Eesti odavmüük

Eile õhtul lõppenud esimesel konsultatsioonikohtumisel Keskerakonna, EKRE ja Isamaa vahel räägiti välispoliitikast. See lõppes kinnitusega, et „toetatakse Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja NATO-sse“. See, et osapooled pidasid vajalikuks seda välja öelda, on juba iseenesest problemaatiline. Eesti on EL-i liige, ning see liikmelisus on sätestatud rahvahääletusel vastu võetud Põhiseaduse kolmandas aktis. On kummastav raporteerida, millist osa Põhiseadusest on otsustatud toetada. Aga ometi see juhtus. Miks?

Sellepärast, et kõik teavad — Ratas, Seeder kui ühiskond laiemalt —, mis on EKRE seisukoht Euroopa osas. Nad pole sellest kunagi saladust teinud.

Sellepärast, et Mart Helme ja EKRE on korduvalt öelnud, et Eesti peaks kaaluma Euroopa Liidust lahkumist, et EL on “orjahingede mugavusmaa” ja et Eesti peaks loobuma EL struktuurivahenditest.

Sellepärast, et EKRE juhtkonnas ja Riigikogu fraktsioonis on inimesed, kelle tõsimeelne seisukoht on, et Euroopa Liidu immigratsioonipoliitika (oma selgete puudustega, millest oleme korduvalt ise kirjutanud) on George Sorose salavõrgustike manipulatsioon.

Või veel alles eile, et Eesti Välisluureamet, kes hoiatas Kremli rahastatud euroskeptiliste populistlike parteide tõusu eest Euroopas eelseisvatel EL parlamendi valimistel, on “globalistlike” sõnumite levitaja ja poliitika suunaja.

Paljud isamaalased ja keskerakondlased levitavad sõnumit (ja veenavad meidki), et pole hullu midagi — “mõisapere ei usu ise seda soga, see on lihtsalt nende retoorika. Võimule saades nad muutuvad.” Ei muutu. Miks? Sest erakonna edu taga pole mitte sisu, vaid stiil. Räige valitsusvastasus, rahvusvahelise koostöö vastasus, jürilinalik retoorika ja tohutud konspiratsioonid on veri, mida EKRE süda elanikkonda laiali pumpab. Oludes, kus nagu Mart Laari viimastel päevadel ettevõtjatele saadetud rahustavad kirjad on püüdnud veenda, et koalitsiooniläbirääkimistel hoitakse ära majanduse või ühiskonna tuksikeeramine, jääbki EKREle alles ainult räige stiil. See, et võib kogu aeg ja valimatult valetada ja halvasti öelda, on EKRE probleem, mida maskeeritakse talupoeglikuks otsekohesuseks, mitte partei kõige absurdsem ja ebarealistlikum programm, millest koalitsioonileppesse jõuavad tõesti võib-olla ainult need asjad, mis midagi ei maksa.

Aga rahvusvahelistes suhetes, koostöös ja diplomaatias pole Eesti-sugusel väikeriigil välja panna ega panustada palju enamat kui väärtused, stiil, kommunikatsioon ühise asja ja Euroopa karmi saatuse kordumise vältimiseks hädavajalike sammude astumisest.

Ratas ja Seeder üritavad luua fooni, et EKREga loodav koalitsioon ei muudaks Eesti julgeoleku- ja välispoliitika põhialuseid ega suunda. Ratas kasutab sama taktikat, mida ta kasutas ametist lahkuva koalitsiooni loomisel. Ka siis oli palju tema erakonna lääne- ja Euroopa-meelsusega seotud hirme. Keskerakonna puhul ei leidnud need kinnitust, sisuliselt võeti üle Reformierakonna välis- ja julgeolekupoliitika joon. See oli ka sotside ja toonase IRLi üheks tingimuseks valitsuse loomisel.  Eesti EL eesistumine aitas sellisele asjade käigule kindlasti kaasa, aga samade liistude juurde jäämine maksis Ratasele hulga venekeelse elanikkonna hääli, ehkki Eestile oli hea, et välispoliitiline kurss ei muutunud.

Seekord on asjad teisiti, sest probleemiks on lisaks vaid välispoliitikale kogu väärtusruum mida EKRE ja nendega koos ka uus koalitsioon kannab. Välispoliitika on järsku muutunud konsultatsioonide üheks võtmeküsimuseks. Ka Isamaa edukaima häältemagneti, kaitseministrist julgeoleku- ja välispoliitikaguru Jüri Luige eilne avaldus, et tema ennast EKREga ühes valitsuses ministrina ei näe, ei anna Ratasele-Seedrile nende retoorika osas mingit tuge. Samas on Luik tänases Isamaas pigem hüüdja hääl kõrbes. Sisuliselt puges Isamaa Seederi-Reinsalu juhtimisel välis- ja julgeolekupoliitikas valimiseelsel ajal EKREle kaissu. Just nemad räägivad läbi ka koalitsioonilepingut.

Jüri Luige väljaastumine sellest protsessist polnud mingi ime. Erudeeritud ja palju lugenud riigimehena, kes loeb massiivsetes kogustes avalikke ja vähemavalikke analüüse, teab ta väga hästi, kust EKRE retoorika pärit on, kes seda Euroopas levitab ja mis on nende agenda.

Selleks, et sisuliselt hinnata, kuidas EKREga koostöö julgeoleku- ja välispoliitikat mõjutaks, tuleb vaadata loosungitest kaugemale. Vaid nii võib saada tegelikult aimu sellest, kuhu suunas taoline liit Eestit tüüriks (või kuhu me triiviks).

* * *

Alustagem põhilisest. Riigi välis- ja julgeolekupoliitika ei ole parlamentaarses demokraatias mingi eraldiseisev, isoleeritud  dimensioon, millel pole mingit pistmist riigi sisepoliitikaga. Vastupidi, need on omavahel orgaaniliselt seotud. Kui koalitsioon viib ellu EKRE sisepoliitilisi ambitsioone, või kui EKRE kõlakoda üllitab avaldusi, mis on selges vastuolus meie olulisemate liitlaste alusväärtustega, on  sellel oluline välis- ja julgeolekupoliitiline mõju. Jüri Luik saab sellest suurepäraselt aru. Nagu ka sellest, et valija ei andnud talle üle 4000 hääle EKRE-näolise välispoliitika elluviimiseks.

21. sajandi maailm on läbipõimunum, vastastikku sõltuvam, kui 20. sajandi maailm. Mis meile veelgi olulisem, Eesti sisemine edu ja jõukus põhineb riikide vastastikusel koostööl ja ühisel heaolul. Meie olulisemate kaubanduspartnerite majanduslangus mõjutab Eesti jõukust koheselt. Kui globaalsed konfliktid puudutavad meie liitlasi, muudavad need ka meid haavatavamaks, sest neil pole lihtsalt võimalik meile vajadusel appi rutata – nende tähelepanu ja relvajõud on mujal. Ja vastupidi. Eestis toimuv ei jäta puudutamata ei meie suhtumist liitlastesse, ega meie liitlase suhtumist meisse.

Sise- ja välispoliitika vastastikuse sõltuvuse ilmekaim näide on Brexit. Brittide sisepoliitilisel angst’il, regioonide ebavõrdsusel, mahajäätuse tundel ja võõravihal oli kohalike populistide poolt pakutud selge välispoliitiline lahend – siduda end EL-ist lahti. Siis selgus, et sellel välispoliitilisel ’imerohul’ on aga omakorda rida sisepoliitilisi kõrvalmõjusid: see seab küsimärgi alla suured investeeringud Briti majandusse või sunnib juba seal tegutsevaid ettevõtteid (sh autotööstust) riigist lahkuma või oma tootmist vähendama. Brexit vähendab võimalusi kaupu ja teenuseid eksportida, mistõttu kaovad töökohad, ning lahkumine kitsendab brittide vabadusi ja võimalusi end realiseerida. Kõik kaotavad. Quad erat demonstrandum.

Ratase-Seederi jutt Eesti välis- ja julgeolekupoliitika suundade muutumatusest on seega häma, kuni pole teada, milliseid sisepoliitilisi eesmärke kolm erakonda esiplaanile seaks. Aga siin ei pea me ju tegelikult pimeduses kompama. EKRE eesmärgid on meile teada.

* * *

Euroopa Liidus on mitmeid riike, kes vormiliselt kuuluvad ELi, kuid kelle valitsused sisuliselt töötavad ühiste eesmärkide vastu. See võib väljenduda mitmeti ning sellel on selge väärtustel põhinev, majanduslik ja/või poliitiline mõõde. Lõppkokkuvõttes taandub kõik hoiakule: kas riik tahab koostööd teha või pidurdab seda, kas ta edendab ühiseid väärtusi või töötab nendele vastu. Kas ta suudab enda huvi defineerida läbi ühisosa või mõtestab neid kui vastandeid.

Itaalia, Poola, Ungari, Rumeenia, Suurbritannia, ja mööndustega Austria ning majanduskriisi palavikus ka Kreeka on näited vormilisest liikmelisusest, kuid sisulisest vastutöötamisest ELis. Nende ühine nimetaja on, et kõikide nende valitsuste vähemalt üheks osapooleks on EL-i liikmelisust eitav või seda kahtluse alla seadev liikumine. EKRE kaasamine asetaks Eesti paratamatult sellesse ritta. Seeder ja Reinsalu võivad nõrkemiseni rääkida sellest, et nad ehitavad üles unikaalset sõltumatut Eestit. Eks ka Poola ja Ungari on unikaalsed. See ei muuda fakti, et Eesti poliitika saab olema sarnane Poolale, Ungarile ja Rumeeniale ning just nende riikidega koos meid tulevikus nähakse.

On rida teemasid, kus EL-i liikmetel tuleb võtta selge põhimõtteline seisukoht. Ei saa laveerida ja kompromissi otsida. Sa kas jagad arusaama õiglusriiklusest, kohtute sõltumatusest, vähemuste õiguste kaitsest või ei jaga. EL-i probleemid Poola, Ungari ja Rumeenia valitsustega kuuluvad just sinna kategooriasse. On ka olukordi, kus probleeme saab lahendada vaid ühiselt. Taolises olukorras liitlastele selja keeramine, lahendustele vilistamine, jätab partneritele kauaks halva maitse suhu. Ungari otsus väsimatult Euroopa Liitu kritiseerida aga samas ELi toetused kahel käel vastu võtta on taoline mõru pill. Nagu ka Kreeka või Suurbritannia sisuliselt täiesti erinevad, kuid koostööd välistavad sammud eurokriisi ajal.

Need on põhimõttelised küsimused ja hoiakud, mis mõjutavad EL-i liitlaste suhtumist ja valmisolekut neid riike toetada. Milleks peaks Saksa maksumaksja doteerima miljardite eurode ulatuses Rumeenia arengut, kui sealne valitsev erakond teeb kõik endast oleneva, et kaitsta korrumpeerunud poliitikute ja ärimeeste hämaraid skeeme nendesamade Saksa maksumaksjate rahade najal rikastumiseks?

Samuti kehtib ühistest väärtustest kinnipidamise olulisus julgeolekupoliitikas, kus usaldus ongi tihtilugu määravam kui võimekus. Eesti julgeolekupoliitika põhineb NATO kollektiivkaitsel. Maagiline 2% kaitsekulutuste määr on kindlasti oluline. NATO ei saa kollektiivselt olla teovõimeline, kui enam kui pooled liitlastest kollektiivsesse kaitsesse ei panusta. Seega on kaitsekulutuste määra säilitamine senisel tasemel või selle tõstmine kindlasti oluline.

Kuid raha ei ole kõik. Miks peaks Prantsusmaa kodanikud toetama oma tuuma-arsenali kasutamist Poola kaitsmiseks, kui nende valitsus vilistab kohtute sõltumatusele, mille tulemusena saavad lüpsta Poola investeerinud prantsuse kodanikud? Miks peaks USA avalikkus toetama Eestisse oma sõdurite saatmist, kui Eesti valitsuses olev erakond mõnitab Eesti elanikke kaitsvaid ameeriklasi nahavärvi või seksuaalse sättumuse pärast? Mis on see ühisosa, mis meid liidaks? Kaks protsenti? Vaevalt.

Siin on samuti oluline märkida, et on asjatundmatu ja jabur üritada eristada või vastandada Eesti kuulumist NATOsse ja EL-i, mida EKRE programm teeb. Need kaks on mõlemad Eesti julgeoleku nurgakiviks, mis teineteist täiendavad. Pole paremat näidet kui küber-ruum, kus NATO kaitsevõime ja EL-i tsiviilvõimekus edendavad Eesti küberturvalisust sümbioosis. Ning 2007 aasta pronksiöö ajal aitas Eestit just EL-i diplomaatiline surve, mitte NATO vihmavari.

Lennart Meri on sõnastanud Eesti välispoliitika põhieesmärgi: tagada, et me poleks enam kunagi üksi. EKRE kaasamine muudaks Eesti julgeoleku- ja välispoliitika lähtealuseid: liitlased kaotaksid kindluse, et jagame nendega samu väärtusi. Eesti asetataks ’tuumiku’ asemel halli tsooni, me kaotame oma mõju ja mõjukuse, mis on täna palju suurem Eesti elanike arvust ja jõukusest ja mida on aastakümneid  sihikindlalt ja oskuslikult üles ehitatud, hullema stsenaariumi kohaselt muutuks me ’paariaks’. Me oleksime rohkem üksi, kui kunagi varem viimase 30 aasta jooksul.

Asjaolu, et NATO julgeolekuarhitektuuris on teisigi riike, kellel on ühiste väärtustega probleeme, meid palju ei peaks lohutama. Ükski neist pole miljoniriik Lääne tsivilisatsiooni serval, pilk kordamööda tulevikku ja pimedasse kuristikku suunatud. Eesti jaoks on julgeolek A&O ja küsimus on, kas EKRE ohustab seda või mitte. Muuseas ei pruugi – ega me ju lõpuni ei tea – aga meil pole EKREt millegi muu järgi hinnata, kui nende ütlused ja teod.

* * *

Üks Eesti välispoliitika põhimõte on seni laias laastus olnud, et riigi välispoliitika on terviklik ja ühtne. See tähendab, et valitsuse eri osapooled ajavad n-ö ’sarnast joont’. Väikeriigil ei ole luksust välispoliitiliste sõnumite kakofooniaks, kuna meie ainus välispoliitiline valuuta on usaldus ja tõsiseltvõetavus. Eriti oluline on see suhetes NATO ja EL-iga. See ei puuduta ainult välispoliitikat selle kitsamas tähenduses. Eesti peaminister ei ole EL-i valitsusjuhtide tippkohtumisel kliimaküsimustes tõsiseltvõetav, kui tema valitsuse keskkonnaminister räägib teist juttu. EKRE võib ju teeselda muud, kuid kliima on globaalne küsimus, mis mõjutab oluliselt EL-i suhteid Hiina ja USA-ga.

Pole võimalik näha ette EKRE koalitsiooni Keskerakonna ja Isamaaga, ilma et EKRE liikmed ei kuuluks valitsusse, ei teostaks Riigikogu liikmetena järelevalvet valitsuse tegevuse üle või ei suunaks selle poliitikat. Jah, välis- ja julgeolekupoliitikat ei tee abstraktsed erakonnad vaid naised ja mehed, reaalsed inimesed. Ning on oluline, et võtmekohtadel oleks võimekad inimesed. Kuid ka välis- või julgeolekupoliitikas ekspertidena tuntud inimeste nimetamine välis- või kaitseministriks ei annaks võimalikule uuele koalitsioonile mingit alust väita, et EKRE on sellega välispoliitikas tasalülitatud.

Esiteks seetõttu, et valitsuse ’ühel häälel’ kõnelemise tavast peaks kinni pidama nt rändeküsimuses EKREst pärit võimalik siseminister. Teiseks, ja olulisemana, teavad meie liitlased nii nagu ka meie, et kui asjaks läheb, teeb otsuseid valitsus tervikuna või Riigikogu enamus. Ja kui enamuse hulgas on EKRE, siis on see enamus ühtlasi ka EKRE huvide ja väärtuste pantvangis.

* * *

Lõpetuseks ja kokkuvõtteks: Ratase ja Seederi avantüür Helmega muudaks paratamatult Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhisuundi. Ei Keskerakonna, Isamaa ega ka EKRE väärtushinnangud ei saa olla kirjas mitte nende ühises võimalikus koalitsioonilepingus, mis sõlmitaks vähima ühise nimetaja pinnalt, vaid nende programmides, senistes sõnumites ja väljaütlemistes. Nendest ei ole nad keegi taganenud ega saakski seda teha. Mistõttu ei ole tõenäoline Seederi ennustus, et valitsusse saades muutub EKRE poliitiline retoorika või sisu.

EKRE valitsusse kaasamise välis- ja julgeolekupoliitilist mõju ei ole võimalik ohjeldada poliit-tehniliste vahenditega. Nii nagu ei pea keegi tõsiseltvõetavaks Ratase juttu Putini Ühtse Venemaaga sõlmitud koostööprotokolli raugemisest (kui abielu on raugenud, pole ju probleem ka lahutus ära vormistada), ei ole võimalik koalitsioonilepinguga ära kaotada Helme rassistlikke kommentaare liitlassõdurite aadressil, võõraviha õhutamist, vähemuste õiguste mahategemist või neid kinnitavaid siseriiklike samme. Just neid väärtusi EKRE kannab. Ja need ei ole muutunud. Väita, et kõigel sellel pole välispoliitikaga mingit pistmist on rumalus, mis vaid kinnitab, et rääkijal pole tegelikku arusaama sellest, kuidas riigi välispoliitika toimib.

Ratas on EKRE kaasamisega konsultatsioonidesse juba täna murendanud oma mõningast välispoliitilist usalduskrediiti, mille Keskerakond Eesti EL eesistumise ajal valitsust juhtides välja teenis. Liitlased ja välismeedia peavad just teda meheks, kes EL-i ühe edukama uue väikeriigi paremäärmuslastele kandikul kätte kannab. Valitsus EKREga viiks Keskerakonna välispoliitiliselt üsna nõrga aktsia vabalangusesse. Ning Seederi juhitud Isamaa – seesama Isamaa, mis on end tituleerinud riigimeeste ja –naiste erakonnaks, mis seab riigi eksistentsiaalsed julgeolekupoliitilised huvid alati partei huvidest kõrgemale – on distantseerinud end erakonna julgeolekupoliitika grand old man’ist Luigest ja  selle avantüüri tagantutsitajana minetanud mõttelise aupaiste ning muutunud tavaliseks turukauplejaks. Odavalt.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit