BREXIT. OSA 1: Miks?

Proloog

Kui Euroopa oleks perekond, siis britte võiks olenevalt vaatenurgast võrrelda kas teismelise riiukukega, kes ülejäänud pereliikmete taluvuse piire kombates otsib oma rolli elus, või siis põikpäise vanatädiga, kes igatseb taga oma nooruspõlve ja mere taga elavaid sugulasi neiupõlvest. Ühel või teisel moel tõrguvad nad kodukorra vastu ja nende käitumine ei ole pereema peenemate arusaamade kohaselt comme il faut.

Poolenisti sees, poolenisti väljas (pole nad ei euroalas ega Schengenis), olid britid ainsad suurtest demokraatlikest Lääne-Euroopa riikidest, kes vabatahtlikult jäid majandusühenduse loomisest kõrvale, et end seejärel pärast kahte luhtunud katset ikkagi sisse kaubelda. Kohe pärast liitumist 1973. aastal korraldasid nad referendumi, et kas ikka liikmeks jääda.  Liikmetena korraldasid nad järjest suuremaid ja pisemaid draamasid ning pigistasid endale välja erireegleid. Kord nõudes häälekalt tagasi rohkem raha ühisest eelarvest ja kaubeldes endale välja kuulsa briti “eelarvetagasimakse”. Siis ähvardades blokeerida ühisraha loomise, kui neile erandit ei tehta. Kord tõugates tagant siseturu vabadusi, nüüd soovides ühte neist – tööjõu vaba liikumist – piirata.

Britid ei ole olnud kerged partnerid, kuid see mürgel, mis on käinud 23. juunil korraldatava referendumi eel, ei jää üksnes mitte kauaks meelde, vaid mõjutab tõenäoliselt ka ülejäänud Euroopa Liidu arengut veel pikka aega. Mitte ükski EL-iga liitunud riik ei ole kunagi varem mänginud nii tõsiselt mõttega lõigata läbi eri kümnenditega vaevaliselt tekitatud traagelniidid, mis lõimivad ühtseks seadusandlikuks ruumiks kokku riikide majanduse eri tahud, keskkonnakaitse, transpordi, ja sajad muud poliitikavaldkonnad.

Kuidas see küll nii läks, mis siis ikkagi saab ja kuidas edasi, küsib ülejäänud Euroopa?

* * *

I osa: Kuidas küll nii läks?

1. Euroopa ei ole olnud osa Briti “ühiskondlikust leppest”

Britid on erilised nii enda kui ka teiste arvates. Aga ei ole mingit põhjust arvata, et hispaanlased või leedukad oleks vähem erilised. Suurbritannia erisust on üritatud põhjendada nii Briti Impeeriumiga, kus päike “iialgi ei loojunud” kui ka ülejäänud Euroopast teistsuguse II maailmasõja kogemusega. Kuid kolooniaid ja ülemereterritooriume oli (ja on siiani) ka Prantsusmaal ja teistel. Ning kuigi on tõsi, et teise maailmasõja käigus Briti saartele vaenlase jalg ei astunud – Ühendkuningriigi südant vallutused või okupatsioonid ei puudutanud – siis seda, et saarte pärast lahinguid ei peetud, ei saaks ka väita. Pommitati ja tambiti üksjagu.

Küünikud võiks väita, et brittidel puudub “Euroopa instinkt”. See ei ole lõpuni nii. Küll on aga tõsi, et ajal, kui Saksamaa ja Prantsusmaa majandusühendusele nurgakive ladusid, tegelesid britid veel katsetega hoida oma Impeeriumit koos. Neljandik maailma rahvastikust oli maailmasõja lõppedes vormiliselt kirjas Briti krooni subjektidena ning Churchill oli ainukese lääneeurooplasena Trumani ja Stalini kõrval maailma jagamas. Kuna maailm oli neil näppude vahelt libisemas, ei olnud Euroopa toona brittide jaoks esimese järgu küsimus.

See hägustas UK juhtkonna muidu nii selget pilku, ning valedele eeldustele järgnenud ebaõnnestunud valikute analüüsi tasub lugeda kunagise Briti saadiku Pariisis Sir Nicholas Hendersoni 1979 aasta hüvastijätu-telegrammist oma välisministrile. Nii näiteks selgub sellest, et kui Briti valitsuskabinetis arutati Söe- ja teraseühenduse liitumiskutse tagasilükkamist, ei osalenud sellel arutelul ei peaminister, välisminister ega rahandusminister, ning ajaks kui britid impeeriumi-uimast ärkasid, oli hilja (ärkamisele aitas kaasa nii Suessi kriis kui ka Kanada 1957. aasta otsus lükata tagasi ettepanek vabakaubandusliidu moodustamiseks). Euroopa oli selleks ajaks Briti poliitikas taandatud võõrkeha staatusesse. “Nemad” seal kontinendil ei olnud osa “meist” Albionil.

Sellest tuleneb ka kõige põhimõttelisem erisus: erinevalt teistest vabadest ja demokraatlikest Lääne-Euroopa riikidest, ei ole lõimimine ülejäänud Euroopaga brittide jaoks olnud osa teise maailmasõja järgsest tinglikust ühiskondlikkust kokkuleppest. Erinevalt paljudest teistest maailmasõjajärgsetest ümberkorraldustest – näiteks Brittide haigekassa ehk NHS asutamisest, naiste-meeste võrdsete võimaluste kindlustamine ja maailmasõja eelset klassiühiskonda murendav üleüldise ja kättesaadava haridusmaastiku loomine – ei mõtestanud britid ümber oma suhteid lähimate naabritega.

Taoline arusaam või hoiak, et Euroopa riikide vaheline suveräänsuse jagamine ei ole mitte ainult paratamatu – hoidmaks rahu – vaid ka kasulik , on tugevamal või nõrgemal kujul ja eri põhjustel kodeeritud enamus Lääne-Euroopa kaasaegsete riikide omamüüti. Kuid britid ei arva, nii nagu Saksamaa või mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, et nende demokraatia püsimise üks garante on Brüssel. See on muidugi liialdus, kuid London on väga kaugel isegi selle virvendusest. Euroopa pole sellisel kujul nende DNAsse kootud.

2. Euroopa on Briti poliitika “legitiimne” peksupoiss

Brittide parlamentaarne demokraatia, ehk nagu nad seda ise nimetavad – Westministeri süsteem – põhineb kahe suurima partei vastandustel valimistel ja parlamentaarses debatis. Just see teeb briti parlamendi omanäoliseks ja vaatemänguliseks. Ja britid on õigusega uhked oma 750-aastase parlamendikõnede traditsiooni üle. Teravkeelseid alamkoja liikmeid kannustab teadmine, et Tema Majesteedi lojaalselt opositsioonilt oodatakse  alternatiivide pakkumist võimul oleva erakonna programmile kogu poliitika-spektri ulatuses. Ning kuna Euroopa lõimimine ei ole saanud Briti riikluse üheks alussambaks,  mis asetaks selle väljapoole tavapärast parlamentaarset sõnasõda, siis on paljud põhimõttelised, teravad või naljakad kõned ja repliigid alamkojas olnud EL teemadega seotud. On olnud täiesti legitiimne mitte ainult oponeerida valitsuse tegevust ja poliitilist suunda Euroopas, vaid ka kuulumist Euroopa ühistesse institutsioonidesse.

Sellel on olnud kaks otsest ja mitu kaudset järelmit. Esiteks, on mõlemad suured briti erakonnad – nii leiboristid kui konservatiivid – olnud mingitel ajahetkedel euroskeptilistel või siis vastupidistel seisukohtadel. Margaret Thatcher, kes oma valitsusaja lõpus muutis konservatiivid üha euroskeptilisemaks, toetas 1975. aasta referendumil verinoore opositsioonijuhina liikmelisust majandusühenduses (vt pilti all). Toorid olid siis eurofiilid. Tony Blair, kes peaministrina mängis mõttega liita Suurbritannia euroalaga ning keda üldine konsensus peab 20. sajandi kõige Euroopa-meelsemaks Briti peaministriks, toetas opositsioonis olles 1985. aasta leiboristide valimismanifesti, mis nõudis Suurbritannia lahkumist majandusühendusest. David Cameron, kes soovis võimule saades lõpetada konservatiivse partei “pideva vatramise Euroopast”, räägib täna Euroopast kõigile, kes teda vähegi kuulata viitsivad, et päästa oma riik ja iseenda karjäär.

Teiseks on üsna tavaline, et Briti erakonnad, ministrid ja poliitikud ei ole enamasti hoidnud keelt hammaste taga, kui neile on tundunud, et Brüsseli materdamisega saab koguda odavat populaarsust, näidata end kodumaa, kohaliku tööstuse või ettevõtete huvide kaitsjana. Selle jaoks on briti poliitilises leksikas isegi eraldi termin: Brussel”s bashing. Kuna valijaid enamasti “välisteemad” ei huvita, otseselt kiireid võite, mis valijate elu paremaks muudaks juba olemasoleva valitsemistsükli kestel, Euroopast ka oodata ei ole (mh ka seetõttu, et brittidele sarnaselt oma võimupiire kiivalt kaitsvad liikmesriigid pole kunagi hiilanud Brüsselis kokkulepitu kiire rakendamisega), siis on paljudele briti poliitikutele tundunud, et ainuke viis valijate südant võita ongi vaid läbi totaalse vastandumise sellega, mis Brüsselis toimub.    

Siit koorub välja ka rida kaudseid järelmeid. Kuna vähemalt igal kümnendil on mõni suurtest erakondadest mänginud mõttega pöörata Euroopa ühendamisele selg, siis on taoline kohati skisofreeniline lähenemine süvendanud brittides kuvandit ühinevast Euroopast kui millestki, mis on olemuslikus vastuolus Briti ühiskonnamudeliga. Brüsselist on tahtlikult või tahtmatult maalitud tont, millega saab hirmutada valijaid hoolimata sellest, kas ollakse opositsioonis või valitsuses. Vaherepliigina – siit koorub välja ka põhjus, miks üks David Cameroni viiest olulisemast nõudmisest oli välja kaubelda brittidele erand EL aluslepingu preambulas toodud eesmärgist liikuda “üha tihedama liidu poole”.  

Briti meedia on esialgu poliitikute joonistatud sõjatandri Euroopaga nüüdseks suuresti üle võtnud. Briti polariseerunud meediamaastikul ei puuduta see mitte ainult pööbel-parempoolseid Murdochi väljaandeid (a la The Sun). Konflikti Brüsseliga otsitakse pea kõikjal, sest seda oodatakse ja see müüb. Näiteid on palju: Margaret Thatcheri võitlus Briti tagasimakse eest (“I want my Money back!“) ja ühisraha vastu, John Majori võitlus Maastrichti lepingu vastu, Tony Blairi võitlus Briti vetoõiguse säilitamise eest maksustamise- ja välispoliitika küsimustes, Gordon Browni võitlus selle nimel, et UK ei peaks osalema Kreeka abipaketis jne.

Igal 21. sajandi Briti peaministril peab seega olema ette näidata oma väike võidukas Waterloo lahing, kus kontinendi “Napoleone” materdati või neilt nahk üle kõrvade tõmmati. Muuseas, selle kohta on brittide euroleksikas ka veel üks eraldi väljend – hand-bagging – mis tuli Thatcheri kombest kanda tippkohtumistel (ja ka muidu) rangeid käekotte. Legendid räägivad, et Prantsusmaa president Mitterrand’i arvates kasutas tulevane paruness seda peamiselt teiste liidrite nüpeldamiseks.

Ja muidugi ei saa peaministrite kabinetikolleegid kehvemad olla. Aga kuidas sa võidad olukorras, kus su Euroopa-suunalise töö peamine tulem on tavaliselt kompromiss? Kompromissi portreteeritakse meedias kui kaotust, järelandmist, hambutust. Järelikult peavad olema kas võidud või lahingud, kus ülekaaluka vastase ees on lõpuni kaitstud Briti huve. Poliitikud, kes viimasel kümnendil on proovinud sellest kuvandist välja rabeleda, avastavad end olevat nõiaringis.

See on mõjutanud ka Briti erakondade sisepoliitikat. Eurovastasus (või harvemalt eurofiilsus) on tihti olnud platvormiks erakonnasisesele opositsioonile, millelt korraldada rünnakuid võimul oleva juhi vastu, või manööverdada end positsiooni, kust haarata võim. Thatcheri võimult kukutanud mäss Konservatiivse erakonna parlamendifraktsioonis algas tegelikult tema euroopameelse pikaajalise välisministri tagasiastumisest, kes ei suutnud enam taluda üha euroskeptilisema peaministri soolosid. David Cameron napsas tooride juhi koha suuresti tänu sellele, et flirtis ise tooride euroskeptilise tiivaga, lubades neile võimule saades referendumit.

3. It’s the economy, stupid

Kõik see jääks vaid ebamugavalt jääkülmaks allhoovuseks kui Euroopa majandusel läheks üldjoontes hästi, nii nagu see oli siis kui britid olid alles liitumas majandusühendusega. Või kui britid näeksid ühisturus seda kasulikku ja rikast tarbijat, kellele üha rohkem ja rohkem kaupu ja teenuseid müüa, nagu see oli kuni 1990-ndateni (vt graafikut all).Allikas: http://blogs.lse.ac.uk/brexitvote/2015/12/23/unpleasant-econometrics-we-may-have-underestimated-the-true-cost-of-quitting-the-eu/

Täna see pilt enam nii ühene ei ole. Kuigi mahult on kaubavahetus EL-iga endiselt suur (ja pole oluliselt kahanenud), siis suhtarvult kaupleb UK täna ülejäänud EL-iga vähem. Aastatuhande vahetusele eelnenud ja järgnenud kümnend ei ole ka EL konkurentsivõime seisukohast olnud kuigi viljakas. Kontinendi majandus ja produktiivsus on kasvanud aeglasemalt, kui USA või suurte arenguriikide (Hiina, India jne) majandused. Vahe EL ja teiste piirkondade konkurentsivõime vahel on suurenenud.

Pärast finantskriisi sipleb EL sisulises majandusseisakus ning kuigi UK euroalasse ei kuulu, siis jätab jätkuv Kreeka kriis negatiivse varju kogu EL-i arenguperspektiivile. Sellele lisanduvad UK enda raskused majanduskriisist välja tulekuga ning karmid kokkuhoiumeetmed, mida konservatiivide esimene koalitsioonivalitsus koos liberaalidega riigile peale surus.

Kõik see on tekitanud fooni, millele euroskeptilised poliitikud on meedia kaasabil maalinud pildi, mis justkui näitaks, et muu maailm on brittide majanduse käekäigu jaoks palju olulisem kui Euroopa. Milleks hoida end uppuva laeva küljes? Palju mõistlikum oleks end ju lahti haakida ja, seilates vabalt maailmamerede rikaste sadamate vahel, otsida õnne, kasvu ja töökohti just sealt, kus on hetkel parimad tingimused – olgu selleks siis Aasia, Ladina-Ameerika või Venemaa!

Just siia pinnasele on kukkunud euroskeptilise briti publiku jaoks ka immigratsiooniküsimus. Kuigi põhjuseid, miks väga suur osa UK elanikkonnast peab või on mingil hetkel pidanud sisserännet üheks olulisemaks riigi ees seisvaks probleemiks on rohkem ning need on mitmetahulisemad (alates põhimõttelisest rassistlikust vastuseisust teist kultuuri, rahvust, keelt, nahavärvi, religiooni jne kandvate inimeste suhtes kuni abstraktse hirmuni kõige võõra ees), on inimeste halvenenud majanduslik toimetulek peamine tegur.

Ja siin ei mängi mingit rolli see, et suurem osa sisserännanuid oli kuni eelmise aastani: (a) pärit endistest briti asumaadest või on tagasipöördujad, või (b) on kolmandatest riikidest (vt graafikut all). Ega isegi see, et sisserännanud teiste EL riikide kodanike puhul on: (a) nende tagasipöördumise tõenäosus suurem kui teiste sisserännanute puhul; (b) üldjuhul on nad täitnud auke tööturul, kus on kas puudu spetsialistidest (arstid, õed) või siis töökätest madalapalgalistel ametitel teenindussektoris (majutus-, toitlustus- ja koristusfirmad) või (c) tegu on tavaliselt keskmisest nooremate ja üldjoontes sarnasest kultuuriruumist pärit inimestega kes integreeruvad kiiremini.Allikas: http://www.migrationwatchuk.org/statistics-net-migration-statisticsAllikas: http://www.migrationwatchuk.org/statistics-net-migration-statistics

Briti rändedebatis (nagu ka igal pool mujal) mängivad (euro)skeptikud vaid abstraktsetele numbritele. Ning lisaks Blairi nn avatud uste poliitikale uutest liikmesriikidest pärit kodanike suhtes on tõsi ka see, et 2013. ja 2014. aastal tegi ränne EL-is uue suure hüppe (põhjuseks tööotsijad majanduskriisis vaevlevalt kontinendilt). Iseenesest ei ole immigratsioon Ühendkuningriiki suur.  2015. aastal tuli riiki 330 000 inimest rohkem, kui lahkus, nendest ligikaudu pooled (184 000) EL riikidest. See on 0,5% riigi elanikkonnast, uutest liikmesriikidest saabus 105 000 inimest, ehk 0,15% (pea samapalju kui jäiga immigratsioonipoliitikaga Eesti iga-aastane kolmandate riikide kodanike rändekvoot).  

Kuid iga rändesaldo positiivset muutust võidakse näha kui probleemi, sest see võib “võtta ära” töö- ja kodukohti brittidelt,  kohustab migrante UK maksumaksja raha eest “ülal pidama” või muudab Inglismaa näo “Albaaniaks” tuues elama võõra kultuuriga inimesi, kes hirmuõhutajate retoorika järgi “vallutavad” brittidelt nende kodusid tänavate või lausa piirkondade kaupa. Isegi vähenev number võimaldab lärmata, sest ainuke number, millega rahul saaks olla, oleks sellise loogika kohaselt 0. Nii ongi valitsus ennast lõksu mänginud, seades immigratsoonieesmärgiks vaid 100 000 inimest aastas. Selle sihi saavutamine on igati ebarealistlik, sest piisavaid hoobasid valitsusel ei ole ega saa eeldatavalt olema ka pärast EList lahkumist.

* * *

Kokkuvõtvalt siis peamised hoovused, mis on tõuganud UK referendumini:

• Kui UK Euroopasse jõudis, olid tunnid juba alanud…  Lõimumine pole osa UK poliitilisest konsensusest.
• Sellest ja vastanduvast poliitilisest süsteemist/kultuurist tulenevalt on mõlemad suured erakonnad olnud erinevatel ajahetkedel euroskeptilistel seisukohtadel või taotlenud väljaastumist (st euroskeptilisus pole vaid üsna äärmusliku UKIP rida).
• Poliitikud on seega kasutanud EL-i populistliku peksukotina või kuvanud seal toimuvat kui võitlust UK vs ülejäänud Euroopa vahel. Meedia on taolise pildi üle võtnud, mis on võimendanud avalikkuse skepsist.
• EL konkurentsivõime langus (võrreldes USA ja Aasiaga) koos majanduskriisiga on murendanud alates ühisturuga liitumisest püsinud nägemust Euroopa turust kui UK majanduskasvu ja töökohtade allikast, mida on omakorda veelgi võimendanud alates 2000. aastast pidevalt kasvanud immigratsioon EL-ist.  

Artikkel jätkub nädala pärast teise osaga, kus võtame ette Brexiti küsimuses eristunud leeride argumendid ja nende poliitilised motiivid.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.