Pariisi kesklinna populaarseima kondiitriäri Julien pagar ei ole rahul: “Saksamaa ja Euroopa Liit sunnivad meid tegema seda, mida me kunagi varem pole teinud. Prantsusmaal ei ole olnud tasakaalus eelarvet, seda ei ole vaja. Kokkuhoiupoliitika ei saa anda mingisugust tulemust, euro kasutuselevõtt oli viga”. See jutuajamine toimus umbes aasta tagasi. Neljakümnendates haritud mees läks ja valis Europarlamendi valimistel Front Nationali (FN). Temaga sarnaselt mõtles iga neljas valimas käinud prantslane, FN võitis valimised.
Kuigi Sarkozy võimas comeback parempoolse UMP juhina vääras Front National’i võidu pühapäeval lõppenud Prantsusmaa kohalikel valimistel (Front National ei võitnud üheski omavalitsuses, kuid lõpetas üleriigiliselt teise tulemusega), olid valimised Marine Le Peni juhitavale Front National’ile edukad. Marine Le Peni kõige ambitsioonikam plaan ehk eesmärk saavutada “Prantsusmaa esimese partei” positsioon, küll ei täitunud, kuid FN astus olulise sammu poliitika ääremaadelt suurele lavale ka sisepoliitikas.
Põhja- ja Kesk-Euroopas esitavad poliitilisele status quo’le väljakutse rahvuslikumad või lausa natsionalistlikud parteid, mida iseloomustab immigrantide vastasus ja tugev euroskeptilisus – Front National, UKIP, Vabadusparteid Austrias ja Hollandis, Jobbik Ungaris, Rootsi Demokraadid, Taani Rahvapartei, Põlissoomlased põhjanaabrite juures on selle suuna eredamad näited. Prantsusmaa pealinnas töötava pagariga sarnaselt mõtlevad tänaseks liigagi paljud Euroopa valijad. Euroopat muserdanud majanduskriisi toel on tõusnud jõuliselt esile terve hulk parteisid, mis kõigutavad traditsioonilist poliitilist establishment’i. Tegemist pole ainult uute tulijatega, vaid hoogsama tuule on tiibadesse saanud ka mitmed vanad radikaalsemate vaadetega parteid. Polegi enam palju riike, kus radikaalid pildil ei ole.
Lõuna-Euroopas on rahulolematus vanade parteisüsteemidega kanaliseerunud rohkem vasakradikaalide toetamisse – Syriza, Podemos ja Viie-Tähe liikumine, mille puhul on küll traditsioonilist vasak-parem määratlust sisutu kasutada. Loomulikult on ka Lõuna-Euroopas olemas näited populaarsetest paremäärmuslikest parteidest, eesotsas Kreeka Kuldse Koidikuga, mis on varjamatult neofašistlik. Tõtt-öelda jätab ka Syriza, mis programmiliselt on neofašismi vastase võitluse lipulaev, viimasel ajal õige natsionalistliku mulje. Või kuidas teisiti hinnata teravat vastandumist Saksamaaga ning neile natsimineviku usinat meeldetuletamist?
Hääled toob eliidi mugavus ja valijate naiivsus
Laiemad põhjused radikaalsete parteide populaarsuse kasvu taga on riigiti üsna sarnased. Majanduskriis on löönud valusalt suurt osa elanikkonnast, seda eriti Lõuna-Euroopas, kuid ka Kesk- ja Põhja-Euroopas ei möödunud majanduskriis kergelt. Lääne-Euroopa majandus on kasvanud nii kaua, et inimesed ei ole harjunud kokkuhoiupoliitikaga. Soodustuste või palga vähenemine on ennekuulmatu. Ei arvata, et uueks kasvuks on vaja reforme ja muutusi, vaid laenu. Pigem otsitakse süüdlasi – peab ju olema keegi, kes on hea elu kihva keeranud. Ja need on ka leitud: kasinust nõudev Euroopa Liit ja immigrandid, kes väidetavalt hõivavad põliselanike töökohti ja harrastavad terrorismi.
Euroopa kasinusmeetmete vastaseid on kindlasti hullutanud USA rahatrükipoliitika ja nõudluse poole upitamise suhteline edu – kiirem majanduskasv, mis on tugevas kontrastis Saksa-keskse Euroopa fiskaalpoliitikaga. Samas nüüd, kui ka Euroopa Keskpank on rahatrüki ja negatiivsete intressimääradega sama teed läinud, on Euroopa kasinuspoliitika vastastel raskem Brüsselist või Frankfurdist vaenlast konstrueerida.
Seniste parteide usalduse kadumisele on tublisti kaasa aidanud ka mugavustsooni vajunud poliitiline establishment ise, kes pole suutnud kriisi ületamiseks otsustavalt tegutseda. Enamus Lõuna-Euroopa riike on viimastel aastatel näinud ka suuri korruptsiooni- ja erakondade rahastamise skandaale. Pole siis ime, et inimesed eelistavad valida populistlikke “võlureid”, kes lubavad probleemide pea iseeneslikku lahenemist ja majanduskasvu ilma sisuliste reformideta.
Aeg on radikaalsete parteide esileõusuks soodne. Raskematel aegadel muutuvad äärmuslikumad ideed ühiskonnas aksepteeritavamaks. Radikaale nii paremal kui vasakul ühendab Euroopa Liidu, immigrantide ja senise poliitilise eliidi vastasus. Lõuna-Euroopas võideldakse hoogsalt ka kasinuspoliitikaga. Parteide edu taga on siiski ka sihikindlad poliitilised sammud. Marine Le Pen on teinud pikemat aega süsteemseid jõupingutusi, et muuta Front National salongikõlbulikumaks. Varasemat, Marine Le Peni isa aegset, ksenofoobset retoorikat on kõvasti pehmemaks keeratud, seisukohti on nihutatud lähemale poliitilisele mainstreami’le ning endi ridadesse on meelitatud uusi nägusid, kes on vastuvõetavamad mõõdukamate vaadetega valijale. Näiteks 33-aastane FN asepresident Florian Philippot, kes on lõpetanud prantsuse ametnike ja poliitikute eliitkooli École nationale d’administration ning on tunnistanud avalikult, et elab koos samasoolise partneriga.
Otsustav aasta
Viimase aasta jooksul on mitmete radikaalsete parteide edu muster olnud vägagi sarnane. Esimene suurem üleriigiline edu on saavutatud Euroopa Parlamendi valimistel. Neil valimistel on hea lüüa euroskeptilist ja kasinusvastast trummi. Valijad ei võta neid valimisi ka sama tõsiselt kui siseriiklikke valimisi. Seetõttu ollakse ka vabamalt valmis hääletama uute või marginaalsemate jõudude poolt. Viimastel europarlamendi valmistel tuli Hispaanias nullist areenile Podemos, eurovalimised võitis UKIP Ühendkuningriigis ning Front National Prantsusmaal.
Ühe klikivastase partei edu kipub mõjuma inspireerivalt sarnastele parteidele teistes riikides. Esimese suurema läbimurde võimule on teinud Syriza Kreekas. Eriti inspireeriv on Syriza edu olnud Podemosele ehk Syriza sõsarparteile Hispaanias. Viimase paari kuu arvamusküsitlustes on Podemos tõusnud Hispaanias suurima toetusega jõuks. Podemose liidrid lõid Syriza valimiskampaanias aktiivselt kaasa ning on nimetanud Syriza võitu uue kasinusvaba ajastu alguseks Euroopas. Ei maksa arvata, et ka paremradikaalsed parteid ei oskaks Syriza edust õppust võtta.
Kaks trendi on juba praegu kindlad.Reaalse üleriikliku edu on seni suutnud hetkel saavutada vaid Syriza. Kuid 2015. aasta on otsustav selles osas, kui tugevalt äärmuslus Euroopa poliitikat ja valitsemist muudab. Mais on üldvalimised Ühendkuningriigis ja sügisel Hispaanias. Prantsusmaal toimuvad detsembris omavalitsusreformi järgsed regioonide valimised. Aasta lõpus on selge, kas ja kuivõrd Euroopa radikaliseerub.
Syriza-taolist anti-establisment partei triumfi teistes riikides lähiajal siiki ei juhtu. Ehkki Syriza võidu järel on sarnast edu ennustatud ka Podemosele Hispaanias, ei saa neil võidu võtmine olema nii kerge kui oli Syrizal. Ka UKIP-i valimisvõit ei ole reaalne. Eilsed prantsuse valimised näitasid, et Le Peni tegevus on kandnud vilja, senine UMP-i või isegi sotsialistide valija võib teises voorus tulla häbenemata FN-i selja taha. Esimest korda ajaloos ei andnud Sarkozy teises voorus ringkondades, kus UMP oli mängust väljas, valijatele soovitust hääletada sotside poolt ja FN vastu. UMP jäi neutraalseks. Majoritaarse valimissüsteemi tõttu on FN-il suure poliitika tippu veel pikk tee ronida. Vaatamata igale neljandale häälele üleriigiliselt saadi võit hetkeseisuga vaid 43-47 kantonis – suures pildis tühine 2,5%.
Tugevate äärmuste mõjul on ka tsentristlikumad jõud sunnitud oma retoorikaga nihkuma äärmuste suunas. Viimane aasta on näidanud, et mainstream-parteide poliitikad muutuvad immigrandivaenulikumaks ning euroskeptilisemaks. David Cameroni ja briti konservatiivide üha radikaalsemaks krutitud positsioonid immigrantide ja Euroopa Liidu osas võivad viia brittide Euroopa Liidust lahkumiseni. Juba praegu ei ole Ühendkuningriigi mõju Euroopas võrreldav 2-3 aasta taguse ajaga.
Üheks Sarkozy tugeva tagasituleku võtmeks olid valimiseelsed radikaalsed seisukohad moslemi kogukonna suhtes, jäik immigratsioonivastane hoiak ja lubadus vaadata üle samasooliste abielu seadus. Väljaütlemised, mis tekitasid palju paksu verd UMP tasakaalukamas tiivas, aga tõid tagasi osad “eksinud hinged”, kes esimeses voorus Front Nationali poolt hääletasid. Rootsis suutsid mainstream-erakonnad teha võrdlemisi erakordse eelarvekokkuleppe (koalitsioon jätkab valitsemist opositsiooni poolt läbi surutud eelarve alusel), et vältida radikaalide pääsemist valitsusse. Hoolimata sellest, et radikaalsed parteid ei pruugi lähiajal üleriigiliselt võimule pääseda, on nende mõju poliitikale ka sellest hoolimata väga tugev.
Poliitika.guru analüüsib kogu järgneva aasta, mida radikaalsed erakonnad Euroopas endast kujutavad, missugune on nende mõju Euroopa riikide poliitikale ja selle kaudu ka elule Eestis. Juba sel nädalal vaatame täpsemalt, mis toimub Hispaania poliitikas.
