BREXIT. OSA 3: KUIDAS EDASI?

Jo Cox (Tööpartei) võitles poliitikuna pagulaste õiguste eest, toetas immigratsiooni ning tegi tuliselt kampaaniat Ühendkuningriigi ELi jäämiseks. Neljapäeval, kui ta oli valijatega kohtumas, tappis üks paremradikaalist rahvuslane ta ootamatu relvastatud rünnakuga. Briti Euroopa Liitu jäämise või sealt välja astumise referendumi kampaania peatati. Kumbki pool ei pidanud üldrahvaliku šoki taustal võimalikuks kampaaniat jätkata.

Kuigi praeguse info kohaselt kannatas tapja vaimsete probleemide all, näitab see traagiline sündmus, kui pingeline on referendumieelne olukord. Viimane poliitiline mõrv toimus Ühendkuningriigis 26 aastat tagasi kui IRA tappis autopommiplahvatuses tooride parlamendisaadiku Ian Gow.

Vahetult enne neljapäeva sai Leave-kampaania hoogu juurde, sest esmakordselt näitasid ka telefoniküsitluste põhised arvamusküsitlused lahkujate eduseisu. Ka The Economisti arvamusküsitluste indeks kaldus eelmisel nädalal esmakordselt 2 protsendipunktilisse lahkujate eduseisu. The Financial Times’i arvamusküsitluste indeks näitas Jo Coxi mõrvapäeval lahkujate 5%list edu. Naiivne oleks arvata, et see tragöödia ei mõjuta arvamusküsitlusi ja referendumi tulemust. Millises suunas, oskavad öelda vaid selgeltnägijad, kuid pragmaatiline analüüs annab põhjust oletada, et jõhker atentaat konsolideerib ja mobiliseerib jääjate toetajaid. Valimisaktiivsus on võtmeküsimus ja just Euroopa Liitu jääda soovijatel on olnud suurem probleem toetajate kodust väljasaamisega. Lisaks kallutab see ehk jäämise poole seni otsuse mitte teinud.

Kuid need kõik on spekulatsioonid. Tõde selgub 23. juuni öösel ning võimalik on nii Ühendkuningriigi ELi jäämine kui lahkumine. Allolev lugu on kolmas ja viimane osa meie Brexiti sarjast. Esimene lugu vastas küsimusele “miks?”, teine küsimusele “kes?” . Viimases loos võtame kokku lahkujate ja jääjate kampaania põhiargumendid ning analüüsime erinevate tulemuste võimalikke mõjusid. Briti referendum on kahtlemata alanud nädala globaalne põhiteema, seepärast on meie Brexiti seeria kolmas osa nädala memoga ühendatud.

Jääjate ja lahkujate põhiargumendid

Enne argumentide juurde minekut tasub meenutada referendumi eellugu. Peaminister Cameroni mänguplaan oli ELiga uute tingimuste läbirääkimine ning rahva arvamuse küsimine, kas soovitakse muutunud tingimustel Euroopa Liitu jääda. Cameron suutis sõlmida kokkuleppe, mille kohaselt UK:

–  ei ole osa edasisest EL integratsioonist;

– saab juurde võimalusi euroala arutelude tulemuste osas arvamust avaldada;

– võib piirata sotsiaaltoetuste maksmist välistööjõule;

– saab õiguse viia läbi muutused EL regulatsioonis, mille järgi väljaspool töötajate töökohariiki elavatele  peredele hakatakse lastetoetusi maksma nende asukohariigi toetuste määra järgi (hakkab kehtima alates 2020 tööle asujatele);

– Euroopa Komisjoni poolse lubaduse piirata ELis bürokraatiat;

– suurendab parlamendi rolli EL asjade otsustamisel, sest laiendatakse rahvusparlamentide võimalusi EL algatusi pidurdada.

Põhjalikumat ülevaadet, millised olid valitsuse poolt väljaöeldud läbirääkimiste positsioonid ja mida saavutati saavad huvilised lugeda siit.

Paraku ei keskendu referendumi debatt Cameroni kokkuleppele, vaid laiematele küsimustele, millest paljud on ELiga pehmelt öeldes vähe seotud. Seda oligi karta ja seda oleks peaminister osava poliitikuna pidanud muidugi ette nägema. Ei saa ka öelda, et kokkuleppest üldse juttu ei ole. Jääjate kampaania üritab selgitada, et see lahendab brittide Euroopa Liiduga seotud mured. Lahkujate kampaania väidab loomulikult vastupidist, et kokkulepe ei muuda brittide jaoks midagi.Kampaania põhineb paljuski hirmul, mille parimaks näiteks on Jo Coxi mõrvaga samal päeval Nigel Farage’i (UKIP) poolt tänavatele toodud pagulaste voogu kujutavad plakatid. Pagulastega hirmutamist kasutatakse vaatamata sellele, et kuulumata Schengenisse , ei osale britid ka pagulaste ümberjagamismehhanismis ning EList väljumine ei muudaks kolmandatest riikidest vastuvõtmistmitte kuidagi.Lahkujate pool kasutab klassikalisi euroskeptikute argumente, millest paljud on populistlikud ning pole andmetega toetatud. Näiteks on Briti statistikaamet ümber lükanud lahkujate slogani 350 miljoni naelasest nädalamaksest, arvestades, et tegelikult maksavad britid eelarvesse nädalas ligi 150 miljonit naela. Allikas: The Guardian

Ent see loomulikult töötab. Immigratsioon on olulisim argument 72%le lahkujate toetajatele. Ja töötab ka taktika näidata kõikide Briti probleemide põhjustajana ELi. Ehk tehakse seda, mida tegelikult on aastakümnete jooksul teinud ka ELi jäämist toetavad poliitikud.

Jah-kampaania kasutab rohkem fakte ja analüüse, eriti majanduslike mõjude osas. Ent nende sõnum ei jõua sageli nii hästi kohale. Majandus on lahkujate üks haavatavaid kohti ning seni on püütud debattides teemat pareerida pigem üldise jutuga sellest, et suurt midagi ei juhtu ja see polegi oluline. Lahkujate kampaanial on keeruline vastata ka kahele jäämise toetajate suurele argumendile – lahkumine tähendab 10 aastat läbirääkimisi ja segadust, millel on tugev negatiivne mõju; kuna Šotimaa toetab tugevalt ELi jäämist, toob lahkumine seal kaasa uue iseseisvusreferendumi ja Ühendkuningriigi lagunemise.

Mis juhtub referendumi järel?

Jäämisel võtab põhiauru positsiooni taastamine ja uute tingimuste elluviimine

Suuremad muutused toimuvad loomulikult lahkumisel, aga ka liitu jäämisel ei jätku kõik samamoodi. Kogu referendumijandil on juba tänaseks olnud brittide jaoks suur mõju. Senisest Tony Blair  aegsest  ühest ELi vedurist on saanud pigem kõrvaltvaataja, kes ei haara enam initsiatiivi. Brittidega küll arvestatakse, ent ennekõike siis, kui on vaja referendumi tõttu algatusi pidurdada, et need jäämist „ei segaks“. Nael on nõrgenenud ja finantsturud on ootusärevad.  Hiljuti majandusprognoosi avaldanud OECD hinnangul on juba referendumi toimumise fakt ja sellest tekkinud ebakindlus mõjutanud UK majanduskasvu negatiivselt. Mõju hinnatakse 0,5%ni SKPst, ehk siis 2016 I kvartalis oleks UK SKP kasvanud ilma referendumita 0.2% asemel 0.7%.

Järgmise aasta jooksul läheb põhiaur Cameroni poolt sõlmitud kokkulepete elluviimisele, majandus saab positiivsest tulemusest põrke üles.  

Lahkumisläbirääkimised saavad olema pikad ja keerulised

Lahkumisläbirääkimiste keerukus on teema, mida lahkujate leer tahab igati vältida, sest kerge ei saa see tee olema. Astuda tuleb neli suurt sammu.

1.       Läbi rääkida Ühendkuningriigi lahkumistingimused.
2.       Läbi rääkida uued kaubavahetuse ja koostöötingimused Euroopa Liiduga.
3.       Läbi rääkida uued vabakaubanduslepingud 50 riigiga, kellega ELil on lepingud, mille osa on ka UK.
4.       Muuta siseriiklikud regulatsioonid.

Teiste suurte Euroopa Liidu vedurite (Saksmaa ja Prantsusmaa, aga ka Itaalia) huvi on ära hoida doominoefekt EList lahkumisel või kõige mustemates stsenaariumites EL lagunemine. Seetõttu UKle hinnaalandust ei tehta, pigem vastupidi, lahkumine tehakse võimalikult keeruliseks ja kiireks. Just seda sõnumit on mitmed Euroopa liidrid viimasel ajal rõhutanud.

– Ülemkogu president Donald Tusk on öelnud, et kõikide lepingute tühistamine iseenesest on lihtne, aga palju raskem on uusi suhteid reguleerivates lepingutes kokkuleppimine. Tänase olukorra säilimine on lahkujate kampaania ilus unistus.

-Angela Merkel on Brexiti teemal olnud vaoshoitud. Ta saab seda teha, sest halvad sõnumid on tema eest kohale viinud Wolfgang Schäuble, lajatades otse, et Brexiti korral jääb EL siseturg UK jaoks suletuks.

-Eriti verised on brittide lahkumise teemal olnud arusaadavalt prantslased. Prantsuse avalik arvamus on juba ammu seisukohal, et britid peaksid lahkuma, sest neid ei huvita Euroopa käekäik ega edasine integratsioon. Ka enamus Prantsuse ettevõtteid näeb britte kui rongis jänest sõitjaid, kes koorivad kohustustest eemale jäädes ühise siseturu positiivsete mõjude ELis koore. Nende sõnumitooja on maailmas (mitte küll Prantsusmaal) pea superstaari staatuse lähedale küündiv majandusminister Emmanuel Macron, kes pole öelnud ei rohkem ega vähem kui seda, et britid tümitatakse uutel läbirääkimistel surnuks Prantsusmaa ei soovi brittidega sõlmida ka kahepoolset kaubanduslepingut ning EList lahkudes ei saa britid enam sellega arvestada, et immigrandid Calais laagrisse pidama jääksid.

–Itaallased on olnud veidi tagasihoidlikumad, kuid peaminister Renzi sõnum on laias plaanis siiski sama: lahkumine on brittidele katastroof.

Sõnum on kohale jõudnud, aga pole kindel, kas ja kui palju sellised sõnumid jääjate kampaaniat aitavad. Pigem vastupidi, ähvardused riivavad brittide eneseuhkust ja tekitavad trotsi. Ei ole sugugi kindel, et Macroni laupäevane avaldus, et “Ühendkuningriik muutub lahkudes pisikeseks mõttetuks ääreala riigiks” kasvõi ühegi jäämise toetaja valimisjaokskonda tooks. UK pole siiski Kreeka.

Kõrvalt on lihtne õpetada, kuid pigem töötaksid argumendid, mis näitaksid brittidele, et nad on ELis oodatud, nende mõtetega arvestatakse ning EL ja Ühendkuningriik on koos tugevamad, kui lahku minnes. Just seda sõnumit kannab eelmisel nädalal Briti endise peaministri Gordon Browni poolt algatatud endiste liidrite manifest „Lead not leave“, millele teiste hulgas kirjutas alla ka Eesti endine välisminister Urmas Paet. Sama sõnumit on rõhutanud ka Donald Tusk, ent pole kindel, kas see on piisav.

Nii võib UK enda valitsuse prognoosi, et lahkumine kujuneb 10 aasta pikkuseks hädaoruks pidada täiesti realistlikuks. See, mis pärast võimalikku Brexitit juhtuma hakkab, ei sõltu muidugi niivõrd Euroopast kui Briti sisepoliitikast ja sellest, millise taktika britid valivad.

Esiteks, millist koostöömudelit ELiga soovitakse ja kui palju tahetakse kaugeneda.

Teiseks sellest, kes lahkujate võidu korral võimule tuleb. Võrdlemisi kindel on, et Cameron on sunnitud kaotuse järel taanduma ja tema pikast valitsemisajast jäädakse meenutama vaid üht „saavutust“ — Euroopa Liidust lahkumist. Palju on spekuleeritud, et lahkujate võidu korral on järgmine peaminister Boris Johnson. Lõpuni kindel see siiski pole ja võib ennustada, et tasavägise tulemuse korral peab peaminister küll taanduma, ent juhtohjad jäävad jäämise pooldajate kätte. Sel juhul ei saa teoorias välistada ka uusi läbirääkimisi ja uut referendumit.  Kõige tõenäolisem on siiski kiire lõppmäng (kuna ülejäänud EL soovib tn võimalikult kiiresti abielu brittidega lõpetada).. Kuid kui peaks Käivituma lahkujate meelistsenaarium võib saada tõenäoliseks ka palju pikemaks kui 10 aastat venivad läbirääkimised.Mis mõju lahkumisel brittidele ikkagi on?

Mõjuanalüüse on tehtud peamiselt majanduslike mõjude osas — see on valdkond, kus mõjusid saab vähemalt teatud piirini ette ennustada ja välja arvutada. Lühiajaliselt oleneb muidugi kõik finantsturgude reageeringutest ja ei tasu arvata, et negatiivset reaktsiooni ei tule. Bank of England ja Euroopa Keskpank on igal juhul valmis halvimaks. Olukorra ebaselguse tõttu on lühiajalise majandusliku mõju prognoosid suure spreadiga.   

Lühiajaline mõju majandusele

Allikas: www.gov.uk

Allikas: OECD

Pikaajaline mõju majandusele

Pikaajaline mõju sõltub palju sellest, kuidas lähevad läbirääkimised, millistesse suhetesse Euroopa Liiduga jäädakse ja missugune on Brexiti laiem mõju nii maailma majandusele kui EL hakkamasaamisele. Ent suur pilt on ekspertide poolt siiski maalitud ja see ei ole brittidele ilus.

Igal juhul on keeruline leida kasvõi ühte tõsiseltvõetavat analüüsi, mis näitaks, kuidas britid lahkumisest majanduslikult võidaksid. Tasub meenutada, et algselt britid Euroopa integratsiooniga kaasa ei läinud ja hüppasid ree peale siis, kui nägid pärast II maailmasõda ühenduse moodustanud riikide kiiremat majanduslikku arengut.

Great Britain vs Little England?

See on jääjate kampaania üks kandvamaid loosungeid sümboliseerides Inglismaa globaalse mõju kahanemist pärast EList lahkumist. Selle lihtsa slogani sisu on aga palju keerulisem ja tegelikult vaid servast seotud Euroopa Liiduga. Brexiti sarja teises osas kirjutasime, et riik on praktiliselt lõhenenud. Paljud pinged ei ole päriselus seotud Euroopa Liiduga, tegemist on laiemate probleemidega, mis ei kummita muidugi ainult britte.

Esiteks— hirm immigratsiooni ja terrorismi ees, majanduskonkurents ning uutes oludes siiski avatuks jäämine. Immigratsooni teema on Briti sisepoliitika keskmes olnud juba mitmeid aastaid. Suured riigid ja metropolid tõmbavad inimesi ligi, koos uute inimestega tuleb ideed, areneb ühiskond ja majandus. Ajaloos on vähe näiteid, kus endassesulgumine on hästi lõppenud. Kuid just seda joont on Cameron püüdnud järjekindlalt ajada. Valimistel lubas ta immigratsiooni radikaalselt vähendada ning rahvale see meeldis. Võimule tulles seadis valitsus eesmärgiks vähendada immigratsiooni 100 000 inimeseni aastas. 2015. aastal oli netomigratsioon üle kolme korra suurem – 333 000 inimest. Neist 184 000 tuli Euroopa Liidust (neist omakorda ligikaudu 100 000 nn uutest liikmesriikidest, enamus Bulgaariast ja Rumeeniast). Kui radikaalne valitsuse immigratsioonipoliitika on? Võib öelda, et väga radikaalne. Kui paneme numbrid Eesti konteksti, siis näeme, et Eestisse tuli 2015. aastal sama suurusjärk EL kodanikke kui Ühendkuningriiki. Kokku tuli Eestisse eelmisel aastal 15 413 inimest, kellest 21% ehk 3236 olid ELi kodanikud. See on 0,24% meie rahvaarvust. Mingisugust suurt paanikat sellest arusaadavalt ei ole tekkinud. Ühendkuningriiki eelmisel aastal jõudnud EL kodanikud moodustavad 0,29% rahvastikust. Cameroni poolt eesmärgiks seatud 100 000 vastaks enam-vähem meie väga jäigale kolmandatest riikidest sisserändajate kvoodile – 0,15% elanikkonnast aastas.

Arvatavasti ei oleks immigratsioon rahva jaoks nii suur probleem, kui see ei võimenduks koos probleemidega tööstuslinnades, sest just sinna suunduvad ka paljud sisserändajad. Briti tööstus, eriti mõned harud (näiteks teras), ei suuda globaalses konkurentsiga sammu pidada. Tihti pole see konkurents ka õiglane, sest näiteks Hiinas pole vaja täita Euroopa omaseid keskkonna- ja sotsiaalkaitsenõudeid. Nii tekibki mulje, et just EList tulevad immigrandid napsavad ära töökohad ja just EL kogu selles jamas süüdi. Ent probleemid jääksid ka lahkudes. Briti terasetööstus ei muutuks sellest konkurentsivõimeliseks. Valitsusel oleks küll rohkem võimalusi oma ettevõtete toetamiseks (EL riigiabi reeglitega seotud piirangud on ju ka meile hästi teada), kuid vaevalt seda võimalust kasutataks. Valitsus ei saa konkurentsivõimetut tööstust ülal pidada. Tööturu olukord muutus lahkudes hoopis keerulisemaks, sest kaubavahetuse ja investeeringute vähenemisega tõmbuks töö leidmise võimalused koomale. UK Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kaoks Brexiti järel 2 aastaga 520-820 tuhat töökohta. 3-4 korda rohkem aastas riiki saabuvate EL kodanike arvust. See, kas brittidel on võimalik EList väljas olles kodanike vaba liikumist piirata, on ülimalt kahtlane. Juhul, kui EL turul tahetakse kaubelda, tuleb kõiki siseturu reegleid endiselt täita, seda teevad nii Norra kui Šveits.

Teiseks määratult elutähtsam küsimus:kas United Kingdom jääb pärast Brexitit püsima? Tegemist ei ole vaid teoreetilise ohuga, millega britte hirmutatakse. Šotimaal on toetus Euroopa Liidule kõrge ning uus iseseisvusreferendum ja seejärel ELiga ühinemine on mõeldav stsenaarium. Loomulikult oleneb see paljudest teguritest: kas lahkujate võit on suur või väike? Kui radikaalselt ELi vastu on järgmine peaminister? Milline on täpne majanduslik mõju? Ja šotlaste lahkumine muudab UK tõesti maailmas reaalselt mõjutumaks.

Kõiki neid mõjusid vaadates ei ole üldsegi kindel, kas peaminister Cameron ka täna arvab, et lahkumisreferendumi oma valimisvankri ette rakendamine ikka oli hea mõte. Brittide lahkumisest ei võida nemad ise ega ka Euroopa Liit. Kindlasti ei võida sellest midagi ka Eesti. Brexiti mõjudest ELile ja Eestile kirjutame järgmisel nädalal juhul, kui Brexit päriselt juhtub. Loodame väga, et me ei peagi sellest kirjutama.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.