Keit Kasemets, Poliitika.guru toimetaja
Artikkel ilmus eile lühemal kujul Eesti Päevalehes.
„Ma olen nii väsinud sellest Covidist, mul on juba ükskõik. Elektrihinnad on täiesti ebanormaalsed, negatiivsust on nii palju.“ Need olid aasta alguses minu paljude jutuajamiste põhiteemad, inimesed on väsinud ja proovivad järjest rohkem painava negatiivsusega hakkama saada. Ma tavatsesin varem musta huumori võtmes vastata, et „ärge muretsege, varsti on sõda ja pole enam vaja nende teemade pärast muretseda“. Võib-olla poleks pidanud.
Kolmikkriis sai sisse hoopis uue käigu, sest lisaks julgeolekuolukorra halvenemisele süvendab sõda Euroopas ka teisi probleeme. Covid ei jõua enam meedia esimestele, ega teistele külgedele aga see ei tähenda, et oleksime sellest võitu saanud. Veebruari viimasel päeval oli haiglas 679 Covidiga nakatunut, suri 11 inimest. Need numbrid on kõrgemad kui Covidi viimases laines, lähedal kõigi aegade rekordile. Surmade arv on kahjuks juba nädalaid kõrgem kui kunagi varem. Haiglad on suure surve all, jälle on peatatud suur osa plaanilisest ravist. Vaktsineerimine on seiskunud, samas olid veebruari lõpus surnud 11st inimest 8 vaktsineerimata.
Energiakriis süveneb samuti ja kuskilt ei ole näha hindade langust. Nafta hind hüppas sõja alguses üles. Euroopa säilitas vaid teatud pankade SWIFTist väljaviskamisega võimalused vene gaasi ja nafta eest maksmiseks ning hetkel nende import Euroopasse jätkuvalt toimib. Kuid gaasitarned ja hind saavad olema ebakindlad. Tarne- ja logistikaahelad toimivad kehvemini, sest lennuliiklus Aasiasse on takistatud (Venemaa on Euroopa lennukitele oma õhuruumi sulgenud). Tekib strateegiliste toorainete puudus, sest mitmeid neist tarnis suures mahus Venemaa. Euroopa ja USA ettevõtted katkestavad majandussidemed Venemaaga, loobuvad osalustest sealsetes energiafirmades, sest müüa pole neid Venemaa kehtestatud piirangute tõttu võimalik. Pikas plaanis viib see Venemaa majanduse aastakümneid tagasi aga lühemas, paari aasta perspektiivis, mõjutab see ka lääne, eriti Euroopa majandust. Heaks näiteks on Finnair, mille aktsia kukkus esmaspäeval Helsingi börsi avanedes 25% või Prantsusmaa pank Societe Generale, kus on 2,6 miljardi eurot vene sanktsioonidega mõjutatud varasid. Euroopa majanduse probleemid ei jäta ka meid puutumata.
Eesti on aastatega Venemaa mõju majanduses kogu aeg vähendanud. Covidi aeg on veelkord tõestanud, et meie majandus on avatud, paindlik ja kohanemisvõimeline. Negatiivne mõju Eestile on väiksem kui mitmetes teistes Euroopa riikides. Saame hakkama, aga taaskord saavad pihta Covidi kriisist räsitud turism, majutus ja laiemalt meelelahutus. Kaovad enamus kui mitte kõik vene turistid, kes on elus hoidnud Ida-Virumaa turismisektorit. Lootust ei ole tagasi saada ka Covidiga kadunud Aasia turiste, sest sealt Eestisse reisida on nüüd päris raske. Mõjutab muidugi ka laiem foon, paljud ei soovi reisida tuumarelvaga vehkiva ja sõjas oleva diktaatori naaberriiki. Juba praegu küsivad mitmed Euroopa kolleegid Eesti üritustele sõites, kas siin on ikka turvaline.
Hetkel reaalsed sõja lõpetamise stsenaariumid tähendavad siiski kõik pingelise julgeolekuolukorra jätkumist meie regioonis. Seni kuni Putini režiim ei kuku, Venemaa oht Euroopale püsib. Parim strateegia on uueks olukorraks niipalju kui võimalik valmis olla. Kriis on alati ka võimalus. Üks Ukraina õppetunde on, et edu toob paindlikkus, inimeste ja ettevõtete kaasamine, eriti siis kui nad tahavad aidata. Ja vanade dogmade unustamine. Meie riik peab muutuma paindlikumaks ja sitkemaks.
Peame olema võimelised ressursse senisest kiiremini valukohtadele paigutama ja saama hakkama efektiivsemalt, vähema bürokraatiaga. Näiteks selles, et Eestisse jõudnud ja siin töötada soovivad ukrainlased saavad kiiresti selle võimaluse, mitte ei takerdu aeganõudvatesse elamis- ja tööloa protseduuridesse. Või selles, et fossiilsetest kütustest sõltuvuse vähendamiseks vajalike uute tuuleparkide ehitamise menetlused toimuvad kiiresti, protsesse lühendades, nagu nädalavahetusel otsustas Saksamaa. Selgeid murekohti ei tohiks ignoreerida. Turismisektor vajab juba enne suve abi uute sihtturgude leidmisel, mida saab toetada aktiivsete suuremahuliste kampaaniatega. Noorte Covidiga alanud ja sõjaga süvenev ärevus ja psühholoogilised probleemid vajavad eraldi tähelepanu. Need on vaid mõned näited.
Alati bürokraatia vähendamisest ei piisa. Keerulises julgeolekuolukorras peame rohkem investeerima strateegilistesse sektoritesse – sisejulgeolekusse, tervishoidu ja haridusse. Et ajal kui olukord nõuab neilt veelgi rohkem, oleksid meie päästjad, politseinikud, arstid, õed ja õpetajad puhanud ja motiveeritud. Et meie riik oleks sitke. Ehk on väga madal võlatase üks Eesti dogmadest, millest ajutiselt loobuda? Sihistatud ja eesmärgistatud kulutusteks ning mitte alati laenu võttes vaid teisi finantsinstrumente kasutades.
Ukraina Keskpank emiteeris selle nädala alguses ligikaudu 300 miljoni dollari eest sõjavõlakirju ja on rohujuuretasandi rahastust kasutades kogunud sõjaväele veel sadu miljoneid lisaks. Muidugi on see erakorraline olukord aga sihistatud võlakirjad on finantsturgudel järjest populaarsemad, nii sotsiaal kui kliimaprobleemi lahendamiseks. Olen kindel, et paljud eestlased oleksid valmis ostma tervishoiu, sisejulgeoleku või hariduse võlakirju ja panustama erinevates rahastamiskampaaniates, kui eesmärgid on selged ja õiged.
Ja lõpuks, viimased nädalad on eriti ilmekalt näidanud, et käega lüüa ei tohi. Valitsuse peamine ülesanne on hetkel mitte ainult sõnades vaid ka tegudes näidata, et kõik on kontrolli all ja meil on selge plaan, kuidas me edasi läheme. See vähendab ühiskonna ärevust ja annab kindlust. Aga enne kui asume uute probleemide lahendamise juurde tuleks vanad kaelast ära saada. Covid ei kao iseenesest. Vaktsineerimine, mis vähendaks radikaalselt haiglakoormust, on esimene riiki toetav samm, mida igaüks, kellel see otsus tegemata, saab teha.
© Image by mohamed Hassan from Pixabay
