Järgnev on teine osa meie Brexiti-teemalisest lugude sarjast. Esimene lugu vastas küsimusele “Miks?”, siinne lugu vastab küsimusele “Kes?” ning järgmisel esmaspäeval ilmuv viimane, poliitika.guru Brexiti teemaline memorandum ning raadiosaade võtavad kokku argumendid ning kujunenud põhiküsimused, millest 23. juuni referendumi lõpptulemus enim sõltub.
Sõnaseletust: Brexit’iks (Britain+Exit) hüütakse teatud poliitiliste huvigruppide kava viia Ühendatud Kuningriik välja Euroopa Liidust. ÜK valitsus on EL-i jäämise või lahkumise otsustamiseks referendumi.
23. juunil, kui Eesti tähistab võidupüha, on Suurbritannia koolimajade, lasteaedade ja ühiskondlike hoonete uksed avatud. Tema Majesteedi subjektid – kodanikke Ühendkuningriigis ei ole – käivad hääletamas, et vastata püstitatud küsimusele: “Kas Ühendkuningriik peaks jääma Euroopa Liidu liikmeks või lahkuma Euroopa Liidust?” (Should the United Kingdom remain a member of the European Union or leave the European Union?). Vastates JAH, toetavad nad liikmestaatust. Vastates EI, lahkumist EL-ist.
Küsitlustulemused näitavad täna üsna tasavägist heitlust, kus jääjad kord napilt juhivad lahkujate ees, siis jälle kaotavad. Viimase 6. juunil korraldatud YouGov küsitluse alusel toetab 42% jäämist, 43% lahkumist ja 11% ei ole otsust teinud.
Financial Times’i poll of polls ehk erinevate uuringute agregaator annab 13. juuni seisukohaga koondtulemuseks 43% jäämise ja 45% lahkumise poolt.
Lugejal on võibolla ka huvitav teada, et Suurbritannias arutatakse juba teist aastat avaliku arvamuse uuringute täpsuse teemal. Esimese ajendi andis selleks uuringufirmade suutmatust näha ette konservatiivide valimisvõitu 2015. aastal. Teine ja käesolevas kontekstis olulisemgi on järjepidev suur erinevus telefoni teel ja internetis tehtud uuringute vahel. Nimelt näitavad telefoniuuringud pidevalt Jäämise pooldajate enam kui 10% eduseisu kui online-uuringud on kogu 2016. aasta jooksul näidanud mõlema poole täiesti võrdset seisu. Ent mitte ainult – tuntud statistikablogi Fivethirtyeight ja selle juht Nate Silver (kes 2012. aastal kogus kuulsust sellega, et ennustas USA presidendivalimistel õigesti kõik 50 osariiki) on nentinud, et maailmas ongi probleem uuringute usutavusega. Märkimisväärselt mööda on pandud viimasel ajal nii UK valimised, Iisraeli valimised, Kanada valimised, USA vahevalimised, Šoti iseseisvusreferendum. Probleeme on aegunud metoodikaga ja suurte raskustega esinduslike valimite hõlmamisega uuringutesse. See tähendab, et tegelikult me ei tea, milline on lahkuda ja jääda soovijate osakaal. Teame vaid, et referendumi võidus ja saa täna kumbki pool kindel olla.
Milline on jääjate profiil? Mis argumendid kõnetavad lahkujaid? Kes läheb hääletama, kes jääb koju ja kuidas see kõik tulemust ja UK poliitikat mõjutab?
- Brexiti toetaja (see, kes vastab EI)
Kõige lihtsama üldistuse kohaselt saab Brexiti toetajat pigem iseloomustada järgmistelt :
– Ta on vanemaealine. Kõik UK küsitlused on pidevalt näidanud, et üle 60-aastased on Brexiti kõige tulihingelisemad toetajad. Kuigi tavaliselt on vanemaealised pigem status quo säilitamisele orienteeritud, siis EL puhul on nende jaoks küsimus status quo ante taastamine ehk naasmine “vana hea Inglismaa” rüppe. Kuna see valijagrupp käib ka kõige usinamalt valimas, tähendab see tõsist peavalu jääjatele. Vanemaealiste kõrge valimisaktiivsus hoidis ka Šotimaa möödunud aasta iseseisvusreferendumil Ühendkuningriigi rüpes, sest noored, kes ülivõimsalt iseseisvust toetasid, lihtsalt ei vaevunud piisavalt suure hulgal referendumil osalema.
– Ta kuulub töölisklassi (brittide demograafilise klassifikaatori järgi C2 ehk oskustööline, D ehk osaliste oskustega või oskusteta tööline või E ehk mittetöötav ning riiklikest toetustest sõltuv tööealine või pensionär)
– Ta elab InglisMAAL (mitte Walesis ega Šotimaal). Ja maal selle kõige selgemas tähenduses, või siis pigem väiksemates linnades aga mitte suurtes metropolides (London, Manchester). Ta elab pigem Ida-Inglismaal (East Anglia, East Midlands, South Yorkshire). East Anglia on muuhulgas regioon, kus on proportsionaalseilt suurim osa nn A8 riikidest pärit immigrante. Need on Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mille hulka kuuluvad ka Eesti, Läti ja Leedu.
– Tal on maksimaalselt keskharidus
Allikas: http://www.ft.com/intl/cms/s/0/32414e3e-2804-11e6-8b18-91555f2f4fde.html#axzz4B5lx7Ah9
– Ta on kas UKIP või konservatiivide euroskeptilisema tiiva toetaja. Nende toori valijate hulgas, kes on oma otsustes kindlad, toetavad umbes pooled lahkumist, pooled jäämist. See peegeldab üsna adekvaatselt lõhet proportsioone konservatiivse partei ridades. Kuid palju on ka neid toore, kes veel kõhklevad (⅓ konservatiivide toetajaid pole oma otsust veel teinud). Samas on lahkumise toetajate seas ka leiboristide valijaid (kuigi vähem ja segasematel põhjustel). Osad on lihtsalt globaliseerunud maailmaga kaasas käivate muutuste hammasrataste vahele jäänud, kes heidavad EL-ile ette pikaaegset kapitalistliku turumajanduspoliitika toetamist, mis paljude vanade tööerakondlaste meelest on viinud tööinimese jalgealuse õõnestamiseni. Nende hulka kuulub hingelt ka leiboristide endi juht Jeremy Corbyn, kes küll vormiliselt toetab jäämist, kuid kelle sõnumi siirust mitte keegi ei usu. Teised heidavad EL-ile ette finantskriisis liialt pankurite poolele asumist, pankade väljaostmispoliitika toetamist kui ka Kreekale “pealesunnitud” raskeid “parempoolseid” reforme. Selleks, et eksinud leiboreid õigele rajale tagasi juhatada, on Cameron sellel nädalal palunud appi endise leiborist peaminister Gordon Browni. Tooride valijate osas tuleb meenutada, et nende kasvanud vastuseis EL jäämisele on Cameroni enda süü. Konservatiivid olid üksvahe 2012. aasta kampaania ajal Tööparteist 6-7% maas ja referendumi lubamine oli Cameroni katse päästa tooride parlamendisaadikuid nendes ringkondades, kus UKIPi kandidaadid neid reaalselt ohustasid (brittidel on teadupärast nn first-past-the-post valimissüsteem ehk 1-mandaadilised ringkonnad, kust võitja võtab kõik ehk koha parlamendis).
– Ta loeb tabloide või konservatiivseid lehti nagu Sun, Mail, Express ja Telegraph.
- Bremain toetaja (see kes vastab JAH):
Sama lihtsa üldistuse kohaselt saab Bremaini toetajat pigem iseloomustada järgmistelt:
– Ta on noor. Eriti kõva on Euroopa Liitu jäämise toetus 18-29 aastaste hulgas, aga üle keskmise suur ka 30-39 aastaste seas. Nii ongi üks nalju see, et Euroopa Liidust lahkumist toetavad need, kes seal enam kaua nii või teisiti elama ei pea ja Liitu jäämist toetavad need, kes nüüd vastu tahtmist peavad ülejäänud elu sellest väljaspool elama. Teatud moraalne ebaõiglus selles naljas tundub ka peituvat.
– Ta kuulub keskklassi. Brittide NRS klassifikaatori järgi on EL jäämise toetajate klassikuuluvus A (ülemine keskklass), B (keskklass) või keskmisest tihedamini ka C1 (madalam keskklass). Need on inimesed, kel on, mida kaotada ja nad usuvad, et ELst lahkumine on Ühendatud Kuningriigile ka majanduslik löök, mis paiskab riigi teadmatusesse – inimesed, kel on juba vara, ei armasta teadupärast teadmatust ja eelistavad valida status quod, kindlust.
– Ta toetab ükskõik mis muud parteid peale konservatiivide või UKIPi (ÜK Iseseisvuspartei). Selle tulemuseks on see, et konservatiivist peaminister David Cameron on loobunud viimasel kahel nädalal väga aktiivse JAH-kampaania tegemisest – sest see pigem töötab vastu ning kindlasti ei too nende teiste erakondade valijaid paremini referendumil osalema – aga just seda on vaja. Seetõttu on peaminister asunud tegema koostööd Tööparteiga ja lasebki viimastel nädalatel just nendel kampaania põhiraskust kanda. Ent liidrirolli pole võtnud mitte Tööpartei tänane liider Jeremy Corbyn, kes on küll oma toetust jäämisele deklareerinud ent pole reaalsuses kampaanias aktiivne olnud, kuigi Cameron on talle kui jääda soovijale oma viimaste nädalate kõnedes sageli viidanud (spekuleeritakse, et ta näeb endal suurematki poliitilist võitu Brexiti korral, sest toorid on siis lõhestunud), vaid hoopis endine peaminister Gordon Brown, kes peab kõnesid ja annab intervjuusid. Brown oli aktiivne ka Sotimaa referendumikampaania lõppfaasis Ühendkuningriiki jäämise kasuks. Nähes, et Corbynist ei ole valijate mobiliseerimisel asja ja püüdes veenda mitteotsustanud või endas veel mitte kindlaid tooride valijaid, astusid eelmisel nädalal mängu ka endised peaministrid Tony Blair (Tööpartei) ja John Major (konservatiivid), tehes ühisavalduse. Muidu tuliste poliitiliste vaenlaste, ent Põhja-Iirimaa rahuprotsessis koos töötanud Briti poliitika gigantide sõnum oli, et Brexit ohustab Ühendkuningriigi ühtsust ja võib viia lagunemiseni. Kannatavad ka suhted Iirimaaga.
–Ta on kõrgharitud. Osalt kattub see ka noorte sihtgrupiga (ehk tudengid – 70% neist toetab ELi jäämist ja vaid 13% lahkumist), ent kehtib ka vanemate sotsiaaldemograafiliste segmentide puhul.
– Ta elab Londonis, Walesis või Šotimaal. London on kogu maailmaga integreeritud metropol, mistõttu on arusaadav, et lahkulöömismeeleolud pole seal kõige intensiivsemad. Šotimaa ja Wales on Euroopa Liidust suured kasusaajad, samuti tasakaalustab Euroopa identiteeti impeeriumi oma. Sealjuures ei olegi eraldivaadatuna õige, et šotlased oleksid iseenesest vähem euroskeptilisemad – seda näitavad ka uuringud, ent on selgelt londonlaste kõrval enim ELi jäämist toetavad. Spekuleeritakse ka, et kui ÜK tervikuna peaks lahkumise poolt hääletama, kuigi Šotimaa võib tahta ELi jääda, siis motiveerib see šoti parteisid kordama iseseisvusreferendumit, mis 4 aastat tagasi nad kuningriigi embusesse jättis.
- Miks tahavad jääjad jääda ja lahkujad lahkuda?
Nii nagu näha valijate profiilist, on jääjate ja lahkujate argumendid erinevad. Teatud mõttes toimub kaks eraldi debatti, kus jääjad räägivad neile olulistest ja lahkujad neile olulistest teemadest.
Argumendid, mis EI valijaid kõnetavad, võivad olla väga erinevad. Neid võib kannustada igatsus kaotatud Briti impeeriumi hiilguse järele, mida siis ratsionaliseeritakse sooviga võtta Brüsselilt tagasi kaotatud suveräänsus. Või hirm terrorismi ees, mida sageli teenimatult seostatakse Euroopa Liidu avatud turuga (UK ei ole Schengeni piirkonna liige). Kuid küsitlused näitavad, et kõige olulisem on brexiti pooldajate jaoks migratsiooniküsimus (tervelt 72% neist ütleb, et see mõjutab nende otsust). Migratsiooniteemat suureks ajades on Cameron suuresti endale jalga tulistanud. Suured immigrantidevood ei ole muu Euroopaga võrreldes brittide jaoks suur probleem. 2015. aasta 333 000 inimese netomigratsioon tähendab 0,6% UK elanikkonnast. Tulijatest 184 000 olid Euroopa kodanikud ehk need keda liidust lahkumine mõjutaks, see on 0,3% elanikkonnast. Valitsus on aga välja öelnud pea võimatu eesmärgi vähendada immigratsiooni 100 000 inimeseni aastas ja lahkujate toetajatel on seda konti mõnus järada – eesmärk pole ju täidetud.
Jääjate peamised argumendid on majandus, avatus ja Ühendkuningriigi rahvusvahelise positsiooni säilitamine. Jääjad väärtustavad ELi ühist turgu, aga ka avatust laiemalt. Nähakse, et EList lahkumine saab olema pikk majanduslik ja poliitiline hädade org, mis vähendab brittide rahvusvahelist mõjujõudu ja toob majanduslikku kahju ka pikemas plaanis.
Vaadates valijate eelistusi ja argumente näeme, et riik on suuresti lõhestunud. Seda on näidanud ka teledebatid, kus isegi ekspertide hinnangud sellele, kumb pool võitis, sageli erinevad. Seni üks olulisemad debatte toimus eelmise nädalal, kui vastamisi olid Leave kampaania prominentseim poliitik Boris Johnson ja Šotimaa esimene minister (praktikas peaminister) Nicola Sturgeon. Vastukajad debatile olid vastakad, mõlema poole toetajad kuulsid seda, mida nad kuulda soovivad. Mitmeid eksperte häirisid jääjate isiklikud rünnakud Johnsoni vastu, et ta pole oma kampaanias siiras ja ihaldab vaid peaministri kohta – aga valijatele võivad need argumendid töötada.
- Kes neist valima läheb?
Ja siia ongi koer maetud. See, kas referendumi tulemus kaldub jääjate või lahkujate poole, oleneb valimisaktiivsusest, ja muidugi ka sellest kuidas hääletavad veel oma otsust mitte teinud valijad. Jääjate probleemiks on, et osa kõige enam ELi jäämist toetavad segmentidest on ka kõige passiivsemat valimiskäitumist näitavad (noored) ja ka vastupidi – kõige enam lahkumist toetavad üle 60-aastased ja UKIPi toetajad on Eestilegi tuttavlikul moel hommikul vara juba valmis valimiskasti juurde jalutama. Samas tasakaalustab seda jäämise poolt oleva keskklassi töölisklassist aktiivsem valimiskäitumine, samuti on aktiivsemad valijad ka haritumad. Aktiivsed valimaskäijad on ka šotlased (kes toetavad jäämist) ja end poliitikast väga huvitatuna määratlevad inimesed (kes samuti toetavad jäämist). Eelmise nädala telefoniküsitlus (seni viimane) näitas, et referendumil osaleda plaanib 69% lahkumise toetajatest ja vaid 54% jääjatest. See ongi peamine jääjate kampaania ülesanne – saada toetajad valimisjaoskondadesse. Loota saab ka sellele, et teatakse, mis kaalul ja see motiveerib referendumist siiski osa võtma.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
