Ei!

Valitsuse poolt plaanitav abielu referendum on tühi ja sisutu. Rahvahääletus, mis kinnitab üle praegu kehtiva olukorra, ent loob juurde juriidilist ebaselgust ja lõhestab ühiskonda sõltumata selle lõpptulemusest, on ebavajalik. Muidugi tuleb neil, kes sellisel moel korraldatud rahvahääletust valeks peavad, teha kõik, et algatamiseks vajalik lihthäälteenamus Riigikogus kokku ei tuleks, ent tänaseks on siiski väga tõenäoline, et referendum toimub. Mitte iga rahvahääletus pole vale. Vastupidi — Eesti põhiseadusegi järgi on rahvahääletus Eesti rahva jaoks Riigikogu valimiste kõrval kõrgeim riigivõimu teostamise viis. 1992. aasta põhiseaduse referendum, 2003. aastal Euroopa Liitu astumise küsimuses rahva arvamuse küsimine on head näited, kus suure poliitilise sammu astumiseks küsitakse inimeste arvamust ja talitatakse selle järgi. Rahvahääletus ei peaks olema viktoriin või inimeste hanitamine, pärast mida, olenemata hääletustulemusest, midagi ei juhtu Analüüsime, mida just niimoodi läbiviidav “küsitlus” endaga kaasa toob:.

1. Samasooliste paaride abielu on küsimus, milles selge ja väljakujunenud seisukoht on alati ainult vastaste enamusel. Tavaline Eesti inimene pole pidanud selles küsimuses seisukohta kujundama, see ei figureeri tema perekonna õhtusöögivestlustes, ka mitte haritlas- ja kultuuriringkondades. Tavalist inimest ajab segadusse ja halvimal juhul isegi närvi, miks selline asi on prioriteet number 1 ja miks peab selle üle aastast-aastasse jaurama. Eriti praegusel koroona-ajastul, mil murede keskpunktis on töökohad, laste haridus, perede koospüsimine ja vaimne tervis ning palju muud. Ka geipaarid on praegusest arutelust pigem häiritud, kui seda toetavad. 

2. Ent kui inimestelt arvamust küsida, on toetus samasooliste paaride abielule siiski märkimisväärne. Suvel läbi viidud küsitluse järgi toetab geiabielusid 38% eestlastest, vastu on 55%. Pelgalt kooseluseadusele (mis seadustas samasooliste paaride lepingulise kooselu) oli juba möödunud aastal toetajaid rohkem kui vastaseid. Vaadates teiste riikide referendumite kogemusi pole samasooliste paaride abiellumise lubamise toetajate ja vastataste vahe selline, mida hea kampaaniaga oleks võimatu teisele poole kallutada. Seda muidugi juhul, kui referendumi põhiküsimus oleks vaid samasooliste õigused. https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uuring-geipaaridel-lubaks-abielluda-pea-40-protsenti-eestlastest?id=91478524

3. Rahvahääletuse korraldamise eesmärk pole mitte selle tulemuses, millest midagi ei tulene, vaid ettekavatsetud viisis kasutada rahvahääletust võimalusena öelda Eesti inimestele isiklikult sitasti, lootes niimoodi pasatormis ratsutades valimistele vastu minna. Küsimus on teadlikus ja planeeritud rahvusliku ühtsuse lõhkumises läbi räuskleva, inimesi alandava ja ähvardava retoorika, millega domineeritakse täielikult igapäevast meediatsüklit ja avalikkuse tähelepanu. Roheliste käivitatud perekonnaseaduse muutmise rahvaalgatus, mis lubaks geipaaridel abielluda, on kogunud üle 30 000 allkirja. Need allkirjad on muidugi toetus geipaaridele ja inimeste võrdsele kohtlemisele, aga samamoodi on need protest toksilise poliitilise kultuuri jätkumisele. 

4. Selles õhustikus ei ole EI abielu igavesele piiramisele vaid mehe ja naise kooseluks kindlasti võimatu. Võib-olla on see isegi tõenäolisem, kui see võiks olla tulevikus teistsuguse koalitsiooniga. Räuskava stiiliga valitsuspartner, kes tegeleb ebavajaliku teemaga vaid erakondlikul eesmärgil, kogub potentsiaalselt palju protestihääli valitsuse vastu EI poolele.

Mida siis teha?

5. Erinevalt EKREst on kõigi teiste parlamendierakondade kalkulatsioon, et see referendum on nende jaoks kaotus, ükskõik kuidas nad ei käituks. EKREl on aga palju võita, sest vastanduv kampaania viib toetuse üles ja mobiliseerib nende toetajaskonda ka kohalikel valimistel. Nii oleks teistele kõige parem, kui referendum mööduks nii väikese tähelepanu all kui võimalik ja enamikel erakondadel ei tuleks võtta selget poolt ega vastu seisukohta. Juba praegu näeme, et küsimusel, kus rinded ei jookse erakondade vahel vaid ka erakondade sees, on potentsiaali kõik omavahel totaalselt tülli ajada. Ka need, kes vähemuste õigusi väga toetavad ja võiksid valitsuse vastu ühist rinnet moodustada.

6. Kuid on naiivne arvata, et süsteemset, rahastatud kampaaniat geipaaride õiguste kaitseks ei tule “ja kõik möödub rahulikult”. Isegi kui see mängib trumpe kätte EKREle, sest neil on millele selgelt vastanduda, on geikogukonnal täielik õigus või lausa kohustus enda õiguste eest seista. Mis siis, et lahinguhetk ei ole enda valitud. Kui sind rünnatakse, peab end kaitsma ja peab kaitsma oma inimesi. Ja need on Eesti inimesed, meie inimesed. Puudub põhjus ka uskuda, et meedia suudaks, tahaks (või peaks) rahvahääletuse kampaania käigus ignoreerida EKRE süütevedelikupidu jaanilõkke ääres, sest “uudise kriteeriumid pole ju muutunud” ja jätkuvalt on teiste kohta halvasti ütlemine uudise kõrgeim vorm ning selle ümber keeristormiks keriv poliitiline ažiotaaž kõige odavam viis ajakirjandust teha. Seetõttu tuleb EKREle vastukampaania ka siis, kui mõned parteid proovivad kõrvalseisjaks jääda. Inimeste võrdsed võimalused puudutavad ühiskonnas tugevalt ka paljusid inimesi laiemalt, kes ei taha jääda istuma ja ootama. Eesootav kampaania võimendab ühiskonnas niigi üha laiemalt levivat muret, et geidele järgnevad järgmised grupid, kelle õigused ja positsioon satuvad löögi alla. Rahvahääletust võetakse seetõttu kui vajadust seista vabaduste ja demokraatlike väärtuste eest laiemalt. Meiega sarnase ajalooga Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on piisavalt hoiatavaid näiteid, kus kodanikuühiskond on jäänud passiivseks ja demokraatia on tegemas kiiret vähikäiku. 

7. Nii pole roheliste algatuses, mida toetab Eesti 200, midagi üllatavat. Nad teevad enda seisukohalt kõike õigesti ja mõlemal on parlamendiväliste erakondadena palju võita. Presidendivalimistega nad kuidagi pildile ei pääse. Referendum on neile hea lainehari kohalikeks valimisteks, seda enam, et nende valija valdavalt nagunii toetab geipaaride abielu. 

8. Eriti Reformierakonna seis on sarnane vene muinasjutu valikutele, kus vasakule minnes kaotad käe ja paremale minnes jala. Kahtlemata võib geipaaride abielu toetamine nende toetajate arvu vähendada, sest nende toetajate hulgas on kindlasti oluline hulk inimesi, kes on samasooliste abielu suhtes kõhkleval või eitaval seisukohal. Kuni valimisteni oleks aga Reformierakonnal vaja kehastada opositsiooniliidrina kõikide lootusi, kes pole rahul praeguse valitsemisega üldiselt, sõltumata üksikküsimustest. Klassikaliselt soovitavad poliitikastrateegid sel juhul vältida ebapopulaarsetes või lõhestavates küsimustes positsiooni võtmist.

9. Kas see on kujunenud oludes parim võimalik strateegia? Ühiskond ootab, et solvamistele ja räuskamistele seistakse vastu. Väljaku ääres passimine võib Reformierakonnalt viia nende hääli, kes ootavad, et vähemuste õigusi selgelt kaitstakse. Passiivseks jäämine võib asetada Reformierakonna valitsusega samale poolele, selle asemel, et teha opositsiooni selge liidrina aktiivset kampaaniat tänase valitsuse valitsemisstiili ja ülbuse vastu. Ja viia neilt valijaid kohalikel valimistel, või vähemalt tekitada piisaval hulgal heitunuid, kes valima ei lähe. Eriti Tallinnas ja eriti olukorras, kus Kaja Kallas ise ei kandideeri opositsiooni esinäona. Reformierakonna valijakoalitsioon on küll lai, aga Keskerakonnaga Tallinna regati esikoha peale purjetamises ei kannata see laev eriti lekkimist.

10. Viimasest kooseluseaduse arutelust Riigikogus on möödunud mitmeid aastaid. Vahepeale mahub palju EKRE solvanguid ning Eesti luterliku kirikupea kummalised sõnavõtud referendumi teemal. Enamus kooseluseaduse toetajatest ei ole vastu ka geipaaride abielu lubamisele, ent paljudel, sh nendel Riigikogus, kes lõpuks olid valmis kooseluseadust toetama, on ka veel meeles lubadused “me räägime kooselust, aga kohe kindlasti mitte abielust”. Aktiivne kampaania a la “hääleta ei, et hoida ära vähemuste õiguste piiramine ja seisa vastu valitsuse räuskamisele ja solvangutele” võiks paremini töötada. 

11. Riske on rahvahääletusel ka Isamaa jaoks. Parempoolsete tiiva (kuhu erinevatel teemadel võib juba ligi pool fraktsiooni kanda) rahvahääletuse läbiviimist mittetoetav seisukoht viib koalitsioonilt referendumi algatamise hääletusel hääli, aga ei väära lõppotsust. Küll aga võib see tekitada sisepingeid enne uue juhi ja eestseisuse valimisi järgmisel suvel ja mobiliseerida sotsiaalselt liberaalsemat ja majanduspoliitiliselt konservatiivset tiiba parteid üle võtma — kas see õnnestub, on juba parteiliikmete rida.

12. Sotside seis tundub lihtsam — toetada geipaaride abieluõigust ja teha referendumi eel aktiivselt EI-kampaaniat. Muidugi ei ole polariseeriva ja pandeemiameeleoludega mittehaakuval teemal kampaania tegemine kohalike valimiste kontekstis sotside esimene eelistus. Võib vaid arvata, mitu häält suudab Kalvi Kõva näiteks Lõuna-Eesti omavalitsustes selle teemaga teenida. Kuid kujunenud olukorras palli mahakukutamine võimaldas rohelistel maas lebav poliitiline kapital ise üles korjata. Sotside passiivsus mõjutas ilmselt ka Reformierakonda passima. Sotside valijatel on taolist ähmast joont eriti raske mõista. 

13. Ka Keskerakonna valikute ruum on ahtake — nagu teisedki erakonnad, ei soovinud nad referendumit KOVi valimiste ajal, aga seda ajas pool aastat ette tuues võisid nad endale jalga tulistada — kevadeks antakse kogu poliitiline initsiatiiv ja meedia vabatahtlikult käest ära. Isamaa sisepinged ja EKRE jätkuvalt ühiskondlikke teravusi loov stiil destabiliseerivad valitsust ja vaatamata vene valija kannatlikkusele on peaminister Ratasel Eesti avalikus ruumis arvamusliidri rolli raske hoida. Iga päevaga kipub vähenema usk, et ta suudab lisaks valitsuse koosolekute juhtimisele seda päriselt põhiseaduse raamides hoida. Oludes, kus ideoloogilist ühispinda sellel valitsusel napib ja oma vene valijate jaoks midagi ära teha ei saa, jäi Ratasel alles ainult üks lubadus — olla Eesti ühendaja. Tänase tempo juures on kevadeks sellest ühtsusest ainult pilpad järel ja Keskerakonna liidrid on naiivsed, kui nad arvavad, et geide vaenamine jääb EKRE ning seeläbi valitsuse viimaseks suureks mõtteks. Selliste tüüpide meelt lahutades ja kunagi end ise opositsioonist leides võib Ratas olla vastamisi valitsusega, kes hakkab küsima rahva arvamust välismaalaste, venelaste või teab mis muude väljamõeldud vaenlaste kohtlemises. 

14. Enne referendumit tuleb Riigikogul teha veel mitmeid praktilisi valikuid. Esiteks, küsimuse sõnastuse osas. Järgmise aasta alguses jõuab parlamenti roheliste rahvaalgatus perekonnaseaduse muutmiseks. Opositsioonil oleks väga kummaline komisjonis olla vastu selle suurde saali hääletusele toomisele. Koalitsioonil ehk mitte, ehkki koalitsioonileping näeb ette, et põhiseadust tuleks muuta nii, et üle 25000 toetaja kogunud rahvaalgatused lähevad suurde saali hääletamisele. Riigikogu erakondade käitumine selle algatuse menetlemisel ja ehk ka hääletamisel mõjutab mingil määral kindlasti ka rahvahääletusel osalejate aktiivsust ja tulemust. 

15. Sageli seisneb üks esimesi poliitilisi võitlusi referendumi puhul selles, milline on täpselt valijaskond. Nii oli see ka näiteks Brexiti referendumi puhul. Eestis on need piirid õiguslikult selgemalt paika pandud, sest hääletavad Eesti kodanikud, toimub e-hääletus ja osalemise vanusepiir on 18 aastat. Tuleks tõsiselt kaaluda, et rahvahääletusel saaksid sarnaselt kohalike omavalitsuse valimistele osaleda ka 16 ja 17 aastased Eesti kodanikud. See oleks konkreetsel juhul kasulik ennekõike EI poolele aga ka sisuliselt õige, sest põhimõttelised küsimused, mis määravad Eesti tuleviku pikkadeks aastateks, on kindlasti sellised, milles ka noored peaksid saama sõna sekka öelda.

Rahvahääletuse tulemus peaks loomulikult olema EI! Avatud, vaba ja võrdse Eesti eest tasub võidelda.