdima läinud teadaolevalt umbkaudu 330 isikut. Kui vaadata seda elanike arvu suhtes, siis asub Bosnia neljandal kohal. Kosovo on samas kannul ligikaudu 200 võitlejaga. Serbia võimude väitel on neil andmeid ligikaudu 25 võitleja kohta. (Täpsustuseks niipalju, et lisaks Lähis-Idale on Serbia kodanikke sõdimas ka Ukrainas, kuid võimude teatel on enamus neist naasnud pärast sellise tegevuse kriminaalkorras karistatavaks muutmist Serbia poolt)
Esmapilgul võib ju see tunduda vähem akuutse probleemina, kuid arvestagem, et osa neist naaseb. Kui paljud neist suudavad ja üldse tahavad rehabiliteeruda ja tagasi „normaalsesse“ ellu lülituda, on ebaselge. Kui võimalik on naasvate endiste võitlejate lülitumine juba olemasolevatesse ülalkirjeldatud kodustesse terroristlikesse struktuuridesse, on omaette küsimus, millel praegu veel kellelgi vastust ei ole.
Bosnia – erinevate faktorite Molotovi kokteil
Olukord Bosnias – muidu tänaseni tuntud islami liberaalse ja modernse tõlgenduse poolest – on spetsiifiliselt problemaatiline. Esiteks, tänu seal alates 90-ndate sõja käigus teistest riikidest vabatahtlikena saabunud mudžahediinidega kandakinnitanud ekstreemse Islami järjest agressiivsemale propageerimisele. Teiseks, seoses sealse eripäraga riigielu korraldusel ning sellest tuleneva poliitilise olukorraga. 1995.a. sõlmitud Dayton’i rahuleping lõpetas küll verise sõja, kuid samas ladus tulevase Bosnia riikliku alusvundamendi läbi etnilise prisma ning koormava haldusaparaadi, mis tänaseks pole viinud loodetud normaliseerumiseni ja kunagine konflikt on siiani vaid külmutatud. Need kaks faktorit koos aga moodustavad äärmiselt tuleohtliku segu.
Sellises olukorras on kerge manipuleerida näiteks möödunud aasta aprillis Zvorniku linnas (mis asub Bosnia serblaste entiteedis) toimunud intsidendiga, kus bosniakist vahhabiit hüüdega „Allahu akbar!“ politseijaoskonda ründas, tappes ühe ja haavates kahte (serblasest) politseinikku. Bosnia Serbia entiteedi president oli käbe teatamaks, kuidas toimunud rünnak tõendab, et serblased ei saa Bosnia riigi tasandi julgeolukustruktuuridelt adekvaatset infot. Olgu ka mainititud, et antud intsidendiga seoses arreteerisid Bosnia jelgeolukuteenistused vahetu ründajaga tihedas kontaktis olnud ja aasta eest Süüriast naasnud isiku.
Möödunud aasta novembris tappis samuti väidetavalt vahhabiitliku sekti liige kaks Bosnia relvajõudude sõdurit (ühe serblase ja ühe bosniaki) ning sooritas seejärel enesetapu. Detsembris arreteerisid võimud 11 väidetavalt ISIL-iga tihedaid sidemeid pidanud isikut. Märkimata ei saa jätta ka üht varasemat intsidenti 2011.a. oktoobris, kus Edela-Serbiast pärit vahhabiit avas Bosnia pealinnas automaaditule USA Saatkonna suunas seejuures haavates politseinikku.
Säärased esktreemse islami ja terrorismi sugemetega ning eriti veel piiriülese iseloomuga intsidendid tekitavad ärevust tervel Balkanil. Loomulikult pakub see ka suurepärase võimaluse tähelepanu kõrvalejuhtimiseks olulisematelt probleemidelt (nagu näiteks Bosnias lokkav tööpuudus ja korruptsioon).
Bosnia serblaste entiteedi poliitprovokatsioonide meistrist president Milorad Dodik hoiab pinget pidevalt üleval serblaste entiteedi (Srpska Vabariigi) Bosniast võimaliku lahkulöömise stsenaariumiga. Dodik sai hiljuti hoogu juurde Bosnia Konstitutsioonikohtu otsusest, mille kohaselt Srpska Vabariigi riigipühana tähistatav 9. jaanuar (täpsemalt – vastav Srpska Vabariigi seadusesäte) pole kooskõlas Bosnia-Herstegoviina põhiseadusega. Kuigi serblaste entiteedi pealinnas Banja Lukas peetud tseremoonial osales ka Serbia peaminister, siis viimase tegevust analüüsides võib eeldada, et ametlik Belgrad ei toeta Bosnia serblaste liidri provokatsioone. Pigem vastupidi. Lihtsalt öeldes – Belgradil (ja Serbial) pole üldse vaja uut jama, mis nende aeglaselt loodud ja eriti käimasoleva pagulaskriisi kestel võimsamalt rahvusvahelisele areenile kumavat positiivset imidžit ohustaks.
Käemehed tülis
Dayton’i rahuleppe kohaselt on stabiilsuse tagamisel Bosnias Horvaatial ja Serbial oluline roll Bosnia territoriaalse terviklikkuse garanteerijatena. Seega nende kahe omavahelised head suhted on üliolulised. Näib aga, et kahe riigi suhted on peale pikka ja vaevalist paranemist viimase aasta kestel jõudnud uude mõõnafaasi.
Läinud aastal täitus 20 aastat 4-7. augustil 1995.a. Horvaatia sõjaväe poolt läbi viidud operatsioonist koodnimega „Torm”. Operatsiooni tulemusena purustasid Horvaatia väed 1991.aastal horvaatia serblaste poolt Horvaatia alal välja kuulutatud nn. Serbia Krajina Vabariigi sõjajõud ja taastasid kontrolli territooriumi üle, mis moodustas pea 18% tänasest Horvaatiast, samas surudes Horvaatiast põgenema umbkaudu 200 000 serblast. Kui Horvaatia tähistab 5. augustit võidupühana, siis Serbias mälestatakse samal ajal hukkunuid ja pagulasi. Olgugi, et sellest on möödunud 20 aastat, on tegemist siiani tundliku ja valusa teemaga nii Horvaatia kui Serbia ühiskondades ja mõlema riigi meediad olid täis kibestunud retoorikat.
Kuivõrd haprad on Serbia ja Horvaatia suhted, näitas 2015.a. sügisel pagulaskriisi kestel kahe riigi vahel puhkenud kaubandus-diplomaatiline tüli. Nimelt nõudis Zagreb Serbialt saabuvate pagulaste suunamist Ungari poole (viimased olid aga just Ungari piiri sulgemise töttu suunatud Horvaatia poole). Serbia keeldumisele vastas Zagreb Serbiast kaubatranspordile sisenemiskeeluga. Serbia lajatas omapoolse sisenemiskeelu Horvaatia kaubaveokitele, mille peale hakkas Zagreb valikuliselt piirama üleüldse nii Serbia passidega reisijate kui ka Serbia numbrimärkidega autode sisenemist Horvaatiasse.
Horvaatia poolt oli ilmselgelt tegu valimiseelses õhkkonnas valitseva partei poolt tehtud riskantse prooviga võita endale opositsiooni hääli, mis, tõsi küll, hiljutiste valimistulemuste järgi haledalt läbi kukkus. Sellegipoolest – Zagrebi ja Belgradi retoorika oli terav ja tühjast tekkinud ning sisepoliitilistest huvidest hoogu saanud kriis vajas jälle ka Brüsseli sekkumist.
Naabrivalve
Vahetus naabruskonnas toimuv on EL-ile (ja kõigile selle liikmetele) ülioluline. Ei ole ükskõik, kas siinsamas piiri taga käib sõda või kohe-kohe ähvardab puhkeda. Sõjad Bosnias, Kosovos, Süürias, konflikt Ukrainas – kõik need peaks olema piisavad argumendid mõistmaks, kui oluline on pidev ressurside panustamine konfliktide ennetamisesse ja lahendamisse.
Bosnia-Hertsegoviina vajab erilist tähelepanu. Kunagi hädavajalikust rahvusvahelise kõrge esindaja funktsioonist Bosnias on paradoksaalselt saanud omalaadi ballast, mis aastatega on kohalikul poliitmaastikul tahtmatult kultiveerinud käega löömise poliitikat – kui asi väga hulluks läheb, siis küll kõrge esindaja lahendab ära. See peab muutuma. Kas Brüsseli hiljutine toonimuutus ja stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonileppe pakkumine on piisav? Vaevalt. Riik, kus viimased 20 aastat on riigielu tempot ja prioriteete sättinud erinevad rahvusvahelised organisatsioonid, on tõelises ohus pöördumatult muutuda mitte isegi mittetoimetulevaks, vaid lausa mitte toime tulla soovivaks. On äärmine aeg põhjalikult hakata tegelema Daytoni rahulepinguga loodud riigistruktuuri küsimustega.
Nii Bosnia kui Makedoonia vajavad mõlemad intensiivset tuge ja abi – Bosnia 2015.a. jaanuaris riigi juhtkonna poolt heakskiidetud reformiplaani ning Makedoonia 2015.a. juunis Euroopa Komisjoni poolt määratletud kiireloomuliste õigusriigi põhimõtetteid, põhiõigusi ja riigihalduse depolitiseerimist puudutavate reformide elluviimisel.
Lisaks tuleb aktiivselt tegeleda paljude küsimustega, mis peale regionaalse konteksti, on otseselt EL-i praktilistes, ellkõige julgeoleku huvides.
Üks sellistest teemadest on näiteks Kosovo ja Serbia julgeolekustruktuuride koostöö (eelkõige just politseiametite koostöö), mis käesoleval hetkel on praktiliselt olematu. Tänase päeva migratsiooni ja julgeoleku kontekstis on tegu väga pakilise küsimusega. Teine oluline probleem on vägivaldse ekstremismi leviku ennetamine, mis nõuab mitmekihilist ja hästiinformeeritud lähenemist ja tööd rohujuuretasandil.
Eelmistega seotud on ka pagulaskriisigia haldamine, millega näiteks Serbia on seni toime tulnud. Arvestades aga, et ühel hetkel paneb Saksamaa piirid kinni, siis võib Serbia (ja ka Makedoonia) leida end olukorras, kus peab tegelema sinna „lõksu“ jäänud pagulastega, kellest osa võib täitsa reaalselt muude alternatiivide puudumisel valida Serbias asüüli taotlemise.
Pagulaskriis ei ole pelgalt humanitaardimensiooni küsimus, vaid kätkeb endas komplekset ja ressursinõudlikku julgeolukudimensiooni. Toetust ja koostööd EL-iga vajavad nii Serbia kui ka Makedoonia mõlemas osas. Eelkõige just Serbia rolli EL-i ukseesise korras hoidmisel ei tohi alaväärtustada.
Oota mind, ma kindlasti ei tule
Euroopa Liit on kahtlematult sisenenud väga rahututesse vetesse. Kardinaalselt erinev lähenemine Kreeka rahakriisile, pagulaskriisile ja suhetele (sanktsioonidele) Venemaaga illustreerivad ilmekalt, kui erinevalt Euroopa pealinnades ühtse Euroopa kontseptsioonist ja selle alusväärtustest aru saadakse.
Arvestades EL-i siseste lõhede süvenemist – analüüsikoda Stratfor ennustab EL-ile sisuliselt neljaks grupiks lagunemist – tundub EL-i edasine laienemine üsna utoopilisena. Seda enam peab EL intensiivsemalt panustama oma naaberala riikides stabiilsust garanteerivate süsteemsete muutuste elluviimisesse, et praegused (ja potentsiaalselt igavesed) kandidaatriigid oleksid tugevad põhiõigusi austavad õigusriigid. Paradoksaalne, aga just ilmselt see mitte kunagi tegelikkuseks saav EL-i unelm on praegu veel oluliseks progressiivsete muutuste mootoriks.
Väidan, et sellises konktekstis on stabiilne Balkan, eelkõige just aga euroopalikke väärtusi kultiveeriv Serbia EL-ile ja ka kogu Balkanile väärtuslikum just väljaspool EL-i, mitte aga käärivas ja hädaldavas EL-i häärberis.
Siinkohal juhin tähelepanu ühele geopoliitiselt olulisele nüansile, mis Balkani virr-varrist häguselt end aimata laseb.
Nimelt – viimaste aastate ja sündmuste kulg Serbias viitaks nagu leigelt sellele, et Belgrad proovib taastada kunagist Tito-aegse Jugoslaavia Ida ja Lääne vahelise osava mänguri positsiooni. Sõjaliselt neutraalne, kuid ühtlasi on Serbial juba aasta NATO-ga individuaalne partnerluse tegevuskava. Samas avati Lõuna-Serbias 2012.a. Venemaa eriolukordade ministeeriumiga kahasse Vene-Serbia Humanitaarkeskus. Serbia relvajõud osalevad USA relvajõudude ja NATO liikmete ühistel õppustel – viimati 2015.a. oktoobris. Vähem kui kuu hiljem osales Serbia Novorossiskis koos Vene ja Valgevene relvajõududega ühisõppusel „Slaavi vendlus 2015“. Hiljutine Serbia armee tarbeks planeeritav helikopterite ost tõotab päädida lennumasinate hankimisega osaliselt Venemaalt, osaliselt Läänest. Serbia hoiab ametlikult kurssi EL-iga liitumise suunal, samas keeldub ühinemast EL-i Venemaa-vastaste sanktsioonidega. Väheoluline pole ka Serbia poolt aktiivselt Araabia Ühendemiraatite päritolu äriinvesteeringute maale toomise nimel pingutamine (nt. rahvusliku lennukompanii uuestisünd, mastaapne kinnisvaraarendus Belgradis, jne.)
Viimane näide pärineb värskelt Venemaa asepeaministri Rogozini Serbia visiidilt, kui Rogozin kinkis Serbia peaministrile õhutõrjesüsteemi S-300 maketi ja Serbia peaminister vihjas Serbia soovile mainitud süsteemi osta. Päev hiljem, reageerides Rogozini märkustele, et Serbiat võivad seoses pagulastega ees oodata Saksamaaga sarnased probleemid (vihjates Kölnis aastavahetusel toimunule), soovitas Serbia asepeaminister Rogozinil aga muretseda Venemaa, mitte Serbia pärast.
Kas Belgradil on sellise poliitika kujundamiseks vajalikud kvaliteetne diplomaatiline tulejõud ja kodune poliitiline stabiilsus piisavas koguses varnast võtta? Seda on vara veel täie kindlusega öelda. Vähemalt viimase osas võib täheldada peaministri hästi varjatud soovi koondada kõik oluliste otsuste niidid enda kätte… Võib arvata, et Serbia sellise profiili arendamine leiab viljaka pinnase serblaste mälestustes tänaseni tugevas jugonostalgias selle kõige paremas mõttes.
Говорит Москва …
Pole välistatud, et võimalikud rahvusliini pidi arenevad sündmused Bosnias võivad saada Serbia valitseva Serbia Progressiivpartei lõhenemise katalüsaatoriks, mille tulemusena praeguste parteikaaslaste Serbia presidendi Tomislav Nikolići ja peaminister Aleksandar Vučići teed lähevad lahku. On võimalik, et selline asjade käik tõmbab varjusurmast välja kunagise Miloševići-järgse Serbia presidendi Vojislav Koštunica avalikult moskvameelse ja Kosovo-nostalgilise partei. Täiesti võimalik, et nii moodustuv poliitiline mass on piisav vedamaks riigivalitsuse juurde ka paar viimase viie aasta jooksul tasapisi populaarsust kogunud, kuid hetkel veel väga marginaalset rahvusvekstreemset liikumist.
Vähem halvim, mis juhtuda saab on see, et Belgrad (ja sellel võivad omakorda olla laiemad mõjud ka näiteks Bosniale, võib-olla isegi Makedooniale ja Montenegrole) hakkab aktiivsemalt vaatama Moskva poole.
Halvimal juhul võib see tähendada Moskva poolt Balkani muutmist erinevate eesmärkidega geopoliitliste eksperimentide ja provokatsioonide tandriks. Kunstlikult provotseeritud konflikt Bosnias võib väga kergelt kanduda üle piiri Edela-Serbiasse bosniakkidega ja Lõuna-Serbiasse etniliste albaanlastega asustatud aladele ning edasi Kosovosse ja Makedooniasse. Montenegro NATO-lt saadud liitumiskutse on juba Moskva pannud närvilis-ähvardavaid avaldusi tegema.
Moskva vürtsid Balkani salatis ei ole ei EL-i ega ka Balkani riikide huvides. Kahjuks olukorras, kus Euroopasisesed emotsioonid on laes ja Venemaa esmapilgul justkui ajaks Süürias „õiget asja“, võib raske olla puude taga seda metsa näha.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
