EESTI ON VALMIS!

Allkirjastatud koalitsioonilepe on läbi aegade mahukaim, 597 punkti. Nelja nädala töö tulemuseks on 38 lehekülje pikkune kokkulepe. Sellel 38 leheküljel näitab kolmikliit, et Eesti on tegelikult valmis. Siit-sealt veidi veel kõpitseda, kohendada ja polsterdada, siis viimistlus … ja kõik ongi korras. Suuri reforme ja muutusi ei ole enam vaja.

Kokku 21 peatükist, päris poliitikavaldkondadeks ei saa neid kõiki nimetada, plaanitakse suuremaid muutusi neljas. Enamuses valdkondades piirdutakse väiksemate uute algatuste ja olemasolevate programmide mahu suurendamise või laiendamisega. Kaheksas valdkonnas ei ole muutuste ambitsiooni üldse näha, jätkatakse seniseid tegevusi ja tehakse kosmeetilisi parandusi.

Kõigepealt läbirääkimiste ajal palju meediatähelepanu saanud sõlmküsimustest. Muutusi on suudetud kokku leppida lastega perede ja madalapalgaliste toimetuleku parandamiseks – kavas on luua elatisrahafond, oluliselt suurendatakse lastetoetusi (eriti lasterikastele peredele), luuakse madalapalgaliste maksutagastus ja plaanitakse rakendada riiklikud meetmed palgapoliitikas regionaalsete ja sooliste palgaerinevuste vähendamiseks. Perepoliitika osas on tagasi ka mitmed 2007. aastal kolmikliidu koalitsioonilepingus olnud, kuid siis majanduskriisi tõttu “to do listist” maha tõmmatud meetmed nagu huviringi toetus ja lasteaiakohtade programmi jätkamine riigi toel.

Tööjõumaksude vähendamise sõlmküsimuse osa koosneb ühest punktist – sotsiaalmaksu vähendamine 1% võrra ja sotsiaalmaksu maksmise paindlikumaks muutmine. Kuna mahukad muutused paindlikuma sotsiaalmaksu osas tähendaksid eelarvele suurt kulu, on selle punkti näol tegemist pigem Reformierakonna järk-järgulise tööjõumaksude vähendamise kava jätkamise, mitte suurema poliitikamuutusega. Sellele muudatusele on oma hinnangu andnud ka eeldatav suurim kasusaaja – suurte palgafondidega suurtööstusettevõtteid koondav Tööandjate Keskliit – Tamsar: Ühest protsendist pole tolku.

Ääremaastumise peatamise lahendustest on peaaegu uus sotsiaaldemokraatide üürikorterite programmi käivitamine, mille poliitilise avangu tegi eelmisel sügisel majandusminister Palo, öeldes, et kui riik võtaks aastas ehitada 100 üürikorterit, maksaks see 5 miljonit eurot. Toona kritiseerisid seda ebaefektiivse meetmena ühtmoodi nii kinnisvaraeksperdid kui koalitsioonipartnerid. Näis, kuidas programmi elluviimine õnnestub, sest tegemist on ülikalli sotsiaalabimeetmega ja pole kindel, et läbirääkijate Exceli tabelis on selleks planeeritud vajalik summa. Teised 19 punkti selle valdkonnas tegelevad paigasolevate meetmete jätkamise või väikese edasiarendamisega. Julgeolekupeatükis ei olnudki suuri muutusi oodata, uue rõhuasetuse toovad laiapindse riigikaitse algatused. Üldiselt ei too need peatükid siiski tugevaid uusi tuuli.

Suur asi on põhjalik riigireformi peatükk. Riigi toimimisele ei ole pärast Res Publica juhitud valitsust ükski koalitsioon nii palju tähelepanu pööranud kui äsjasündinud. Eraldi ministrikoha loomine riigiasjadega tegelemiseks on programmi vaadates igati kohane. Tõsine reform on selles peatükis küll vaid haldusreform. Kavas on reformi toomine peaministri juhtimise alla, seatud kriteeriumitele mittevastavate omavalitsustele sundliitmine, maavalitsuste sisuline kaotamine ja pealinnaregiooni eraldi luubi alla võtmine. Vabaerakonna poolt koalitsioonilepingusse toodud demokraatiapaketist ei ole konkreetseid muutusi alles jäänud, seda teemat hoitakse ehk Vabaerakonna koalitsiooni toomiseks vajalikul hetkel. Küll soovitakse kärpida Tallinna võimalusi poliitreklaami tegemiseks ja lubatakse Riigikogu liikmed uuesti volikogudesse. Riigi toimimise paindlikumaks muutmine ja ametnike arvu vähendamise eesmärk on vajalikud suunad, aga tuntavat muutust see riigi toimimises kaasa ei too. Jätkatakse sellega, mida 2014. aasta koalitsiooni kokkupanemisel alustati.

Teistes valdkondades on plaanitud muutusi vähe. Kui põllumajandusministeeriumi muutmine maaeluministeeriumiks, mille täpne valitsemisala ei ole veel partnerite vahel selgeks vaieldud, välja arvata, on veidi reformiambitsiooni näha vaid energeetikas, tervishoius ja transpordis. Kuid energeetikas piirdub valitsusliit ambitsioonikate pikaajaliste eesmärkide seadmisega (aastaks 2030 peaks Eesti muutuma energiaallikaid eksportivaks riigiks, kus 50% elektrienergia lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia ja 80% soojusest toodetakse biokütustest), mille täitmiseks 4 aasta jooksul palju konkreetset kokku ei ole lepitud.

Tervishoius on poliitikamuutuse alged näha, koalitsioonileppesse kirjutati möödunud hilissügisel Haigekassa nõukogus tehtud otsus käivitada patsientide vaba liikumise pilootprojekt konkreetsetel erialadel. Vastavalt Haigekassa nõukogu otsusele on alustatud ka seaduseelnõu väljatöötamist, eelnõu väljatöötamiskavatsus on Sotsiaalministeeriumi-sisesel kooskõlastusringil. Kuigi patsientide vaba liikumine sisaldub ka Konkurentsivõime kava “Eesti 2020” dokumendis, on pilootprojektist, kui see ühel hetkel käivitub, reaalse tervishoiusüsteemi rahalise kestlikkuse probleeme leevendava reformini pikk tee minna. Arvestades sotsiaaldemokraatide (loe Nestor) ja reformierakondlaste (loe Pevkur) maailmavaatelisi erinevusi tervishoiusüsteemi arengust, saab see tee olema pigem konarlik. Samuti on leppes taas “eraõiguslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus”, ent selle rakendamiseks vajalikku poliitilist tahet ja ka konkreetset lahendust on täna keeruline oletada. See teema on lepetes juba vana olija, sisaldudes kõikide koalitsioonide plaanides juba kümnendi jagu, kunagi eelnõuni  jõudmata. Peamiselt seetõttu, et pole selge, kes hakkab keerulist ja tervistkahjustavat tööd tegevaid inimesi kindlustama ja kes selle poliisi eest tasuma hakkab. Eesti kindlustusandjate suutmatus missioonipiirkondadesse suunduvatele kaitseväelastele mõistliku hinnaga kindlustuskaitset pakkuda on siin “eeskujuks”.

Sissetulekute kasvatamise ja ettevõtluse edendamise all olev transpordipoliitika osa loetleb suuri taristuobjekte, sealhulgas Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamine, Rail Baltica ehitamisega alustamine ja Ülemiste reisiterminal, kuid need projektid on teada tuntud ja juba aastaid ette valmistatud. Siiski ka siin ka üks uus mainimist vääriv arendus – Muuga sadama regionaalseks konteiner-hub‘iks arendamine. See on ettevõtjatelt (Transiidikeskuse AS ja Tallinna Sadam) pärit idee, mida möödunud suvel transiidiseminaril tutvustati. Konteinertransiit on ainus viimastel aastatel transiidis kasvu näidanud kaubaveo liik, see põhineb toimivatel ärimudelitel – Rail Baltic aitab käivitada ka põhja-lõuna suunalist transiiti (Soomest Ukrainasse, Türki ja Sloveeniasse, kus asub Koperi sadam, mis võtab vastu ookeanilaevu maailmameredelt) ja nii oleks riigipoolse toe korral (läbimõeldud navigatsioonitasude, kaubatasude, sadamatasude, raudtee kaubaveopoliitika ja üldine infrapoliitika) võimalik siin kinnistada püsivalt oma regionaalne konkurentsieelis.

Koalitsioonileping on erakondade valimisprogrammide peegeldus

Koalitsioonilepingud on muutunud järjest mahukamaks ja detailsemaks, üheks põhjuseks on siin usaldamatus partnerite suhtes, aga see ei ole ainus ja peamine põhjus.  Aastatega tekkinud arusaam, et asjad, mis ei ole koalitsioonilepingus, ei mahu valitsuse poliitiliste prioriteetide hulka ja nendega ei tegeleta, on märk poliitilisest küpsusest – olulistel poliitikatel peab moel või teisel olema valimistelt saadud mandaat. Nii suhtutakse koalitsioonileppesse sakraalselt ka näiteks Soome poliitikas ja seetõttu on iga lause seal tähtis.

Koalitsioonileping on ennekõike peegeldus erakondade programmidest. Just valitsevad erakonnad on programmide koostamisele suurt tähelepanu pööranud. Palju sisendit saadakse erinevate huvigruppidega suheldes ja palju arutelusid korraldades. Tulemuseks on pikad ja põhjalikud valimisprogrammid, mis sisaldavad erinevate huvigruppide ja toetajate aga ka erinevate erakonna liikmete seisukohti. Igal erakonna liikmel ja toetajal on “oma lause” mis peab programmis sisalduma ja mille jõudmist koalitsioonilepingusse kiivalt jälgitakse.  Võttes arvesse, et Reformierakonna programm nendeks valimisteks oli 93 lehekülge, Sotsiaaldemokraatide programm 44 lehekülge ja IRLi programm lausa 120 lehekülge pikk, on 38 lehekülge hea lõpptulemus.  “Pliiatsid” tegid head tööd. Näiteks kurikuulus “Eesti hagija punkt” siiski seekord koalitsioonileppesse teed ei leidnud.

Valitsuserakonnad kasutavad programmi allikana palju ka ministeeriumite infot. Ministrid küsivad ikka enne läbirääkimistele minekut oma majast, mis on peamised koalitsioonilepingus kindlasti kajastamist vajavad punktid ja sageli on ka ametnikel huvi konkreetseid asju lepingusse kirja saada. Samuti soovivad koalitsioonierakonnad seniste poliitikate jätkumist. Kui arvestada, et ka IRL on äsjane valitsuserakond ja alates 2007. aastast järjepidevalt valitsuses olnud on arusaadav, et punktide arv, mille eesmärgiks on senist tegevust “jätkata” on suur ning poliitikamuutuste ja reformide arv väike.

Kui paljudes punktides “ei leitud ühisosa”?

Teine põhjus, miks poliitikamuutuste ja reformide arv pisike on, peitub erakondade erinevas maailmavaates. Sotsid on seekord oma huvide eest tugevamini seisnud kui 2007. aastal, kus lepe oli rohkem Reformierakonna ja IRLi nägu. See oli võimalik, sest IRL polnud Reformierakonnaga ühes paadis ja läbirääkimiste alguses segas kaarte Vabaerakond, kellest oli sotsidel palju abi, kuigi nad alguses Talvik, Herkel ja co kaasamisele tuliselt vastu seisid.

Erakondade suuresti erinevad vaated ja huvid põrkuvad paljudes riigi arengu võtmevaldkondades – maksundus, sotsiaal- ja regionaalpoliitika, majandus, tervishoid, energeetika, haridus. Punktid, kus ühisosa täiesti puudub, jäävad lepingust kõrvale. Erihuvid peegelduvad hästi väga lühikestes peatükkides kodakondsuspoliitikast ja lõimumisest-eestikeelsest haridusest vene õppekeelega koolis, aga ka ühepunktilises tööjõumaksude alandamise ning kõhnas maaelu peatükis. Palju konkreetse erakonna poolt plaanitud muutusi on välja jäänud ka teistes peatükkides.

Lisaks päris kõrvale jäänud punktidele on koalitsioonilepingus suur hulk punkte, kus lõplikku ühisosa ei leitud. Punktid, kus ei saadud päris lõplikule kokkuleppele, aga arvati, et tõenäoliselt tuleb need ära teha, on sõnastuses peidetud ja nende tähendust teab vaid kitsas ring läbirääkijaid. Nii näiteks võivad teadjad valitsusliidu leppest välja lugeda ka pakendimaksu kehtestamise, mida Rahandusministeerium ammu on soovinud, ent millele Keskkonnaministeerium seni vastu on olnud. Valdavalt on need punktid, kus üks koalitsioonipartner on tugevalt vastu, siiski selgelt kirja pandud sõnadega “kaalume” ja “analüüsime võimalusi”. Nendes teemades on oodata tuliseid valitsusesiseseid arutelusid.

59 punkti koalitsioonileppes (täpselt 10%) on jäänud ilma kokkuleppeta ja kirja on läinud “kaalumine” ja “analüüsimise vajadus” või “võimaluste otsimine”.

Nii et kaalumist valitsuskoalitsioonil jagub. Kui koalitsioonipartneritel jäkub kompromissivalmidust ja läbirääkimiste tahet, võib valitsus püsida kaua. Aega ju on, et pidada neid pisimuudatuste kohta käivad arutelusid ja otsida “ühisosa”, sest suures pildis on tänase koalitsiooni jaoks Eesti valmis!